Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

ajada <v>
1. aʼjjõ
♦ Näitelaused:
Ta ajab naise ära. Ta ajāb naiz jarā.
Karjane ajab lehmad koju. Kǭŗapaint ajāb nīʼemõd kuodāj.
Freiberg oli ajanud kokku palju varandust. Freiberg vȯʼļ aʼjjõn kuʼbbõ pǟgiņ viļļõ.
Kalurid hakkasid ajama paati merre. Kalāmīʼed īrgizt aʼjjõ lǭja mieʼrrõ.
Ma ajan süü sinu peale. Ma ajāb sī siʼnnõn.
Mehed ajavad sageli habet. Mīʼed saʼggõld ajābõd aʼbbiņi.
Koer ajas lehma jälgi. Piʼņ ajīz nīʼemõ tīʼedidi.
Jahil ühed ajavad, teised lasevad. Jakt pǟl īʼd ajābõd, tuoizt laskõbõd.
Härg ajab lehma taga. Ǟrga ajāb nīʼemõ tagān. ~ Ǟrga ajāb nīʼemõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
ära ajada – jarā aʼjjõ;
kokku ajada – kuʼbbõ aʼjjõ;
kallale ajada – pǟlõ aʼjjõ;
välja ajada – ulzõ aʼjjõ;
habet ajada – aʼbbiņi aʼjjõ;
hobust ajada – ibīzt aʼjjõ;
paati ajada – laijõ aʼjjõ;
loomi ajada – lūomidi aʼjjõ;
tööle ajada – tīe jūʼrõ aʼjjõ;
und silmast ära ajada – ūnda siļmšti aʼjjõ;
üles ajada – iʼlzõ aʼjjõ;
ümber ajada – gǭʼžõ, immõr gǭʼžõ
2. puʼgtõ
♦ Näitelaused:
Lõng aeti nõelale taha. Lānga puʼgtizt nõʼggõlõn tagān.
Kummaski küljes oli kaks auku, sinna aeti köis sisse. Kummiš kilgsõ vȯʼļt kakš oukõ, sīņ puʼgtiz kieud siʼzzõl.
3. trankõ
♦ Näitelaused:
Looma aetakse minema. Lūomõztõ trānkõb jeʼdspēʼḑõn.
4. trīʼetsõ
♦ Näitelaused:
Teda aetakse välja. Tǟnda trīʼetsõb ulzõ.

anda <v>
1. andõ
♦ Näitelaused:
Tuleks anda sulle üle kärsa. Lǟʼks andõ siʼnnõn iʼļ nik.
Antakse lehmale vitsaga mööda selga. Āndab nīʼemõn joutõks piʼds sälgõ.
Ma andsin talle nina peale [~ andsin head nina]. Ma täʼmmõn āndiz jõvā nanā.
2. andõ
♦ Näitelaused:
Mu paarimees tahtis anda oma lestad juudile. Miʼn pušnikā tǭʼž andõ eņtš liestād zīḑõn.
Lapsed annavad vanematele vanas eas leiba. Lapst āndabõd vaʼnbiztõn vanās igās leibõ.
Meile oli kaasa antud suhkurt. Mäʼddõn vȯʼļ andtõd īņõz tsukkõrzt.
Ma andsin lusikaga neile suhkurt sisse. Ma kǭjkõks āndiz näntõn siʼzzõl tsukkõrzt.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha. Ma āndab täʼmmõn tieudõ, laʼz ta tīedag tīʼedõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
abi anda – aʼbbõ andõ;
allutada, alla määrata ~ alistuda – alā andõ;
andeks anda – andõks andõ;
usaldada – iʼlzõ andõ;
kaasa anda – īņõz andõ;
ära anda, loovutada ~ ära anda, reeta – jarā andõ;
nõu anda – nõʼvvõ andõ;
sisse anda – siʼzzõl andõ;
järele anda – tagān andõ;
tagasi anda – tāʼgiž andõ;
teada anda – tīetõ andõ;
välja anda – ulzõ andõ

juua <v> jūodõ
♦ Näitelaused:
Hobusele antakse pangest juua. Ibīzõn āndab paņštõ jūodõ.
Ta joob vett. Ta jūob vietā.
Ta joob kruusist. Ta jūob krūzõst.
Ta joob kogu ämbrist. Ta jūob amāst paņstõ.
Ta jõi oma raha maha. Ta juoi eņtš rǭʼ jarā.
Kas need seal läksid jooma? Või ne sǟʼl lekštõ jūomõ?
Mis sa enesele sisse oled joonud, et sa selline oled? Mis sa eņtšõn ūod siʼzzõl jūond, ku sa seļļi ūod?
Ma võin juua terve pudeli, miks mitte pisikest klaasi? Ma võib jūodõ tīera potīļ, mikš mittõ piškīzt glǭzõ?
♦ Fraasid ja väljendid:
maha juua – jarā jūodõ;
oma aru ära juua – eņtš mīel jarā jūodõ;
ennast täis juua – ēņtšta tǟdõks jūodõ;
joob veini nagu vett – jūob vīnõ neʼi ku vietā

juut <s> zīḑ
♦ Näitelaused:
Kui mõni inimene sööb laua juures, tal on müts peas, siis öeldakse, sina sööd nagu juut. Ja mingi rištīng sīeb lōda jūrsõ, täʼmmõn uʼm kibār pǟsõ, siʼz kītõb, sinā sīed neʼi ku zīḑ.
♦ Fraasid ja väljendid:
teeb äri nagu juut – neʼiku zīḑ tīʼeb šeft

jätta <v> jettõ
♦ Näitelaused:
Ta viis mu kaasa ja jättis ilma peale. Ta vīž miʼn īņõ ja jetīz īlma pǟl.
Ma jätan koera enesele. Ma jetāb piʼņ eņtšõn.
Ma jätan sind magama. Ma jetāb sīnda maʼggõm.
♦ Fraasid ja väljendid:
ilma peale jätta – īlma pǟlõ jettõ;
maha jätta – jarā jettõ;
järele jätta – tagān jettõ

kaevata2 <v> kaibõ
♦ Näitelaused:
Ma tean, kes minu peale kaebas. Ma tīedab, kis mīnda kāibiz.
Laps läheb emale teise peale kaebama. Läpš lǟʼb jemān kaibõm tuoiz pǟlõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kohtusse kaevata – kūʼoḑõ kaibõ

kreem <s> krēm
♦ Näitelaused:
Mina teen tordi peale määrimise kreemi võist. Minā tīʼeb tort pǟl võidtõb krēm vȭidagõst.

kuri <adj> kõʼzzi, bǭʼrgõ, äʼb|jõvā, tiʼg
♦ Näitelaused:
Kuri käsi – kes kohe paneb nagu pläuh. Kõʼzzi keʼž, kis tuļīnõst panāb neʼi ku šläukt.
Ta nagu sülitab tuld, nii kuri. Ta neʼi ku tūlda sīlgõb, neʼi kõʼzzi.
Inimene on kuri nagu hunt. Rištīng uʼm kõʼzzi neʼi ku suʼž.
Ta vaatas minu peale kurjade silmadega. Ta vaņtliz miʼn pǟlõ kõʼzzizt sīlmadõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
kuri koer – kõʼzzi piʼņ;
kuri vaim – äʼbjõvā vaim

laenata <v>
1. laenu anda līenõ, täpīkšõ, täppõ
♦ Näitelaused:
Laenad talle raha. Līenõd täʼmmõn rǭʼdõ.
Ma laenan ainult talle. Ma täʼmmõn täpūb set.
2. laenu võtta līenõ, täpīņtõ
♦ Näitelaused:
Ta laenas minu käest, ta võttis tagasiandmise peale. Ta līeniz miʼn käʼdstõ, ta võtīz tāʼgiž andtõb pǟlõ.

lennata <v> lindõ
♦ Näitelaused:
Lind lendab tiibadega puusse, puust maha, ühe oksa pealt ära teise oksa peale, madalalt, kõrgelt. Lind līndab tībõdõks pūʼzõ, pūstõ mǭʼzõ, īʼd oksā pǟld jarā tuoiz oksā pǟl, madālist, kuordõst.
Lind lendab, tiivad tilguvad (see on mõistatus). Lind līndab, tībõd tilkõbõd (se uʼm tabāndõks).
Kuhu sa lendad? Kus sa līndad?
♦ Fraasid ja väljendid:
lendab nagu lind – līndab neʼiku lind

lüüa <v>
1. raʼbbõ
♦ Näitelaused:
Kell lööb. Kīela rabūb.
Äike lööb maasse. Pițki rabūb mǭʼzõ.
Ta lõi kaks kätt kokku. Ta rabīz kakš kätā kuʼbbõ.
Häll oli laudadest kokku löödud. Äl vȯʼļ dēļist kuʼbbõ raʼbdõd.
Sinu ta küll lööb maha nagu tühjatähja. Siʼn ta kil rabūb mǭʼzõ neʼiku tūltouvõ.
Mind lüüakse nagu vasaraga maha. Mīnda neʼiku vazārõks rabūb mǭʼzõ.
Sa võid mu lüüa tükkideks, ma ikka ei räägi. Sa võid miʼn raʼbbõ kabāļiz, ma ka äʼb rõkānd.
♦ Fraasid ja väljendid:
ära lüüa – jarā raʼbbõ;
maha lüüa – mǭʼzõ rabbõ;
välja lüüa – ulzõ raʼbbõ;
kinni lüüa – viʼzzõ raʼbbõ
2. pieksõ
♦ Näitelaused:
Ta lööb lauad kokku. Ta pieksāb dēļõd īʼdõkuʼbbõ.
3. sproʼužõ
♦ Näitelaused:
Lüüakse midagi teise külge kinni mingi asjaga, naelaga. Sproʼužõb midāgõst tuoiz jūʼrõ viʼzzõ mingiz ažāks, naʼggõlõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
kinni pista, lüüa või torgata – viʼzzõ sproʼužõ
3. zvaʼņņõ
♦ Näitelaused:
Toakell lööb. Tubā kīela zvaņūb.

nina <s> nanā
♦ Näitelaused:
Nina sügeleb, saab uut kuulda. Nanā sõʼvlõb, sǭb ūdtõ kūlõ.
Nina sügeleb, tuleb vihma. Nanā sõʼvlõb, līb vīʼmõ.
Seisab, nina täis. Pīʼlõb, nanā täuž.
Sai pika nina ja häbi. Sai pitkā nanā ja uid.
Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. Täʼm opātimiz sieʼggõ naʼnnõ iʼz tep.
Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. Siʼnnõn tuʼlbõd nanāst jǭsõd uʼlzõ.
Sel oli ilus väike nina kui viljatera. Sīen vȯʼļ knaš piški nanā neʼi ka groʼudõz.
Ta lõi nina pihta. Ta rabīz piʼds naʼnnõ.
Ära pista oma nina kõikjale! Alā paʼn eņtš nanā aʼmži!
Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! Mis sa ajād eņtš nanā aʼmži!
Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯʼļ.
Ära näita oma nina! Alā näʼgţõ eņtš naʼnnõ!
Ta näitas mulle pikka nina. Ta näʼgţiz miʼnnõn pitkõ naʼnnõ.
Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. Sa eņtš nanāks aʼmži aʼilõd siʼzzõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
nina jookseb – nanā jūokšõb;
nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) – nanā jūokšõb neʼi nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ);
nina on kinni [~ läheb raskelt] – nanā lǟʼb lǟlamstiz;
nina tilgub – nanā tīlkõb;
saada pikk nina – sǭdõ pitkā nanā;
kuhugi oma nina toppida – kuskiz eņtš nanā teppõ;
pika ninaga jääda – pitkā nanāks īedõ;
nina alt ära võtta – nanā tutkāmõst jarā võttõ;
nina norgu lasta [~ maha riputada] – naʼnnõ mǭʼzõ tänktõ;
nina püsti [~ pilvedesse] ajada – naʼnnõ pīliz aʼjjõ;
nina peale anda – jõvā nanā andõ

ots <s>
1. tutkām, tutk
♦ Fraasid ja väljendid:
kepi ots – sovā tutkām;
otsast otsani – tutkāmst tutkām sǭņõ
2. nukā
♦ Näitelaused:
Seljandiku otsa peal on majad. Kāngaŗ nukā pǟlõz at jelūd.
3. lõpp tutkām
♦ Näitelaused:
Tal on ots käes. Täʼmmõn uʼm tutkām jūsõ.
Kas siis mul on ots juba käes? Vȯšiz miʼnnõn tutkām jõvā līb jūsõ?
Mis sa siis tahad enesele otsa peale teha? Mis sa siʼz tǭʼd eņtš tutkām tīʼedõ?
♦ Fraasid ja väljendid:
otsa saada – tutkāmt sǭdõ;
endale otsa peale teha – eņtšõn tutkāmt tīʼedõ

peale <postp, prep, adv>
1. pǟlõ
♦ Näitelaused:
Pane laua peale! Paʼn lǭda pǟlõ!
Ta on minu peale vihane. Ta uʼm miʼn pǟlõ kõʼzzi.
Iga lehma peale tuleb viis inimest. Jegā nīʼemõ pǟlõ tulāb vīž rištīngtõ.
2. pǟlõ
♦ Näitelaused:
Tulgu peale! Tulgõ pǟlõ!
Olgu peale! Vȯlkõ pǟlõ!
Pühi higi ära ja ela pealegi! Pūʼst iʼg järāndz ja jelā pǟl!
3. pǟlõ
♦ Näitelaused:
Kes suurustab, võib öelda: „Ma jäin peale”. Kis sūrslõb, võib kītõ: „Ma ei pǟlõ”.
♦ Fraasid ja väljendid:
peale ajada – pǟlõ aʼjjõ;
peale jääda – pǟlõ īedõ;
peale panna – pǟlõ pānda;
peale tungida – pǟlõ saʼddõ;
peale tikkuda – pǟlõ tikkõ

pind2 <s> pīrgal
♦ Näitelaused:
See on nagu pinnuks silmas. Se uʼm neme pīrgal sīlmas.
Pindu teise silmas näeb, aga palki oma silmas ei näe. Pīrgalt tuoiz sīlmas nǟb, baļkõ eņtš sīlmas äʼb nǟ.

pista <v>
1. pistõ
♦ Näitelaused:
Ma pistan leiva suhu. Ma pistāb lēba sūʼzõ.
Laps pistab herne ninna. Läpš pistāb jernõ naʼnnõ.
Pista nõel kera sisse! Pistā nõʼggõl kierā siʼzzõl!
♦ Fraasid ja väljendid:
läbi pista – leʼbbõ pistõ;
sisse pista – siʼzzõl pistõ;
kätt tasku pista – kätā kabātõ pistõ
2. grūʼžõ
♦ Näitelaused:
Kärbes pistab ainult ninaga. Kärmi set nanāks grūžõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
nagu naaskliga pistab sisse – neʼi ku nǭskiļõks grūʼžõb siʼzzõl
3. puʼgtõ
♦ Näitelaused:
Lõng pisteti nõelale taha. Lānga puʼgtizt nõʼggõlõn tagān.
Kummaski küljes oli kaks auku, sinna pisteti köis sisse. Kummiš kilgsõ vȯʼļt kakš oukõ, sīņ puʼgtiz kieud siʼzzõl.
Pista sisse! Puʼgt siʼzzõl!
4. siskõ
♦ Näitelaused:
Sees pistab. sizāl siskāb.
♦ Fraasid ja väljendid:
nagu nõelaga pistab – neʼiku nõʼggõlõks siskāb
5. sproʼužõ
♦ Näitelaused:
Lüüakse midagi teise külge kinni mingi asjaga, naelaga. Sproʼužõb midāgõst tuoiz jūʼrõ viʼzzõ mingiz ažāks, naʼggõlõks.
Riie pistetakse kinni. Ǭʼrõn sproʼužõb viʼzzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kinni pista, lüüa või torgata – viʼzzõ sproʼužõ
6. zīʼekslõ
♦ Näitelaused:
Valu nii pistab. Pȯʼddimi neʼi zīʼekslõb.

selg <s> sǟlga
♦ Näitelaused:
Ta pööras oma selja minu poole, mis ma siis seljaga räägin. Ta kīeriz eņtš sǟlga miʼn pūolõ, mis ma siʼz sǟlgaks rõkāndõb.
Selja taga tehakse vaikselt, vaikselt teisiti. Sǟlga tagān tīʼeb vāʼgiž, vāʼgiž mõitiz.
Tema selja taga on sõjavägi. Täʼm sǟlga tagān uʼm suodāväʼg.
Kelle seljas sa oled, ära mine teise selga! Kīen sǟlgas sa ūod, alā li tuoiz sälgõ!
Käib, pea seljas. Kǟʼb, pǟ sǟlgas.
Tal on palitu seljas. Täʼmmõn uʼm mantõl sǟlgas.
Võtke palitu seljast ära! Viedāgid mantõl sǟlgast mǭʼzõ!
♦ Fraasid ja väljendid:
selili – sǟlga pǟl;
hobuse selga istuda – ibīz sälgõ istõ;
kuube selga panna – aʼm sälgõ vieʼddõ;
selga proovida – sälgõ kǭʼļõ;
selga küüru tõmmata – sǟlga kīrõ vieʼddõ;
jalad selga võtta – jālgad sälgõ pānda

suu <s> sū
♦ Näitelaused:
Suu muutub paksuks [~ nüriks] [toomingamarjadest]. Sū īeb tȭlzaks.
Pea oma suu (~ keel)! Pidā eņtš sūdõ; pidā eņtš kīeldõ!
Suu jookseb vett. Sū jūokšõb vietā.
Suu käib (läheb) nagu veski. Sū lǟʼb neʼiku suʼdmaļ.
Ta räägib nii, et suu vahutab. Ta rõkāndõb, nemē sū vǭʼtõb.
Sul on suu nagu putru täis. Siʼn uʼm sū neʼiku sandrokkõ täuž.
Pea suu lahti, las kärbes tuleb sisse! Pidā sū vāldiņ, laʼz kärmi tulgõ siʼzzõl!
Pane suu kinni! Paʼn sū viʼzzõ!
Pea suu kinni, kärbsed lendavad sisse! Pidā sū vizās, kärmizt līndabõd siʼzzõl!
Suu on kinni nagu perse. Sū uʼm vizās neʼiku pierz.
Ära sa kuluta oma suud ära, suus ju ka kulub! Alā sa kuʼltõ eņtš sū jarā, sū ju ka kulūb!
Nad rääkisid nagu ühest suust. Ne rõkāndizt neʼiku īʼdstõ sūstõ.
Mis sa ajad oma suust välja! – Kõike, mida inimene mõtleb, ei või rääkida. Mis sa ajād eņtš sūstõ ulzõ! – Mis rištīng mõtlõb, siedā äʼb või aʼmmõ rõkāndõ.
Ta rääkis poole suuga, napilt võis mõista, kuuleb vaid, et pobiseb. Ta rõkāndiz pūol sūkõks, knappõ võiž mȯistõ, kūlõb set, ku bobīkšõb.
See olevat selline suuga naisterahvas. Se vȯļļi seļļi sūkõks naizpūoļi.
Hea suu, see on suur rääkija. Jõvā sū, se uʼm sūŗ rõkāndiji.
Kes on suur rääkija, valetaja, sel on lai suu. Kis uʼm sūŗ rõkāndiji, pietāji, sīen uʼm laigā sū.
Kes rääkis palju, öeldi, ei ole suu peale kukkunud. Kis rõkāndiz pǟgiņ, kītiztõ, äʼb ūo sū pǟlõ saʼddõn.
See on mulle suu järgi – mis on kerge rääkida. Se uʼm miʼnnõn sū pieʼrrõ – mis uʼm kievāmstiz rõkāndõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
väike ilus ümmargune suu nagu nööpauk – piški knaš immõrgoutlimi sū neʼiku pūmpar ouk;
suur lai suu nagu kärnkonnal – sūr laigā sū neʼiku krupān;
suu lahti nagu kärnkonnal – sū vāldiņ neʼiku krupān;
suu ammuli kuulata – sū vāldiņ kūldõ;
suud mööda rääkida – perīņ sūdo rõkāndõ;
suud anda – sūdõ andõ;
suud pruukida – sūdõ brūikõ;
suud pidada – sūdõ piʼddõ;
suud kinni panna – sūdõ viʼzzõ pānda;
ühest suust – īʼdstõ sūstõ;
peost suhu elada – piʼvst sūzõ jeʼllõ;
suust suhu – sūst sūʼzõ;
ei võta suu sissegi – äʼb võtā mittõ sūʼzõ;
suure suuga süüa – maʼgḑiz sūkõks sīedõ;
poole suuga – pūol sūkõks;
nagu ühest suust – neʼiku īʼdstõ sūstõ

suund <s>
1. aʼr
♦ Fraasid ja väljendid:
teise suunda minna – tuoizõ aʼrrõ lǟʼdõ
2. pūoļ
3. vǭŗț
♦ Näitelaused:
Ma lähen seda koosi. Ma lǟʼb siedā vǭŗțõ.
Mine seda sihti! Li siedā vǭŗțõ!

täi <s> tei
♦ Näitelaused:
Sa oled nagu täi mu naha peal (~ nagu täi mulle peale pandud). Sa ūod neʼiku tei miʼn nǭʼgõ pǟl (~ neʼiku tei miʼn pǟlõ pandõd).
Paned ja püüad, nagu täisid tapad: niuh! niuh! pöidlaga. Panād ja akūd neku tēḑi tapād: kniukt! kniukt! pēgalõks.

ujuda <v> vȯigõ
♦ Näitelaused:
Mis on kerge, see ujub, mis on raske, see läheb põhja. Mis uʼm kievām, se vȱigõb, mis uʼm lǟlam, se lǟʼb pūʼojõ.

vaadata <v> vaņțlõ
♦ Näitelaused:
Miks sa vaatad tagasi? Mikš sa vaņțlõd tāʼgiž?
Vaata silmadega, ära kõike haara kätega! Vaņțlõ sīlmadõks, alā tikkiž akkõ kädūdõks!
Ta vaatab minule peast jalgadeni, ülevalt alla; väike vaatab alt üles. Ta vaņțlõb miʼn pǟlõ pǟstõ jālgad sǭņõ, ildõst mǭʼzõ; piški vaņtlõb aldõst iʼlzõ.
Ta vaatab minu peale nii, et üldse silmi ei keera ära. Ta miʼn pǟl neʼi vaņțlõb, ku ta mit siļmi äʼb kīer jarā.
♦ Fraasid ja väljendid:
altkulmu vaadata – aʼlmõl gulmõ vaņțlõ;
uuesti läbi vaadata – ūd pǟl leʼbbõ vaņțlõ;
vesise suuga vaadata – vežīz sūkõks vaņțlõ;
viltu, kõõrdi vaadata – vändi vaņtlõ;
ümber vaadata – immõr vaņțlõ

vari <s> viʼl; vǭŗ
♦ Näitelaused:
Ta kardab oma varju. Ta kārtab eņtš viʼlstõ.
Puu heidab varju. Pū ētab viʼllõ.
Oma varjust üle ei pääse. Eņtš viʼllõn iʼļļõ äʼb päʼz.
Kuul on vaid [siis] vari, kui kuu on kinni, mingi pilv tuleb peale. Kūn set uʼm viʼl, ku kū uʼm vizāsõ, mingi pīla tulāb pǟlõ.
Päiksest on vari. Pǟvast uʼm vǭŗ.
♦ Fraasid ja väljendid:
varju anda, varjuga katta – viʼllõ andõ;
varjukülg – vǭŗ pūoļ;
puu varju all – pū vǭŗ alā

võrk <s> võrgõ
♦ Näitelaused:
Igaühel oli kaks võrku. Jegā īʼdõn vȯʼļtõ kakš vȭrta.
Võrgud lasti õhtul merre, aga hommikul mindi neid välja võtma. Võrgõd ȭʼdõn ētizt mieʼrrõ, bet ūoņdžõl lekštõ viedām nänt ulzõ.
Saime tühjad võrgud. Saimõ tijād võrgõd.
Ta mässib [~ paneb] mind oma võrku. Ta panāb mīnda eņtš võrgõ siʼzzõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
võrgunöör – võrgõ kieuž;
võrgukork – võrgõ kork;
võrgulõng – võrgõ lānga;
võrku jääda – võrgõ īedõ;
võrku minna – võrgõ lǟʼdõ