Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

haiseda <v> smiʼrdõ, vainõ
♦ Näitelaused:
See haiseb tubaka järele. Se smiʼrdõb tabākõks.
Raha ei haise, võib peita ja hoida. Rǭʼ äʼb smiʼrd, võib gläʼbbõ ja piʼddõ.
Mis siin haiseb? Mis täsā vāinõb?
Sitt haiseb. Sitā vāinõb.

viriseda <v> doʼŗŗõ
♦ Näitelaused:
Laps viriseb. Läpš doŗūb.
Lapsed virisevad, ei nad nuta, ei nad karju. Lapst doʼŗŗõbõd, äʼb ne itkõt, äʼb ne räukõt.

väriseda <v> veʼržõ, dõʼŗžõ, trītšõ, tirīkšõ
♦ Näitelaused:
Inimene, leht väriseb. Rištīng, lēʼḑ trītšõb.
Inimene väriseb hirmust, külmast. Rištīng trītšõb irmstõ, kīlmast.
Ta väriseb nagu haavaleht. Ta dõŗžõb neʼi ku ǭbõ lēʼḑ.
Hiir väriseb, kui pole surnud. Īr tirīkšõb, ku äʼb ūo kūolõn.
♦ Fraasid ja väljendid:
kogu ihust väriseda – amāst lejāst veʼržõ;
nagu haavaleht väriseda – neʼiku ǭbõlēʼḑ veʼržõ;
palavikus väriseda – kīebizõks veʼržõ;
külmast väriseda – kīlmast veʼržõ;
külma käes väriseda – kīlma käʼds veʼržõ