Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

suu <s> sū
♦ Näitelaused:
Suu muutub paksuks [~ nüriks] [toomingamarjadest]. Sū īeb tȭlzaks.
Pea oma suu (~ keel)! Pidā eņtš sūdõ; pidā eņtš kīeldõ!
Suu jookseb vett. Sū jūokšõb vietā.
Suu käib (läheb) nagu veski. Sū lǟʼb neʼiku suʼdmaļ.
Ta räägib nii, et suu vahutab. Ta rõkāndõb, nemē sū vǭʼtõb.
Sul on suu nagu putru täis. Siʼn uʼm sū neʼiku sandrokkõ täuž.
Pea suu lahti, las kärbes tuleb sisse! Pidā sū vāldiņ, laʼz kärmi tulgõ siʼzzõl!
Pane suu kinni! Paʼn sū viʼzzõ!
Pea suu kinni, kärbsed lendavad sisse! Pidā sū vizās, kärmizt līndabõd siʼzzõl!
Suu on kinni nagu perse. Sū uʼm vizās neʼiku pierz.
Ära sa kuluta oma suud ära, suus ju ka kulub! Alā sa kuʼltõ eņtš sū jarā, sū ju ka kulūb!
Nad rääkisid nagu ühest suust. Ne rõkāndizt neʼiku īʼdstõ sūstõ.
Mis sa ajad oma suust välja! – Kõike, mida inimene mõtleb, ei või rääkida. Mis sa ajād eņtš sūstõ ulzõ! – Mis rištīng mõtlõb, siedā äʼb või aʼmmõ rõkāndõ.
Ta rääkis poole suuga, napilt võis mõista, kuuleb vaid, et pobiseb. Ta rõkāndiz pūol sūkõks, knappõ võiž mȯistõ, kūlõb set, ku bobīkšõb.
See olevat selline suuga naisterahvas. Se vȯļļi seļļi sūkõks naizpūoļi.
Hea suu, see on suur rääkija. Jõvā sū, se uʼm sūŗ rõkāndiji.
Kes on suur rääkija, valetaja, sel on lai suu. Kis uʼm sūŗ rõkāndiji, pietāji, sīen uʼm laigā sū.
Kes rääkis palju, öeldi, ei ole suu peale kukkunud. Kis rõkāndiz pǟgiņ, kītiztõ, äʼb ūo sū pǟlõ saʼddõn.
See on mulle suu järgi – mis on kerge rääkida. Se uʼm miʼnnõn sū pieʼrrõ – mis uʼm kievāmstiz rõkāndõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
väike ilus ümmargune suu nagu nööpauk – piški knaš immõrgoutlimi sū neʼiku pūmpar ouk;
suur lai suu nagu kärnkonnal – sūr laigā sū neʼiku krupān;
suu lahti nagu kärnkonnal – sū vāldiņ neʼiku krupān;
suu ammuli kuulata – sū vāldiņ kūldõ;
suud mööda rääkida – perīņ sūdo rõkāndõ;
suud anda – sūdõ andõ;
suud pruukida – sūdõ brūikõ;
suud pidada – sūdõ piʼddõ;
suud kinni panna – sūdõ viʼzzõ pānda;
ühest suust – īʼdstõ sūstõ;
peost suhu elada – piʼvst sūzõ jeʼllõ;
suust suhu – sūst sūʼzõ;
ei võta suu sissegi – äʼb võtā mittõ sūʼzõ;
suure suuga süüa – maʼgḑiz sūkõks sīedõ;
poole suuga – pūol sūkõks;
nagu ühest suust – neʼiku īʼdstõ sūstõ

süüa <v> sīedõ
♦ Näitelaused:
Ta sööb kõhu täis. Ta sīeb maʼg tǟʼdõks.
Ta sõi ära selle söögi. Ta sei ulzõ sīe sīemnāiga.
Ta sööb enesele kõike sisse. Ta sīeb eņtšõn aʼmmõ siʼzzõl.
Sööb nagu näljane, kui poleks süüa näinud. Sīeb neʼiku nǟlgali, ku äʼb vȯlks sīedõ nǟʼnd.
Ta sööb pika hambaga – ta sööb, kui ei ole tahtmist, kui ei maitse. Ta sīeb pitkād ambõdõks – ta sīeb, ku äʼb ūo tǭʼmõst, ku äʼb smek.
Ta sööb kogu suuga (~ suure suuga; ~ suu täis). Ta sīeb amā sūkõks (~ sūr sūkõks; ~ sū täuž).
Ise ei söö ja teisele ka ei anna. Īʼž äʼb sīe ja tuoizõn ka äʼb ānda.
Mees rikkus selle naise elu ära [~ pani selle naise perse]. Mīez sei sīe naiz pierzgõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
viletsalt süüa – švakkõ sīedõ