Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

nina <s> nanā
♦ Näitelaused:
Nina sügeleb, saab uut kuulda. Nanā sõʼvlõb, sǭb ūdtõ kūlõ.
Nina sügeleb, tuleb vihma. Nanā sõʼvlõb, līb vīʼmõ.
Seisab, nina täis. Pīʼlõb, nanā täuž.
Sai pika nina ja häbi. Sai pitkā nanā ja uid.
Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. Täʼm opātimiz sieʼggõ naʼnnõ iʼz tep.
Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. Siʼnnõn tuʼlbõd nanāst jǭsõd uʼlzõ.
Sel oli ilus väike nina kui viljatera. Sīen vȯʼļ knaš piški nanā neʼi ka groʼudõz.
Ta lõi nina pihta. Ta rabīz piʼds naʼnnõ.
Ära pista oma nina kõikjale! Alā paʼn eņtš nanā aʼmži!
Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! Mis sa ajād eņtš nanā aʼmži!
Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯʼļ.
Ära näita oma nina! Alā näʼgţõ eņtš naʼnnõ!
Ta näitas mulle pikka nina. Ta näʼgţiz miʼnnõn pitkõ naʼnnõ.
Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. Sa eņtš nanāks aʼmži aʼilõd siʼzzõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
nina jookseb – nanā jūokšõb;
nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) – nanā jūokšõb neʼi nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ);
nina on kinni [~ läheb raskelt] – nanā lǟʼb lǟlamstiz;
nina tilgub – nanā tīlkõb;
saada pikk nina – sǭdõ pitkā nanā;
kuhugi oma nina toppida – kuskiz eņtš nanā teppõ;
pika ninaga jääda – pitkā nanāks īedõ;
nina alt ära võtta – nanā tutkāmõst jarā võttõ;
nina norgu lasta [~ maha riputada] – naʼnnõ mǭʼzõ tänktõ;
nina püsti [~ pilvedesse] ajada – naʼnnõ pīliz aʼjjõ;
nina peale anda – jõvā nanā andõ