Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

küüs <s> kīntš
♦ Näitelaused:
Must värv on küünte all. Mustā verm uʼm kīndõd allõ.
Suured küüned on nagu kullil. Sūrd kīndõd attõ neʼi ku kuļļõn.
Ma olen ta küünte vahel; sõrmed nii kinni ei hoia. Ma uʼm täʼm kīndõd vaʼisõ; sūormõd neʼi vizās äʼb pidāt.
Ta hoiab sind kinni oma küüntega. Ta pidāb sīnda eņtš kīndõdõks.
Sa oled kõik, mis sul on, oma küüntega kokku kraapinud. Sa ūod tikkiž eņtš kīndõdõks kuʼbbõ kīskõn, mis siʼnnõn uʼm.

peen <adj> pīenti, pīentõ
♦ Fraasid ja väljendid:
peenraha – pīenti rǭʼ;
peen hääl – pīentõ ēļ;
peen lõng – pīentõ lānga;
peen maitse – pīentõ maits;
peen puu – pīentõ pū;
peen töö – pīentõ tīe;
peen vihm – pīentõ vīʼmõ;
peened sõrmed – pīenõd sūormõd;
peeneks hõõruda – pīentõks ȭŗõ;
peeneks tampida – pīenõks tempõ

sõrm <s> suoŗm
♦ Näitelaused:
Sõrmed: pöial, nimetissõrm, keskmine, nimetu (~ kullakandja), väike Ants Sūormõd: pēgal, eʼḑḑisuoŗm, sidāmi, niʼmtimi (~ kūldakāndaji), piški-Ants.
Tal sõrmed sügelevad, et ei anna teisele rahu. Täʼmmõn sūormõd sõʼvlõbõd, ku äʼb ānda tuoizõn armõ.
Ta ei liigutanud sõrmegi. Ta iʼz liktā mittõ suormõ.
Ta mitte sõrme[ga]gi minu külge ei puutu. Ta mittõ suormõ miʼnnõn jūʼrõ äʼb pūt.
♦ Fraasid ja väljendid:
sõrmede peal [~ üles] lugeda – sūormõd pǟl luʼggõ;
läbi sõrmede vaadata – leʼb sūormõd vaņțlõ;
tunda nagu oma viit sõrme – tundõ nemē eņtš vītõ suormõ

valutada <v> pȯʼddõ, vaʼllõ, pīrgaltõ
♦ Näitelaused:
Mu sõrmed valutavad; nagu läheb külmaks, hakkavad valutama. Miʼn sūormõd pīrgaltõbõd; neʼiku īeb kīlmaks, īrgõbõd pīrgaltõ.
Hammas valutab. Āmbaz valūb.
Käsi valutab. Keʼž pȯdūb.
Süda valutab tema pärast. Sidām pȯdūb täʼm pierāst.

väle <adj> kierdi
♦ Näitelaused:
Nobe võib ta olla tööle, nobedad sõrmed. Kierdi ta võib vȱlda tīe pǟlõ, kierdid sūormõd.
Ma jään taha, sest ma ei ole nii nobe. Ma īeb tagān, ku ma äʼb ūo neʼi kierdi.
♦ Fraasid ja väljendid:
nobe nagu nõel – kierdi nemē nõʼggõl