[PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik

võim nimisõna 〈v`õim , võimu , v`õimu ; mitmus võimud, v`õimude, v`õime = v`õimusid 〉

1. (ainsuses) õigus kedagi valitseda või millegi üle otsustada; selline olukord
■ kelle-mille üle Tal pole oma alluvate üle võimu.
● võimule pääsema, võimule saama, võimule tulema; võimul olema Pärast vana kuninga surma tuli võimule tema poeg.
2. (tavaliselt mitmuses) võimu esindav organ või isik
Mees anti võimude kätte.
3. (ainsuses) jõud, mõju
Raha võim kasvab.

võõras omadussõna, nimisõna 〈võõras , v`õõra , võõrast ; mitmus v`õõrad, võõraste, v`õõraid; omadussõna võrdlus: v`õõram, kõige v`õõram = v`õõraim 〉

1. selline, kellest või millest mitte midagi ei teata, tundmatu
Sattusin täiesti võõrasse kohta.
● võõras inimene, võõras mees, võõras naine; võõras keel, võõras maa
2. kellegi teise oma
Pole ilus võõraid kirju lugeda.
3. inimene, keda ei tunta
Ukse taga seisis keegi võõras.