Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

hapukoor <s> iʼļ|džēmḑa
♦ Näitelaused:
Koor läheb kokku. Iʼļdžēmḑa lǟʼb kuʼbbõ.

kuhu <adv> kunā
♦ Näitelaused:
Kuhu sa lähed? Kunā sa lǟʼd?

minna <v>
1. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Läki! Lǟʼm!
Käi minema! Li jeʼdspēʼḑõn!
Mingu, kus kurat teda kisub! Laʼz ta läkkõ, kus kuŗē tǟnda tȭmbõg.
Lähen, kuhu tuul viib. Lǟʼb, kus tūļ vīb.
Ma ei läinud ei sinna, ei tänna. Ma iʼz lǟʼ iʼz sīņõ, iʼz tǟnõ.
Ma lähen jala. Ma lǟʼb jālgiņ.
Sa lähed nii nagu mööda vett. Sa neʼi lǟʼd neʼiku piʼds vietā.
Ta läks nii, nagu tuli teda põletaks. Ta neʼi lekš, ku tuʼļ tǟnda kitāks.
Lähevad nagu kured üksteise taga. Läʼbõd neʼiku kūrgõd īʼd tuoizõn tagānõ.
Ta on oma aja ära elanud, öeldakse, et läks ära. Ta uʼm eņtš āiga jarā jeʼllõn, kītiztõ, ku lekš jeʼdspēʼḑõn.
Ta läheb ühtelugu vana teed. Ta lǟʼb vaʼnnõ riekkõ īʼdstīʼd.
Tal läks ühtlugu see õlg välja ja siis ta pani liigeseõõnde jälle. Täʼmmõn īʼdtõkabāl lekš se aʼb ullõ ja siʼz ta paʼņ lēʼtšõd siʼzzõl tegīž.
See läheb nagu hundi kurku. Se lǟʼb neʼiku suʼd kurkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
eemale minna – aigāmǭlõ lǟʼdõ;
liiale minna – iʼļaʼrrõ lǟʼdõ;
üle minna – iʼļļõ lǟʼdõ;
minema hakata – irgõ lǟʼdõ;
ära minna – jarā lǟʼdõ;
minema minna – jedspēʼņ lǟʼdõ;
korda minna – kõrdõl lǟʼdõ;
läbi minna – leʼbbõ lǟʼdõ;
mehele minna – mīʼelõ lǟʼdõ;
puhkusele minna – noʼvvõmizõl lǟʼdõ;
mööda minna – piʼddõz lǟʼdõ;
teele minna – riek pǟl lǟʼdõ;
hukka minna – ukkõ lǟʼdõ;
vastu minna – vastõ lǟʼdõ
2. muutuda eitõ
♦ Näitelaused:
Õhtu läheb pimedaks. Ȭʼdõg ētab piʼmdõks.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
♦ Fraasid ja väljendid:
roheliseks minna – aļļõks eitõ, aļļõks raʼbbõ;
pimedaks minna – piʼmdõks eitõ
3. mahtuda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Sellesse riista läheb kaks liitrit. Sīʼezõ rīstõ lǟʼb kakš lītõrt.
4. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Nii läks see alatasa. Neʼi se lekš īʼdstīʼd.
5. kulgeda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Kas see tee läheb Dundagasse? Või se riek lǟʼb Dūoņigõ?