Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

ajada <v>
1. aʼjjõ
♦ Näitelaused:
Ta ajab naise ära. Ta ajāb naiz jarā.
Karjane ajab lehmad koju. Kǭŗapaint ajāb nīʼemõd kuodāj.
Freiberg oli ajanud kokku palju varandust. Freiberg vȯʼļ aʼjjõn kuʼbbõ pǟgiņ viļļõ.
Kalurid hakkasid ajama paati merre. Kalāmīʼed īrgizt aʼjjõ lǭja mieʼrrõ.
Ma ajan süü sinu peale. Ma ajāb sī siʼnnõn.
Mehed ajavad sageli habet. Mīʼed saʼggõld ajābõd aʼbbiņi.
Koer ajas lehma jälgi. Piʼņ ajīz nīʼemõ tīʼedidi.
Jahil ühed ajavad, teised lasevad. Jakt pǟl īʼd ajābõd, tuoizt laskõbõd.
Härg ajab lehma taga. Ǟrga ajāb nīʼemõ tagān. ~ Ǟrga ajāb nīʼemõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
ära ajada – jarā aʼjjõ;
kokku ajada – kuʼbbõ aʼjjõ;
kallale ajada – pǟlõ aʼjjõ;
välja ajada – ulzõ aʼjjõ;
habet ajada – aʼbbiņi aʼjjõ;
hobust ajada – ibīzt aʼjjõ;
paati ajada – laijõ aʼjjõ;
loomi ajada – lūomidi aʼjjõ;
tööle ajada – tīe jūʼrõ aʼjjõ;
und silmast ära ajada – ūnda siļmšti aʼjjõ;
üles ajada – iʼlzõ aʼjjõ;
ümber ajada – gǭʼžõ, immõr gǭʼžõ
2. puʼgtõ
♦ Näitelaused:
Lõng aeti nõelale taha. Lānga puʼgtizt nõʼggõlõn tagān.
Kummaski küljes oli kaks auku, sinna aeti köis sisse. Kummiš kilgsõ vȯʼļt kakš oukõ, sīņ puʼgtiz kieud siʼzzõl.
3. trankõ
♦ Näitelaused:
Looma aetakse minema. Lūomõztõ trānkõb jeʼdspēʼḑõn.
4. trīʼetsõ
♦ Näitelaused:
Teda aetakse välja. Tǟnda trīʼetsõb ulzõ.

harjutada <v> irtlõ, irdtõ, irtõ, drillõ
♦ Näitelaused:
Ma tahan teda harjutada enesega. Ma tǟnda tǭʼb irtõ eņtš jūʼrõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
harjutada last käima – irtõ lapstā kǟʼmõ;
lehmi harjutada – nīʼemidi irtõ

haud <s> kālma, ōda
♦ Näitelaused:
Teda õpetab ainult haud. Tǟnda set kālma opātõb.
Ta on juba ühe jalaga hauas. Ta uʼm īʼd jālgaks kālmas jõvā.
Kes teisele hauda kaevab, see ise sisse kukub. Tuoizõn kōvab kalmõ, īʼž sadāb sīʼezõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
ühishaud – kuʼbbi kālma;
hauda minna – kalmõ lǟʼdõ;
hauaga hirmutada – kālmaks irmtõ;
sügav haud – tõvā ǭda;
hauda kaevata – oudõ kovvõ

hoiatada <v> brīḑõ, kuoʼndõ
♦ Näitelaused:
Ma hoiatasin teda, et ärgu ta nii rääkigu. Ma brīḑiz tǟnda, algõ ta neʼi rõkāndõg.

hüüda <v> nuttõ
♦ Näitelaused:
Kuidas teid hüütakse? Kui tēḑi nutāb?
Teda hüütakse Liisuks. Tǟnda nutāb Līzõks.

imik <s> iʼmbi, iʼmbi|läpš
♦ Näitelaused:
Imik imeb ema rinda. Iʼmbiläpš imūb jemā nännõ.
Ära tee teda imikuks! Alā tīʼe täʼm iʼmbizõks!
♦ Fraasid ja väljendid:
õpetab nagu imikut – opātõb nemē iʼmbizt

juhatada <v> jūʼodõ, jūʼondõ, vadīņțõ
♦ Näitelaused:
Ma juhatan teda käega. Ma tǟnda jūʼondõb käʼdkõks.
Teine juhatab sind mööda õiget teed. Tuoi sīnda jūʼondõb piʼds õigizt riekkõ.
Ma palun, kes võib mind juhatada. Ma pǭlab, kis võib mīnda vadīņțõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
liitu, koori, kooli, tööd juhtida – īʼtõ, kūoŗõ, skūolõ, tīedõ jūʼodõ;
hobust juhtida – ibīzt jūʼodõ

kannatada <v>
1. kāndatõ, tsīʼešõ
♦ Näitelaused:
Kui sul valutab, siis inimene kannatab. Ku siʼnnõn pȯdūb, siʼz rištīng tsīʼešõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
valu kannatada – vaʼllõ kāndatõ
2. sallida kāndatõ
♦ Näitelaused:
Ma ei või teda silma otsas sallida. Ma äʼb või tǟnda sīlma tutkāmõs kandatõ.
Ta ei salli mind. Ta äʼb kāndat mīnda.

kannatlik <adj> kāndatli, kandzi
♦ Näitelaused:
Kannatlik võib kannatada mida kõike – ta võib kannatada rasket tööd, kui muud inimesed teda naeravad Kāndatli võib kāndatõ mis, äʼbmis – ta võib kāndatõ lǟlamt tīedõ, aʼž munt roʼvzt tǟnda naʼgrõbõd.
♦ Fraasid ja väljendid:
kannatlik inimene – kāndatli rištīng

karta <v> kartõ
♦ Näitelaused:
Ma kardan. Ma kārtab.
Ma kardan teda nagu tuld. Ma kārtab täʼmstõ neʼi ku tuʼlstõ.
Mina veidi kartsin seda eesti kirjandust. Minā rǭz kārtiz sīest ēsti literatūrõst.
Kunagi ei pea enam kartma hukkumist, puudust ja nälga. Kunāid äʼb ūo jemīņ kārtamõst ukkõ lēʼmizõst, pūtõksõst ja nǟlgast.
Ta kardab minna. Ta kārtab lǟʼdõ.
Ta kartis seda teha. Ta kārtiz siedā tīʼedõ.

kaua <adv> kōgiņ, kōgaz
♦ Näitelaused:
Ma tunnen teda kaua. Ma tūndõb tǟnda kōgiņ.
See on kaua aega. Se uʼm kōgiņ aigõ.
Tööd venitatakse kauemaks. Tīedõ viltsīņtõb jo kōgaz.
♦ Fraasid ja väljendid:
kaua aja eest – kōgiņ āiga jeʼdst

kavatseda <v> teļļõ, nõʼvtõ, mõtlõ
♦ Näitelaused:
Mis te kavatsete teha? Mis teg teļļõt tīʼemõ?
Ma kavatsen sõita maale. Ma tēļõb broutšõm mǭlõ.
Ma kavatsen teda lüüa. Ma mõtlõb raʼbbõ tǟnda.

kihutada <v> trīʼetsõ
♦ Näitelaused:
Teda kihutatakse välja. Tǟnda trīʼetsõb ulzõ jeʼdspēʼḑõn.

kunagi <adv> kunāgid, kunāgõst, igānõs
♦ Näitelaused:
Kunagi ma lähen Kunāgid ma lǟʼb.
Kunagi ma olin teda näinud. Kunāgid ma tǟnda vȯʼļ nǟnd.
♦ Fraasid ja väljendid:
mitte kunagi, mitte millalgi – mittõ kunāgid;
ei kunagi – äʼb kunāgõst

kõikjale <adv> aʼmži
♦ Näitelaused:
Teda saadeti kõikjale. Tǟnda sǭtizt aʼmži.
Ei jõua kõikjale minna. Äʼb jōda aʼmži lǟʼdõ.

käsi <s>
1. keʼž
♦ Näitelaused:
Teine on tema käe all, ta võttis oma käe alla. Tuoi uʼm täʼm käʼd allõ, ta võtīz eņtš käʼd alā.
Ta on käte-jalgadega selle vastu. Ta uʼm kädūd-jālgadõks sīen vastõ.
Ta hoiab seda enese käes oma viimase otsani. Ta pidāb sīe eņtš käʼdsõ eņtš perīz tutkām sǭņõ.
Ma sain selle neiu enese kätte. Ma sai sīe neitst eņtš käʼddõ.
Ma sain raamatu kätte. Ma sai rǭntõ käʼddõ.
Ta murrab oma käsi, ta on vihane. Ta mūrdab eņtš keʼžži, ta uʼm kõʼzzi.
See on tema kätetöö. Se uʼm täʼm käʼd tīe.
Ma palun ta kätt – kui ma tahan teda naiseks. Ma pǭlab täʼm kätā – ku ma tǭʼb tǟnda nāizõks.
Ära tõsta oma kätt tema vastu, siis ei lähe hästi! Alā nustā eņtš kätā täʼm vastõ, siʼz äʼb lī jõvīst!
Ära tõsta tema pärast kätt! Alā nustā eņtš kätā täʼm pierāst!
Ta kannab mind kätel heast meelest. Ta kāndab mīnda kädūd pǟl jõvāst mīelstõ.
Ta elab oma käe peal, enese jaoks. Ta jelāb eņtš käʼd pǟl, eņtš pierāstõ.
See on mulle käe järgi, selline töö, mis edeneb. Se uʼm miʼn käʼd pieʼrrõ, seļļi tīe, mis lǟʼb.
Kõikidele ei olnud hobune käepärast. Amādõn iʼz ūo iʼbbi käʼd pierāst.
Käsi on tal küll kõva – kui paneb, siis on silmad väljas. Keʼž täʼmmõn uʼm kil vizā – ku panāb, siʼz attõ sīlmad ullõ.
Ta on mu käe all siis, kui mina olen see teadja – kuidas ma käsin, nii ta teeb. Ta uʼm miʼn käʼd allõ siʼz, ku minā uʼm se tīedaji – kui ma panāb, neʼi ta tīʼeb.
Ära pane oma kätt teise tasku! – kui tahad salaja võtta. Alā paʼn eņtš käʼd tuoiz kabātõ! – ku tǭʼd saʼlliz võttõ.
Pane käed kokku, peab jumalat paluma! Paʼn kädūd kuʼbbõ, uʼm jumālt pǭlamõst!
Ta pani käed tema külge – siis ta peab teda heaks. Ta paʼņ kädūd täʼm kilgõ – siʼz ta jõvāks tǟnda pidāb.
Pane käed kõrvale! Paʼn kädūd kilgõ!
Käed sügelevad – siis tahan teisele lüüa. Kädūd sõʼvlõbõd – siʼz ma tǭʼb tuoizõn raʼbbõ.
Mu kaed on nagu kinni seotud. Miʼn kädūd at neʼi ku viʼzzõ siʼdtõd.
Ma hoian sind käest kinni. Ma pidāb sīnda käʼdstõ vizās.
Nad tulid käsikäes. Ne tuʼļtõ, kädūd īʼdskuʼbsõ.
Ta on mu parem käsi. Ta uʼm miʼn jõvā keʼž.
Käsi ei kuula sõna. Keʼž äʼb kūl.
Käsi ei luba töötada. Keʼž äʼb vēļ jeʼllõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
parem käsi – jõvā keʼž;
vasak käsi – kurā keʼž;
õnnelik käsi – vȯndzi keʼž;
käeulatuses – käʼd tutkāmõs;
käed külge panna – kädūd jūʼrõ pānda;
käed kokku või risti panna – kädūd kuʼbbõ pānda;
kätt tõsta – kätā nustõ;
kindaid kätte panna – kīndidi käʼddõ pānda;
käega lüüa – käʼdkõks eitõ;
käsi külge panna – keʼžži jūʼrõ pānda;
käsi laotada – keʼžži laʼgtõ;
käsi puhtaks pesta – keʼžži pūʼdõks pieʼzzõ;
käsi rüpes hoida – keʼžži piʼddõ ripsõ;
enese käes pidada ~ enese valduses pidada – eņtš käʼds piʼddõ;
tagantkätt – iʼļ käʼd
2. pūol
♦ Fraasid ja väljendid:
parem pool – jõvā pūol;
vasem pool – kurā pūol

lasta <v>
1. laskõ, andõ
♦ Näitelaused:
Isa ei lasknud mind kodunt välja. Izā iʼz lask mīnda kuondõst ulzõ.
Ma lasin tal magada. Ma laskīz tǟnda (~ täʼmmõn) maʼggõ.
Lase mõelda! Lask mõtlõ!
Ei või lasta teda kaugele. Äʼb või laskõ tǟnda kōgaz.
Ta lasi teha mulle kingad. Ta laskīz tīʼedõ miʼnnõn kǟngad.
Ta lasi mu lahti. Ta laskīz miʼn (~ mīnda) vāldiņ.
Ta lasi paadi põhja. Ta laskīz lǭja pūʼojõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kuivaks lasta – kūjaks laskõ;
põhja lasta – pūʼojõ laskõ;
sisse lasta – siʼzzõl laskõ;
lahti lasta – vāldiņ laskõ;
ennast ristida lasta – ēņtšta rištõm laskõ
2. tulistada laskõ
♦ Näitelaused:
Ta laseb püssiga siga. Ta laskūb flintõks siʼggõ.
Ta lasi mulle püssiga jalga. Ta laskīz miʼnnõn flintõks jalgõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
maha lasta – mǭʼzõ laskõ

lohutada <v> lūotantõ, rīemtõ
♦ Näitelaused:
Nüüd teda lohutatakse. Ni ta sǭb lūotantõd.

lähedalt <postp, adv>
1. postp leʼžgõld
♦ Näitelaused:
Ta on pärit ranna lähedalt. Ta uʼm perīņ rānda leʼžgõld.
2. adv leʼžgõld
♦ Näitelaused:
Rahvast tuli kokku lähedalt ja kaugelt. Roʼvžti tuʼl kuʼbbõ leʼžgõld ja kougõnd.
Ma ei teadnud teda nii lähedalt otsida. Ma iʼz tīeda tǟnda neʼi leʼžgõld vȯtšõ.

lükata <v> likkõ
♦ Näitelaused:
Ma lükkan tooli. Ma likūb raʼjjõ.
Käega sa lükkad teda edasi. Käʼdkõks sa likūd tǟnda jeʼddõpēʼḑõn.
Nad lükkasid paati. Ne likīzt laijõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
eemale lükata – jarā likkõ

meelitada <v>
1. skūndartõ
♦ Näitelaused:
Teist inimest meelitatakse, õpetatakse, aetakse, et see elagu, liikugu, tehku. Tūoizta rištīngtõ skūndartõb, opātõb, ajāb, laʼz ta jelāg, laʼz ta likkõg, laʼz ta tīʼegõ.
2. uktõ
♦ Näitelaused:
Emal tuli mitu korda teda meelitada. Jemān set kõrd vȯʼļ tǟnda uktāmõst.

meenutada <v> mǟʼdlõ
♦ Näitelaused:
Ta meenutab teda hästi, heade sõnadega Ta mǟʼdlõb tǟnda jõvīstõ, jõvād sõnādõks.

millalgi <adv> kunāgid, kunāgõst, äts|kunāgid
♦ Näitelaused:
Millalgi ma lähen Kunāgid ma lǟʼb.
Millalgi ma teda olin näinud. Kunāgid ma tǟnda vȯʼļ nǟnd.
Millalgi kohtume jälle. Ätskunāgid sǭm kuʼbbõ tegīž.
♦ Fraasid ja väljendid:
mitte millalgi – mittõ kunāgid

minna <v>
1. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Läki! Lǟʼm!
Käi minema! Li jeʼdspēʼḑõn!
Mingu, kus kurat teda kisub! Laʼz ta läkkõ, kus kuŗē tǟnda tȭmbõg.
Lähen, kuhu tuul viib. Lǟʼb, kus tūļ vīb.
Ma ei läinud ei sinna, ei tänna. Ma iʼz lǟʼ iʼz sīņõ, iʼz tǟnõ.
Ma lähen jala. Ma lǟʼb jālgiņ.
Sa lähed nii nagu mööda vett. Sa neʼi lǟʼd neʼiku piʼds vietā.
Ta läks nii, nagu tuli teda põletaks. Ta neʼi lekš, ku tuʼļ tǟnda kitāks.
Lähevad nagu kured üksteise taga. Läʼbõd neʼiku kūrgõd īʼd tuoizõn tagānõ.
Ta on oma aja ära elanud, öeldakse, et läks ära. Ta uʼm eņtš āiga jarā jeʼllõn, kītiztõ, ku lekš jeʼdspēʼḑõn.
Ta läheb ühtelugu vana teed. Ta lǟʼb vaʼnnõ riekkõ īʼdstīʼd.
Tal läks ühtlugu see õlg välja ja siis ta pani liigeseõõnde jälle. Täʼmmõn īʼdtõkabāl lekš se aʼb ullõ ja siʼz ta paʼņ lēʼtšõd siʼzzõl tegīž.
See läheb nagu hundi kurku. Se lǟʼb neʼiku suʼd kurkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
eemale minna – aigāmǭlõ lǟʼdõ;
liiale minna – iʼļaʼrrõ lǟʼdõ;
üle minna – iʼļļõ lǟʼdõ;
minema hakata – irgõ lǟʼdõ;
ära minna – jarā lǟʼdõ;
minema minna – jedspēʼņ lǟʼdõ;
korda minna – kõrdõl lǟʼdõ;
läbi minna – leʼbbõ lǟʼdõ;
mehele minna – mīʼelõ lǟʼdõ;
puhkusele minna – noʼvvõmizõl lǟʼdõ;
mööda minna – piʼddõz lǟʼdõ;
teele minna – riek pǟl lǟʼdõ;
hukka minna – ukkõ lǟʼdõ;
vastu minna – vastõ lǟʼdõ
2. muutuda eitõ
♦ Näitelaused:
Õhtu läheb pimedaks. Ȭʼdõg ētab piʼmdõks.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
♦ Fraasid ja väljendid:
roheliseks minna – aļļõks eitõ, aļļõks raʼbbõ;
pimedaks minna – piʼmdõks eitõ
3. mahtuda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Sellesse riista läheb kaks liitrit. Sīʼezõ rīstõ lǟʼb kakš lītõrt.
4. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Nii läks see alatasa. Neʼi se lekš īʼdstīʼd.
5. kulgeda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Kas see tee läheb Dundagasse? Või se riek lǟʼb Dūoņigõ?

otsida <v> vȯtšõ
♦ Näitelaused:
Kes otsib, see leiab. Kis vȯtšūb, se līedab.
Kas sa otsid eilset päeva? Või sa vȯtšūd eʼglizt päuvõ?
Otsi teda nagu nõela heina sees! Vȯtš tǟnda neʼiku nõggõlt āina sizāl!
Otsige üles! Vȯtšigid iʼlzõ!

pahandada <v>
1. kõzātõ
♦ Näitelaused:
See pahandas teda. Se kõzātiz tǟnda.
2. kõzīņtõ
♦ Näitelaused:
Ta pahandab pisiasjade üle. Ta kõzīņtõb iʼļ tūltouvõd.

parandada <v> parāndõ, parāntõ
♦ Näitelaused:
Ma parandan rõiva terveks. Ma parāntõb ǭʼrõn tierrõks.
Parandatakse, kui on katki. Parāntõb, ku uʼm kațki.
Teda nagu parandatakse. Tǟnda nemē parāntõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
meelt parandada – mīeldõ parāntõ

peatada <v> piʼddõ
♦ Näitelaused:
Rauad pannakse hobudele suhu, et saaks teda kergesti peatada. Rōda panāb ibīzõn sūʼzõ, laʼz tǟnda võigõ kievāmstiz piʼddõ.

petta <v> piettõ, tratsīņțõ, viʼllõ, krǭʼpõ, touzõ
♦ Näitelaused:
Ta petab mind. Ta pietāb mīnda.
Tüssab teist, petab teda. Tratsīņțõb tūoizta, pietāb tǟnda.
Mu meel pettis. Miʼn mēļ vilīz.
Inimest petetakse, tüssatakse. Rištīngtõ vilūb, tratsīņtõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
ära petta – jarā piettõ

pigistada <v> pīkstõ
♦ Näitelaused:
Saabas pigistab. Sǭpkõz pīkstõb.
Ma pigistan teda käsivarrest (~ ta käsivart). Ma pīkstõb tǟnda käʼdvardstõ (~ täʼm käʼdvārta).
Ta pigistas ühe silma kinni. Ta pīkstiz īʼd sīlma viʼzzõ.
Iga sõna peab pigistama välja, et sa mingit sõna võid saada tema käest. Jegā sõnā uʼm pīkstõmõst ulzõ, ku sa mingizt sõnā võid sǭdõ täʼm käʼdst.
Krae pigistab. Kaʼggõlstēki pīkstõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
surnuks pigistada – jarā pīkstõ;
kätt pigistada – kätā pīkstõ

puhastada <v> plutsīņțõ, pūʼdstõ, pūʼošõ, putsīņțõ, tīrõ
♦ Näitelaused:
Siga puhastatakse: keenud vett valatakse peale, karv läheb ära, peab teda pussiga kraapima. Siʼggõ plutsīņțõb pūʼdõks: kīend vietā valāb pǟlõ, kǭra lǟʼb jarā, uʼm tǟnda duņtšõks kasīņțõmõst.
Seda puhastatakse, tehakse puhtaks. Siedā pūʼošõb, tīʼeb pūʼdõks.
Puhastatakse, kui tehakse puhtaks. Putsīņțõb, ku tīʼeb pūʼdõks.
Kõiki asju puhastatakse: tube, ääri. Aʼmḑi aʼžḑi putsīņțõb: tuʼbḑi, aʼigiži.
Ta puhastab teda harjaga, teeb puhtaks. Ta tīrõb tǟnda birštõks, tīʼeb pūʼdõks.

puutuda <v> pūtõ
♦ Näitelaused:
Teda ei tohi sõrmegagi puutuda. Tǟnda äʼb tūʼoḑ mittõ suormkõks pūtõ.
See puutub minusse. Se pūtõb mīnda.
See sinusse ei puutu. Se sīnda ab pūtõ.
Ära puutu! Alā pūt jūʼrõ!
♦ Fraasid ja väljendid:
külge puutuda – jūʼrõ pūtõ

rahustada <v> ārmikšõ, armstõ, mīʼeriņtõ
♦ Näitelaused:
Ma rahustan teda sõnadega, et ta olgu rahulik. Ma mīʼeriņtõb tǟnda sõnādõks, laʼz ta vȯlkõ mīʼerig.

ravida <v> aŗštõ, kuostāntõ
♦ Näitelaused:
Arstid ravisid mind kaua. Āŗštõd mīnda kōgiņ āŗštizt.
Ta ravis oma poja sarlakitest terveks. Ta āŗštiz eņtš pūoga šärlakstõ tierrõks.
Sa ravid teda, et ta paraneks. Sa tǟnda kuostāntõd, laʼz ta kuostõg.
Haava ravitakse. Kațkīzt kuostāntõb.

rõõmus <adj> luštīgõl, lušti, luštīg, rīemli, rȭmli, rȭmzi
♦ Näitelaused:
Nii rõõmus meel on teda näha. Neʼi jeʼn luštīgõl mēļ uʼm tǟnda nǟʼdõ.
Piiskop oli väga rõõmus. Bīskop vȯʼļ väʼggi rȭmli.
Ta on nii rõõmus, et hüppab lakke. Ta uʼm neʼi luštīgõl, ku īekõb laʼggõz.
♦ Fraasid ja väljendid:
rõõmsaks saada – luštīgõlõks īedõ (~ sǭdõ);
rõõmus olla – luštīgõl vȱlda

silm <s>
1. sīlma
♦ Näitelaused:
Silmad kardavad valgust. Sīlmad kārtabõd sieldõmtõ.
Hoia oma silmi! Vȱida eņtš siļmi!
Silmad on öösel kinni. Sīlmad attõ īezõ vizās.
Ma lasen vaid silmad kinni. Ma laskūb set sīlmad viʼzzõ.
Kui sa paned silmad kinni, siis sa ei taha näha, pigistad kinni. Ku sa panād sīlmad viʼzzõ, siʼz sa äʼd tǭʼ nǟʼdõ, pīkstõd viʼzzõ.
Siis tuleb uni, kui silmad lähevad kinni. siʼz tulāb uʼņ, ku sīlmad lǟʼbõd viʼzzõ.
Siis kui nutetakse, öeldakse, et silmad on vees. siʼz ku rǟkõb, kītõb, ku sīlmad attõ vieʼd siʼzāl.
Vaata mulle silma! Vaņțõl miʼnnõn siļmiz!
Ta ei lase mind silma alt välja. Ta äʼb lask mīnda sīlmad aldõst ulzõ.
Ta on kõigi inimeste silme all. Ta uʼm amād roʼvd sīlmad allõ.
Kui pea valutab, läheb silmade ees mustaks, vihaga läheb kirjuks. Ku pǟ pȯdūb, siʼz īeb sīlmad jeʼdsõ mustāks, kõzāks īeb kērabizõks.
Mul on udu silmade ees ja on punased kärbsed. Miʼnnõn uʼm uʼd sīlmad jeʼdsõ, un puʼnnizt kärmizt attõ.
Ära mu silmist [~ silmade eest]! Jedspēʼḑõn miʼn sīlmad jeʼdst!
See on mu silma järgi – ilus, mis mulle meeldib. Se uʼm miʼn sīlma pieʼrrõ – knaš, mis miʼnnõn mīeldõb.
Oma silm on kuningas [~ peremees]. Eņtš sīlma uʼm izānd.
Silmad lähevad kirjuks selle päiksega (~ päikse käes). Sīlmad īebõd kērabizõks sīe pǟvaks (~ pǟva käʼdsõ).
Me rääkisime silm silma vastu. Mēg rõkāndizmõ sīlma sīlma vastõ.
Hirmul on suured silmad. Irmõn at sūrd sīlmad.
Ta ei salli mind silmaotsaski. Ta äʼb kāndat mīnda mittõ sīlma tutkāmõs.
Ta pigistas silma kinni: siis nii selgesti ei näe. Ta pīkstiz sīlma viʼzzõ: siʼz neʼi sieldõ äʼb nǟ.
Sa panid silmad talle pähe – kui ta ei näinud, sa ütlesid ja ta mõistis. Sa paʼņd sīlmad täʼmmõn pǟʼzõ – ku ta iʼz nǟ, sa kītizt un ta mūoštiz.
Ma ei usu oma silmi. Ma äʼb usk eņtš siļmi.
Silmadel läheb pahupool peale. Sīlmadõn lǟʼb pǭʼmi pūol pǟlõ.
Ta pilgutab oma silmi – räägib silmadega. Ta eņtš siļmi blikštiņtõb – sīlmadõks rõkāndõb.
Ära aja prügi silma! Alā pūʼgõ põrmõ siļmiz!
Ma lasin ta silmist. Ma laskīz täʼm ulzõ siļmšti.
Ma juba lugesin sinu silmist. Ma siʼn siļmšti jo lugīz.
Ma pean tegema tööd ja ühe silmaga valvama teda. Miʼn uʼm jelāmõst tīedõ ja īʼd sīlmaks vakțõmõst tǟnda.
♦ Fraasid ja väljendid:
silma vaadata – siļmõz vaņțlõ;
silmi pilgutada – siļmi pilktõ (~ piltõ);
pruunid tumedad silmad – brūnizt tumšizt sīlmad;
ilusad sinised silmad – knaššõd siʼņņizt sīlmad;
rähmaste silmadega – märgist sīlmadõks;
kinnisilmi – vizās sīlmadõks;
silmad ees ja taga – sīlmad jeʼdsõ un tagān;
silmad punased kui härjal (~ särjel) – sīlmad puʼnnizt nemē ǟrgan (~ särgõn);
mustad silmad nagu mustlasel, ei taha näha – mustād sīlmad neʼi ka tšigīņõn, äʼb tǭʼ nǟʼdõ;
suured silmad nagu võitoosid – sūrd sīlmad neʼiku būndald;
silmad nagu kassil – sīlmad neʼiku kaššõn;
vesised silmad kui hülgepojal – veʼžžizt sīlmad nemē ilgõlapsõn;
silmini võlgades – siļmšt sǭņi vȭlgidi;
silmi maha lüüa – siļmi mǭʼzõ raʼbbõ;
silmi jõllitada – siļmi kīerõ;
suuri silmi teha – siļmi laʼgtõ;
kahe silma vahele jätta – kǭʼd sīlma vaʼizõ jettõ;
silmi pesta – siļmi pieʼzzõ;
kellelegi silma heita – mingiz pǟl siļmi eitõ;
mitte silmist lasta – mittõ siļmšti äʼb laskõ;
nelja silma all – nēļa sīlma allõ;
nagu pind silmas – nemē pīrgal sīlmas;
silma torgata [~ silmi sadada] – siļmiz saʼddõ;
silm silma, hammas hamba vastu – sīlma sīlma, āmbaz ambõ vastõ;
silmas pidada – sīlmas piʼddõ;
silmili kukkuda – sīlmad pǟl saʼddõ
2. avaus sīlma
♦ Näitelaused:
Peab võtma silmad üles. Uʼm pȯimõmõst sīlmad iʼlzõ.
Suka silmad jooksevad. Sukā siļmšti arābõb ulzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kirvesilm – kirrõ sīlma;
nõelasilm – nõʼggõl sīlma;
sukasilm – sukā sīlma;
võrgusilm – võrgõ sīlma;
sukal silmi üles võtta – sukān siļmi iʼlzõ võttõ

sõimata <v> suoimõ, skeņḑõ, šimpõ, laitõ
♦ Näitelaused:
Ta sõimab teist pahade sõnadega, kirub. Ta sūoimõb tūoizta äbjõvād sõnādõks, lamūb.
♦ Fraasid ja väljendid:
sõimad teda inetute sõnadega – skēņdõd tǟnda äʼbknaššõd sõnādõks

tappa <v> tappõ, jarā võttõ, loptõ
♦ Näitelaused:
Ta tapab nagu täid: pöidla all hoiab, välja ei saa. Ta tapāb neʼiku teijõ: pēgal allõ pidāb, ulzõ äʼb sǭ.
Neid mesilased tapavad sügisel maha. Nēḑi mieʼdlinkizt tapābõd siʼgžõ mǭʼz.
Ta tappis oma sea ära. Ta loptīz eņtš sigā jarā.
Kui siga tapetakse ära, siis peab teda jahutama. Ku sigā võtāb jarā, siʼz uʼm tǟnda jǭʼtõmõst.
♦ Fraasid ja väljendid:
maha tappa – mǭʼzõ tappõ

teada <v>
1. tieudõ
♦ Näitelaused:
Sa tead kõike tema kohta (~ temast). Sa tikkiž tīedad iʼļ täʼm (~ täʼmstõ).
Kes seda teab! Kis siedā tīedab!
Mine tea! Tīeda ni!
Ma ei tea ei ööd ega päeva. Ma äʼb tīeda äʼb īedõ, äʼb päuvõ.
Niipalju sa tead nagu siga pühapäevast. Neʼi jeʼn sa tīedad neʼiku sigā pivāpǟvast.
Ma tahan saada teada. Ma tǭʼb sǭdõ tieudõ.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha. Ma āndab täʼmmõn tieudõ, laʼz ta tīedag tīʼedõ.
See oli hästi teada. Se jõvīst vȯʼļ tieudtõb.
See jääb meie teada. Se īeb mäʼd tieudtõb.
Ainult jumal taevas teab, meil on mõistus pisike. Set jumāl touvõsõ tīedab, mäʼddõn uʼm mēļ piški.
♦ Fraasid ja väljendid:
ei tea, nagu siga pühapäeva – äʼb tīeda, neʼiku sigā pivāpäuvõ
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tean teda. Ma tūndõb tǟnda.

teenida <v> dēņõ, dīenõ, palkõ, peʼļļõ
♦ Näitelaused:
Ma teenin tema juures. Ma peļūb täʼm jūsõ.
Ta teenib teda. Ta peļūb tǟnda.
Sõjaväkke minnakse teenima. Armijõ lǟʼb dīenõm.
Selle tööga teenib palju. Sīe tīekõks peļūb pǟgiņ.
Kõik ju ühtviisi ei teeni. Amād jo īʼtist äʼb peʼļļõt.
♦ Fraasid ja väljendid:
kodumaad teenida – izāmǭn palkõ;
endale ülalpidamist teenida – eņtšõn iʼlzpidāmizt palkõ;
et teda teenitaks – laʼz täʼmmõn sǭgõ palktõd;
oma teenitud raha – eņtš peʼļdõd rǭʼ

tervitada <v> tēriņtõ
♦ Näitelaused:
Sa tervita teda minu poolt! Sa tēriņt tǟnda miʼnstõ!
♦ Fraasid ja väljendid:
kättpidi tervitada – käʼdkõks tēriņtõ;
läks lilledega tervitama – lekš puskūdõks tēriņtõm

tunda <v>
1. jūʼtõ, maʼņņõ, mȯʼjjõ
♦ Näitelaused:
Nagu inimene tunneb. Neʼi ku rištīng jūʼtõb.
Sa tunned, kuidas ta on sinu juures. Sa maņūd, kui ta uʼm siʼn jūsõ.
Kǭrli tunneb, et nüüd on sõudmine palju kergem. Kǭrli mȯjūb, ku ni uʼm sȭidami pǟgiņ kievāmim.
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tunnen teda. Ma tūndõb tǟnda.
Ta tunneb nagu oma kätt (~ oma sõrmi). Ta tūndõb neʼiku eņtš kätā (~ eņtš suoŗmi).
Tunne end nagu oma kodus! Tund neʼiku eņtš kuoʼnnõ!
♦ Fraasid ja väljendid:
külma tunda – kilmõ tundõ;
sooja tunda – lemḑi tundõ

tunnistada <v>
1. kaibõ, tapārtõ
♦ Fraasid ja väljendid:
tuleb tunnistada – uʼm tapārtõmõst
2. vaadata, silmitseda tuņḑšlõ
♦ Näitelaused:
Ma tunnistan teda. Ma tuņḑšlõb tǟnda.

tõrjuda <v> maņțõ
♦ Näitelaused:
Ma tõrjun teda. Ma māņțõb tǟnda.
♦ Fraasid ja väljendid:
tõrjutakse oma tööga – māņțõb eņtš tīekõks;
kellegi haigust tõrjutakse – mingiz ruʼjjõ māņțõb

täpselt <adv> akurāt, akurātõn, pīenõst, pīenõstiz, pīenistiz
♦ Näitelaused:
Ta on täpselt niisugune kui ema. Ta uʼm akurāt seļļi ku jemā.
Saabas on täpselt selline kui vaja, selline kui mõõdetud. Sǭpkõz uʼm akurātõn seļļi ku vajāg, seļļi neʼiku aigdõd.
Peab teda täpselt sihtima. uʼm tǟnda pīenõstiz ziktõmõst.
♦ Fraasid ja väljendid:
täpsemini – jõ pīenõst

vihastada <v> kõzātõ, tiʼgtõ
♦ Näitelaused:
See vihastas teda. Se kõzātiz tǟnda.

viia <v> vīdõ
♦ Näitelaused:
Paatidega on viidud vilja sinna. Lǭjadõks vīdõt uʼm viļļõ sīņõz.
Ta võib viia sind hauda. Ta võib vīdõ sīnda kalmõ.
Sa viid talle leiba. Sa vīd täʼmmõn leibõ.
Sa viid talle süüa. Sa vīd täʼmmõn sīedõ.
Sa viid teda sööma. Sa vīd tǟnda sīemõ.
Tee viib mind sinna, kuhu ma tahan. Riek mīnda vīb sīņõ, kus ma tǭʼb.

väsitada <v> väʼztõ
♦ Näitelaused:
Ma väsitasin teda. Ma tǟnda väʼztiz.

õlu <s> vȯʼl
♦ Näitelaused:
Ma joodan teda õllega. Ma tǟnda jūotõb vȯʼlkõks.

õpetada <v> opātõ
♦ Näitelaused:
Liivi keelt õpetatakse Liivi rannas peaaegu kümme aastat. Līvõd kēļ sǭb opātõt Līvõd rāndas pigātaga kim āigastõ.
Siis ta õpetas mulle, kuidas ma tehku. Siʼz ta miʼnnõn opātiz, kui ma laʼz tīʼegõ.
Sa õpetad mind jooma. Sa opātõd mīnda jūomõ.
Ma õpetan teda vitsaga. Ma opātõb tǟnda joutõks.

ärritada <v> ertļõ
♦ Näitelaused:
See naine ärritab teda vihaseks. Se nai tǟnda ertļõb kõzīzõks.
Ta ärritab mind oma jutuga. Ta mīnda ertļõb eņtš rõkkõks.

üle kuulata <v> kiʼzlõ
♦ Näitelaused:
Ventspilsi maakonna juhataja hakanud teda üle kuulama. Vǟnta aprink jūʼondiji irgõn kiʼzlõ tǟnda.