[PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik

kael nimisõna 〈k`ael , kaela , k`aela , k`aela ; mitmus kaelad, kaelte, k`aelu 〉

1. kehaosa, mis ühendab pead ja keha
Luigel on pikk kael.
saab moodustada: kaelakee
2. (ainsuses) väljendites, mis on seotud ümber kaela kantavate esemetega:
● kaela panema, kaelas olema, kaelast ära võtma Pane sall kaela. Võtsin salli kaelast ära.

kate nimisõna 〈kate , k`atte , katet ; mitmus k`atted, katete, k`atteid 〉

1. mingi ese, materjal või aine, mis on teise asja peal, näiteks selle kaitseks
Diivanil on nahast kate.
2. kui raha läheb millegi katteks, siis sellega makstakse laenu, võlgu vms
Mul pole piisavalt raha võlgade katteks.