Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

kaine <adj> sieldõ, tijā
♦ Näitelaused:
Tule kaine peaga! Tuʼl sieldõ pǟkõks!
Ükski päev sa ei ole kaine. Mitikš pǟva sa äʼd ūo tijā.

tegija <s> tēji

tühi <adj> tijā, brī, vabā
♦ Näitelaused:
Kus tühi koht, seal on puudu. Kus tijā kūož, sǟʼl pūtõb.
Ta räägib tühja juttu. Ta rõkāndõb tiʼjjõ rõkkõ; ta rõkāndõb tiʼjḑi sõʼņdi
Mu kõht on väga tühi. Miʼn maʼg uʼm väʼggi tijā.
Ta tuli siia tühjade kätega. Ta tuʼļ tǟnõ tijād kädūdõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
tühi meri – tijā meʼr;
tühi nagu vana kuu – tijā neʼiku vanā kū

vaene <adj> joutõm, tijā
♦ Näitelaused:
Ta teeb mu vaeseks, sandiks. Ta tīʼeb miʼn tijāks, saņțõks.
Mina olen nii vaene nagu rott. Minā uʼm neʼi tijā neʼiku svȯrkõz.
Kalurid olid vanasti vaesed. Kalāmīʼed vanāst vȯʼļtõ joutõmd.
♦ Fraasid ja väljendid:
nii vaene kui rott – neʼi joutõm ku suorkõz

vallaline <adj> tijā