Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

ai <interj> ai, oi, vȯi

ei <v, interj>
1. v äʼb < (olevikus)>; iʼz < (minevikus)>; ät < (mitmuse 2. isik olevikus)>; iʼzt < (2. ja mitmuse 3. isik minevikus)>
♦ Näitelaused:
Ma ei lähe. Ma äʼb lǟʼ.
Ta ei tea. Ta äʼb tīeda.
Meie ei näe. Mēg äʼb nǟmõ.
Te ei kuula. Tēg ät kūldõt.
Sa ei kuulnud. Sa iʼzt kūl.
Nad ei hammusta. Ne äʼb jāmstat.
Ma ei tunne teid. Ma äʼb tund tēḑi.
Ma ei läinud sinna. Ma iʼz lǟʼ sīņõ.
Tal ei olnud aega. Täʼmmõn iʼz ūo aigõ.
2. interj äp
♦ Näitelaused:
Ei, ma ei tule. Äp, ma äʼb tuʼl.

ka <adv> ka
♦ Näitelaused:
Ka tema tuli. Ka tämā tuʼļ.

kui <konj, adv>
1. võrdlustes äbku, kui
♦ Näitelaused:
Kalurid püüdsid rohkem kilusid kui silke. Kalāmīʼed vejīzt jemīņ brēțliži äbku sīļkidi
♦ Fraasid ja väljendid:
laulab kui lind – lōlab kui lind
2. tingimust väljendava kõrvallause alguses aʼž, ku
♦ Näitelaused:
Kui ma saan, siis ma toon. Aʼž ma sǭb, siʼz ma tūob.
Ma tulen siis, kui sa oled kodus. Ma tulāb siz, ku sa līd kuoʼnnõ.
3. adv ku
♦ Fraasid ja väljendid:
kui palju – ku pǟgiņ;
kui kaua – ku kōgiņ

oi <intj> vȯi

äi <s>
1. meheisa mīʼe|izā
2. naiseisa naiz|izā