Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

jahe <adj> viʼl
♦ Näitelaused:
Jahe tuul puhub iga päev. Viʼl tūļ pūgõb jegā pǟva.
Jaheda tuulega ei või kartuleid korjata. Viʼl tūlkõks äʼb või kuoŗŗõ naʼggiŗi.
♦ Fraasid ja väljendid:
jahe ilm – viʼl āiga;
jahe tuul – viʼl tūļ

kirre <s> idā
♦ Näitelaused:
Tuul puhub kirdest. Tūļ pūʼgõb idāst.

minna <v>
1. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Läki! Lǟʼm!
Käi minema! Li jeʼdspēʼḑõn!
Mingu, kus kurat teda kisub! Laʼz ta läkkõ, kus kuŗē tǟnda tȭmbõg.
Lähen, kuhu tuul viib. Lǟʼb, kus tūļ vīb.
Ma ei läinud ei sinna, ei tänna. Ma iʼz lǟʼ iʼz sīņõ, iʼz tǟnõ.
Ma lähen jala. Ma lǟʼb jālgiņ.
Sa lähed nii nagu mööda vett. Sa neʼi lǟʼd neʼiku piʼds vietā.
Ta läks nii, nagu tuli teda põletaks. Ta neʼi lekš, ku tuʼļ tǟnda kitāks.
Lähevad nagu kured üksteise taga. Läʼbõd neʼiku kūrgõd īʼd tuoizõn tagānõ.
Ta on oma aja ära elanud, öeldakse, et läks ära. Ta uʼm eņtš āiga jarā jeʼllõn, kītiztõ, ku lekš jeʼdspēʼḑõn.
Ta läheb ühtelugu vana teed. Ta lǟʼb vaʼnnõ riekkõ īʼdstīʼd.
Tal läks ühtlugu see õlg välja ja siis ta pani liigeseõõnde jälle. Täʼmmõn īʼdtõkabāl lekš se aʼb ullõ ja siʼz ta paʼņ lēʼtšõd siʼzzõl tegīž.
See läheb nagu hundi kurku. Se lǟʼb neʼiku suʼd kurkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
eemale minna – aigāmǭlõ lǟʼdõ;
liiale minna – iʼļaʼrrõ lǟʼdõ;
üle minna – iʼļļõ lǟʼdõ;
minema hakata – irgõ lǟʼdõ;
ära minna – jarā lǟʼdõ;
minema minna – jedspēʼņ lǟʼdõ;
korda minna – kõrdõl lǟʼdõ;
läbi minna – leʼbbõ lǟʼdõ;
mehele minna – mīʼelõ lǟʼdõ;
puhkusele minna – noʼvvõmizõl lǟʼdõ;
mööda minna – piʼddõz lǟʼdõ;
teele minna – riek pǟl lǟʼdõ;
hukka minna – ukkõ lǟʼdõ;
vastu minna – vastõ lǟʼdõ
2. muutuda eitõ
♦ Näitelaused:
Õhtu läheb pimedaks. Ȭʼdõg ētab piʼmdõks.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
♦ Fraasid ja väljendid:
roheliseks minna – aļļõks eitõ, aļļõks raʼbbõ;
pimedaks minna – piʼmdõks eitõ
3. mahtuda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Sellesse riista läheb kaks liitrit. Sīʼezõ rīstõ lǟʼb kakš lītõrt.
4. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Nii läks see alatasa. Neʼi se lekš īʼdstīʼd.
5. kulgeda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Kas see tee läheb Dundagasse? Või se riek lǟʼb Dūoņigõ?

puhuda <v> pūʼgõ
♦ Näitelaused:
Puhub suur tuul. Pūʼgõb sūr tūļ.
Tuul puhub lund silma. Tūļ pūʼgõb lūnda silmõ.
Seal olid puhutud sellised nagu silindrid. Sǟʼl vȯʼļtõ pūʼgdõd seļļizt nemē tsilindõrd.
♦ Fraasid ja väljendid:
klaasi puhuda – glǭzõ pūʼgõ;
välja puhuda – ulzõ pūʼgõ

tasku <s> kabāt, tašk
♦ Näitelaused:
Taskud on tuult täis, tuul puhub välja. Kabātõd attõ tūldõ tǟdõd, tūļ pūʼgõb ulzõ.
Ma panen käe tasku. Ma panāb käʼd kabātõ.
Ta täidab oma taskuid. Ta tǟtab eņtš kabātidi.
Ta tegi taskud tühjaks. Ta teʼi kabātõd tijāks.
Ta näitab taskus rusikat. Ta näʼgțõb kabāts ruʼiskõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
oma taskust maksta – īʼž eņtš kabātstõ maksõ

tuju <s> mēļ
♦ Fraasid ja väljendid:
hea meel, hea tuju – jõvā mēļ;
paha tuju – kõʼzzi mēļ;
tuju nii, nagu tuul puhub – mēļ neʼiku tūļ pūʼgõb

tuul <s> tūļ
♦ Näitelaused:
Tuul on vastu (paremalt küljelt; ~ vasakult küljelt; ~ päri). Tūļ uʼm vastõ (~ jõvāst kilgstõ; ~ kurāst kilgstõ; ~ perīņ).
Puhub jahe tuul. Pūʼgõb viʼl tūļ.
Kui Suurmeri on allatuule, siis Väikemeri on vaikne. Ku Sūrmieʼr uʼm tūl allõ, siʼz Piškimieʼr uʼm vagā.
Tuult pole mitte sugugi. Tūldõ äʼb ūo mittõ rǭz.
Tuul tõmbab [~ läbi]. Tūļ viedāb leʼbbõ.
Tal on tuul peas. Täʼmmõn uʼm tūļ pǟsõ.
Pea on tuult täis, tuul puhub läbi. Pǟ uʼm täuž tūldõ, tūļ pūʼgõb leʼbbõ.
See on tuulest võetud, selline tühiasi. Se uʼm tūlstõ võttõd, seļļi nīekõ.
Kes tuult külvab, see tuult niidab. Kis tūldõ kīlab, se tūldõ nītõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
külgtuul – kiļgi tūļ;
allatuult olla – tūl allõ vȱlda;
tuule käes olla – tūl käds vȱlda;
allatuult seista – tūl vǭŗs pīʼlõ;
tuulest välja keerata [tuuleveskit] – tūlstõ ulzõ kīerõ

värske <adj> priš, friššõ, tūorõz
♦ Näitelaused:
Kui puhub, siis on värske tuul. Ku pūʼgõb, siʼz uʼm priš tūļ.
Värske liha teeb priskeks. Priš vȯzā tīʼeb dūšigõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
värske söök – priš sīemnāiga;
värsked kalad – priššõd kalād