Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

aru <s> arū, mūoštõg, mēļ
♦ Näitelaused:
Ta ei saanud aru, mida sellised sõnad tähendavad. Ta iz sō arū ,mis seļļizt sõnād tǟntõbõd.
Lühike aru on sellel, kes on kiire uskuja. Piški mēļ uʼm sīen, kis uʼm aššõ uskiji.
Ma tegin ise oma aruga, keegi ei andnud nõu. Ma teʼi īž eņtš mīelstõ, mitikš iʼz ānda nõʼvvõ.
Ta on arust ära. Ta uʼm järāndiz eņtš mīelstõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
aru anda – arū andõ;
aru pähe võtta – arū pǟʼzõ võttõ;
aru saada – arū sǭdõ;
lühike aru – piški mēļ;
arust ära olla – mīelstõ ullõ vȱlda;
arust ilma jääda – mīelstõ vāldiž īedõ ~ mīelstõ vāldiž sǭdõ;
peaaegu arust ära – pigā-tagā mīelstõ vāldiž

ausalt <adv> oʼvlistiz
♦ Näitelaused:
Kui sa ausalt teenid oma leiba. Ku sa oʼvlistiz peļūd eņtš leibõ.

ees <adv, postp>
1. adv jeʼdmõl, jeʼdsõ, jeʼds
♦ Näitelaused:
Ma lähen sinu ees. Ma lǟʼb siʼnnõn jeʼdmõl.
Mu poeg läks teistest ees. Miʼn pūoga lekš muntõn jeʼdsõ.
Sa oled mul ees, ma ei saa mööda. Sa ūod miʼnnõn jeʼdsõ, äʼb sǭ piʼddõz.
Teised ratsutasid ees. Tuoizt ratstīzt jeʼds.
2. postp jeʼds, jeʼdsõ
♦ Näitelaused:
Meie ees on uus töö. Mäʼd jeʼds uʼm ūž tīe.
♦ Fraasid ja väljendid:
poe ukse ees – būoḑ uks jeʼds

hammas <s> āmbaz
♦ Näitelaused:
Hambad ei hakka peale, nii kõva on. Ambõd äʼb akkõt pǟlõ, neʼi vizā uʼm.
Ma ei saanud midagi hamba alla. Ma iʼz sǭ mittõ ambõd alā.
Mu isa suri ära, hambad suus kui kivid. Miʼn izā kūoliz jarā, ambõd sūsõ neʼiku kivīd.
Las ta riputab hambad varna! Laʼz ta karīņtõg ambõd vaʼigõ!
Mis sa näitad oma hambaid! Mis sa näʼgțõd eņtš ambidi!
♦ Fraasid ja väljendid:
saehambad – zǭig ambõd;
hambaid irevile ajada – ambõd irrõnõks aʼjjõ;
hambaid kiristada – ambidi kīerõ;
hambaid näidata – ambidi näʼgțõ;
hambad nagu hundil – ambõd neʼiku suʼddõn

isa <s> izā
♦ Näitelaused:
Ma nägin oma isa unes. Ma neiz eņtš iʼzzõ uʼnsõ.
Me käisime isaga merel. Mēg izāks keʼimõ mieʼrsõ.
Me mälestame oma isasid. Mēg mǟʼdlõm eņtš iʼžḑi.
Ta läheb oma isa teed. Ta lǟʼb eņtš izā riekkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
[laps on] isasse – izā pieʼrrõ;
isahani – gūogõ iʼzzi;
isapart – paʼŗ iʼzzi;
isahunt – suʼd iʼzzi

keel <s>
1. kehaosa kēļ
♦ Näitelaused:
See sõna on mu keele otsas. Se sõnā uʼm miʼn kīel tutkāmõs.
Ära sa oma keelt kuluta! Alā sa eņtš kīeldõ kuʼltõ!
Hoia oma keel hammaste taga! Vȱida eņts kīel ambõd tagān!
♦ Fraasid ja väljendid:
pehme keel – pīʼemdi kēļ;
keelt kasta – kīeldõ kastõ;
keelt peksta – kīeldõ pieksõ;
oma keelt valitseda – eņtš kīeldõ vǭļikšõ
2. suhtlusvahend kēļ
♦ Näitelaused:
Tal on saksa keel suus. Täʼmmõn uʼm saksā kēļ sūsõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
liivi keel – līvõ kēļ;
eesti keel – ēsti kēļ;
inglise keel – engliškēļ
3. pillikeel kēļ
♦ Fraasid ja väljendid:
kandlekeel – kāndla kēļ

kui <konj, adv>
1. võrdlustes äbku, kui
♦ Näitelaused:
Kalurid püüdsid rohkem kilusid kui silke. Kalāmīʼed vejīzt jemīņ brēțliži äbku sīļkidi
♦ Fraasid ja väljendid:
laulab kui lind – lōlab kui lind
2. tingimust väljendava kõrvallause alguses aʼž, ku
♦ Näitelaused:
Kui ma saan, siis ma toon. Aʼž ma sǭb, siʼz ma tūob.
Ma tulen siis, kui sa oled kodus. Ma tulāb siz, ku sa līd kuoʼnnõ.
3. adv ku
♦ Fraasid ja väljendid:
kui palju – ku pǟgiņ;
kui kaua – ku kōgiņ

kuulata <v> kūldõ, kūlõ
♦ Näitelaused:
Sa kuulad seda, mis ma räägin? Sa kūldõd siedā, mis ma rõkāndõb?
♦ Fraasid ja väljendid:
üle kuulata – leʼbbõ kūldõ;
laule kuulata – lōlidi kūldõ;
järele kuulata – tagān kūldõ

kõrv <s> kūora
♦ Näitelaused:
Kõrvad on püsti üles. Kūorad at pist illõ.
Kõrv ajab pilli. Kūora vīngõb.
Kõrv on lukus. Kūora uʼm vizās.
Pane oma kõrvad kinni, nii et sa ei kuule! Paʼn eņtš kūorad viʼzzõ, neʼi ku sa äʼd kūl!
Kõrvad lähevad lukku. Kūorad sadābõd viʼzzõ.
Vesi läheb kõrva sisse, siis kõrv kohiseb. Veʼž lǟʼb kuorrõ siʼzzõl, siʼz kūora rūʼtšõb.
Ei ole mõistust peas, siis on kõrva tagant märg. Äʼb ūo õʼmmõ pǟʼsõ, siʼz uʼm kūora tagānd kaʼžži.
See läks kõik mu kõrvust mööda. Se lekš tikkiž miʼn kūorastõ piʼddõz.
Ma kuulsin seda poole kõrvaga. Ma kūliz siedā pūol kūoraks.
♦ Fraasid ja väljendid:
suured kõrvad nagu koeral – sūrd kūorad neʼi ku piņņõn;
ühest kõrvast sisse, teisest välja – īʼdst kūorast siʼzzõl, tuoizõst ulzõ;
kõrva taha panna – kūora tagān pānda;
kõrvad kikki ajada – kūorad pistõ aʼjjõ

küüs <s> kīntš
♦ Näitelaused:
Must värv on küünte all. Mustā verm uʼm kīndõd allõ.
Suured küüned on nagu kullil. Sūrd kīndõd attõ neʼi ku kuļļõn.
Ma olen ta küünte vahel; sõrmed nii kinni ei hoia. Ma uʼm täʼm kīndõd vaʼisõ; sūormõd neʼi vizās äʼb pidāt.
Ta hoiab sind kinni oma küüntega. Ta pidāb sīnda eņtš kīndõdõks.
Sa oled kõik, mis sul on, oma küüntega kokku kraapinud. Sa ūod tikkiž eņtš kīndõdõks kuʼbbõ kīskõn, mis siʼnnõn uʼm.

lüüa <v>
1. raʼbbõ
♦ Näitelaused:
Kell lööb. Kīela rabūb.
Äike lööb maasse. Pițki rabūb mǭʼzõ.
Ta lõi kaks kätt kokku. Ta rabīz kakš kätā kuʼbbõ.
Häll oli laudadest kokku löödud. Äl vȯʼļ dēļist kuʼbbõ raʼbdõd.
Sinu ta küll lööb maha nagu tühjatähja. Siʼn ta kil rabūb mǭʼzõ neʼiku tūltouvõ.
Mind lüüakse nagu vasaraga maha. Mīnda neʼiku vazārõks rabūb mǭʼzõ.
Sa võid mu lüüa tükkideks, ma ikka ei räägi. Sa võid miʼn raʼbbõ kabāļiz, ma ka äʼb rõkānd.
♦ Fraasid ja väljendid:
ära lüüa – jarā raʼbbõ;
maha lüüa – mǭʼzõ rabbõ;
välja lüüa – ulzõ raʼbbõ;
kinni lüüa – viʼzzõ raʼbbõ
2. pieksõ
♦ Näitelaused:
Ta lööb lauad kokku. Ta pieksāb dēļõd īʼdõkuʼbbõ.
3. sproʼužõ
♦ Näitelaused:
Lüüakse midagi teise külge kinni mingi asjaga, naelaga. Sproʼužõb midāgõst tuoiz jūʼrõ viʼzzõ mingiz ažāks, naʼggõlõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
kinni pista, lüüa või torgata – viʼzzõ sproʼužõ
3. zvaʼņņõ
♦ Näitelaused:
Toakell lööb. Tubā kīela zvaņūb.

maksta <v>
1. maksõ
♦ Näitelaused:
Ma maksan talle rahas. Ma maksāb täʼmmõn rǭʼkõks.
Peremees maksis mulle ühe rubla. Perīmīez maksīz miʼnnõn ikš rubīļ.
Ta maksis kalade eest rukistega. Ta maksīz kalād jeʼdstõ riʼggõdõks.
Ta on ise oma taskust maksnud. Ta uʼm īʼž eņtš kabātstõ maksõn.
♦ Fraasid ja väljendid:
tagasi maksta – tāʼgiž maksõ
2. kehtima maksõ
♦ Näitelaused:
Praegu maksab vene raha. Paldītõn maksāb krīʼevõ rǭʼ.
3. mingi hinnaga olema maksõ
♦ Näitelaused:
See asi maksab palju raha. Se ažā maksāb pǟgiņ rǭʼdõ.
Leib maksis mulle ühe euro. Lēba maksīz miʼnnõn ikš eiro.
Ma tahan saada, maksku mis maksab. Ma tǭʼb sǭdõ, laʼz maksāg mis maksõs.

matta <v> mattõ, magātõ
♦ Näitelaused:
Ta mattis oma isa Sīkrõgi kalmistule. Ta matīz eņtš izā Sīkrõg kālmataʼrrõ.
Ta mattis oma raha maha. Ta matīz eņtš rǭʼ mǭnalā.

nina <s> nanā
♦ Näitelaused:
Nina sügeleb, saab uut kuulda. Nanā sõʼvlõb, sǭb ūdtõ kūlõ.
Nina sügeleb, tuleb vihma. Nanā sõʼvlõb, līb vīʼmõ.
Seisab, nina täis. Pīʼlõb, nanā täuž.
Sai pika nina ja häbi. Sai pitkā nanā ja uid.
Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. Täʼm opātimiz sieʼggõ naʼnnõ iʼz tep.
Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. Siʼnnõn tuʼlbõd nanāst jǭsõd uʼlzõ.
Sel oli ilus väike nina kui viljatera. Sīen vȯʼļ knaš piški nanā neʼi ka groʼudõz.
Ta lõi nina pihta. Ta rabīz piʼds naʼnnõ.
Ära pista oma nina kõikjale! Alā paʼn eņtš nanā aʼmži!
Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! Mis sa ajād eņtš nanā aʼmži!
Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯʼļ.
Ära näita oma nina! Alā näʼgţõ eņtš naʼnnõ!
Ta näitas mulle pikka nina. Ta näʼgţiz miʼnnõn pitkõ naʼnnõ.
Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. Sa eņtš nanāks aʼmži aʼilõd siʼzzõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
nina jookseb – nanā jūokšõb;
nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) – nanā jūokšõb neʼi nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ);
nina on kinni [~ läheb raskelt] – nanā lǟʼb lǟlamstiz;
nina tilgub – nanā tīlkõb;
saada pikk nina – sǭdõ pitkā nanā;
kuhugi oma nina toppida – kuskiz eņtš nanā teppõ;
pika ninaga jääda – pitkā nanāks īedõ;
nina alt ära võtta – nanā tutkāmõst jarā võttõ;
nina norgu lasta [~ maha riputada] – naʼnnõ mǭʼzõ tänktõ;
nina püsti [~ pilvedesse] ajada – naʼnnõ pīliz aʼjjõ;
nina peale anda – jõvā nanā andõ

ometi <adv> umīț, uʼmmõtigid, uʼmmit
♦ Näitelaused:
Nüüd oli ometi õige sild. Ni vȯʼļ uʼmmõtigid õigi sīlda.
Ma ometi sulle ütlesin, aga sa ei kuulnud. Ma uʼmmit siʼnnõn kītiz, bet sa iʼzt kūl.

osa <s>
1. jaʼg, vȯzā, pūol
♦ Näitelaused:
Ta lõikas oma uue noaga õuna neljaks osaks. Ta īʼediz eņtš ūd veisõks umār neļļõ jaʼggõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
nähtav osa – nǟʼdõb jaʼg;
nähtamatu osa – nǟʼmõt jaʼg;
osa saada – jaʼggõ sǭdõ;
osa võtta, osaleda – jaʼggõ võttõ
2. osalus daļīb
♦ Näitelaused:
Ta tuleb oma osa küsima. Ta tulāb eņtš daļībtõ kiʼzzõm.

panna <v>
1. pānda
♦ Näitelaused:
Ma panen su kirja, kui sa ei kuule. Ma siʼn panāb kēra siʼzzõl, ku sa äʼd kūl.
Ta paneb inimestele laua peale süüa ette. Ta panāb roʼvdõn lōda pǟlõ sīedõ jeʼddõ.
Kas sa paned ette või paned taha? Või sa panād jeʼddõ või panād tagān?
♦ Fraasid ja väljendid:
ära panna – jarā pānda;
ette panna – jeʼddõ pānda;
juurde panna – jūʼrõ pānda;
peale panna – pǟlõ pānda;
sisse panna – siʼzzõl pānda;
tähele panna – tǟʼdõl pānda;
välja panna – ulzõ pānda;
vastu panna – vastõ pānda;
kinni panna ~ kinnitada – viʼzzõ pānda;
plehku panna – jālgad vāldiņ pānda;
kingi jalga panna – kǟngad jalgõ pānda;
mütsi pähe panna – kibār pǟʼzõ pānda;
kindaid kätte panna – kindõd käʼddõ pānda;
kirja panna – kēra siʼzzõl (~ kerrõ) pānda;
mõtlema panna – mõtlõm pānda;
vee ja leiva peale panna – vieʼd ja lēba pǟl pānda;
ootama panna – vȯʼdlõm pānda
2. tegevust või seisundit esile kutsuma pānda
♦ Näitelaused:
Suits paneb köhima. Soʼv panāb kieʼvtõm.
Ta paneb mind ennast uskuma. Ta panāb mīnda ēņtšta uskõm.

pea1 <s>
1. pǟ
♦ Näitelaused:
Pea aetakse segi. Pǟ sǭb jarā sieʼgdõd.
Pea on norgus. Pǟ uʼm mǭsõ.
Pea on segi, pead pööritab, pea käib ringi. Pǟ uʼm rȭmsõ, pǟ kīerõb, pǟ lǟʼb immõrõ.
Pea on tuult täis, siis on pea kerge, ei ole sees õiget kaalu. Pǟ uʼm täuž tūldõ, siʼz uʼm pǟ kievām, äʼb ūo sizāl riktig svaʼrrõ.
Tal on kõva pea, ta ei või mitte midagi ära õppida. Täʼmmõn uʼm vizā pǟ, ta mittõ midāgõst äʼb või jarā oppõ.
Mu pea ei pea kinni. Miʼn pǟ äʼb pidā vizās.
Sa võid oma pea ära anda selle asja eest. Sa võid eņtš pǟ jarā andõ sīe ažā jeʼdstõ.
Mis talle on pähe läinud? Mis täʼmmõn uʼm pǟʼzõ lǟʼnd?
Kilgid peas, valet laulavad. Kērkõd pǟsõ, pietūkst lōlabõd.
Ma teen selle omast peast. Ma tīʼeb eņtš pǟstõ täʼm.
Ta on peast põrunud. Ta uʼm pǟstõ raʼbtõd.
Ära jookse peaga vastu seina! Alā aʼil pǟkõks sainõ!
Ta on ilma peata. Ta uʼm bäs pǟʼtõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
peas nagu sipelgad jooksevad – pǟsõ neʼiku siprikizt lǟʼbõd;
pealagi – pǟ sidām;
terane pea – kievām pǟ;
paljas pea nagu trumm – pǭļaz pǟ neʼiku būnga;
täis pea ~ purjus pea – täuž pǟ;
tühi pea – tijā pǟ;
kõva pea – vizā pǟ;
pead panti panna – pǟ kīʼlõks pānda;
pea hakkab ringi käima – pǟ īrgõb rinkõ lǟʼdõ;
pea käib ringi – pǟ kīerõb (~ lǟʼb immar);
pea õhkab – pǟ ȭʼgõb;
pea valutab – pǟ pȯdūb;
pea jagu pikem – pǟ jaʼggõ pitkīm;
pea maha võtta – pǟ mǭʼzõ võttõ;
pead kaotada – pǟdõ kǭʼtõ;
pead püsti ajada – pǟdõ pistõ aʼjjõ;
pead pesta – pǟdõ piezzõ;
pead murda – pǟdõ murdõ;
pead segi ajada – pǟdõ sieʼggõ;
pead otsida – pǟdõ vȯtšõ;
midagi pähe võtta – midēgõst pǟʼzõ võttõ;
peast täisid otsida – pǟsõ tēḑi vȯtšõ;
peast jalgadeni märg – pǟstõ jālgad sǭņi kaʼžži;
pähe õppida – pǟstõ oppõ;
peast teada – pǟstõ tieudõ;
ühe pea jagu pikem kui sina – īʼd pǟ jo kuordõ ku sinā;
heast peast – jõvāst pǟst;
kübarat pähe panna – kibārt pǟʼzõ pānda;
kübar on peas – kibār uʼm pǟs;
kübarat peast võtta – kibārt pǟstõ võttõ;
nagu peast pühitud [~ võetud] – neʼiku pǟstõ võttõd;
peast täiesti välja puhutud – tikkiž pǟstõ ulzõ pūʼgdõd
2. tööriista vm eseme osa, millest kinni hoitakse pǟ
♦ Näitelaused:
Pussil on pea. Duņtšõn uʼm pǟ.
♦ Fraasid ja väljendid:
noapea – veis pǟ

pigistada <v> pīkstõ
♦ Näitelaused:
Saabas pigistab. Sǭpkõz pīkstõb.
Ma pigistan teda käsivarrest (~ ta käsivart). Ma pīkstõb tǟnda käʼdvardstõ (~ täʼm käʼdvārta).
Ta pigistas ühe silma kinni. Ta pīkstiz īʼd sīlma viʼzzõ.
Iga sõna peab pigistama välja, et sa mingit sõna võid saada tema käest. Jegā sõnā uʼm pīkstõmõst ulzõ, ku sa mingizt sõnā võid sǭdõ täʼm käʼdst.
Krae pigistab. Kaʼggõlstēki pīkstõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
surnuks pigistada – jarā pīkstõ;
kätt pigistada – kätā pīkstõ

püksid <s> bikšõd, kǭtšõd
♦ Näitelaused:
Enne on olnud veidi üle põlve püksid ja säärepaeltega seotud kinni allpool põlve. Jeʼdmõl at vȯnd rǭz iʼļ pūola bikšõd ja sǟrpaʼggõldõks siʼdtõd viʼzzõ aʼlmõl pȯllõ.
Nahkpüksid olid parunitel, kui need käisid ratsa. Nǭʼgizt bikšõd vȯʼļtõ barōnõdõn, ku ne keʼitõ ratstõs.
Püksid on hirmust täis. Bikšõd at irmstõ tǟdõd.
Tal püksid sõeluvad püüli [~ värisevad]. Täʼmmõn bikšõd dõʼržõbõd.
Kui sa ei kuule, ma teen sulle triibulised püksid! Ku sa äʼd kūl, ma tīʼeb siʼnnõn strīplimizt bikšõd!
Ta sai vastu pükse. Ta sai piʼds bikšidi.

sealt <adv> sǟʼld, sǟldõ, sǟʼldõst
♦ Näitelaused:
Mine sa siit, ma lähen sealt Li sa tästā, ma lǟʼb sǟʼldõst!
♦ Fraasid ja väljendid:
sealt mitte kuigi kaugel – sǟʼld, äʼb kui kougõn

suu <s> sū
♦ Näitelaused:
Suu muutub paksuks [~ nüriks] [toomingamarjadest]. Sū īeb tȭlzaks.
Pea oma suu (~ keel)! Pidā eņtš sūdõ; pidā eņtš kīeldõ!
Suu jookseb vett. Sū jūokšõb vietā.
Suu käib (läheb) nagu veski. Sū lǟʼb neʼiku suʼdmaļ.
Ta räägib nii, et suu vahutab. Ta rõkāndõb, nemē sū vǭʼtõb.
Sul on suu nagu putru täis. Siʼn uʼm sū neʼiku sandrokkõ täuž.
Pea suu lahti, las kärbes tuleb sisse! Pidā sū vāldiņ, laʼz kärmi tulgõ siʼzzõl!
Pane suu kinni! Paʼn sū viʼzzõ!
Pea suu kinni, kärbsed lendavad sisse! Pidā sū vizās, kärmizt līndabõd siʼzzõl!
Suu on kinni nagu perse. Sū uʼm vizās neʼiku pierz.
Ära sa kuluta oma suud ära, suus ju ka kulub! Alā sa kuʼltõ eņtš sū jarā, sū ju ka kulūb!
Nad rääkisid nagu ühest suust. Ne rõkāndizt neʼiku īʼdstõ sūstõ.
Mis sa ajad oma suust välja! – Kõike, mida inimene mõtleb, ei või rääkida. Mis sa ajād eņtš sūstõ ulzõ! – Mis rištīng mõtlõb, siedā äʼb või aʼmmõ rõkāndõ.
Ta rääkis poole suuga, napilt võis mõista, kuuleb vaid, et pobiseb. Ta rõkāndiz pūol sūkõks, knappõ võiž mȯistõ, kūlõb set, ku bobīkšõb.
See olevat selline suuga naisterahvas. Se vȯļļi seļļi sūkõks naizpūoļi.
Hea suu, see on suur rääkija. Jõvā sū, se uʼm sūŗ rõkāndiji.
Kes on suur rääkija, valetaja, sel on lai suu. Kis uʼm sūŗ rõkāndiji, pietāji, sīen uʼm laigā sū.
Kes rääkis palju, öeldi, ei ole suu peale kukkunud. Kis rõkāndiz pǟgiņ, kītiztõ, äʼb ūo sū pǟlõ saʼddõn.
See on mulle suu järgi – mis on kerge rääkida. Se uʼm miʼnnõn sū pieʼrrõ – mis uʼm kievāmstiz rõkāndõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
väike ilus ümmargune suu nagu nööpauk – piški knaš immõrgoutlimi sū neʼiku pūmpar ouk;
suur lai suu nagu kärnkonnal – sūr laigā sū neʼiku krupān;
suu lahti nagu kärnkonnal – sū vāldiņ neʼiku krupān;
suu ammuli kuulata – sū vāldiņ kūldõ;
suud mööda rääkida – perīņ sūdo rõkāndõ;
suud anda – sūdõ andõ;
suud pruukida – sūdõ brūikõ;
suud pidada – sūdõ piʼddõ;
suud kinni panna – sūdõ viʼzzõ pānda;
ühest suust – īʼdstõ sūstõ;
peost suhu elada – piʼvst sūzõ jeʼllõ;
suust suhu – sūst sūʼzõ;
ei võta suu sissegi – äʼb võtā mittõ sūʼzõ;
suure suuga süüa – maʼgḑiz sūkõks sīedõ;
poole suuga – pūol sūkõks;
nagu ühest suust – neʼiku īʼdstõ sūstõ

teada <v>
1. tieudõ
♦ Näitelaused:
Sa tead kõike tema kohta (~ temast). Sa tikkiž tīedad iʼļ täʼm (~ täʼmstõ).
Kes seda teab! Kis siedā tīedab!
Mine tea! Tīeda ni!
Ma ei tea ei ööd ega päeva. Ma äʼb tīeda äʼb īedõ, äʼb päuvõ.
Niipalju sa tead nagu siga pühapäevast. Neʼi jeʼn sa tīedad neʼiku sigā pivāpǟvast.
Ma tahan saada teada. Ma tǭʼb sǭdõ tieudõ.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha. Ma āndab täʼmmõn tieudõ, laʼz ta tīedag tīʼedõ.
See oli hästi teada. Se jõvīst vȯʼļ tieudtõb.
See jääb meie teada. Se īeb mäʼd tieudtõb.
Ainult jumal taevas teab, meil on mõistus pisike. Set jumāl touvõsõ tīedab, mäʼddõn uʼm mēļ piški.
♦ Fraasid ja väljendid:
ei tea, nagu siga pühapäeva – äʼb tīeda, neʼiku sigā pivāpäuvõ
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tean teda. Ma tūndõb tǟnda.

tervelt <adv>
1. tēritš
♦ Näitelaused:
[Sa] said oma pea mu kurgust tervelt välja. Said eņtš pǟ miʼn kurkstõ tēritš ulzõ.
2. tīera
♦ Fraasid ja väljendid:
tervelt viis tuhat – tīera vīž tūʼontõ

vastu <adv, prep, postp>
1. adv vastõ
♦ Näitelaused:
Ta tuleb vastu. Ta tulāb vastõ.
Tuul on vastu. Tūļ uʼm vastõ.
Iga kasuliku nõu ma võtan tänuga vastu. Jegāīʼd tārpaliz nõʼv ma võtāb tienāndõksõks vastõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
vastu anda – vastõ andõ;
vastu töötada – vastõ jeʼllõ;
vastu käia – vastõ kǟʼdõ;
vastu kajada – vastõ kiʼllõ;
vastu minna – vastõ lǟʼdõ;
vastu hakata – vastõ nūzõ;
vastu panna – vastõ pānda;
vastu pidada – vastõ piʼddõ;
vastu seista, vastanduda – vastõ pīʼlõ;
vastu rääkida, vaielda, väita – vastõ rõkāndõ;
vastandada – vastõ sǟdõ;
vastu tulla – vastõ tūlda;
vastu võtta – vastõ võttõ
2. prep vast, vastõ, iʼļ
♦ Näitelaused:
Ta paitas kassi vastu karva. Ta paijiz kaššõ vastõ karrõ.
Ta lõi käe vastu minu kätt. Ta rabīz käʼd vastõ miʼn kätā.
Silm silma vastu ja hammas hamba vastu. Sīlma vastõ silmõ ja āmbaz vastõ āmbazt.
♦ Fraasid ja väljendid:
üksteise vastu – vast īʼdt tūoizta;
vastu tuult – vastõ tūldõ;
valge kõht vastu päikest – vālda maʼg vastõ päuvõ;
vastu pead lüüa – iʼļ pǟ raʼbbõ
3. postp vastõ, vast
♦ Näitelaused:
See rohi on peavalu vastu. Se āina uʼm pǟpȯʼddimiz vastõ.

võtta <v> võttõ
♦ Näitelaused:
Maas on, ma võtan üles. Mǭsõ um, ma võtāb iʼlzõ.
Ma võtan ta kinni. Ma võtāb täʼm viʼzzõ.
Ma võtsin temalt raha. Ma võtīz rǭʼ täʼmstõ.
Ma võtsin selle venna, keda mina ise tahtsin. Ma võtīz sīe veʼļ, mis minā īʼž tǭʼž
Muud on juba merel ja kõik ankruplatsid on juba sisse võetud, nii et muud ei saa. Munt jõvā āt mieʼrsõ ja tikkiž ānkaŗplatšīd attõ jõvā siʼzzõl võttõd, neiku munt äʼb sǭtõ.
Ta võtab sind kuulda. Ta võtāb siʼn kūlõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
osa võtta – jaʼggõ võttõ;
üles võtta – iʼlzõ võttõ;
üle võtta – iʼļļõ võttõ;
ära võtta – jarā võttõ;
külge võtta – jūʼrõ võttõ;
kuulda võtta – kūlõ võttõ;
tõe pähe võtta – pillõks võttõ;
sisse võtta – siʼzzõl võttõ;
lahti võtta – vāldiņ võttõ;
vastu võtta – vastõ võttõ;
kinni võtta – viʼzzõ võttõ;
tõena võtta – tuoʼdkõks võttõ

üle1 <prep, postp> iʼļ
♦ Näitelaused:
Mul oli üle talve viis lammast. Miʼnnõn vȯʼļ iʼļ tǭla vīž lāmbazt.
Sa valasid vett üle klaasi serva. Sa valīzt vietā iʼļ glǭz kaņț.
Sellest kohast ei saa üle jõe. Sīest kūožõst äʼb sǭ iʼļ joʼug.
Ta paitas käega üle oma habeme. Ta paijiz käʼdkõks iʼļ eņtš aʼbbõnd.
Ta naerab oma isa üle. Ta naʼgrõb iʼļ eņtš izā.
Ta valitseb küla üle. Ta vǭļikšõb iʼļ kilā.
♦ Fraasid ja väljendid:
üle kõige parem – iʼļ amā paŗīm;
üle öö – iʼļ īe