Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

kui <konj, adv>
1. võrdlustes äbku, kui
♦ Näitelaused:
Kalurid püüdsid rohkem kilusid kui silke. Kalāmīʼed vejīzt jemīņ brēțliži äbku sīļkidi
♦ Fraasid ja väljendid:
laulab kui lind – lōlab kui lind
2. tingimust väljendava kõrvallause alguses aʼž, ku
♦ Näitelaused:
Kui ma saan, siis ma toon. Aʼž ma sǭb, siʼz ma tūob.
Ma tulen siis, kui sa oled kodus. Ma tulāb siz, ku sa līd kuoʼnnõ.
3. adv ku
♦ Fraasid ja väljendid:
kui palju – ku pǟgiņ;
kui kaua – ku kōgiņ

lind <s> lind
♦ Näitelaused:
Puust lind, linast tiivad – purjekas. Pūstõ lind, liʼnnist tībõd – puŗŗõnikā.
Nagu lind, laulab üht laulu ühtelugu. Neʼiku lind, lōlab īʼdtõ loulõ īʼdstīʼd.

luu <s> lū
♦ Näitelaused:
Kõik luud valutavad. Amād lūd pȯʼddõbõd.
♦ Fraasid ja väljendid:
luu ja nahk – lū ja nǭʼgõ

mänd <s> piedāg
♦ Näitelaused:
Ma näen suurt mändi. Ma nǟb sūrdõ piedāgt.
Kangru peal kasvavad männid. Kāngaŗ pǟl kazābõd piedāgõd.

nina <s> nanā
♦ Näitelaused:
Nina sügeleb, saab uut kuulda. Nanā sõʼvlõb, sǭb ūdtõ kūlõ.
Nina sügeleb, tuleb vihma. Nanā sõʼvlõb, līb vīʼmõ.
Seisab, nina täis. Pīʼlõb, nanā täuž.
Sai pika nina ja häbi. Sai pitkā nanā ja uid.
Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. Täʼm opātimiz sieʼggõ naʼnnõ iʼz tep.
Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. Siʼnnõn tuʼlbõd nanāst jǭsõd uʼlzõ.
Sel oli ilus väike nina kui viljatera. Sīen vȯʼļ knaš piški nanā neʼi ka groʼudõz.
Ta lõi nina pihta. Ta rabīz piʼds naʼnnõ.
Ära pista oma nina kõikjale! Alā paʼn eņtš nanā aʼmži!
Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! Mis sa ajād eņtš nanā aʼmži!
Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯʼļ.
Ära näita oma nina! Alā näʼgţõ eņtš naʼnnõ!
Ta näitas mulle pikka nina. Ta näʼgţiz miʼnnõn pitkõ naʼnnõ.
Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. Sa eņtš nanāks aʼmži aʼilõd siʼzzõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
nina jookseb – nanā jūokšõb;
nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) – nanā jūokšõb neʼi nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ);
nina on kinni [~ läheb raskelt] – nanā lǟʼb lǟlamstiz;
nina tilgub – nanā tīlkõb;
saada pikk nina – sǭdõ pitkā nanā;
kuhugi oma nina toppida – kuskiz eņtš nanā teppõ;
pika ninaga jääda – pitkā nanāks īedõ;
nina alt ära võtta – nanā tutkāmõst jarā võttõ;
nina norgu lasta [~ maha riputada] – naʼnnõ mǭʼzõ tänktõ;
nina püsti [~ pilvedesse] ajada – naʼnnõ pīliz aʼjjõ;
nina peale anda – jõvā nanā andõ

sein <s> sāina, seina
♦ Näitelaused:
Sein kuuleb. Sāina kūlõb.
Ära jookse peaga vastu seina! Alā aʼil pǟkõks vastõ seina!
Nad tahavad mind seina ajada, tahavad mulle halba teha. Ne tǭʼbõd mīnda sainõ aʼjjõ, tǭʼbõd miʼnnõn slikțõ tīʼedõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
nelja seina vahel istuda – nēļa sāina vaʼil istõ;
kedagi vastu seina suruda – mingizt vastõ sainõ pīkstõ

seista <v> pīʼlõ
♦ Näitelaused:
Ta ei seisa jala peal – kui on nii palju lakkunud. Ta äʼb pīʼl jālga pǟl – ku uʼm neʼi jeʼnnõ lakkõn.
Mis sa seisad nagu puutükk! Mis sa pīʼlõd neʼiku pūkabāl!
Sa paned ta seisma ukse juurde. Sa täʼm panād pīʼļõm uks jūʼrõ.
Laevad on seisnud reidil. Kuoigīd at pīʼlõnd reidsõ.
Ära seisa mu nina all! Alā pīʼl miʼn nanā allõ!
♦ Fraasid ja väljendid:
jalul seista – jālgal pīʼlõ;
meeles seista – mīelsõ pīʼlõ;
paigal seista – pāikal pīʼlõ;
püsti seista – pistõ pīʼlõ;
seisma jääda – pīʼlõm īedõ;
seisma panna – pīʼlõm pānda;
seisab nagu post – pīʼlõb neʼiku tȭlpa

suu <s> sū
♦ Näitelaused:
Suu muutub paksuks [~ nüriks] [toomingamarjadest]. Sū īeb tȭlzaks.
Pea oma suu (~ keel)! Pidā eņtš sūdõ; pidā eņtš kīeldõ!
Suu jookseb vett. Sū jūokšõb vietā.
Suu käib (läheb) nagu veski. Sū lǟʼb neʼiku suʼdmaļ.
Ta räägib nii, et suu vahutab. Ta rõkāndõb, nemē sū vǭʼtõb.
Sul on suu nagu putru täis. Siʼn uʼm sū neʼiku sandrokkõ täuž.
Pea suu lahti, las kärbes tuleb sisse! Pidā sū vāldiņ, laʼz kärmi tulgõ siʼzzõl!
Pane suu kinni! Paʼn sū viʼzzõ!
Pea suu kinni, kärbsed lendavad sisse! Pidā sū vizās, kärmizt līndabõd siʼzzõl!
Suu on kinni nagu perse. Sū uʼm vizās neʼiku pierz.
Ära sa kuluta oma suud ära, suus ju ka kulub! Alā sa kuʼltõ eņtš sū jarā, sū ju ka kulūb!
Nad rääkisid nagu ühest suust. Ne rõkāndizt neʼiku īʼdstõ sūstõ.
Mis sa ajad oma suust välja! – Kõike, mida inimene mõtleb, ei või rääkida. Mis sa ajād eņtš sūstõ ulzõ! – Mis rištīng mõtlõb, siedā äʼb või aʼmmõ rõkāndõ.
Ta rääkis poole suuga, napilt võis mõista, kuuleb vaid, et pobiseb. Ta rõkāndiz pūol sūkõks, knappõ võiž mȯistõ, kūlõb set, ku bobīkšõb.
See olevat selline suuga naisterahvas. Se vȯļļi seļļi sūkõks naizpūoļi.
Hea suu, see on suur rääkija. Jõvā sū, se uʼm sūŗ rõkāndiji.
Kes on suur rääkija, valetaja, sel on lai suu. Kis uʼm sūŗ rõkāndiji, pietāji, sīen uʼm laigā sū.
Kes rääkis palju, öeldi, ei ole suu peale kukkunud. Kis rõkāndiz pǟgiņ, kītiztõ, äʼb ūo sū pǟlõ saʼddõn.
See on mulle suu järgi – mis on kerge rääkida. Se uʼm miʼnnõn sū pieʼrrõ – mis uʼm kievāmstiz rõkāndõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
väike ilus ümmargune suu nagu nööpauk – piški knaš immõrgoutlimi sū neʼiku pūmpar ouk;
suur lai suu nagu kärnkonnal – sūr laigā sū neʼiku krupān;
suu lahti nagu kärnkonnal – sū vāldiņ neʼiku krupān;
suu ammuli kuulata – sū vāldiņ kūldõ;
suud mööda rääkida – perīņ sūdo rõkāndõ;
suud anda – sūdõ andõ;
suud pruukida – sūdõ brūikõ;
suud pidada – sūdõ piʼddõ;
suud kinni panna – sūdõ viʼzzõ pānda;
ühest suust – īʼdstõ sūstõ;
peost suhu elada – piʼvst sūzõ jeʼllõ;
suust suhu – sūst sūʼzõ;
ei võta suu sissegi – äʼb võtā mittõ sūʼzõ;
suure suuga süüa – maʼgḑiz sūkõks sīedõ;
poole suuga – pūol sūkõks;
nagu ühest suust – neʼiku īʼdstõ sūstõ