[PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik

algaja nimisõna, omadussõna 〈`algaja , `algaja , `algajat ; mitmus `algajad, `algajate, `algajaid 〉

1. inimene, kes on alles alustanud mingi asjaga tegelemist
Õpin soome keelt algajate rühmas.
Ta on sellel alal alles algaja.
2. alles alustanud, väheste kogemustega
● algaja autojuht, algaja kirjanik

keel nimisõna 〈k`eel , keele , k`eelt , k`eelde; mitmus keeled, keelte, k`eeli 〉

1. pehme osa suu sees, mis liigub, kui sa räägid või sööd
Põletasin keele kuuma kohviga ära.
2. sõnad, millega inimesed (mingis riigis) räägivad ja kirjutavad
● mingit keelt õppima Ma õpin koolis inglise, vene, saksa ja prantsuse keelt.
● mingit keelt oskama, mingit keelt valdama Kas sa oskad eesti keelt?
saab moodustada: emakeel, võõrkeel; keeleoskus
3. traat teatud pillide küljes
Kitarril on kuus keelt.

kursus nimisõna 〈k`ursus , k`ursuse , k`ursust ; mitmus k`ursused, k`ursuste, k`ursusi = k`ursuseid 〉

1. (tavaliselt mitmuses) loengute või tundide sarjana toimuvad õpingud teatud teemal
Ma käin inglise keele kursustel.
Kursused kestavad neli kuud.
2. (aastane) õppimise periood kõrgkoolis
Ta on esimese kursuse üliõpilane.
Õpin viimasel kursusel.

viies arvsõna 〈viies , viienda , viiendat ; mitmus viiendad, viiendate, viiendaid 〉

mingis järjekorras 5. kohal
Õpin viiendas klassis.

õppima tegusõna 〈`õppima , `õppida , õpib , õpitud 〉

uusi teadmisi või oskusi omandama
Õpin põhikoolis.
Ta õpib eksamiks.
■ mida Ma õpin eesti keelt.
■ mida tegema Laps õpib lugema.
■ kelleks Ta õpib arstiks.
võrdle õpetama

---

ühendid: pähe õppima, ära õppima

ülikool nimisõna 〈üli+k`ool' , üli+kooli , üli+k`ooli , üli+k`ooli ; mitmus üli+koolid, üli+k`oolide, üli+k`ool'e 〉

kõrgharidust andev asutus, kuhu saab õppima minna pärast gümnaasiumi lõpetamist
Ma õpin Tartu ülikoolis keemiat.
Ta jättis ülikooli pooleli.
● ülikooli rektor, ülikooli professor, ülikooli õppejõud
● ülikooli astuma Kas sa plaanid ülikooli astuda?
● ülikooli lõpetama Lõpetasin kevadel ülikooli.