Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

aeg <s> āiga
♦ Näitelaused:
Nüüd on aeg. Ni uʼm āiga.
Aeg ei oota. Āiga äʼb vȯʼdlõ.
Aeg on käes. Āiga uʼm jūsõ.
Ta aeg on läbi. Täʼm āiga uʼm leʼbbõ.
Mu aeg on täis. Miʼn āiga uʼm täuž.
Igaühel on oma aeg. Jegāīʼdõn eņtš āiga.
Aeg lõppeb. Āiga lopūb.
Ta on kogu aeg silma all. Amā āiga ta uʼm sīlmad allõ.
Ta tuli õigel ajal. Ta tuʼļ riktig āigas.
Selline korjamine koguduste kaudu võtab aega. Seļļi kuoŗŗimi lǭtkubūd kouți võtāb aigõ.
Mul ei ole aega jalagagi toast välja astuda. Miʼnnõn äʼb ūo aigõ mittõ jalgõ lǟʼdõ tubāst ulzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kevadine aeg – kievādi āiga;
sügisene aeg – siʼgži āiga;
suvine aeg – sõʼvvi āiga;
talvine aeg – talli āiga;
hiline aeg – obāz āiga;
paras aeg – parāz āiga;
viimane aeg – peʼrri āiga;
vaba aeg – vāldiž āiga;
varane aeg – varāz āiga;
kaua aega – kōgiņ aigõ;
tükk aega – strēk aigõ;
see võtab aega – se võtāb aigõ;
ammust ajast – amūst āigast;
seni, selle ajani – siedaig sǭņõ;
sellest ajast – sīest āigast;
mõneks ajaks – mingiz āigaks;
igal ajal – jegāl āigal;
kevadisel ajal – kievādiz āigal;
pika aja jooksul – kōgiņ āigal;
õigel ajal – õigiz āigal;
viimasel ajal – perīz āigal;
sel ajal – sīel āigal;
samal ajal – sīel eņtš āigal;
töö ajal – tīe āigal;
päeva ajal – päuvõ āigis;
aega viita – aigõ vībtõ;
aega võtta – aigõ võttõ

ees <adv, postp>
1. adv jeʼdmõl, jeʼdsõ, jeʼds
♦ Näitelaused:
Ma lähen sinu ees. Ma lǟʼb siʼnnõn jeʼdmõl.
Mu poeg läks teistest ees. Miʼn pūoga lekš muntõn jeʼdsõ.
Sa oled mul ees, ma ei saa mööda. Sa ūod miʼnnõn jeʼdsõ, äʼb sǭ piʼddõz.
Teised ratsutasid ees. Tuoizt ratstīzt jeʼds.
2. postp jeʼds, jeʼdsõ
♦ Näitelaused:
Meie ees on uus töö. Mäʼd jeʼds uʼm ūž tīe.
♦ Fraasid ja väljendid:
poe ukse ees – būoḑ uks jeʼds

enesetunne <s> dūš, eņtš|tundimi
♦ Näitelaused:
Mul on hea enesetunne. Miʼnnõn uʼm jõvā eņtštundimi.
♦ Fraasid ja väljendid:
paha enesetunne – slikțõ dūš

hirm <s> irm
♦ Näitelaused:
Mul on hirm tema pärast. Miʼnnõn uʼm irm täʼmstõ.
Hirm tuleb peale. Irm tulāb pǟlõ.
Hirmul on suured silmad. Irmõn at sūrd sīlmad.
Tal hakanud hirm. Täʼmmõn eitõn irm.
Hirm on nii suur, et juuksed on püsti. Neʼi jeʼn uʼm irm, ku ibūkst attõ pistõ.
Ta tekitas minus hirmu. Ta āndiz miʼnnõn irmõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
hirm hakata – irm eitõ;
hirmus elada – irmsõ jeʼllõ;
hirmust kangeks jääda – irmstõ kangtõks īedõ

igav <adj> igāb
♦ Näitelaused:
Mul on igav. Miʼnnõn uʼm igāb.

janu <s> jänū, jūomiz|nǟlga, vieʼd|nǟlga
♦ Näitelaused:
Mul on janu. Miʼnnõn uʼm jūomiznǟlga.
Ma tundsin janu. Ma tūndiz jūomiznälgõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
janus olla – jūomiznǟlgas vȱlda

jaoks <postp> jagūks, pierāst, pierāstõ
♦ Näitelaused:
Kelle jaoks on lilled? Kīen jagūks āt puskūd?
Ma ostsin selle raamatu sinu jaoks. Ma vȯstīz sīe rǭntõ siʼn pierāst.
Mul on hea suutäis, ma hoian seda oma laste jaoks. Miʼn uʼm jõvā sūtäuž, ma ārmakstõb siedā eņtš lapst pierāst.

jõud <s> joud
♦ Näitelaused:
Mu jõud ei käi vastu. Miʼn joud äʼb tuʼl vastõ.
See käib mul üle jõu. Se lǟʼb iʼļ miʼn joud.
Ta võttis kogu jõu kokku. Ta võtīz amā joud kuʼbbõ.
Jõust tuli puudu. Pūtiz jarā joudõ.
See annab jõudu juurde. Se āndab joudõ jūʼrõ.
Selle maja tegi ta omal jõul. Sīe tubā ta teʼi eņtš joudkõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
jõudu katsuda – joudõ kǭʼļõ;
jõudu koguda – joudõ kuʼbbõ;
jõus olla – joudsõ vȱlda

kaasa <adv> īņõ, īņõz
♦ Näitelaused:
Mul on hea meel, et sa tuled meiega kaasa. Miʼn uʼm jõvā mēļ, ku sa tulād mäʼddõn īņõ.
Tulge kaasa! Tulgid īņõz!
♦ Fraasid ja väljendid:
kaasa anda – īņõ andõ;
kaasa teha – īņõ jeʼllõ;
kaasa minna – īņõ lǟʼdõ;
kaasa tõmmata – īņõ tõmbõ;
kaasa tunda – īņõ tundõ;
kaasa vedada – īņõ vieʼddõ

kaasas <adv> īņõ, īņõs
♦ Näitelaused:
Ühel-teisel olid vennad ja õed kaasas. Īʼdõn tuoizõn vȯʼļtõ veļīd ja sõzārd īņõ.
Käi minuga kaasas! Kǟʼ miʼnnõn īņõ!
Mul on dokumendid kaasas. Miʼnnõn at dokumentõd īņõs.
♦ Fraasid ja väljendid:
kaasas käia – īņõ kǟʼdõ

kade <adj> kaʼd, kaʼdli
♦ Näitelaused:
Mul on kade meel. Miʼnnõn uʼm kaʼd mēļ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kade meel – kaʼd mēļ

kahju <s> kaʼj, skǭḑ, alāz, zǟl
♦ Näitelaused:
Kahju kaotatud tööajast. Kaʼj iʼļ kǭʼtõt tīe āiga.
Mul on kahju Miʼnnõn uʼm kaʼj.
Kui kahju! Kui kaʼj!
Sul on kahju. Siʼn uʼm zǟl.
♦ Fraasid ja väljendid:
kahju tunda – kaʼjjõ tundõ;
kahju kannatada – kaʼjjõ kāndatõ;
on kahju – uʼm alāz

koht <s> kūož, pāika, azūm, aʼzmõz
♦ Näitelaused:
Ta on oma koha leidnud. Ta uʼm eņtš kūož lieudõn.
Kellel oli hea koht, see võis öelda, et mul on soe koht. Kīen vȯʼļ jõvā kūož, ta võiž kītõ, ku miʼnnõn uʼm lem kūož.
Ei ole kohta, kuhu pea panna. Äʼb ūo kūožo, kus pǟ pānda.
Ta näitas minu kohta. Ta näʼgțiz miʼn kūožõ.
Ma vaatasin enesele koha valmis. Ma vaņtliz eņtšõn kūož vaļmõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
kohta näidata – kūožõ näʼgțõ;
kohta valmis vaadata – kūožõ vaļmõks vaņtlõ;
ei jää märga kohtagi – mittõ kažīzt kūožõ äʼb īe

kuiv <adj> kūja
♦ Näitelaused:
Mul ei ole kuiva kohtagi hamba all. Miʼnnõn äʼb ūo kuijõ kūožõ mit ambõ al.
Need järved said kuivaks lastud. Ne jǭrad saitõ kūjaks lastõd.
Too kuivi puid! Tūo kuijḑi pūḑi!
♦ Fraasid ja väljendid:
kuiv ilm – kūja āiga;
kuivad riided – kūjad ǭʼrõnd;
kuivi jalu – kūjad jālgadõks;
kuivaks lasta – kūjaks laskõ;
kuivaks pühkida – kūjaks pūʼstõ

kõht <s> maʼg
♦ Näitelaused:
Mul on kõht täis. Miʼnnõn uʼm maʼg täuž.
Kõht on kinni. Maʼg äʼb lǟʼ leʼbbõ.
Sooled on kõhus. Sūold at maʼgsõ.
Kõht on täis nagu trumm. Maʼg uʼm täuž neʼiku būnga.
♦ Fraasid ja väljendid:
suur kõht – sūr maʼg;
tühi kõht – tijā maʼg;
kõht nagu kott ees – maʼg neʼiku kuoț jeʼdsõ

kõvasti <adv>
1. dūšig
♦ Näitelaused:
Kui kõvasti sajab, siis nagu maa on valge. Ku dūšig sadāb, siʼz neʼi ku mǭ uʼm vālda.
Mul hakkab palav kui kõvasti töötan. Miʼn līb kīebi, ku dūšig jelāb.
2. suure jõuga vizāstiz
♦ Fraasid ja väljendid:
kui kõvasti vaid võidi – kui vizāstiz set īʼd võižtõ

külm <adj, s>
1. adj kīlma
♦ Näitelaused:
Mul on külm. Miʼnnõn uʼm kīlma.
Ilm läheb külmaks. Āiga īeb kīlmaks.
On nii külm, et peab värisema. Uʼm neʼi kīlma, ku uʼm dõʼŗžõmõst.
Käed nii külmad kui surnul. Kädūd neʼi jeʼn kīlmad neʼi ku mirīņõn.
Käed on külmad nagu jäätükid, nagu ära külmanud. Kädūd, ne attõ kīlmad neʼi ku jeikabāld, neʼi ku jarā kilmõnd.
Kui läheb vette pesema, siis on külm nagu raud; kui joob, on külm kui jää. Ku lǟʼb vieʼd siʼzzõl pieʼzzõm, siʼz uʼm kīlma neʼi ku rōda; ku jūob, uʼm kīlma neʼi ku jei.
♦ Fraasid ja väljendid:
külm ilm – kīlma āiga;
külm inimene – kīlma rištīng
2. s kīlma; kīlmatõks
♦ Näitelaused:
Ma olen külma saanud. Ma uʼm sǭnd kilmõ.
Külm püsib. Kīlma pīʼlõb.
Külm ei luba edasi minna. Kīlma äʼb vēļ lǟʼdõ jeʼddõpēʼḑõn.
Tuleb külma. Līb kilmõ.
Uksest tuleb külma. Uksõst tulāb kīlma.
Külmaga ei edene. Kīlmaks äʼb lǟʼ jeʼddõpēʼḑõn.
♦ Fraasid ja väljendid:
natuke külma saada – rǭžki kilmõ sǭdõ

külmetada <v> kīlmatõ, kilmõ
♦ Näitelaused:
Ma olen ennast ära külmetanud. Ma uʼm kīlmatõn ēņtšta.
Ära külmeta end! Alā kīlmat ēntšta!
Mul külmetavad käed. Miʼnnõn kīlmabõd kädūd.

lubada <v>
1. laskõ, andõ, vēļõ
♦ Näitelaused:
Praegu lubatakse mind aeglaselt käia. Paldīņ mīnda laskūb lougõ kǟʼdõ.
Ta on mul nii juures, et mitte sammu ei luba astuda. Ta uʼm miʼnnõn neʼi jūsõ, ku mit saʼmtõ äʼb vēļ astõ.
2. lubadust anda tõitõ
♦ Näitelaused:
Ta lubab teha neile linnuseid. Ta tȭitab tīʼedõ näntõn nīnidi.
Ta lubas anda selle raamatu. Ta tȭitiz andõ sīe rǭntõ.
Kui ta on lubanud, siis ta annab. Ku ta tõitõn um, siʼz ta āndab.

lõpp <s>
1. lopāndõks
♦ Näitelaused:
See viimne lõpp tuleb. Se peʼrri lopandõks tulāb.
Lõpp hea, kõik hea. Lopāndõks jõvā, tikkiž jõvā.
Ta läheb oma lapsele lõppu tegema. Ta lǟʼb eņtš lapsõn tīʼemõ lopāndõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
tee lõpp – riek lopāndõks;
romaani lõpp – romān lopāndõks;
lõpule viia – lopāndõks sǭņõ vīdõ;
lõpuks – lopāndõksõks
2. peʼrri
♦ Fraasid ja väljendid:
lõpuni – perīzt sǭņi
3. tutk
4. tutkām
♦ Näitelaused:
Mul oli töö lõpu pool. Miʼnnõn vȯʼļ tīe tutkām pūol.
Nad tegid lõpu. Ne teʼitõ tutkām.
Kui sa midagi otsid ja leiad, siis sa saad otsa kätte. Ku sa midāgõst vȯtšūd ja līedad, sa sǭd tutkām käʼddõ.

meel <s>
1. mēļ
♦ Näitelaused:
Mul on hea meel. Miʼnnõn uʼm jõvā mēļ.
♦ Fraasid ja väljendid:
hea meel – jõvā mēļ;
meeleparandus – mīel parāntimi;
meelt parandada – mīeldõ parāntõ;
meele järgi – mīel pierāst;
kellegi meele järgi teha – mingizõn mīel pieʼrrõ tīʼedõ;
meele pärast olla, meeldida – mīel pieʼrrõ vȱlda;
meelde tuletada – mīelõ pānda;
viis meelt – vīž mīeldõ;
vastumeelt olla – vastõ mīeldõ vȱlda;
minu meelest – miʼn mīelstõ;
ei lähe ühes meeles – äʼb lǟʼ īʼdtõ mīeldõ
2. mälu mēļ
♦ Näitelaused:
See läks mul meelest ära. Se lekš ulzõ miʼn mīelstõ.
Kui miski tuli meelde, ütles: mulle tuli pähe. Ku midāgõst tuʼļ mīelõ, kītiz: miʼnnõn tuʼļ pǟʼzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
meelde jääda – mīelõ īedõ;
meelde jätta – mīelõ jettõ ~ mīelõ pānda;
meelde tulla ~ meelde turgatada – mīelõ tūlda ~ mīelõ rabāgõ;
meeles pidada – mīelsõ piʼddõ;
meeles seista – mīelsõ pīʼlõ;
meeles olla – mīelsõ vȱlda;
meelest ära unustada – mīelstõ jarā uʼnnõ

mure2 <s> muʼr
♦ Näitelaused:
Tuleb see mure peale. Tulāb se muʼr pǟlõ.
Kui inimesel on suur mure, siis talle võivad pähe ilmuda täid ja need kaovad ära jälle. Ku rištīngõn uʼm sūr muʼr, siʼz täʼmmõn võibõd eitõ pǟʼzõ teid, ja ne kaʼddõbõd jarā tegīž.
Mikīļist oli ainult muret. Mikīļõst vȯʼļ set muʼrtõ.
Mul on sinuga muret. Miʼnnõn uʼm siʼnkõks muʼrtõ.
Jaan teeb isale muret. Jǭņ tīʼeb izān muʼrtõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
mure tema pärast – muʼr iʼļ täʼm ~ muʼr täʼm pierāst;
muret teha – muʼrtõ tīʼedõ;
mures olla – muʼrsõ vȱlda

mõte <s> mõtkõz
♦ Näitelaused:
Mul tuli pähe hea mõte. Miʼnnõn tuʼļ mīelõ (~ pǟʼzõ) jõvā mõtkõz.
Ei tule olema ühtki liivlast, kes ei mõtleks üht mõtet: ärgu tulgu enam sõda. Äʼb lī mitīʼdtõ līvlizt, kis äʼb mõtlõks īʼdtõ mõtkõzt: algõ līnd jemīņ suoʼddõ.
Inimene on mõtetes. Rištīng uʼm mõtkõd jūsõ.
Igaühel on oma mõtted peas. Jegāīʼdõn at eņtš mõtkõd pǟsõ.
Ta tuli selliste mõtete peale Ta tuʼļ seļlizt mõtkõd pǟlõ.
Ta on oma mõtete sees. Ta uʼm eņtš mõtkõd sizāl.
Mis mõte sel on? Mis mõtkõz sīen uʼm?
♦ Fraasid ja väljendid:
salamõtted, tagamõtted – salā mõtkõd;
selles mõttes – seļļis mõtkõs

mälu <s>
1. mǟʼdlimi
2. mēļ
♦ Näitelaused:
See läks mul meelest ära [~ välja mu meelest]. Se lekš ulzõ miʼn mīelstõ.
Kui miski vaid tuli meelde, ütles: mulle tuli pähe. Ku midāgõst set tuʼļ mīelõ, kītiz: miʼnnõn tuʼļ pǟʼzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
meelde jääda – mīelõ īedõ;
meelde jätta – mīelõ jettõ ~ mīelõ pānda;
meelde tulla ~ meelde turgatada – mīelõ tūlda ~ mīelõ rabāgõ;
meeles pidada – mīelsõ piʼddõ;
meeles seista – mīelsõ pīʼlõ;
meeles olla – mīelsõ vȱlda;
meelest ära unustada – mīelstõ jarā uʼnnõ

niipalju <adv> neʼi|jeʼn, neʼi|jeʼnnõ
♦ Fraasid ja väljendid:
nii palju kui tahad – neʼijeʼn kui tǭʼd;
niipalju kui mul teada – neʼijeʼn kui miʼnnõn uʼm tieutõb

ots <s>
1. tutkām, tutk
♦ Fraasid ja väljendid:
kepi ots – sovā tutkām;
otsast otsani – tutkāmst tutkām sǭņõ
2. nukā
♦ Näitelaused:
Seljandiku otsa peal on majad. Kāngaŗ nukā pǟlõz at jelūd.
3. lõpp tutkām
♦ Näitelaused:
Tal on ots käes. Täʼmmõn uʼm tutkām jūsõ.
Kas siis mul on ots juba käes? Vȯšiz miʼnnõn tutkām jõvā līb jūsõ?
Mis sa siis tahad enesele otsa peale teha? Mis sa siʼz tǭʼd eņtš tutkām tīʼedõ?
♦ Fraasid ja väljendid:
otsa saada – tutkāmt sǭdõ;
endale otsa peale teha – eņtšõn tutkāmt tīʼedõ

otsa saada <v> loppõ
♦ Näitelaused:
Mul sai leib otsa. Miʼnnõn lopīz lēba.
Inimene jääb vanaks ja saab otsa. Rištīng īeb vanāks ja lopūb.

palav <adj> kīebi
♦ Näitelaused:
Palav võib olla mõni viiskümmend kraadi. Kīebi võib vȱlda mingi vīžkimdõ grǭdõ.
Mul on palav. Miʼnnõn uʼm kīebi.
♦ Fraasid ja väljendid:
palav ilm – kīebi āiga

palju <adv>
1. jennõ
♦ Näitelaused:
Neid oli nii palju, et hirmus. Nēḑi vȯʼļ neʼi jeʼnnõ, ku irmõz.
Mul on raha nii palju, et kõliseb. Miʼnnõn uʼm rǭʼdõ neʼi jeʼnnõ, ku skaņūb.
2. pǟgiņ
♦ Näitelaused:
Kui palju? Kuʼi pǟgiņ?
Liiga palju. Pa jeʼnnõks pǟgiņ.

rõõm <s> prīʼekõ, rīem, rȭm, lušt
♦ Näitelaused:
Mul on rõõm. Miʼnnõn uʼm prīʼekõ.
Enesel oli rõõm näha. Eņtšõn vȯʼļ rȭm nǟʼdõ.
Seda tegi ta rõõmu pärast. Siedā ta tei rȭm pierāst.
Laps tegi vanematele rõõmu. Läpš tei vaʼnbiztõn rȭmõ.
Selline rõõm on, et võiks nahast välja hüpata. Seļļi lušt um, ku võiks nǭʼgõst ulzõ īekõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
rõõmu teha – rȭmõ tīʼedõ;
kõikide rõõmuks – amādõn rȭmõks

silm <s>
1. sīlma
♦ Näitelaused:
Silmad kardavad valgust. Sīlmad kārtabõd sieldõmtõ.
Hoia oma silmi! Vȱida eņtš siļmi!
Silmad on öösel kinni. Sīlmad attõ īezõ vizās.
Ma lasen vaid silmad kinni. Ma laskūb set sīlmad viʼzzõ.
Kui sa paned silmad kinni, siis sa ei taha näha, pigistad kinni. Ku sa panād sīlmad viʼzzõ, siʼz sa äʼd tǭʼ nǟʼdõ, pīkstõd viʼzzõ.
Siis tuleb uni, kui silmad lähevad kinni. siʼz tulāb uʼņ, ku sīlmad lǟʼbõd viʼzzõ.
Siis kui nutetakse, öeldakse, et silmad on vees. siʼz ku rǟkõb, kītõb, ku sīlmad attõ vieʼd siʼzāl.
Vaata mulle silma! Vaņțõl miʼnnõn siļmiz!
Ta ei lase mind silma alt välja. Ta äʼb lask mīnda sīlmad aldõst ulzõ.
Ta on kõigi inimeste silme all. Ta uʼm amād roʼvd sīlmad allõ.
Kui pea valutab, läheb silmade ees mustaks, vihaga läheb kirjuks. Ku pǟ pȯdūb, siʼz īeb sīlmad jeʼdsõ mustāks, kõzāks īeb kērabizõks.
Mul on udu silmade ees ja on punased kärbsed. Miʼnnõn uʼm uʼd sīlmad jeʼdsõ, un puʼnnizt kärmizt attõ.
Ära mu silmist [~ silmade eest]! Jedspēʼḑõn miʼn sīlmad jeʼdst!
See on mu silma järgi – ilus, mis mulle meeldib. Se uʼm miʼn sīlma pieʼrrõ – knaš, mis miʼnnõn mīeldõb.
Oma silm on kuningas [~ peremees]. Eņtš sīlma uʼm izānd.
Silmad lähevad kirjuks selle päiksega (~ päikse käes). Sīlmad īebõd kērabizõks sīe pǟvaks (~ pǟva käʼdsõ).
Me rääkisime silm silma vastu. Mēg rõkāndizmõ sīlma sīlma vastõ.
Hirmul on suured silmad. Irmõn at sūrd sīlmad.
Ta ei salli mind silmaotsaski. Ta äʼb kāndat mīnda mittõ sīlma tutkāmõs.
Ta pigistas silma kinni: siis nii selgesti ei näe. Ta pīkstiz sīlma viʼzzõ: siʼz neʼi sieldõ äʼb nǟ.
Sa panid silmad talle pähe – kui ta ei näinud, sa ütlesid ja ta mõistis. Sa paʼņd sīlmad täʼmmõn pǟʼzõ – ku ta iʼz nǟ, sa kītizt un ta mūoštiz.
Ma ei usu oma silmi. Ma äʼb usk eņtš siļmi.
Silmadel läheb pahupool peale. Sīlmadõn lǟʼb pǭʼmi pūol pǟlõ.
Ta pilgutab oma silmi – räägib silmadega. Ta eņtš siļmi blikštiņtõb – sīlmadõks rõkāndõb.
Ära aja prügi silma! Alā pūʼgõ põrmõ siļmiz!
Ma lasin ta silmist. Ma laskīz täʼm ulzõ siļmšti.
Ma juba lugesin sinu silmist. Ma siʼn siļmšti jo lugīz.
Ma pean tegema tööd ja ühe silmaga valvama teda. Miʼn uʼm jelāmõst tīedõ ja īʼd sīlmaks vakțõmõst tǟnda.
♦ Fraasid ja väljendid:
silma vaadata – siļmõz vaņțlõ;
silmi pilgutada – siļmi pilktõ (~ piltõ);
pruunid tumedad silmad – brūnizt tumšizt sīlmad;
ilusad sinised silmad – knaššõd siʼņņizt sīlmad;
rähmaste silmadega – märgist sīlmadõks;
kinnisilmi – vizās sīlmadõks;
silmad ees ja taga – sīlmad jeʼdsõ un tagān;
silmad punased kui härjal (~ särjel) – sīlmad puʼnnizt nemē ǟrgan (~ särgõn);
mustad silmad nagu mustlasel, ei taha näha – mustād sīlmad neʼi ka tšigīņõn, äʼb tǭʼ nǟʼdõ;
suured silmad nagu võitoosid – sūrd sīlmad neʼiku būndald;
silmad nagu kassil – sīlmad neʼiku kaššõn;
vesised silmad kui hülgepojal – veʼžžizt sīlmad nemē ilgõlapsõn;
silmini võlgades – siļmšt sǭņi vȭlgidi;
silmi maha lüüa – siļmi mǭʼzõ raʼbbõ;
silmi jõllitada – siļmi kīerõ;
suuri silmi teha – siļmi laʼgtõ;
kahe silma vahele jätta – kǭʼd sīlma vaʼizõ jettõ;
silmi pesta – siļmi pieʼzzõ;
kellelegi silma heita – mingiz pǟl siļmi eitõ;
mitte silmist lasta – mittõ siļmšti äʼb laskõ;
nelja silma all – nēļa sīlma allõ;
nagu pind silmas – nemē pīrgal sīlmas;
silma torgata [~ silmi sadada] – siļmiz saʼddõ;
silm silma, hammas hamba vastu – sīlma sīlma, āmbaz ambõ vastõ;
silmas pidada – sīlmas piʼddõ;
silmili kukkuda – sīlmad pǟl saʼddõ
2. avaus sīlma
♦ Näitelaused:
Peab võtma silmad üles. Uʼm pȯimõmõst sīlmad iʼlzõ.
Suka silmad jooksevad. Sukā siļmšti arābõb ulzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kirvesilm – kirrõ sīlma;
nõelasilm – nõʼggõl sīlma;
sukasilm – sukā sīlma;
võrgusilm – võrgõ sīlma;
sukal silmi üles võtta – sukān siļmi iʼlzõ võttõ

surm <s> kūolõm, nǭʼvõ
♦ Näitelaused:
Mul on surm silme ees. Miʼnnõn uʼm nǭʼvõ sīlmad jeʼdsõ (~ sū jūs).
Ta leidis oma surma seal. Ta sai eņtš nǭʼvõ sǟʼl.
Ma vaatasin surmale silmi. Ma vaņtliz nǭʼvõn siļmiz.
Ma olen surma suus. Ma uʼm nǭʼvõ sūsõ.
Ma pääsesin surma suust. Ma sai ulzõ nǭʼvõ sūstõ
♦ Fraasid ja väljendid:
enneaegne surm – jeʼdmõlaigi kūolõm;
enne oma surma – jeʼdmõl eņtš kūolõmt;
surma mõistetud inimene, surmamõistetu – kūolõm pǟl kūʼodštõd rištīng

sõna <s> sõnā
♦ Näitelaused:
Ta võtab oma sõnad tagasi. Ta võtāb eņtš sõnād tāʼgiž.
Ma ei saanud sõnagi suust välja – ehmatasin. Ma iʼz sǭ mittõ sõʼnnõ sūstõ ulzõ – ädāgiz.
Mul jäid sõnad kurku kinni – ei saa välja öelda. Miʼn eitõ sõnād kurkõ, äʼb või ulzõ kītõ.
Sul ei tule sõna ei suust ega persest. Siʼnnõn äʼb tuʼl sõʼnnõ äʼb sūstõ, äʼb piergõst.
♦ Fraasid ja väljendid:
mõne sõnaga – mūnda sõnāks;
ühe sõnaga – īʼd sõnāks;
oma sõnadega öelda – eņtš sõnādõks kītõ;
sõna kuulata – sõʼnnõ kūlõ;
sõna võtta – sõʼnnõ võtta;
sõna tuua – sõʼnnõ tūodõ

säästa <v>
1. ārmakstõ, skūoņõ, toupõ
♦ Näitelaused:
Ta säästab raha. Ta ārmakstõb rǭʼdõ.
Raha peab säästma. Rǭʼdõ uʼm ārmakstõmõst.
Mul on hea suutäis, ma säästan seda oma laste jaoks. Miʼn uʼm jõvā sūtäuž, ma ārmakstõb siedā eņtš lapst pierāst.
♦ Fraasid ja väljendid:
ennast säästa – ēņtšta skūoņõ
2. hoida vȯidõ
♦ Näitelaused:
Säästa oma silmi! Vȱida eņtš siļmi!

süü <s>
1. sī
♦ Näitelaused:
Mul pole ühtki süüd. Miʼnnõn äʼb ūo mittõ īʼdtõ sīdõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
tema süü läbi – leb täʼm sī;
süüd teise peale veeretada – sīdõ tuoiz pǟlõ kīerõ
2. sīr

talv <s> tǭla
♦ Näitelaused:
Mul oli üle talve viis lammast. Miʼnnõn vȯʼļ iʼļ tǭla vīž lāmbazt.
♦ Fraasid ja väljendid:
talvine aeg – tǭla āiga

tantsida <v> daņtšõ
♦ Näitelaused:
Küll sa mul veel tantsid! Kil sa miʼnnõn veʼl dāņtšõd!
Kruviti asi kinni, siis võis seda teha, nagu sa tahad, kui see tantsib ja liigub, siis sa ei või. Skrõuviz ažā viʼzzõ, siʼz võiž tǟnda tīʼedõ kui sa tǭʼd, ku ta dāņtšõb ja likūb, siʼz sa äʼd või.
♦ Fraasid ja väljendid:
teise pilli järgi tantsida – tuoiz lil tagān (~ pieʼrrõ) daņtšõ

tulla <v>
1. tūlda
♦ Näitelaused:
Sa tuled nagu varas öösel. Sa tulād neʼiku salāj īezõ.
Tulge, neiud, vaatama! Tulgid, neitsõd, vaņțlõmõ!
Ta tuli välja tuule kätte. Ta tuʼļ ulzõ tūlõ.
Ära tule mu silma alla! Alā tuʼl miʼn sīlma alā!
Ta tuli mulle nagu koorem kaela. Ta tuʼļ miʼnnõn neʼiku viedām kaʼggõlõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
randa tulla – aʼigõ tūlda;
tagasi tulla – tāʼgiž tūlda;
vastu tulla – vastõ tūlda;
ette tulla – jeʼddõ tūlda
2. tūlda
♦ Näitelaused:
Hammas tuleb lahti ja tuleb välja. Āmbaz tulāb vāldiņ ja tulāb ulzõ.
Uks tuleb lahti. Ukš tulāb vāldiņ.
3. vaja olla lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Neil tuli palju pead murda Näntõn lekš pǟgiņ pǟdõ murdõ.
Mul ei tulnud seda teha. Miʼnnõn iʼz lǟʼ siedā tīʼedõ.
Sul ei tule abielu rikkuda. Siʼnnõn äʼb lǟʼ rikkõ aʼbjelāmiz.
♦ Fraasid ja väljendid:
tuleb hoida kõrvale – lǟʼb vȯidõ kilgõ;
tuleks minna – lǟʼks lǟʼdõ
4. saada līdõ
♦ Näitelaused:
Riie tuleb punane, seda värvitakse värviga punaseks. Ǭʼrõn līb puʼnni, tǟnda rǭviņtõb vermkõks punīzõks.
Lehm tuleb lüpsma. Nīʼemõ līb lipšāb.
Sellest ei tule midagi. Sīest midāgõst äʼb lī.
Mul tuleb minek. Miʼnnõn līb lēʼmizt.

täis <adv, adj>
1. adj täuž
♦ Näitelaused:
Kalurid veavad välja kalu täis võrke. Kalāmīʼed viedābõd ulzõ kalāks täuži võrgidi.
2. adv tǟʼdõks, täuž
♦ Näitelaused:
See läks vett täis. Se lekš vietā tǟdõks.
Mul on kõht täis. Miʼnnõn uʼm maʼg täuž.
Järv on muda täis. Jǭra uʼm liʼmmõ täuž.
Nad on täis ahnust. Ne āt tǟdõd äʼbtäutõbt.
♦ Fraasid ja väljendid:
ennast täis juua – ēņtšta tǟdõks jūodõ

usaldus <s> lūotõks, ustātimi, julgit
♦ Näitelaused:
Mul on teie suhtes usaldus. Miʼnnõn uʼm lūotõks täʼd pǟl.

vaheaeg <s> vaʼit|āiga
♦ Näitelaused:
Siis tuli pikk vaheaeg. Siʼz tuʼļ pitkā vaʼitāiga.
Praegu ei ole mingit tööd, mul on selline vaheaeg. Paldīņ äʼb ūo mingizt tīedõ, miʼnnõn uʼm seļļi vaʼitāiga.
♦ Fraasid ja väljendid:
uusaasta vaheaeg (koolis) – ūdāigast vaʼitāiga

vaja <adv> vaʼidzig, vajāg
♦ Näitelaused:
Kellel on vaja, see on tellija, teine on täitja. Kīen uʼm vaʼidzig, se uʼm sǟdiji, tuoi uʼm tuʼļļiji.
Mul on vaja tõrusid. Miʼnnõn uʼm vajāg tõʼrmidi.
Seda oli vaja kõvera otsaga. Sīe vȯʼļ vajāg kõʼuriz tutkāmõks.

valus <adj> kiʼbḑi
♦ Näitelaused:
Mul on valus. Miʼnnõn uʼm kiʼbḑi.
Tal oli nii valus, et ta katkus oma juukseid. Täʼmmõn vȯʼļ neʼi kiʼbḑi, ku ta kīskiz eņtš ibūkši.

varem <adv> varāmõld, vaŗīm, jeʼdmõl, jeʼdmõlõks
♦ Näitelaused:
Mul on praegu vähe jõudu, seepärast tuleb hakata varem midagi tegema, et töö läheks vähehaaval edasi Miʼnnõn paldīņ uʼm veitõ joudõ, sīepierāst irgõmõst vaŗīm midēgõst tīʼedõ, laʼz tīe läkkõ rǭziņ jeʼddõpēʼḑõn.

viha <s> kõzā, grumā
♦ Näitelaused:
Mul on selline viha, et ma jookseksin nahast välja. Miʼn uʼm seļļi kõzā, ku ma aʼilõks nǭʼgõst ulzõ.
Praegu ta on sellise viha all. Paldiņ ta uʼm seļļiz kõzā allõ.
Ta näitab vihaga hambaid. Ta kõzās näʼgțõb ambidi.
Silmade ees läheb vihaga kirjuks. Sīlmad jeʼdsõ kõzāks īeb kērabizõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
viha pidada – kõʼzzõ piʼddõ

võlg <s> vȭlga
♦ Näitelaused:
Võlg on kõrvuni. Vȭlga uʼm kūorad sǭņi.
Kui minnakse sitale, siis minnakse juudile võlgu maksma. Ku lǟʼb sittõm, lǟʼb zīḑõn vȭlgidi maksām.
Võlgu võetud kauba pidi maksma kallimalt. Vȭlga pǟl võttõd kōp vȯʼļ maksāmõst tõuŗim.
Mul on võlga üle pea. Miʼnnõn uʼm võlgõ iʼļ pǟ.
Zūonkõ müüdi ära võlgade pärast. Zūonkõ sai mīdõd jarā vȭlgad pierāst.
♦ Fraasid ja väljendid:
võlgu jääda – võlgõ īedõ;
võlgu olla – vȭlgas vȱlda;
silmini võlgades – siļmšti sǭņi vȭlgidi

üle1 <prep, postp> iʼļ
♦ Näitelaused:
Mul oli üle talve viis lammast. Miʼnnõn vȯʼļ iʼļ tǭla vīž lāmbazt.
Sa valasid vett üle klaasi serva. Sa valīzt vietā iʼļ glǭz kaņț.
Sellest kohast ei saa üle jõe. Sīest kūožõst äʼb sǭ iʼļ joʼug.
Ta paitas käega üle oma habeme. Ta paijiz käʼdkõks iʼļ eņtš aʼbbõnd.
Ta naerab oma isa üle. Ta naʼgrõb iʼļ eņtš izā.
Ta valitseb küla üle. Ta vǭļikšõb iʼļ kilā.
♦ Fraasid ja väljendid:
üle kõige parem – iʼļ amā paŗīm;
üle öö – iʼļ īe