Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

juut <s> zīḑ
♦ Näitelaused:
Kui mõni inimene sööb laua juures, tal on müts peas, siis öeldakse, sina sööd nagu juut. Ja mingi rištīng sīeb lōda jūrsõ, täʼmmõn uʼm kibār pǟsõ, siʼz kītõb, sinā sīed neʼi ku zīḑ.
♦ Fraasid ja väljendid:
teeb äri nagu juut – neʼiku zīḑ tīʼeb šeft

kaasa <adv> īņõ, īņõz
♦ Näitelaused:
Mul on hea meel, et sa tuled meiega kaasa. Miʼn uʼm jõvā mēļ, ku sa tulād mäʼddõn īņõ.
Tulge kaasa! Tulgid īņõz!
♦ Fraasid ja väljendid:
kaasa anda – īņõ andõ;
kaasa teha – īņõ jeʼllõ;
kaasa minna – īņõ lǟʼdõ;
kaasa tõmmata – īņõ tõmbõ;
kaasa tunda – īņõ tundõ;
kaasa vedada – īņõ vieʼddõ

kahju <s> kaʼj, skǭḑ, alāz, zǟl
♦ Näitelaused:
Kahju kaotatud tööajast. Kaʼj iʼļ kǭʼtõt tīe āiga.
Mul on kahju Miʼnnõn uʼm kaʼj.
Kui kahju! Kui kaʼj!
Sul on kahju. Siʼn uʼm zǟl.
♦ Fraasid ja väljendid:
kahju tunda – kaʼjjõ tundõ;
kahju kannatada – kaʼjjõ kāndatõ;
on kahju – uʼm alāz

kibe <adj>
1. kiʼbḑi
♦ Näitelaused:
Nii kibe nagu sinep, põletab kurku. Neʼi kiʼbḑi neʼi ku sinep, kitāb kurkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kibe suits – kiʼbḑi soʼv
2. kiire kiʼbḑi
♦ Fraasid ja väljendid:
kibe töö – kiʼbḑi tīe

koht <s> kūož, pāika, azūm, aʼzmõz
♦ Näitelaused:
Ta on oma koha leidnud. Ta uʼm eņtš kūož lieudõn.
Kellel oli hea koht, see võis öelda, et mul on soe koht. Kīen vȯʼļ jõvā kūož, ta võiž kītõ, ku miʼnnõn uʼm lem kūož.
Ei ole kohta, kuhu pea panna. Äʼb ūo kūožo, kus pǟ pānda.
Ta näitas minu kohta. Ta näʼgțiz miʼn kūožõ.
Ma vaatasin enesele koha valmis. Ma vaņtliz eņtšõn kūož vaļmõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
kohta näidata – kūožõ näʼgțõ;
kohta valmis vaadata – kūožõ vaļmõks vaņtlõ;
ei jää märga kohtagi – mittõ kažīzt kūožõ äʼb īe

kõvasti <adv>
1. dūšig
♦ Näitelaused:
Kui kõvasti sajab, siis nagu maa on valge. Ku dūšig sadāb, siʼz neʼi ku mǭ uʼm vālda.
Mul hakkab palav kui kõvasti töötan. Miʼn līb kīebi, ku dūšig jelāb.
2. suure jõuga vizāstiz
♦ Fraasid ja väljendid:
kui kõvasti vaid võidi – kui vizāstiz set īʼd võižtõ

käsi <s>
1. keʼž
♦ Näitelaused:
Teine on tema käe all, ta võttis oma käe alla. Tuoi uʼm täʼm käʼd allõ, ta võtīz eņtš käʼd alā.
Ta on käte-jalgadega selle vastu. Ta uʼm kädūd-jālgadõks sīen vastõ.
Ta hoiab seda enese käes oma viimase otsani. Ta pidāb sīe eņtš käʼdsõ eņtš perīz tutkām sǭņõ.
Ma sain selle neiu enese kätte. Ma sai sīe neitst eņtš käʼddõ.
Ma sain raamatu kätte. Ma sai rǭntõ käʼddõ.
Ta murrab oma käsi, ta on vihane. Ta mūrdab eņtš keʼžži, ta uʼm kõʼzzi.
See on tema kätetöö. Se uʼm täʼm käʼd tīe.
Ma palun ta kätt – kui ma tahan teda naiseks. Ma pǭlab täʼm kätā – ku ma tǭʼb tǟnda nāizõks.
Ära tõsta oma kätt tema vastu, siis ei lähe hästi! Alā nustā eņtš kätā täʼm vastõ, siʼz äʼb lī jõvīst!
Ära tõsta tema pärast kätt! Alā nustā eņtš kätā täʼm pierāst!
Ta kannab mind kätel heast meelest. Ta kāndab mīnda kädūd pǟl jõvāst mīelstõ.
Ta elab oma käe peal, enese jaoks. Ta jelāb eņtš käʼd pǟl, eņtš pierāstõ.
See on mulle käe järgi, selline töö, mis edeneb. Se uʼm miʼn käʼd pieʼrrõ, seļļi tīe, mis lǟʼb.
Kõikidele ei olnud hobune käepärast. Amādõn iʼz ūo iʼbbi käʼd pierāst.
Käsi on tal küll kõva – kui paneb, siis on silmad väljas. Keʼž täʼmmõn uʼm kil vizā – ku panāb, siʼz attõ sīlmad ullõ.
Ta on mu käe all siis, kui mina olen see teadja – kuidas ma käsin, nii ta teeb. Ta uʼm miʼn käʼd allõ siʼz, ku minā uʼm se tīedaji – kui ma panāb, neʼi ta tīʼeb.
Ära pane oma kätt teise tasku! – kui tahad salaja võtta. Alā paʼn eņtš käʼd tuoiz kabātõ! – ku tǭʼd saʼlliz võttõ.
Pane käed kokku, peab jumalat paluma! Paʼn kädūd kuʼbbõ, uʼm jumālt pǭlamõst!
Ta pani käed tema külge – siis ta peab teda heaks. Ta paʼņ kädūd täʼm kilgõ – siʼz ta jõvāks tǟnda pidāb.
Pane käed kõrvale! Paʼn kädūd kilgõ!
Käed sügelevad – siis tahan teisele lüüa. Kädūd sõʼvlõbõd – siʼz ma tǭʼb tuoizõn raʼbbõ.
Mu kaed on nagu kinni seotud. Miʼn kädūd at neʼi ku viʼzzõ siʼdtõd.
Ma hoian sind käest kinni. Ma pidāb sīnda käʼdstõ vizās.
Nad tulid käsikäes. Ne tuʼļtõ, kädūd īʼdskuʼbsõ.
Ta on mu parem käsi. Ta uʼm miʼn jõvā keʼž.
Käsi ei kuula sõna. Keʼž äʼb kūl.
Käsi ei luba töötada. Keʼž äʼb vēļ jeʼllõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
parem käsi – jõvā keʼž;
vasak käsi – kurā keʼž;
õnnelik käsi – vȯndzi keʼž;
käeulatuses – käʼd tutkāmõs;
käed külge panna – kädūd jūʼrõ pānda;
käed kokku või risti panna – kädūd kuʼbbõ pānda;
kätt tõsta – kätā nustõ;
kindaid kätte panna – kīndidi käʼddõ pānda;
käega lüüa – käʼdkõks eitõ;
käsi külge panna – keʼžži jūʼrõ pānda;
käsi laotada – keʼžži laʼgtõ;
käsi puhtaks pesta – keʼžži pūʼdõks pieʼzzõ;
käsi rüpes hoida – keʼžži piʼddõ ripsõ;
enese käes pidada ~ enese valduses pidada – eņtš käʼds piʼddõ;
tagantkätt – iʼļ käʼd
2. pūol
♦ Fraasid ja väljendid:
parem pool – jõvā pūol;
vasem pool – kurā pūol

lubada <v>
1. laskõ, andõ, vēļõ
♦ Näitelaused:
Praegu lubatakse mind aeglaselt käia. Paldīņ mīnda laskūb lougõ kǟʼdõ.
Ta on mul nii juures, et mitte sammu ei luba astuda. Ta uʼm miʼnnõn neʼi jūsõ, ku mit saʼmtõ äʼb vēļ astõ.
2. lubadust anda tõitõ
♦ Näitelaused:
Ta lubab teha neile linnuseid. Ta tȭitab tīʼedõ näntõn nīnidi.
Ta lubas anda selle raamatu. Ta tȭitiz andõ sīe rǭntõ.
Kui ta on lubanud, siis ta annab. Ku ta tõitõn um, siʼz ta āndab.

meel <s>
1. mēļ
♦ Näitelaused:
Mul on hea meel. Miʼnnõn uʼm jõvā mēļ.
♦ Fraasid ja väljendid:
hea meel – jõvā mēļ;
meeleparandus – mīel parāntimi;
meelt parandada – mīeldõ parāntõ;
meele järgi – mīel pierāst;
kellegi meele järgi teha – mingizõn mīel pieʼrrõ tīʼedõ;
meele pärast olla, meeldida – mīel pieʼrrõ vȱlda;
meelde tuletada – mīelõ pānda;
viis meelt – vīž mīeldõ;
vastumeelt olla – vastõ mīeldõ vȱlda;
minu meelest – miʼn mīelstõ;
ei lähe ühes meeles – äʼb lǟʼ īʼdtõ mīeldõ
2. mälu mēļ
♦ Näitelaused:
See läks mul meelest ära. Se lekš ulzõ miʼn mīelstõ.
Kui miski tuli meelde, ütles: mulle tuli pähe. Ku midāgõst tuʼļ mīelõ, kītiz: miʼnnõn tuʼļ pǟʼzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
meelde jääda – mīelõ īedõ;
meelde jätta – mīelõ jettõ ~ mīelõ pānda;
meelde tulla ~ meelde turgatada – mīelõ tūlda ~ mīelõ rabāgõ;
meeles pidada – mīelsõ piʼddõ;
meeles seista – mīelsõ pīʼlõ;
meeles olla – mīelsõ vȱlda;
meelest ära unustada – mīelstõ jarā uʼnnõ

meri <s> meʼr, mieʼr
♦ Näitelaused:
Kui inimene on joobnud, siis on meri põlvini. Ku rištīng uʼm jūobõn, siʼz mieʼr uʼm pūola sǭņi.
Peab merele minema. Mieʼrrõ uʼm lēʼmõst.
♦ Fraasid ja väljendid:
merd mööda – pids mīerda

mõõta <v> aigõ
♦ Näitelaused:
Kui mõõdetakse jalgu, siis mõni tuttav sureb, kui mõõdetakse sõrmi, siis mõni tark inimene sünnib. Ku aigõb jaļgi, siʼz mingi tundtõb kūolõb, ku aigõb sūormidi, siʼz mingi kovāl rištīng sīndõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
köisi, maad, vett mõõta – kieuži, mǭdõ, vietā aigõ

mälu <s>
1. mǟʼdlimi
2. mēļ
♦ Näitelaused:
See läks mul meelest ära [~ välja mu meelest]. Se lekš ulzõ miʼn mīelstõ.
Kui miski vaid tuli meelde, ütles: mulle tuli pähe. Ku midāgõst set tuʼļ mīelõ, kītiz: miʼnnõn tuʼļ pǟʼzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
meelde jääda – mīelõ īedõ;
meelde jätta – mīelõ jettõ ~ mīelõ pānda;
meelde tulla ~ meelde turgatada – mīelõ tūlda ~ mīelõ rabāgõ;
meeles pidada – mīelsõ piʼddõ;
meeles seista – mīelsõ pīʼlõ;
meeles olla – mīelsõ vȱlda;
meelest ära unustada – mīelstõ jarā uʼnnõ

määrida <v>
1. määrdunuks tegema mustāntõ, smērõ
♦ Näitelaused:
Ära määri ennast! Alā mustānt ēņtšta!
♦ Fraasid ja väljendid:
selline nahk, mida võib määrida ja valgendada – seļļi nǭʼgõ, mis võib smērõ ja vittõ
2. ainet pinnale kandma ja laiali ajama või sisse hõõruma võidõ, võijõ
♦ Näitelaused:
Ma määrin sulle võid leiva peale. Ma vȭidab siʼnnõn lēba vȭidagõks.
Määritakse võid leiva peale. Vȭidab vȭita lēba pǟlõ.
Ta määrib teisele mett moka peale siis, kui petab. Ta vȭidab tuoizõn mietā ūl pǟlõ siʼz, ku touzõb.

napilt <adv> knapīstiz, kitsāstiz, knappõ
♦ Näitelaused:
Kui nii napilt oli leiba, kus siis võis olla mingit rikkust. Aʼž neʼi kitsāstiz vȯʼļ lēbaks, kus siʼz võiž vȱlda mingizt rikūzt.
Ma sain napilt kingad jalga, kui ma pidin jooksma. Ma knappõ set sai kǟngad jalgõ, ku miʼnnõn vȯʼļ aʼilõmõst.

nõel <s>
1. nõʼggõl
♦ Näitelaused:
Mõnel nõelal oli nii, et ei saanud lõnga taha. Mūnda nõʼggõlõn vȯʼļ neʼi, ku iʼz sǭ langõ tagān.
♦ Fraasid ja väljendid:
nagu nõeltel istuda – nemē nõʼggõld pǟl istõ
2. zalāndõks
♦ Näitelaused:
Nõel on see astel, millega torkab mesilane. Zalāndõks, se uʼm änd, missõks siskāb mieʼdlinki.

näida <v> näʼgțõ
♦ Näitelaused:
Ta näib haige olevat Ta näʼgțõb rujā vȯlmõ.
Näib, et ta enam ei tule. Näʼgțõb, ku ta jemīņ äʼb tuʼl.
♦ Fraasid ja väljendid:
mulle näib, et… – miʼnnõn näʼgțõb, ku…

palju <adv>
1. jennõ
♦ Näitelaused:
Neid oli nii palju, et hirmus. Nēḑi vȯʼļ neʼi jeʼnnõ, ku irmõz.
Mul on raha nii palju, et kõliseb. Miʼnnõn uʼm rǭʼdõ neʼi jeʼnnõ, ku skaņūb.
2. pǟgiņ
♦ Näitelaused:
Kui palju? Kuʼi pǟgiņ?
Liiga palju. Pa jeʼnnõks pǟgiņ.

riputada <v> karīņțõ, tänktõ
♦ Näitelaused:
Ta riputas ennast mulle kaela, nii et ta on mulle koormaks. Ta karīņțiz ēņtšta miʼnnõn kaʼggõlõ, neʼi ku ta miʼnnõn uʼm pa lǟlamõks.
Kui sa seda ei söö, siis riputa hambad varna! Ku sa siedā äʼd sīe, siʼz tänkt ambõd vaʼigõ!

rohi <s>
1. āina
♦ Näitelaused:
Rohi kasvab kui silmnähtavalt, kuidas seda võib vaos hoida. Āina kazāb ku silmõz nǟʼdsõ, kui tǟnda võib valdõ.
Rohi on hästi kasvanud. Āina uʼm jõvīst kaʼzzõn.
2. ravim āina, āinad
♦ Fraasid ja väljendid:
hea ravim – jõvā āina;
rohtu võtta – aiņi jūodõ

tugev <adj>
1. kõva dikțõ, viš
♦ Fraasid ja väljendid:
tugev riie – dikțõ ǭʼrõn;
tugev anum – viš rīst
2. vastupidav, kindel joudzi, dūšig
♦ Fraasid ja väljendid:
tugevaks teha – joudzizõks tīʼedõ;
saada tugevaks vaimus – sǭdõ joudzizõks vaimsõ
3. kangti, kangtõ
♦ Näitelaused:
Täna oli tugev hoovus. Tämpõ vȯʼļ kangtõ õvā.
Mõnikord oli nii tugev vool, et oli väga raske vedada noota. Mūnda kõrd vȯʼļ neʼi kangti õvā, ku vȯʼļ väʼggi lǟlam vieʼddõ vaʼddõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
tugev vool – kangti õvā

vaadata <v> vaņțlõ
♦ Näitelaused:
Miks sa vaatad tagasi? Mikš sa vaņțlõd tāʼgiž?
Vaata silmadega, ära kõike haara kätega! Vaņțlõ sīlmadõks, alā tikkiž akkõ kädūdõks!
Ta vaatab minule peast jalgadeni, ülevalt alla; väike vaatab alt üles. Ta vaņțlõb miʼn pǟlõ pǟstõ jālgad sǭņõ, ildõst mǭʼzõ; piški vaņtlõb aldõst iʼlzõ.
Ta vaatab minu peale nii, et üldse silmi ei keera ära. Ta miʼn pǟl neʼi vaņțlõb, ku ta mit siļmi äʼb kīer jarā.
♦ Fraasid ja väljendid:
altkulmu vaadata – aʼlmõl gulmõ vaņțlõ;
uuesti läbi vaadata – ūd pǟl leʼbbõ vaņțlõ;
vesise suuga vaadata – vežīz sūkõks vaņțlõ;
viltu, kõõrdi vaadata – vändi vaņtlõ;
ümber vaadata – immõr vaņțlõ

vaevalt <adv> knappõ
♦ Näitelaused:
Ma sain vaevalt kingad jalga, kui ma pidin jooksma. Ma knappõ set sai kǟngad jalgõ, ku miʼnnõn vȯʼļ aʼilõmõst.

valetada <v> piettõ
♦ Näitelaused:
Ta valetab seda minule. Ta pietāb siedā miʼnnõn.
Ta nii palju valetab, et hirm on kuulata. Ta neʼi jeʼnnõ pietāb ku irm uʼm kūldõ.
Valetab nii, et silmgi ei liigu. Pietāb neʼi, ku mittõ sīlmad äʼb likkõt.
Ta valetas tema peale. Ta pietīz täʼm pǟl.
Kui ma pean ütlema, siis ma pean valetama. Ku miʼnnõn uʼm kītõmõst, miʼnnõn uʼm pietāmõst.
Kes valetab, võib valge mustaks teha. Kis pietāb, võib vālda mustāks tīʼedõ.
Ta valetab nii, et suu suitseb. Ta pietāb neʼi, ku sū vǟndab.
Valetab nagu koer. Pietāb neʼiku piʼņ.

vari <s> viʼl; vǭŗ
♦ Näitelaused:
Ta kardab oma varju. Ta kārtab eņtš viʼlstõ.
Puu heidab varju. Pū ētab viʼllõ.
Oma varjust üle ei pääse. Eņtš viʼllõn iʼļļõ äʼb päʼz.
Kuul on vaid [siis] vari, kui kuu on kinni, mingi pilv tuleb peale. Kūn set uʼm viʼl, ku kū uʼm vizāsõ, mingi pīla tulāb pǟlõ.
Päiksest on vari. Pǟvast uʼm vǭŗ.
♦ Fraasid ja väljendid:
varju anda, varjuga katta – viʼllõ andõ;
varjukülg – vǭŗ pūoļ;
puu varju all – pū vǭŗ alā

viha <s> kõzā, grumā
♦ Näitelaused:
Mul on selline viha, et ma jookseksin nahast välja. Miʼn uʼm seļļi kõzā, ku ma aʼilõks nǭʼgõst ulzõ.
Praegu ta on sellise viha all. Paldiņ ta uʼm seļļiz kõzā allõ.
Ta näitab vihaga hambaid. Ta kõzās näʼgțõb ambidi.
Silmade ees läheb vihaga kirjuks. Sīlmad jeʼdsõ kõzāks īeb kērabizõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
viha pidada – kõʼzzõ piʼddõ