Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

isa <s> izā
♦ Näitelaused:
Ma nägin oma isa unes. Ma neiz eņtš iʼzzõ uʼnsõ.
Me käisime isaga merel. Mēg izāks keʼimõ mieʼrsõ.
Me mälestame oma isasid. Mēg mǟʼdlõm eņtš iʼžḑi.
Ta läheb oma isa teed. Ta lǟʼb eņtš izā riekkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
[laps on] isasse – izā pieʼrrõ;
isahani – gūogõ iʼzzi;
isapart – paʼŗ iʼzzi;
isahunt – suʼd iʼzzi

kisa <s> kriukimi, ouŗimi, rǟkandõks

läbi viia <v> leʼbbõ vīdõ

täide viia <v> täutõ
♦ Fraasid ja väljendid:
asjad, mis meie seas on täide viidud – ažād, mis mäʼd vaʼil āt täutõd sǭnd

viga <s> vigā
♦ Näitelaused:
Ei ole viga. Äʼb ūo viʼggõ.
Töös on vigu. Tīesõ uʼm viʼgḑi.
♦ Fraasid ja väljendid:
vigu otsida – viʼgḑi vȯtšõ

viha <s> kõzā, grumā
♦ Näitelaused:
Mul on selline viha, et ma jookseksin nahast välja. Miʼn uʼm seļļi kõzā, ku ma aʼilõks nǭʼgõst ulzõ.
Praegu ta on sellise viha all. Paldiņ ta uʼm seļļiz kõzā allõ.
Ta näitab vihaga hambaid. Ta kõzās näʼgțõb ambidi.
Silmade ees läheb vihaga kirjuks. Sīlmad jeʼdsõ kõzāks īeb kērabizõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
viha pidada – kõʼzzõ piʼddõ

viia <v> vīdõ
♦ Näitelaused:
Paatidega on viidud vilja sinna. Lǭjadõks vīdõt uʼm viļļõ sīņõz.
Ta võib viia sind hauda. Ta võib vīdõ sīnda kalmõ.
Sa viid talle leiba. Sa vīd täʼmmõn leibõ.
Sa viid talle süüa. Sa vīd täʼmmõn sīedõ.
Sa viid teda sööma. Sa vīd tǟnda sīemõ.
Tee viib mind sinna, kuhu ma tahan. Riek mīnda vīb sīņõ, kus ma tǭʼb.

viisa <s> vīza

vist <adv> vist

üle viia <v> iʼļļõ vīdõ