Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

aeg <s> āiga
♦ Näitelaused:
Nüüd on aeg. Ni uʼm āiga.
Aeg ei oota. Āiga äʼb vȯʼdlõ.
Aeg on käes. Āiga uʼm jūsõ.
Ta aeg on läbi. Täʼm āiga uʼm leʼbbõ.
Mu aeg on täis. Miʼn āiga uʼm täuž.
Igaühel on oma aeg. Jegāīʼdõn eņtš āiga.
Aeg lõppeb. Āiga lopūb.
Ta on kogu aeg silma all. Amā āiga ta uʼm sīlmad allõ.
Ta tuli õigel ajal. Ta tuʼļ riktig āigas.
Selline korjamine koguduste kaudu võtab aega. Seļļi kuoŗŗimi lǭtkubūd kouți võtāb aigõ.
Mul ei ole aega jalagagi toast välja astuda. Miʼnnõn äʼb ūo aigõ mittõ jalgõ lǟʼdõ tubāst ulzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kevadine aeg – kievādi āiga;
sügisene aeg – siʼgži āiga;
suvine aeg – sõʼvvi āiga;
talvine aeg – talli āiga;
hiline aeg – obāz āiga;
paras aeg – parāz āiga;
viimane aeg – peʼrri āiga;
vaba aeg – vāldiž āiga;
varane aeg – varāz āiga;
kaua aega – kōgiņ aigõ;
tükk aega – strēk aigõ;
see võtab aega – se võtāb aigõ;
ammust ajast – amūst āigast;
seni, selle ajani – siedaig sǭņõ;
sellest ajast – sīest āigast;
mõneks ajaks – mingiz āigaks;
igal ajal – jegāl āigal;
kevadisel ajal – kievādiz āigal;
pika aja jooksul – kōgiņ āigal;
õigel ajal – õigiz āigal;
viimasel ajal – perīz āigal;
sel ajal – sīel āigal;
samal ajal – sīel eņtš āigal;
töö ajal – tīe āigal;
päeva ajal – päuvõ āigis;
aega viita – aigõ vībtõ;
aega võtta – aigõ võttõ

liblikas <s> libā|labā, liʼb|laʼbbiņ, liepā|lind, liepā|linki
♦ Näitelaused:
Väiksed liblikad, mõnikord on neid päeva ajal palju. Piškizt liʼblaʼbbiņd, mūnda kõrd uʼm pǟgiņ pǟva aigõz nēḑi.

mõni <pron> mingi, mūnda
♦ Näitelaused:
Seda teeb mõni teine. Siedā tīʼeb mingi mū.
♦ Fraasid ja väljendid:
mõne päeva eest – jeʼdsõ mingizt päuvõ;
mõneks päevaks – mūnda pǟvaks

nädal <s> nädīļ
♦ Fraasid ja väljendid:
nädalaks – nädīļõks;
kaks nädalat – kakš nädīļt;
sel nädalal – sīe nädīļ;
nädal ringi – nädīļ immõrkouţi;
nädal läbi – nädīļ leʼbbõ;
nädala pärast – nädīļ pieʼrrõ;
nädal tagasi – nädīļ tāgižpēʼḑõn;
nädalas on seitse päeva – nädīļs at seis päuvõ

otsida <v> vȯtšõ
♦ Näitelaused:
Kes otsib, see leiab. Kis vȯtšūb, se līedab.
Kas sa otsid eilset päeva? Või sa vȯtšūd eʼglizt päuvõ?
Otsi teda nagu nõela heina sees! Vȯtš tǟnda neʼiku nõggõlt āina sizāl!
Otsige üles! Vȯtšigid iʼlzõ!

paar <s, pron>
1. s pǭr
♦ Fraasid ja väljendid:
paar saapaid – sǭpkõd pǭŗ
2. pron pǭr
♦ Fraasid ja väljendid:
paari päeva pärast – pǭŗ pǟva pieʼrrõ

purjus <adj> jūobõn
♦ Näitelaused:
Sa oled nii purjus, et ei näe enam valget päeva. Sa ūod neʼi jūobõn, äʼd nǟ jemīņ valdõ päuvõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
nii purjus, et silmad on kirjud – neʼi jūobõn, ku sīlmad at kērabizt;
nagu purjus koer – neʼi ku jarā jūobõn piʼņ

päev <s>
1. pǟva
♦ Näitelaused:
Kõik päevad on jumala päevad. Amād pǟvad at jumāl pǟvad.
Ta päevad on loetud. Täʼm pǟvad at luʼgdõd.
Ta päevad on täis, on kokku loetud, arv täis. Täʼm pǟvad attõ tǟdõd, attõ kuʼbbõ luʼgdõd, luʼg täuž.
Kui sa elad, siis sa veel palju päevi näed. Ku sa jelād, siʼz sa vēl pǟgiņ päuvḑi nǟd.
♦ Fraasid ja väljendid:
päev otsa, päev läbi – pǟva leʼbbõ;
päevast päeva – pǟvast päuvõ;
päise päeva ajal – sieldõ pǟva āigal;
päevade kaupa – pǟviņ;
ühel ilusal päeval – īʼds knaššõs pǟvas;
mustadeks päevadeks – mustād pǟvad pierāst;
häid päevi näha – jõʼvḑi päuvḑi nǟʼdõ;
noores eas – nūorši päuvši;
vanaduspäevil – vaʼņši päuvši
2. pǟva
♦ Näitelaused:
Päike paistab. Pǟva pāistab.
Päike tõuseb. Pǟva kārgõb.
Päike läheb looja. Pǟva lǟʼb lūojõ.
Päike kõrvetab. Pǟva kitāb.
Päike läks pilve taha. Pǟva lekš viʼzzõ.
Päike on pilve taga. Pǟva uʼm vizās.
Päike tuli pilve alt välja. Pǟva tuʼļ pīla aldõst ulzõ.
Ta istus maja äärde päikse kätte. Ta istīz tubā kilgõ pǟva käʼddõ.
Lapsed peesitavad päikese käes. Lapst peislõbõd pǟva käʼds.
Päike paistab, vihma sajab, siis surnud tantsivad. Pǟva pāistab, vīʼmõ sadāb, siʼz mirīņõd daņtšõbõd.
Iga asi tuleb avalikuks [~ päeva kätte]. Jegā ažā tulāb pǟva käʼddõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
päikeseloojang – pǟva mǭʼlēʼmi;
sellist, mida ei ole päikse all – seļļizt, mis äʼb ūo pǟva allõ;
päevselge – sieldõ neʼiku pǟva;
selge nagu päike – sieldõ neʼiku pǟva

päike <s>
1. pǟva
♦ Näitelaused:
Päike paistab. Pǟva pāistab.
Päike tõuseb. Pǟva kārgõb.
Päike läheb looja. Pǟva lǟʼb lūojõ.
Päike kõrvetab. Pǟva kitāb.
Päike läks pilve taha. Pǟva lekš viʼzzõ.
Päike on pilve taga. Pǟva uʼm vizās.
Päike tuli pilve alt välja. Pǟva tuʼļ pīla aldõst ulzõ.
Ta istus maja äärde päikse kätte. Ta istīz tubā kilgõ pǟva käʼddõ.
Lapsed peesitavad päikese käes. Lapst peislõbõd pǟva käʼds.
Päike paistab, vihma sajab, siis surnud tantsivad. Pǟva pāistab, vīʼmõ sadāb, siʼz mirīņõd daņtšõbõd.
Iga asi tuleb avalikuks [~ päeva kätte]. Jegā ažā tulāb pǟva käʼddõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
päikeseloojang – pǟva mǭʼlēʼmi;
sellist, mida ei ole päikse all – seļļizt, mis äʼb ūo pǟva allõ;
päevselge – sieldõ neʼiku pǟva;
selge nagu päike – sieldõ neʼiku pǟva
2. pǟvaļikki
♦ Näitelaused:
Päike kõrvetab. Pǟvaļikki kūorbastõb.
Päike loojub. Pǟvaļikki lǟʼb luojõ.
Päike tõuseb. Pǟvaļikki kārgõb.
Aknad on päikese poole. Läbūd at pǟvaļikīz pūol.
♦ Fraasid ja väljendid:
päikse käes olla – pǟvaļikīz käʼds vȱlda;
päikse poole keerata – pǟvaļikīz pūolõ kīerõ

teada <v>
1. tieudõ
♦ Näitelaused:
Sa tead kõike tema kohta (~ temast). Sa tikkiž tīedad iʼļ täʼm (~ täʼmstõ).
Kes seda teab! Kis siedā tīedab!
Mine tea! Tīeda ni!
Ma ei tea ei ööd ega päeva. Ma äʼb tīeda äʼb īedõ, äʼb päuvõ.
Niipalju sa tead nagu siga pühapäevast. Neʼi jeʼn sa tīedad neʼiku sigā pivāpǟvast.
Ma tahan saada teada. Ma tǭʼb sǭdõ tieudõ.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha. Ma āndab täʼmmõn tieudõ, laʼz ta tīedag tīʼedõ.
See oli hästi teada. Se jõvīst vȯʼļ tieudtõb.
See jääb meie teada. Se īeb mäʼd tieudtõb.
Ainult jumal taevas teab, meil on mõistus pisike. Set jumāl touvõsõ tīedab, mäʼddõn uʼm mēļ piški.
♦ Fraasid ja väljendid:
ei tea, nagu siga pühapäeva – äʼb tīeda, neʼiku sigā pivāpäuvõ
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tean teda. Ma tūndõb tǟnda.

viimane <adj> peʼrri
♦ Näitelaused:
Sa jäid viimaseks. Sa eid perīzõks.
Kui töö lõpetatakse, siis öeldakse: „Ma viimase päeva töötan”. Ku tīe loptāb, siʼz kītõb: „Ma perīz pǟva jelāb”.
Viimne tee on, kui viimast korda minnakse, kõige viimsem tee läheb surnuaeda. Peʼrri riek um, ku perīzt kõrdõ lǟʼb, amā peʼrri riek lǟʼb kālmataʼrrõ.
Kui viimne tund on käes, siis peab surema, viimne päev on enne seda. Ku peʼrri stuņd uʼm jūsõ, siʼz uʼm kūolõmõst, peʼrri pǟva uʼm jeʼdmõl siedā.
Ta jõi maha oma viimase kopika. Ta eņtš perīz kopīk juoi jarā.
Mõni annab söögi eest viimase särgi ära. Mūnda sīemiz pierāst perīz serk āndab jarā.
Sinust võetakse viimast välja: siis sa oled tühi kui põis. Perīzt siʼnnõn võtāb ulzõ: siʼz sa ūod tijā neʼiku pūšõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
viimane päev – peʼrri pǟva;
viimane tund – peʼrri stuņd