[PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik

SõnastikustKasutusjuhendPilt ja heliMängime


Pildilehed     Õppelehed     Maad ja rahvad     Grammatikatabelid     Õpetajale

liidese seadistamine

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

kaduma tegusõnakaduma , kaduda , k`aob


1. kui keegi või miski kaob, siis seda ei ole näha ja on raske üles leida
Mu võtmed on kadunud.
Kass oli mitu päeva kadunud.
2. kui näiteks huvi, probleem või lootus kaob, siis seda enam ei ole
Poisil kadus huvi õppimise vastu.

võrdle kaotama

kadumine \⇐ kaduma\ nimisõna <kadumine, kadumise, kadumist>
Politsei uurib noore naise kadumist.

kalduma tegusõnak`alduma , k`alduda , k`aldub


1. liikumisel esialgsest või õigest suunast kõrvale minema
Laev kaldus kursist kõrvale.
kuhu Auto kaldus teelt välja ja sõitis vastu puud.
2. mingis suunas (näiteks vasakule, paremale, ettepoole) vajuma
Paat kaldus ühele küljele.
3. mingis suunas arenema; (mõtlemises, tegevuses) mingit suunda võtma
millele Ilm kaldub vihmale. Jutt kaldus poliitikale.
mida tegema Kaldun arvama, et tal on õigus.

kandma tegusõnak`andma , k`anda , kannab , k`antud ; k`an'dis, k`andnud


1. üles tõstma ja edasi, teise kohta viima
Mees kandis kohvrid autost tuppa.
Kes kannab olümpiamängude avamisel Eesti lippu?
2. kui sa kannad näiteks riideid, jalanõusid või ehteid, siis need on su keha peal
Ta kannab tööl alati ülikonda.
Tüdrukule meeldib kanda kalleid kingi.
Tiina ei kanna sõrmuseid.

ühendid: ette kandma, kaasas kandma, üle kandma

kandmine \⇐ kandma\ nimisõna <k`andmine, k`andmise, k`andmist>
Relva kandmiseks on vaja luba.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur