Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

edaspidi <adv> jeʼddõ|pēʼḑõn
♦ Näitelaused:
Edaspidi ma olen targem. Jeʼddõpēʼḑõn ma līb kovālim.

homme <adv> mūpõ
♦ Näitelaused:
Homme olen ma kodus. Mūpõ ma līb kuoʼnnõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
homme hommikul – mūpūoņḑžõl;
homme õhtul – mūpȭdõn

häda <s> ädā, kaʼj
♦ Näitelaused:
Inimene on hädas, kui on hirm. Rištīng uʼm ädās, ku uʼm irm.
Nüüd alles on häda. Ni set uʼm ädā.
Ma nüüd olen hädas. Ma ni uʼm ädās.
Ta pääses suurest hädast. Ta päzīz sūrstõ ädāst.
♦ Fraasid ja väljendid:
suur häda – sūŗ kaʼj

kauss <s> kouš
♦ Näitelaused:
Ma ostsin uue kausi. Ma vȯstīz ūd kouš.
Kaussi valan, mis ma olen keetnud. Koušõ valāb, mis ma uʼm kīetõn.
Ta sööb kausist. Ta sīeb koušõst.

kuigi1 <konj> koks
♦ Näitelaused:
Kuigi ma olen ka paljude käest küsinud. Koks ka ma pǟgiņd käʼdst uʼm kiʼzzõn.

kõhuli <adv> maʼgliz
♦ Näitelaused:
Ma olen kõhuli maas. Ma uʼm maʼg pǟl mǭsõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kõhuli roomata – maʼgliz roppõ

käsi <s>
1. keʼž
♦ Näitelaused:
Teine on tema käe all, ta võttis oma käe alla. Tuoi uʼm täʼm käʼd allõ, ta võtīz eņtš käʼd alā.
Ta on käte-jalgadega selle vastu. Ta uʼm kädūd-jālgadõks sīen vastõ.
Ta hoiab seda enese käes oma viimase otsani. Ta pidāb sīe eņtš käʼdsõ eņtš perīz tutkām sǭņõ.
Ma sain selle neiu enese kätte. Ma sai sīe neitst eņtš käʼddõ.
Ma sain raamatu kätte. Ma sai rǭntõ käʼddõ.
Ta murrab oma käsi, ta on vihane. Ta mūrdab eņtš keʼžži, ta uʼm kõʼzzi.
See on tema kätetöö. Se uʼm täʼm käʼd tīe.
Ma palun ta kätt – kui ma tahan teda naiseks. Ma pǭlab täʼm kätā – ku ma tǭʼb tǟnda nāizõks.
Ära tõsta oma kätt tema vastu, siis ei lähe hästi! Alā nustā eņtš kätā täʼm vastõ, siʼz äʼb lī jõvīst!
Ära tõsta tema pärast kätt! Alā nustā eņtš kätā täʼm pierāst!
Ta kannab mind kätel heast meelest. Ta kāndab mīnda kädūd pǟl jõvāst mīelstõ.
Ta elab oma käe peal, enese jaoks. Ta jelāb eņtš käʼd pǟl, eņtš pierāstõ.
See on mulle käe järgi, selline töö, mis edeneb. Se uʼm miʼn käʼd pieʼrrõ, seļļi tīe, mis lǟʼb.
Kõikidele ei olnud hobune käepärast. Amādõn iʼz ūo iʼbbi käʼd pierāst.
Käsi on tal küll kõva – kui paneb, siis on silmad väljas. Keʼž täʼmmõn uʼm kil vizā – ku panāb, siʼz attõ sīlmad ullõ.
Ta on mu käe all siis, kui mina olen see teadja – kuidas ma käsin, nii ta teeb. Ta uʼm miʼn käʼd allõ siʼz, ku minā uʼm se tīedaji – kui ma panāb, neʼi ta tīʼeb.
Ära pane oma kätt teise tasku! – kui tahad salaja võtta. Alā paʼn eņtš käʼd tuoiz kabātõ! – ku tǭʼd saʼlliz võttõ.
Pane käed kokku, peab jumalat paluma! Paʼn kädūd kuʼbbõ, uʼm jumālt pǭlamõst!
Ta pani käed tema külge – siis ta peab teda heaks. Ta paʼņ kädūd täʼm kilgõ – siʼz ta jõvāks tǟnda pidāb.
Pane käed kõrvale! Paʼn kädūd kilgõ!
Käed sügelevad – siis tahan teisele lüüa. Kädūd sõʼvlõbõd – siʼz ma tǭʼb tuoizõn raʼbbõ.
Mu kaed on nagu kinni seotud. Miʼn kädūd at neʼi ku viʼzzõ siʼdtõd.
Ma hoian sind käest kinni. Ma pidāb sīnda käʼdstõ vizās.
Nad tulid käsikäes. Ne tuʼļtõ, kädūd īʼdskuʼbsõ.
Ta on mu parem käsi. Ta uʼm miʼn jõvā keʼž.
Käsi ei kuula sõna. Keʼž äʼb kūl.
Käsi ei luba töötada. Keʼž äʼb vēļ jeʼllõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
parem käsi – jõvā keʼž;
vasak käsi – kurā keʼž;
õnnelik käsi – vȯndzi keʼž;
käeulatuses – käʼd tutkāmõs;
käed külge panna – kädūd jūʼrõ pānda;
käed kokku või risti panna – kädūd kuʼbbõ pānda;
kätt tõsta – kätā nustõ;
kindaid kätte panna – kīndidi käʼddõ pānda;
käega lüüa – käʼdkõks eitõ;
käsi külge panna – keʼžži jūʼrõ pānda;
käsi laotada – keʼžži laʼgtõ;
käsi puhtaks pesta – keʼžži pūʼdõks pieʼzzõ;
käsi rüpes hoida – keʼžži piʼddõ ripsõ;
enese käes pidada ~ enese valduses pidada – eņtš käʼds piʼddõ;
tagantkätt – iʼļ käʼd
2. pūol
♦ Fraasid ja väljendid:
parem pool – jõvā pūol;
vasem pool – kurā pūol

külm <adj, s>
1. adj kīlma
♦ Näitelaused:
Mul on külm. Miʼnnõn uʼm kīlma.
Ilm läheb külmaks. Āiga īeb kīlmaks.
On nii külm, et peab värisema. Uʼm neʼi kīlma, ku uʼm dõʼŗžõmõst.
Käed nii külmad kui surnul. Kädūd neʼi jeʼn kīlmad neʼi ku mirīņõn.
Käed on külmad nagu jäätükid, nagu ära külmanud. Kädūd, ne attõ kīlmad neʼi ku jeikabāld, neʼi ku jarā kilmõnd.
Kui läheb vette pesema, siis on külm nagu raud; kui joob, on külm kui jää. Ku lǟʼb vieʼd siʼzzõl pieʼzzõm, siʼz uʼm kīlma neʼi ku rōda; ku jūob, uʼm kīlma neʼi ku jei.
♦ Fraasid ja väljendid:
külm ilm – kīlma āiga;
külm inimene – kīlma rištīng
2. s kīlma; kīlmatõks
♦ Näitelaused:
Ma olen külma saanud. Ma uʼm sǭnd kilmõ.
Külm püsib. Kīlma pīʼlõb.
Külm ei luba edasi minna. Kīlma äʼb vēļ lǟʼdõ jeʼddõpēʼḑõn.
Tuleb külma. Līb kilmõ.
Uksest tuleb külma. Uksõst tulāb kīlma.
Külmaga ei edene. Kīlmaks äʼb lǟʼ jeʼddõpēʼḑõn.
♦ Fraasid ja väljendid:
natuke külma saada – rǭžki kilmõ sǭdõ

külmetada <v> kīlmatõ, kilmõ
♦ Näitelaused:
Ma olen ennast ära külmetanud. Ma uʼm kīlmatõn ēņtšta.
Ära külmeta end! Alā kīlmat ēntšta!
Mul külmetavad käed. Miʼnnõn kīlmabõd kädūd.

küüs <s> kīntš
♦ Näitelaused:
Must värv on küünte all. Mustā verm uʼm kīndõd allõ.
Suured küüned on nagu kullil. Sūrd kīndõd attõ neʼi ku kuļļõn.
Ma olen ta küünte vahel; sõrmed nii kinni ei hoia. Ma uʼm täʼm kīndõd vaʼisõ; sūormõd neʼi vizās äʼb pidāt.
Ta hoiab sind kinni oma küüntega. Ta pidāb sīnda eņtš kīndõdõks.
Sa oled kõik, mis sul on, oma küüntega kokku kraapinud. Sa ūod tikkiž eņtš kīndõdõks kuʼbbõ kīskõn, mis siʼnnõn uʼm.

leib <s> lēba
♦ Näitelaused:
Priileiva peal ollakse siis, kui ollakse pensionil. Brīvlēba pǟl uʼm siʼz, ku uʼm penzijõs.
Ära võta mu sissetulekut [~ leiba] ära! Alā võttõ miʼn lēba jarā!
Sa sõltud minust [~ sööd minu leiba]. Sa sīed miʼn leibõ.
Ma olen tema leivas. Ma uʼm täʼm lēbas.
Me oleme ühes leivas: üheskoos teenime, üheskoos sööme. Mēg ūom īʼds lēbas: īʼdsõ kuʼbsõ peʼļļõm, īʼdsõ kuʼbsõ sīemõ.
Kelle leiba sa sööd, selle [~ seda] laulu sa laulad. Kīen leibõ sa sīed, siedā loulõ sa lōlad.
♦ Fraasid ja väljendid:
leiba lõigata – leibõ īʼedõ;
leiba teenida – leibõ peʼļļõ

möödas <adv> mīedõ, piʼddõz
♦ Näitelaused:
Kõige raskem on möödas. Amā lǟlam uʼm piʼddõz.
See aeg on juba möödas. Se āiga uʼm jõ piʼddõz.
Ma olen sinust möödas. Ma uʼm siʼnstõ piʼddõz.

nälg <s> nǟlga, sīemiz|vigā
♦ Näitelaused:
Nälg õpetab palveid. Nǟlga opātõb pǭţiri.
Ablas on näljas. Nägāļi uʼm nǟlgas.
Inimene on näljas nagu hunt (~ koer). Rištīng uʼm nǟlgas neʼiku suʼž (~ piʼņ).
Olen nii palju näljas, et sööksin ka hundi ära. Neʼi jeʼn uʼm nǟlgasõ, ku ma sīeks suʼd ka jarā.
♦ Fraasid ja väljendid:
näljas olla – nǟlgas vȱlda;
nälga surra – nälgõ kūolõ

paljas <adj>
1. pǭļaz
♦ Näitelaused:
Laps on paljas. Läpš uʼm pǭļaz.
Paljas luu ja nahk, muu on vähehaaval ära näritud. Pǭļaz lū un nǭʼgõ, mū uʼm rǭziņ jarā groʼuždõd.
Paljaste kätega püüti jänes kinni. Paļļõd kädūdõks akīz kõps viʼzzõ.
Ma näen palja silmaga. Ma nǟb paļļõd sīlmadõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
paljas pealagi – pǭļaz pǟ;
paljas nagu porgand – pǭļaz neʼiku borkõn (~ neʼiku pū);
palja peaga – paļļõ pǟkõks;
palja silmaga – paļļõd sīlmadõks;
paljaste kätega – paļļõd kädūdõks;
paljaks riisuda – paļļõks salāndõ
2. vaene pǭļaz
♦ Näitelaused:
Ma olen paljas nagu rott. Ma uʼm pǭļaz ku svȯrkõz.

rand <s> rānda
♦ Näitelaused:
Kalurid lähevad randa. Kalāmīʼed lǟʼbõd randõ.
Me elame rannas. Mēg jelām rāndas.
Ma olen rannast pärit. Ma uʼm rāndast perīņ.

rannik <s>
1. aigā|mǭ
2. rānda
♦ Näitelaused:
Kalurid lähevad randa. Kalāmīʼed lǟʼbõd randõ.
Me elame rannas. Mēg jelām rāndas.
Ma olen rannast pärit. Ma uʼm rāndast perīņ.

siit <adv> sīʼḑšt, sīʼḑštõ, tästā
♦ Näitelaused:
Ma olen siit pärit. Ma uʼm sīʼḑšt perīņ.
Siit jõeni on üks kilomeeter. Tästā joʼug sǭņõ uʼm ikš kilomētõr.
♦ Fraasid ja väljendid:
siit on näha, et ... – sīʼḑšt uʼm nǟʼdõb, ku ...

surm <s> kūolõm, nǭʼvõ
♦ Näitelaused:
Mul on surm silme ees. Miʼnnõn uʼm nǭʼvõ sīlmad jeʼdsõ (~ sū jūs).
Ta leidis oma surma seal. Ta sai eņtš nǭʼvõ sǟʼl.
Ma vaatasin surmale silmi. Ma vaņtliz nǭʼvõn siļmiz.
Ma olen surma suus. Ma uʼm nǭʼvõ sūsõ.
Ma pääsesin surma suust. Ma sai ulzõ nǭʼvõ sūstõ
♦ Fraasid ja väljendid:
enneaegne surm – jeʼdmõlaigi kūolõm;
enne oma surma – jeʼdmõl eņtš kūolõmt;
surma mõistetud inimene, surmamõistetu – kūolõm pǟl kūʼodštõd rištīng

uuesti <adv> ūd|pǟl, ūdstiz, ūdstõ
♦ Näitelaused:
Ma olen nagu uuesti sündinud. Ma uʼm neʼiku ūdstõ sindõn.

vaene <adj> joutõm, tijā
♦ Näitelaused:
Ta teeb mu vaeseks, sandiks. Ta tīʼeb miʼn tijāks, saņțõks.
Mina olen nii vaene nagu rott. Minā uʼm neʼi tijā neʼiku svȯrkõz.
Kalurid olid vanasti vaesed. Kalāmīʼed vanāst vȯʼļtõ joutõmd.
♦ Fraasid ja väljendid:
nii vaene kui rott – neʼi joutõm ku suorkõz

vaimne <adj> vaimli
♦ Näitelaused:
Käsuõpetus on vaimne, aga mina olen lihalik. Pandõkst opātõks uʼm vaimli, agā ma uʼm lejāli.
Raamatutest on kuus vaimuliku sisuga. Rǭntist āt kūž vaimliz mõtkõks.

vend <s> veʼļ
♦ Näitelaused:
Mina olen see väike vend. Minā uʼm se piški veʼļ.