[PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik

hall omadussõna 〈h`al'l , halli , h`alli ; mitmus hallid, h`allide, h`al'le 〉

musta ja valge vahelist värvi
Taevas on hall ja vihma sajab.
Vanaisa hakkab halliks minema (= tema juuksed hakkavad halliks minema).
● hallid silmad
● hallid juuksed, hall habe

hele omadussõna 〈hele , heleda , heledat ; mitmus heledad, heledate, heledaid; võrdlus: heledam, kõige heledam 〉

1. selline, mis on värvilt pigem valge vastand tume
Ostsime elutuppa heleda mööbli.
Tal on heledad (= blondid) juuksed.
2. (liitsõna osana) näitab, et värv on toonilt põhilisest värvist heledam, näiteks helesinine, helekollane, heleroheline

heli nimisõna 〈heli , heli , heli ; mitmus helid, helide, helisid 〉

see, mida sa kuuled
Valgus liigub kiiremini kui heli.
Õuest kostis mingi kahtlane heli.
saab moodustada: helilooja

hull nimisõna, omadussõna 〈h`ull , hullu , h`ullu ; mitmus hullud, h`ullude, h`ulle; omadussõna võrdlus: hullem, kõige hullem 〉

1. vaimselt haige inimene
Ta on ohtlik hull.
2. mõistuse kaotanud, segane
● hulluks minema Mees läks hirmust hulluks.
● hulluks ajama Selline valu ajab mind päris hulluks.
3. halb, paha, ebameeldiv
Olukord on üsna hull.

kell nimisõna 〈k`ell , kella , k`ella ; mitmus kellad, k`ellade, k`elli = k`ellasid 〉

1. ese, mille pealt saab aega vaadata
Mu kell on seisma jäänud.
Kell on viis minutit ees (= näitab viie minuti võrra rohkem kui õige on).
Kell on viis minutit taga (= näitab viie minuti võrra vähem kui õige on).
saab moodustada: käekell, äratuskell
2. (ainsuses) aeg, mida see ese näitab
Mis kell on?
Kell on pool kaheksa.
Mis kellast see pood avatakse?
Mis kellani kontsert kestis?
3. enamasti pirni kujuga metallist ese, millega saab heli tekitada; selle heli, hääl
Kiriku tornis lüüakse kella.
Kellad hakkasid helisema.
saab moodustada: uksekell