[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

ada ~ ad´a ~ adaʔ interj ega ometi, viimati, ehk ▪ ada sa meeledü jo olt, ku säänest juttu ajat viimati oled sa juba hull, kui niisugust juttu ajad; adaʔ sul oll´ siih ütś hüä suidsu ots ehk oli sul siin üks hea koni

apat´ s <apadi, apatit> lobiseja, suure jutuga inimene, lobamokk ▪ apadilõ massa‿iʔ midägi kõ̭nõldaʔ lobisejale ei maksa midagi rääkida; olt sa apat´, suu juusk kõ̭ik´ aig no oled sa alles lobiseja, jutt jookseb kogu aeg. Vrd haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõust´, porga, porgataja, porgatś, tśarta

armᴜstõ adv armsasti; lahkelt ▪ nii armᴜstõ tulõ mano, kõ̭gõ naard nii armsasti tuleb juurde, alati naerab; olõʔ .terve kõ̭gõ iist, sa võtɪʔ jo minno nii armᴜstõ .vasta ole tänatud kõige eest, sa võtsid ju mind nii lahkelt vastu. Vrd .armahe, kullatsõhe, .laadnahe, .lahkõhe, .lõ̭õ̭hkõhe

edo interj ennäe, ena, vaat kus ▪ edo no sa olt miisś vaat kus sa oled alles mees; edo‿ks sedä pikkä mino vell´ot, edo‿ks .korgõt imekanna (rahvalaulust) ennäe minu pikka venda, ennäe pikka emalast. Vrd eevo

haidatama v <haidataʔ, haidada>
1. lõõpima, lorama; luiskama ▪ sa imp kõ̭nõlõ‿i .õigust, sa haidatat sa ei räägi enam õigust, sa luiskad. Vrd .hauśma, .haussõlõma, .lorrama
2. raiskama ▪ timä ar haidatas raha, püüsü‿i täl raha tema raiskab raha ära, tal raha [lihtsalt] kaob käest. Vrd haigatama, .haiskama1, .hiiskama, .raiskama

haina|kadsak s <haina|kadsaka, haina|kadsakat> / <haina|kadsagu, haina|kadsakut> / <haina|kadsago, haina|kadsakot P> rohutirts; heinaritsikas ▪ hainakadsak, .halja sälägaʔ, vähemb .kunna, tuul lastas purtaʔ .käsnä rohutirts, rohelise seljaga, konnast väiksem, tol lastakse soolatüügast hammustada; .vasta .vihma hainakadsakaʔ .laulvaʔ vihma eel heinaritsikad laulavad; olt sa hainakadsak! sa olt sääne .kergekäne piltl oled sa [alles] rohutirts! sa oled selline kergekene (väikesest kõhnast lapsest); selle õks sääl tsirguʔ tsiriseseʔ, hainakadsagoʔ kadsadiʔ (rahvalaulust) seepärast linnud seal siristavad, heinaritsikad sirtsusid. Vrd kadsak

.haiskama2 v <haisadaʔ, .haiska> lobisema ▪ mis sa .haiskat tah, haisaku‿iʔ! mis sa lobised siin, ära lobise!. Vrd apõrdama, halõpalɪtama, .jahvma, kuulᴜtama, lablatama, lapatama1, .latrama, lobisõma, lopama, lototama, .lotrama, lõbisõma, paalᴜtama, .plaahama, porgatama

halahõlõma2 v <halahõllaʔ, halahõlõ> van hoiduma ▪ sa iks halahõlõʔ .leibä võttaʔ (muinasjutust) sa hoidu endiselt leiba [vastu] võtmast

halbɪtsõma v <halbidaʔ, halbidsõ ~ halbɪtsõ> alpima ▪ sa halbɪtsõt õ̭nnõ, .halpi juttu ajat sa ainult albid, ajad alpi juttu. Vrd .halṕma

.halṕma v <.halpiʔ, halbi> alpima, vigurdama ▪ mis sa halbɪt, petät tõõsõ .pääle mis sa albid, valetad teise peale; mis sa halbidõʔ, puusta juttu kõnõlõt mis sa albid, ajad tühja juttu; .halṕku‿iʔ, istuʔ ilosahe ära vigurda, istu ilusasti. Vrd halbɪtsõma

halõ|paling s <halõ|palinga, halõ|palingat> , halõ|palõng <halõ|palõnga, halõ|palõngat> , halõn|palõng <halõn|palõnga, halõn|palõngat> udujutt, lorijutt ▪ .määntsit halõpalingit halõpalɪtat mis lorijutte sa lobised. Vrd palõng

halõ|palɪtama v <halõ|palɪtaʔ, halõ|palida ~ halõ|palɪta> lobisema, lora ajama ▪ mis sa halõpalɪtat! mis sa lorad!. Vrd apõrdama, .haiskama2, .jahvma, kuulᴜtama, lablatama, lapatama1, .latrama, lobisõma, lopama, .lotrama, .plaahama

heboma v <hebodaʔ, hebo> lastek tuduma ▪ heidäʔ sa, .tuuli, tud´oma, .hellä .hõngu, heboma (rahvalaulust) heida sa, tuul, tuduma, hell õhk, puhkama. Vrd magama, tud´oma, tut´oma

heikonõ adj <heikodsõ, heikost> kergatslik; kerglane ▪ kuis sa nii heikonõ olõdõ? kuidas sa nii kergatslik oled?. Vrd heigo, heigonõ, heiko, holdo

hellämä v <helläʔ, (ta) hellä> helisema, helama ▪ .härbäni iih om kullanõ .uibo, ubinagi otsah, ja kullatsõʔ tsirguki lauliʔ ku hellä õnnõ (muinasjutust) häärberi ees on kuldne õunapuu, õunadki küljes, ja kuldsed linnudki laulsid, nii et [õhk] lausa heliseb; sa esiʔ laulaʔ kõvastõ niguʔ mõts hellä (muinasjutust) sa laula ise kõvasti, nii et mets helab. Vrd helisemä, helämä, valisõma

.hiiskõlõma I v <.hiiskõllaʔ, .hiiskõlõ> , .hiisklõma I <hiisõldaʔ, .hiisklõ> sõnelema, tülitsema ▪ kavva sa .hiiskõlõt siih kaua sa sõneled siin; hiisõlgu‿iʔ no taah ära tülitse siin [temaga]. Vrd .hanklõma, jagõlõma, .jahtlõma, poońatama, poonɪtama, poorɪtama, .tanklõma, tśaagatama, tśaagatõlõma, tśagõlõma

himo|puu s <himo|puu, himo|puud> nlj piip ▪ himopuu, sa timmä .väega himostat piip, sa himustad teda väga. Vrd .hambavaǵa, piip

hinotama v <hinotaʔ, hinoda> lollitama, veiderdama ▪ mis sa naarat, ku sa näe‿s, nakat jal hinotama! (muinasjutust) mis sa naerad, kui sa ei näinud, hakkad jälle lollitama!. Vrd tśuudatõlõma

.hitskmõ|vitäi s <.hitskmõ|vidäjä, .hitskmõ|vidäjät> piltl haige (paindumatu) jalaga inimene, puujalaga inimene ▪ olt sa ütś .hitskmõvitäi oled sa üks puujalg; hot´ .hitskmõvitäigɪʔ, a õks miisś olgu või kange jalaga, peaasi et mees

holdo adj s <holdo, holdot> , hold´o <hold´o, hold´ot> rumal, kohtlane; lollpea ▪ holdo olt ne holdost jäät, holdo nimegaʔ .hauda läät P rumal sa oled ja rumalaks jääd, rumala nimega hauda läed. Vrd eeläne, heigo, heigonõ, heiko, hola, holoṕ, horosk´, huńo, loll´, lood´o, .loodva, .lootva, lund´opää, suńo, turak, ull´, ullinõ

hoolõ.liistõ adv hoolikalt, hoolsalt ▪ Ann rühk´ hoolõ.liistõ tüüd tetäʔ Ann rühib hoolsalt tööd teha; et sa hoolõ.liistõ kidsot! [vaata] et sa hoolikalt rohid!

hõi interj hei ▪ hõi! kos sa olt? hei! kus sa oled?; kas sa olt kotoh, hõi! kas sa oled kodus, hei!

hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukond ▪ mis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1

.häüstlemä v <häüsteldäʔ, .häüstle> häbistama ▪ mis sa .häüstlet tõist mis sa häbistad teist. Vrd .häüstämä

häüsäne adj <häüsädse, häüsäst> ilane ▪ sa olt häüsäne ku .väiku latś sa oled ilaga koos nagu väike laps

häüsätsehe adv ilaselt ▪ mille sa hoiat last häüsätsehe, .pühksäʔ täl suud! P miks sa lased lapsel ilaselt olla, pühi tal suud!

.hörkelemä v <hörgeldäʔ, .hörkele> pejor viivitama, jokutama ▪ sa sääl .hörkeleʔ, kui massin liigahus, .kargaʔ pääle! viivita seal, kuni masin liikuma hakkab, [siis] hüppa peale!. Vrd jokutama, jokᴜtõlõma, joopatama, jorotama, jukkõlõma, vingᴜtama1

.hürmelemä v <.hürmelläʔ, .hürmele> porisema, torisema; ärplema ▪ .vanõmbaʔ sõ̭sarõʔ .hürmeleseʔ: mis saʔ tulliʔ meil vanaimä poolõ takah vanemad õed torisevad: miks sa tulid meile vanaema juurde järele; poig ei .hürmeleʔ, a minnij om sitõb poeg ei torise, aga minia on halvem; sääl nakas õks .takjas .taplõma, suur hüdsi .hürmlemä (rahvalaulust) seal hakkab takjas taplema, suur süsi ärplema. Vrd hürmähtämä, hürmähütmä, jarisõma, jõrisõma

hürmähütmä v <hürmähüttäʔ, hürmähüdä ~ hürmähütä> ühmama, ühmatama ▪ mink .pääle sa hürmähütiʔ? mille peale sa ühmatasid?; sõ̭sarõʔ hürmähüdiʔ .vaesõlõlatsõlõ .vasta õed ühmasid vaeslapsele vastu. Vrd hurmahtama, hurmahutma, .hürmelemä, hürmähtämä

hüü interj vuih, võeh ▪ hüü, määne hais! vuih, milline hais!; hüü, sa olt nii .kangõ kaalagaʔ kui susi! võeh, sa oled nii kangekaelne kui hunt!. Vrd üüʔ

illak adj s <illagu ~ illaku, illakut>
1. hiline ▪ mis no nii illagu ao pääle jäät, illakust jo aig lätt mis sa nüüd nii hilja peale jääd, aeg juba hilisõhtus. Vrd illakunõ, illanõ
2. hiline aeg, õhtune aeg ▪ illak jo käeh õhtune aeg juba käes

illakunõ adj <illakusõ, illakust> hiline ▪ mis sa no nii illakusõst jäiʔ miks sa ometi nii hiliseks (hilja peale) jäid. Vrd illak, illanõ

ilmanõ adj s <ilmadsõ, ilmast> hlv rõhutav v kirumissõna ▪ ka koh ilmanõ lätt noʔ, koes sa ilmadsõ kihä tükᴜ̈t vaat kuhu kirevane läheb nüüd, kuhu sa, kirevane, tikud; oi, ilmanõ, tohoo ilmanõ imeh! oi, kirevane, tohoh ilmaimet!; kohe ilmatsõ kätte timä hobõsõʔ um .pandnuʔ? kelle pagana kätte on ta hobused jätnud?. Vrd ilmadu

indsɪtämä v <indsɪtäʔ, indsidä ~ indsɪtä> , intsɪtämä <intsɪtäʔ, intsɪtä>
1. itsitama ▪ midä sa intsɪtät nii pall´o mis sa itsitad nii palju. Vrd hihitämä, hikɪtämä, indsɪtelemä, .indśmä
2. irvitama. Vrd .irvelemä, irvɪtelemä, irvɪtämä, .irv́mä || .hambit indsɪtämä irvitama, irvitades hambaid paljastama ▪ intsɪtäs .hambit hlv irvitab, hambad paljad; tütär indsɪtanuʔ .hambit tütar irvitanud, hambad paljad; mis sa minno indsität? miks sa minu üle irvitad?; a indsidäʔ, indsidäʔ tah .hambit, a maʔ sullõ inäbä .perrä lää‿i irvita siin, irvita, hambad paljad, [ega] ma sulle rohkem järele ei tule

innine adj <innidse, innɪst> endine; äsjane ▪ innine aig endine aeg; illos tśura lätś jalʔ uma innidse sõbra mano ilus poiss läks jälle oma endise sõbra juurde; võõrasimä nakaś innidse naase tütärd veiga .pilkama võõrasema hakkas eelmise naise tütart väga pilkama; piäʔ sa mu innine jutt meeleh! pea mu äsjane jutt meeles!. Vrd inneskine, innestäne, innɪskäne, ääsäne

.irkama L v <irgadaʔ, .irka> naeru lõkerdama; hullama ▪ käü pääle iih irgatõh, naardõh ja keerutõh muudkui käib ees lõkerdades, naerdes ja end keerutades; mis sa tah iih .irkat, mineʔ är iist pareb mis sa siin ees lõkerdad, mine parem eest ära. Vrd .ellama, .hullama, .märrämä, märähämä, .müllämä, .sõitlõma

.irvama v <irvadaʔ, .irva> nutma, töinama ▪ kavvas sa .irvat kaua sa töinad; hellɪk latś, ega aśa pääle .irvas hellitatud laps, iga asja peale nutab. Vrd .ervama, .jõrvama, .urvama

jabõlõma I v <jabõldaʔ, jabõlõ> seksima, suguühtes olema ▪ sa läät jäl jabõlõma, sa .kõikigaʔ jabõlõt jälle sa lähed seksima, kõigiga sa ka seksid. Vrd ebelemä, .jurkama, .jurk´ma, .jürk´mä, .koinlõma, .koińma, .koinõlõma, kõhvahutma

jarakanõ adj <jarakatsõ, jarakast> hrv jändrik ▪ mis jaost sa noid jarakatsi tõiʔ, naist saa no määne .tarbõ puu milleks sa noid jändrikke tõid, ega neist nüüd mingit tarbepuud saa

jarisõma v <jarɪstaʔ, jarisõ> torisema ▪ mis sa jarisõt .terve päiv, kõ̭gõ jarisõs mis sa torised terve päev, kogu aeg toriseb. Vrd .hürmelemä, jõrisõma

.jerrama v <jerradaʔ, .jerra> jorisema, nurisema ▪ kavvas sa .jerrat, jätäʔ jo .maaha! kaua sa jorised [nutta], jäta juba järele!. Vrd .jõrrama

.junt´likanõ adj <.junt´likadsõ ~ .junt´likatsõ, .junt´likast> ebaühtlane, tombuline ▪ sa .präätät .juntlikadsõ langa sa ketrad tombulise lõnga. Vrd .jomṕlikanõ, jundõnõ, .juṕlikanõ, .komplikanõ, .kont´likanõ, kundõnõ

jõrsatama v <jõrsataʔ, jõrsada> nihelema, kibelema ▪ mis sa jõrsatat taa tooligaʔ mis sa niheled selle tooliga. Vrd ersatama, kiibõrdama, kiibõrdõlõma, kiimahtama, kiimahuma

.jõõsnik P s <.jõõsniku, .jõõsnikko> paigalpüsimatu isik; ringihulkuja, ringilaskja ▪ viländ saa jo .sääntset .jõõsnikka sellistest ringilaskjatest saab juba villand (lastest); midä sa hõõrᴜt edese-tagase ku määne .jõõsnik mis sa saalid edasi-tagasi, justkui mingi ringihulkuja. Vrd joosɪk1, jõlbasnik, kedro, kedrᴜś

järisemä1 v <järɪstäʔ, järise> irisema ▪ jätäʔ no taa järiseminõ jo .maaha, kavva sa järiset jäta ometi see irisemine juba järele, kaua sa irised. Vrd .järsśmä, kirrama, närisemä

kabɪstõlõma v <kabɪstõllaʔ, kabɪstõlõ> folk end korrastama, valmis seadma; ehtima ▪ kiä‿ks mi vell´o ehitelli, ime‿ks-kana kabistõlli (rahvalaulust) kes meie venda ehtis, emalapse valmis seadis; sää‿ks sa .häste särgi siiloʔ, kabistõllõʔ kasuga nõlvaʔ (rahvalaulust) säti hästi kuuehõlmad, pane korda kasukahõlmad; angõʔ iks .aigu ehitelläʔ, kabolõ kabistõllaʔ (rahvalaulust) andke aega ehtida, neiule [aega] end valmis seada; .tahtvaʔ õks kõik .pühkeʔ pühi aost, .kallest aost kabistõllaʔ (rahvalaulust) kõik tahavad pühadeks pühkida, kalliks ajaks korda seada; sis imme õks nä .viigaʔ valivaʔ, kaivoviil kabistõlliʔ (rahvalaulust) siis kallasid nad [surnud] ema veega üle, kaevuveega pesid. Vrd kabɪstama

kadsatõlõma v <kadsatõllaʔ, kadsatõlõ> folk ütlema, lausuma; kädistama ▪ näiokõnõ õks jäl imele ütel´, .kandjallõ kadsatõlli neiuke ütles emale, lausus kandjale; .ütliʔ õks öüdsiliseʔ ja külä kaŕusõʔ kadsatõlliʔ (rahvalaulust) õitsilised ütlesid ja küla karjused laususid; .kurja sa‿ks kelle kuulutõllõ‿s, .kalgõ kelle kadsatõllõ‿s (rahvalaulust) kurja sa kellelegi ei kuulutanud, karmi sõna kellelegi ei öelnud. Vrd kadsatama, .lausma, sõnotõlõma, .ütlemä

kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbi ▪ täl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse maka‿i, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi

karmᴜtama v <karmᴜtaʔ, karmuda ~ karmᴜta>
1. vingumürgitust tekitama ▪ pää jäi .haigõs, karmut´ ar minno pea hakkas valutama, [sest] sain vingumürgituse
2. (suitsu)vingu tegema v tekitama ▪ mis sa karmᴜtat tah, ajat .halva .savvu, taa võtt .päähä mis sa teed siin vingu, ajad halba suitsu, see hakkab pähe

karso adj s <karso, karsot> pime, sõge ▪ saʔ olt karso, näe‿ei võttaʔ sa oled pime, ei näe võtta. Vrd kosso, kott´|pümme, pümme, sõkõ

kergelik adj <kergeliku, kergelikku> , .kergelik <.kergeliku, .kergelikku>
1. kerglane, kergemeelne ▪ väümiisś sääne kergelik om, mis sa tiit väimees on selline kerglane, mis sa ikka teed. Vrd hõllõ, .kergekene, .kerglik, lokinõ
2. kergevõitu ▪ täl om elo .kergelik tal on elu kergevõitu (muretu)

kergähümä v <kergähüdäʔ, (ta) kergähüs> , kergähtümä <kergähtüdäʔ, (ta) kergähtüs> , kergähömä P <kergähödäʔ, (ta) kergähös> , kergähtömä P <kergähtödäʔ, (ta) kergähtös>
1. kerkima, kohevaks paisuma ▪ imä, leeväkohetus kergähtüs joʔ ema, leivataigen hakkab juba kerkima
2. kerkima, ülespoole, kõrgemale tõusma ▪ inne päse‿i .saani .saisõmast, regi kivistä kergähü‿i: anna‿ks sa kõ̭kõ .armamb, katõlt käelt .kallip (rahvalaulust) enne ei pääse saan seismast ega regi kividelt kerki: anna sa kõige armsam, kahelt käelt kallim. Vrd kergähämä, kergähütmä, .kerkümä

kergᴜ̈htelemä v <kergᴜ̈htelläʔ, kergᴜ̈htele> , kergᴜ̈telemä <kergᴜ̈telläʔ, kergᴜ̈tele> end korduvalt kergitama, üles tõstma ▪ mis sa kergᴜ̈telet tah hinnäst! mida sa kergitad siin ennast!; tõbinõ taht hinnäst kergᴜ̈telläʔ tõbine tahab ennast kergitada (istukile tõusta); suurõʔ .tõõkvaʔ, and .õkva kergᴜ̈telläʔ suured kõrvitsad, annab lausa tõsta; eläjät kergᴜ̈htelet keväjä, ku tä nälägaʔ jovva‿i üles tullaʔ kevadel tõstad looma jalule, kui ta näljaga ei jõua püsti tõusta. Vrd kergähtelemä, kergᴜ̈tämä

kesähütmä v <kesähüttäʔ, kesähüdä ~ kesähütä> parkima; parkuma; ketendama ▪ tuul´ kesähüt´ arʔ naha tuul parkis naha ära; kuna sa uma naha ar kesähüdiʔ? millal su [näo]nahk ära parkus?. Vrd kesähümä

kiidsuŕ s <kiidsuri, kiidsurit> hrv hinkuja ▪ kohe sa läät .sääntse kiidsurigaʔ, taa määne hopõń kuhu sa lähed sellise hinkujaga, see ka mõni hobune

kikestämä v <kikestäʔ, kikestä> uhkeldama ▪ .hindäl ei olõ midägiʔ, a kikestäs endal ei ole midagi, aga uhkeldab (suurustab); mis sa tah kikestät viil, kikestägu‿iʔ! mis sa siin veel uhkeldad, ära uhkelda!. Vrd kikɪtelemä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, .kõrkõlõma

kikɪtelemä v <kikɪtelläʔ, kikɪtele> uhkeldama, uhkustama; edvistama ▪ timä ilmast .ilma hinnäst kikɪteles ta alatasa uhkeldab (on enda üle uhke); mis sa tah kikɪtelet, kui .näütä‿iʔ ummi .helme P mis sa siin uhkustad, kui [sa] ei näita oma helmeid; umma kitasnikku kikɪteli edvistas oma kitasnikuga. Vrd kikestämä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, .kõrkõlõma

.kikśmä v <.kiksiʔ, kiksi> kiitlema, keksima ▪ midäs sa tah kiksidõ uma .uhkusõgaʔ mida sa kiitled siin oma toredusega. Vrd .kekśmä, .kerklemä, kirmɪstämä

kiretelemä v <kiretelläʔ, (ta) kireteles>
1. kirendama ▪ õdagol õks sis, Ago, veretelleʔ, veretelleʔ, kiretelleʔ! (rahvalaulust) õhtul sa, Ago, siis puneta, puneta, kirenda!; hõpõhõlstiʔ hel´otõlɪʔ, .kiistkaʔ õks küleh kiretelɪʔ (rahvalaulust) hõbehõlstid heljusid, tupsud küljes kirendasid. Vrd kirelemä
2. virvendama ▪ tulõkõnõ, õks ma .palle tugõvahe, keset .lauda kiretelli (rahvalaulust) mina, tulekene, põlesin tugevasti, keset lauda virvendasin. Vrd kirehtämä

klõiss s <klõisa, .klõissa> , klõ̭iss <klõisa ~ klõ̭isa, .klõ̭issa> mulla- v lumekamakas ▪ maa pääl ommaʔ klõisaʔ maa peal on mullakamakad; suurõʔ mullaklõisaʔ jääväʔ, nimäʔ vaia .pessäʔ vähebis suured mullakamakad jäävad, need on vaja väiksemateks [tükkideks] taguda; ku sa peräkõrra .klõ̭issi salli‿i, sis piät .kirvõsilmägaʔ .lahkma kui sa viimaks [enam] mullakamakaid ei kannata, siis pead kirvesilmaga [need] tükkideks purustama; jääväʔ klõ̭isaʔ jala ala hobõsõlõ, hopõń kumaskõlõs .väega mullakamakad jäävad hobusele jala alla, hobune komistab palju. Vrd kunt´2, .lõ̭itka

.klõmpamiisi ~ .klõ̭mpamiisi adv longates ▪ mis sa no nii .klõ̭mpamiisi .lääde? miks sa ometi niiviisi longates lähed?; kaŕᴜś tulõ .klõ̭mpamiisi kodo, husś pand´ .jalga karjus tuleb longates koju, uss salvas jalga

knääsś I s <knääsi, .knäässi> vürst; saks ▪ knääsɪʔ ollɪʔ kuniga ligimätseʔ vürstid olid kuninga lähikondsed; sa olt ku määnegɪʔ knääsś! iroon sa oled justkui mingi saks!. Vrd herr

.kohtusi adv nagu kord ja kohus ▪ .lõikaʔ sa leib .õigusi, .lõikaʔ koorik .kohtusi (rahvalaulust) leib sa lõika õiglaselt, koorik nagu kord ja kohus

koorõh adv
1. korpas ▪ käeʔ ommaʔ väega koorõh käed on väga korpas; nahk kõ̭ik´ koorõh, jo maalõ tulõ nahk üleni korpas, juba tuleb maha
2. lahtise, lahti löönud (leiva)koorikuga ▪ ku .kuuma .leibä pitsɪtät, sis .saagi koorõh leib kui kuuma leiba muljud, siis saabki lahtise koorikuga leib; mis sa koorõh .leibä .lõikat külälisele? miks sa külalisele lahtise koorikuga leiba lõikad?

kormɪtõlõma v <kormɪtõllaʔ, kormɪtõlõ> toitma, elatama ▪ umma kas jovva‿i sa naist ravidaʔ, umma kassa kormitõllaʔ? (rahvalaulust) kas sa ei suuda oma naist toita, oma kaasat elatada?. Vrd kormɪtsõma, ravima, ravɪtsama, ravɪtsõlõma

koronitsma ~ koronitśma v <koronitsiʔ, koronidsi ~ koronitsi> paastu ajal piima- ja lihatoitu sööma, paastu rikkuma ▪ ärʔ koronidsi no .hindä ma rikkusin paastu; koronitśku‿iʔ arʔ last, mis sa tälle annat .piimä ära riku lapse paastu, mis sa annad talle piima. Vrd koronitsɪtama, maratama, püretämä

korᴜkanõ adj <korᴜkatsõ, korᴜkaist> , korᴜkõnõ <korᴜkõtsõ, korᴜkõist> kõrgune ▪ latsile laulõtas: maalõ jäit õ̭ks maŕa suurᴜkanõ, põrmadullõ põlvõ korᴜkanõ [vaes]lastele lauldakse: maha jäid [sa] ikka marja suuruseke, põrandale põlve kõrguseke; sääne petśokanõ oll´, hobõsõ .perse korᴜkanõ selline väike koorem oli, hobuse tagumiku kõrgune. Vrd .korgunõ, korᴜʔ

kosso adj <kosso, kossot> pime; kõõrdsilm ▪ koes sa, kosso, läät, kas sa näe‿i, koes minnäʔ! kuhu sa, pime, lähed, kas sa ei näe, kuhu minna!. Vrd karso, kott´|pümme, kõvvõŕ|silḿ, kõ̭õ̭rd, kõ̭õ̭rd|silḿ, pümme, sõkõ

kostᴜtõlõma v <kostᴜtõllaʔ, kostᴜtõlõ> piltl pehmendama; leevendama ▪ śoo .võidõ õks no halu kannahtõllaʔ, kuuma maalõ kostutõllaʔ (rahvalaulust) selle valu võid sa ära kannatada, kuuma maha jahutada; sis jätiʔ õks nä jutto vähämbälle, kurva sõna kostutõlliʔ (rahvalaulust) siis jätsid nad jutu napimaks, kurba teadet leevendasid; hüä .ommõ õks no elo lõpõtõllaʔ, .kuldapõlv́ kostutõllaʔ (rahvalaulust) hea elu tuleb nüüd lõpetada, kuldapõli kustutada. Vrd kostᴜtama, kosᴜtõlõma

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

krõõbakõnõ dem s <krõõbakõsõ, krõõbakõst ~ krõõbakõist> hobusekronu, setukas ▪ kohe sa taa krõõbakõsõgaʔ läät, .kavvõ sa jovvat? kuhu sa selle hobusekronukesega lähed, kaugele sa jõuad?. Vrd krõdsi, krõkś, krõńo, krõntś, kõkᴜkanõ, kõll´

.krõ̭imama v <krõ̭imadaʔ, .krõ̭ima> , .kriimama <kriimadaʔ, .kriima> kriimustama ▪ kas sa .taplit, ku suu kõ̭ik´ arʔ krõ̭imat? kas sa oled kakelnud, et kogu nägu on ära kriimustatud; kasś taht kriimadaʔ kass tahab kriimustada; ma .kriimssi jala ärʔ, verigi väläh ma kriimustasin jalga, veri juba väljas. Vrd .krampsama, .krõ̭iḿma

.krõ̭imõlõma v <.krõ̭imõllaʔ, .krõ̭imõlõ> , .krõimõlõma <.krõimõllaʔ, .krõimõlõ> tigetsema; solvama ▪ kõ̭õ̭ .ütles halvastõ, kõ̭õ̭ .krõ̭imõlõs alati ütleb ta halvasti, alati solvab; mis sa tah .krõimõlõdõʔ, kas sa ummõhtõ laheheppa jovva‿i kõnõldaʔ mis sa siin tigetsed, kas sa ometi sõbralikumalt ei saa rääkida; halvastõ .ütlet, ka śoo om .krõimõlõmine [kui] halvasti ütled, vaat see on solvamine. Vrd krõ̭imɪtõlõma

kumahstuma I v <kumahstudaʔ, kumahstu> komistama ▪ sa olt sääne kumahstaja, kaeʔ .jalgu ette, muido kumahstut viil nõ̭na .pääle .maaha sa oled selline koperdis, vaata jalge ette, muidu komistad veel ninali. Vrd kumahtama, kumahtuma, tsummõrduma

kundõh adv kannul ▪ ma tsusi jäleʔ, käuʔ sa kundõh nlj ma torgin jäljed [lumme], sa käi mul kannul; .säetäs meid iks vell´o sälä .taadõ, kulla‿ks kundõh .käuma (rahvalaulust) seatakse meid venna selja taha, kulla velle kannul käima. Vrd kundsõh

kungahutma v <kungahuttaʔ, kungahuda ~ kungahuta>
1. (korraga) kummutama ▪ kungahutaʔ śoo tsääräk tühäs kummuta see viinapits tühjaks
2. kallutama; kukutama ▪ mille sa latsõ maaha kungahudi? miks sa lapse maha kukutasid?

kupõrduma v <kupõrdudaʔ, kupõrdu> taaruma, tuikuma; komistama ▪ sis õks sa, Hedo, .heitünüʔ, Kat´okõnõ, kupõrdunuʔ (rahvalaulust) siis sa, Hedo, oleksid ehmatanud, Katokene, oleksid komistanud. Vrd janksahama, kombõrdama, kopõrdama, kupõrdõlõma, kööberdämä, sataskõlõma, satatõlõma

.kursti adv kortsu ▪ sa ait põrmandu.rõiva .kursti sa ajasid põrandariide kortsu (hunnikusse). Vrd .kipra, .käprä, .kärsä, .kärtso, .köpro, .körti, .körtso, .russe

kurstɪtama v <kurstɪtaʔ, kurstida> linu kimpudeks jaotama ▪ inne .punda .köütmiist kurstɪtõdas, et ilosahe saasɪʔ enne punda (leisikasse) köitmist jaotatakse linad kimpudeks, et saaks ilusti korda; kurstidaʔ sa linaʔ .höste arʔ, ma naka linnu .köütma jaota sa linad ilusti kimpudeks, ma hakkan lina[pundasid] siduma

kutsung s <kutsungu, kutsungut> , kutsunǵ <kutsungi, kutsungit>
1. kutse; kutsumine ▪ kas saʔ mu kutsungu joʔ kätte saiʔ? kas sa said mu kutse juba kätte?; ega talo om ütś kutsung iga talu tähendab üht [pulma] kutsumist; aitümma, olkõ .terveh, kallɪs kolmõst kutsungista (rahvalaulust) aitäh, olge terved, kallid, kolm korda kutsumast. Vrd kutsõh
2. kutsutu ▪ pand´ saja perremiisś tedä kogoniʔ lavva .otsa .istma ja avvᴜst´ kui kõgõ suurõmbat sajamiist ja .kallimbat kutsungut (muinasjutust) pulma peremees pani ta lausa laua otsa istuma ja austas kui kõige tähtsamat peiupoolset pulmalist ja kallimat kutsutut

.kõrkõlõma v <.kõrkõllaʔ, .kõrkõlõ> uhkustama, suurustama ▪ timä om .väega kõrk´, .uhkõllõs ja .kõrkõllõs tema on väga kõrk, uhkeldab ja suurustab; mis sa .uhkõllõt ja .kõrkõllõt, ku sul midä olõ‿i mis sa uhkeldad ja suurustad, kui sul [endal] midagi ei ole. Vrd kikestämä, kikɪtelemä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, lehähelemä

kõrrᴜtõlõma v <kõrrᴜtõllaʔ, kõrrᴜtõlõ> mitmekordselt kokku panema, kihiti seadma ▪ inne lää‿i iks tä maalõ, maŕakõnõ, .saista‿i saabastõgaʔ morolõ, kui sa‿ks kõrik kõrrutõllõʔ (rahvalaulust) enne ei astu ta maha, marjakene, ei seisa ta saabastega õuele, kui sa ei laota sõba mitmekordselt maha; maalõ‿ks ma kõrigõ kõrrutõlõ, maalõ‿ks ma panõ pallapoolõ (rahvalaulust) maha ma sõba laotan mitmekordselt, maha ma panen pallapoole (linase sõba). Vrd kõrrᴜtama

käkᴜ̈ssih, käkᴜ̈sseh P adv peidus ▪ nõid om suurõh mõtsah .kohki käkᴜ̈ssih ja tulõ‿i nal´alt säält .vällä (muinasjutust) nõid on kuskil suures metsas peidus ega tule sealt naljalt välja; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh ni kaess, kuis ütś susi tulõ (muinasjutust) mõrsja peitis enda ära, oli pisut aega peidus ja [siis] vaatab, et üks hunt tuleb; tuu käve siih käküssih, vaŕoh verevalangut (rahvalaulust) too oli siin peidus, [oli] verevalamise eest varjul; suiʔ iks sa pää sullusih, kängiʔ jalaʔ käküssih (rahvalaulust) kammi juuksed suluksis (sulu taga), kängitse jalad peidus olles. Vrd käkɪh, käkᴜ̈ssil

kärbendämä P v <kärbendäʔ, kärbendä> ergutama, tagant kiirustama ▪ sa timmä kärbendäʔ .veit´kese, aig jo minemä .naadaʔ kiirusta teda veidi tagant, aeg [oleks] juba minema hakata; maama oll´ õks tuu, kiä hummogolt .karja kärbend´ ema oli ikka see, kes hommikul tagant kiirustas karja minema; annaʔ piitsk, ma kärbendä hobõst! anna piits, ma ergutan hobust!. Vrd katatama, kihotama, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1

.kärk´nä s <.kärk´nä, .kärk´nät>
1. kärgatus, paugatus; paukumine ▪ timä kolahuta‿s voori, timä kolahut´ .kümnit .kärk´nit ta ei müristanud [ühe] korra, ta müristas kümnete kärgatustega; käugu‿uiʔ sa .kärk´nägaʔ, pangu‿i .ussi .pauknagaʔ (rahvalaulust) ära sa käi kärkides, ära sule uksi paugutades
2. kärkimine ▪ sääl om .kärk´nä tuu tülü pääl seal on kärkimist tolle tüli ajal

.kärṕmä v <.kärpiʔ, kärbi> / <.kärpeʔ, kärbi P>
1. õhemaks taguma, õhendades teritama ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku padi om, vii sepä kätte, lasõ .kärpiʔ kirvest taotakse õhemaks, kui [kirvetera] on paks, viin sepa kätte, lasen teritada; sai taad .rauda kärbɪtüs külʔ sai seda rauda õhemaks küll taotud
2. peksma, lööma ▪ ma su kärbi vitsagaʔ, ku sa kullõ‿i sõ̭nna ma annan sulle vitsa , kui sa sõna ei kuula; tä mu kihhä .kärpe, õt ma püüsü‿üs paigah aga ta mu keret nüpeldas, et ma ei püsinud paigal; .piidsol pessi, roosal ropsõ, ärä ma kärbe .kämbelellä (rahvalaulust) piitsadega peksin, roosaga ropsisin, lõpuks lõin [veel] kämblaga. Vrd klobima, kludima, .klähḿmä, .kohmama, .kärpämä, .mütmä, virotama

köhäskelemä v <köhäskelläʔ, köhäskele> , kühäskelemä v <kühäskelläʔ, kühäskele> köhatama (aeg-ajalt) ▪ mis sa köhäskelet, ega sa .haigõ olõ‿i? mis sa köhatad, ega sa haige ei ole?; kisk .piipu ja kühäskeles kisub piipu ja köhatab. Vrd köhimä, .köhk´mä, köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, rüüsähämä, rüüsähütmä, rüüsᴜ̈tämä

köödsäkuh adv küürus ▪ sa olt no köödsäkuh no küll sa oled küürus. Vrd korboh, köödsoh, köödsäh, kööräh, kühmäh, kühmätsilleʔ, kühoh, küüroh

künnütelemä v <künnütelläʔ, künnütele> , küünᴜ̈telemä <küünᴜ̈telläʔ, küünᴜ̈tele>
1. küünitama ▪ künnüteli kabo .kaema, miä tulõh om sällüle, pahepooli palaval (rahvalaulust) küünitas neiu vaatama, mis on tules selili, pahupidi põleval [lõkkel]; küünütelgeʔ küsümähe, mille mi siiä tulli, mille mi vell´o siiä .veerü (rahvalaulust) küünitage küsima, miks me siia tulime, miks me noormees siia veeres. Vrd künnähütmä, künnütämä
2. folk välja sirutama ▪ kui sa õks ka elät, lättekene, perve küleh künnütellet (rahvalaulust) kuidas sa ka elad, lättekene, perve küljes end sirutad; küünütelli, painutõlli, küünü‿s kätte leemeleht´, painu‿s kätte aupapõŕ (rahvalaulust) sirutas, painutas, ei küündinud kätte lemmeleht, ei paindunud kätte aupaber

kõ̭gõnist ~ kõgõnist ~ kõ̭gõnõst, kõ̭gõnest P adv täiesti, koguni; hoopis ▪ täl lõppivaʔ eläjäʔ kõ̭gõnist tal lõppesid (surid) loomad sootuks; kas sa kõ̭gõnist anniʔ arʔ vai võtat tagasi ka? kas sa päriselt andsid ära (päriseks) või võtad veel tagasi?; ne tapṕ kassi ar kõ̭gõnõst, et mis sa sääl .lõugat ning tappis kassi koguni ära, et mis sa seal lõugad; inemiseʔ ommaʔ jo jumala arʔ kõ̭gõnest unõhtanᴜʔ P inimesed on jumala kogunisti ära unustanud. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, .kõ̭õ̭niʔ, otsanɪʔ

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

labõra adj s <labõra, labõrat>
1. lohakas ▪ tä om kokoś ineminõ, olõ‿õi labõra ta on korralik inimene, ei ole lohakas. Vrd laapa2, lohak, robi2, ropak, ropakunõ
2. lööberdis, kooberdis ▪ sa käüt kui labõra sa käid nagu mõni lööberdis; śoo lehm om kui labõra see lehm on nagu komberdis. Vrd laapa2, lopak

latam s <ladamõ, ladamõt> , latõm <ladõmõ, ladõmõt> viljalade, peksmiseks rehepõrandale laotatud viljavihud ▪ õgas no inäp lasta‿iʔ ladamõhe eiʔ midägi egas nüüd panda enam midagi lademesse; laskõʔ rüäʔ ladamõhe pange rukkid lademesse; ladõmõh sai ruttu .puhtast .pessäʔ lademes sai [vilja] ruttu puhtaks peksta; Soomõmaal ommaʔ suurõʔ rüäʔ, lastasõʔ pad´aʔ ladamõʔ (rahvalaulust) Soomemaal on suured rukkid, lastakse [partelt] maha paksud lademed; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, .sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ vennal on meil suured rehealused, sinna pane sa paksud viljalademed; panni mi ladõmaʔ pad´astõ, nõsti koodi .korgõhe (rahvalaulust) panime lademed paksult [maha], tõstsime koodi kõrgele. Vrd lado, ladõ

ligitsillaʔ, ligitsülläʔ, ligitsõllaʔ adv ligidal, läheduses; ligidale, lähedusse ▪ .tarrõ tuuʔ õks sa .valgõ vasśonka, leevämõhk ligitsilla (rahvalaulust) too sa tuppa valge leivaastja, leivaküna ligidale; siin ommaʔ all mahlakõivoʔ, ligitsilla lepäpakuʔ (rahvalaulust) siin all on mahlakased, [siin] läheduses lepapakud; lääme õks kui kuusõ tuŕo pääle, lepäpuu ligitsüllä (rahvalaulust) kui läheme kuuse turja peale, lepapuu ligidale; pikk´ olõ õks ma, läteʔ, perve küleh, .valgõ liiva ligitsüllä (rahvalaulust) pikk ma olen, allikas, kalda küljel, valge liiva ligidal; sääl om õks jo kuul .lähkopah, tuu liin ligitsõlla (rahvalaulust) seal on surm lähemal, too linn ligidal. Vrd ligi, ligitsih, .lähkeseh, .lähkoh, lähkokõsõh

liglatama v <liglataʔ, liglada> meelitama, mesikeeli v libekeelselt rääkima ▪ kõnõlas, liglatas uma makõ keelegaʔ kõneleb, meelitab oma magusa (mesise) keelega; olt sa kuŕa repäń, arʔ mõistat liglataʔ oled üks kurja(vaimu) rebane, oskad libedalt meelitada. Vrd makõtama

linnu2 adv (hrl liitsõna osana) folk väga, ime- ▪ sa õks küll .kõike armastõllõt, linnu.häste libestellet (rahvalaulust) küll sina ikka kõiki armastad, imehästi meelitad; olõʔ sa no, tamḿ, .väega tark, linnu- saaguʔ -hüäʔ sino leheʔ (rahvalaulust) ole nüüd, tamm, väga tark, saagu sulle imehead lehed; .luidsa võtt´ tä kätte .loohvkahe, linnu.höste leeväpala (rahvalaulust) lusika võttis ta kätte kenasti, imehästi leivapala

litsᴜtavah adv pressitult, litsutult, surutult ▪ panõʔ sa mullõ .roohlallaʔ .jauhhõ, pangu‿iʔ litsᴜtavvah pane sa mulle jahu kohevalt, ära pane kokku surutult

livvak s <livvagu ~ livvaku, livvakut> / <livvago ~ livvako, livvakot> kauss ▪ .paisunu‿ks viil ime palost, lihonuʔ ime livvakist (rahvalaulust) oleks veel paisunud ema (toidu)paladest, lihunud ema liudadest; .teie tä lipõ livvakuhe, vii palava padasõhõ (rahvalaulust) tegi ta lehelise liua sisse, palava vee patta; tiiʔ sa lipõ livvakohe, lämmi vesi länikohe (rahvalaulust) tee sa leheline liuda, soe vesi lännikusse. Vrd kausś, liud, .plooska

lobask´ s <lobaski, lobaskit> lobiseja, latatara ▪ üü, sa vana lobask´, .huupi pall´o lobisõt oh, sa vana latatara, lobised hirmus palju. Vrd apat´, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobisuu, porga, porgataja, porgatś, tśarta

.loodva I adj s <.loodva, .loodvat> taipamatu, saamatu; logard ▪ olgu‿iʔ nii .loodva, olõʔ targõbahe ära ole nii taipamatu, ole mõistlikum; ku taa .loodva lammas, sa olt nii ull´ sa oled [just] nii rumal nagu see taipamatu lammas. Vrd holdo, loll´, lood´o, .lootva, loro, luud´o, lund´opää, ull´

.lootva adj s <.lootva, .lootvat> saamatu, hooletu (inimene); logard ▪ olt sa ütś .lootva, midägiʔ saa‿iʔ tettüs sa oled üks saamatu inimene, midagi tehtud ei saa; .väega kõrraldaʔ inemine, sääne kui .lootva tõõnõ väga korratu inimene, päris hooletu teine. Vrd holdo, loll´, lood´o, .loodva, loodõŕ, lund´opää, luud´o

lototama I v <lototaʔ, lotoda> lobisema ▪ mi olõ vanaʔ, mi lotoda siih me oleme vanad, meie lobiseme siin [ajaviiteks]; ku sa no sutadõʔ, sis lototat .Maaŕagaʔ kui sa nüüd viitsid, siis lobised Maarjaga. Vrd apõrdama, .haiskama2, halõpalɪtama, lablatama, lapatama1, lobisõma, lopama, .lotrama, lõbisõma, paalᴜtama, .plaahama, porgatama

.l´uutõlõma v <.l´uutõllaʔ, .l´uutõlõ> äiutama, uinutama, unelaulu laulma ▪ tulʔ sa latsõgaʔ mõtsa .viirde suurõ kivi .pääle ja sääl latsõgaʔ .tśuutõlõʔ ja .l´uutõlõʔ, sis ma tulõ last imetämä (muinasjutust) tule sa lapsega metsa äärde suure kivi peale ja seal äiuta ja kussuta last, siis ma tulen last imetama. Vrd kusśotama, kõssɪtama, .l´uutama, lüllütämä, .tśuutama, .tśuutõlõma

lõõvõrdama v <lõõvõrdaʔ, lõõvõrda>
1. töinama, kisendama ▪ latsõʔ, midäs ti lõõvõrdadõʔ! lapsed, mis te töinate!. Vrd kisõndama, kisõndõlõma
2. märatsema ▪ mis sa lõõvõrdat, sa olt puŕoh mis sa märatsed, sa oled purjus

lähko.kõstõ ~ lähko.kõistõ dem adv lähedale, lähikonda ▪ sa .saiõt külh lähko.kõstõ mehele sa said küll lähedale mehele; taha .samma lähko.kõistõ lätś .siinde siiasamasse lähedale läks seenele; ar sa‿ks .tarrõ minku‿ui, tarõ minku‿ui läve sa lähko.kõistõ (rahvalaulust) ära sa tarre mine, ära mine tareläve lähedale. Vrd .lähkeste, .lähkohe, .lähkolõ

.lüngelemä v <.lüngelläʔ, .lüngele>
1. kõõluma ▪ mis sa .lüngelet tah pingi pääl, satat .maaha mis sa kõõlud siin pingi peal, kukud maha. Vrd .kungõlõma
2. taaruma; komberdama ▪ ar õ̭ks kui .niäle .lüngeli üle läve kuidagimoodi ma ikka üle läve komberdasin. Vrd kombõrdama, limbõrdama

.maasla s <.maasla, .maaslat> toiduõli ▪ paastu .aigu süvväs .maaslat, süvvä‿iʔ lihha vai .piimä paastu ajal süüakse õli, ei sööda liha ega piima; poig ost´ .maaslat kaʔ poeg ostis toiduõli ka; mis sa mu raha panniʔ .maasla pääle? miks sa mu raha õli peale kulutasid?; kanebi .maasla oll´ paremb ku lina.siimne .maasla, hõ̭ngaś kanepiõli oli parem kui linaseemneõli, lõhnas [hästi]; uaruvvalõ .panti lina.siimne .maaslat .sisse oasupile pandi linaseemneõli sisse; olõ‿i õks meil maja .maaslalda, kodo‿ks kuivilda kalolda (rahvalaulust) pole meil maja õlita, kodu kuivatatud kaladeta. Vrd poslamasla

mahatõlõma I v <mahatõllaʔ, mahatõlõ>
1. vehkima ▪ ku umalõ aśalõ lätsi, .sõ̭ski pidi lehes käeh olõma ja .tuugaʔ mahatõllõma kui asjale läksin, isegi siis pidi lehtedega oks käes olema ja [pidi] tollega vehkima (sääskede peletamiseks); sinnä haaraʔ sa .puhkuʔ, tuulõkõnõ, mahatõlõʔ sa, marukõnõ (rahvalaulust) sinnapoole hakka puhuma, tuulekene, vehi, marukene. Vrd mahatama, ropᴜtõlõma, .viuhkma
2. lauldes käte-jalgadega tantsuliigutusi tegema ▪ selle õ̭ks ma, imä, ilotõlõ, lastõ maama mahatõlõ (rahvalaulust) sellepärast ma, ema, lõbutsen, laste ema tantsisklen

maht´ s <mahti, .mahti> löök, mats, obadus ▪ .tõmba sullõ üte mahti, õt umma immä tunnõ‿i arʔ annan sulle ühe obaduse, nii et [sa] oma ema ka ära ei tunne. Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jõmḿ, klähḿ, kõmḿ, kärbähüs, kärähüs, käräk, lopś3, läük´, maim2, mats, präntś, tolmahus, välk´

mamm1 s <mamma, .mamma>
1. hellitl jook ▪ sis õks ka viläʔ .vihma .tahtvaʔ, .mamma orasõʔ ogivaʔ (rahvalaulust) siis tahavad viljad vihma, orased oigavad joogi järele; ime and´ õks aganit, saat´ saŕa.päälsit, noid käsk´ vette visadaʔ, mamma .sisse mahutaʔ (rahvalaulust) ema andis aganaid, saatis sõelapealseid, käskis neid vette visata, joogi sisse mahutada; tuu õks jooguʔ .liplõ .liime, maitskõʔ koorõ mammakõist (rahvalaulust) too joogu [kaera]lible leent, maitsku koorejoogikest; .julgõʔ olliʔ õks kõik´ Jumala söögiʔ, makõʔ .Maarja mammakõsõʔ (rahvalaulust) tugevad olid kõik jumala söögid, magusad Maarja joogikesed
2. euf viin, keelekaste ▪ võtkõ‿ks ti .viina inämbi, ärä maitskõʔ mõrro .mamma (rahvalaulust) võtke te rohkem viina, maitske mõru keelekastet; tulõʔ õks sa, näio, juuʔ .viina, marsiʔ siiä .maitsma .mamma, juuʔ õks sa .viina, saaʔ .julgõ, maidsaʔ .mamma, marsiʔ mullõ (rahvalaulust) tule sa, neiu, joo viina, marsi siia viina maitsma, joo sa viina, julgeks saa, maitse viina, tule mulle [naiseks]; sai õks sis viin .juudust, mõro mamm maidsõtust (rahvalaulust) sai siis viin joodud, mõru keelekaste maitstud

matᴜs|aid s <matᴜs|aia, matᴜs|.aida> , matusõ|aid <matusõ|aia, matusõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ .õkva tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõ.aida .sisse just tolsamal ööl nägin ma unes, et astun surnuaeda; sa mineʔ no matusõaia pääle ja otsiʔ üte suurõ nõia haud .vällä (muinasjutust) sa mine nüüd surnuaeda ja otsi ühe suure nõia haud üles; timä ku ütśkõrra matᴜsaiast läbi lätś, sis murraś üte pihlapuuossa (muinasjutust) kui ta ükskord surnuaiast läbi läks, siis murdis [sealt] ühe pihlakaoksa. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, puieaid

mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud

moodotama v <moodotaʔ, moodota> , moodᴜtama <moodᴜtaʔ, mooduda ~ moodᴜta>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ kui sa õks naka‿i .värḿmähe, naka‿i mustast moodotamma (rahvalaulust) kui sa ei hakka värvima, ei hakka mustaks muutma; kui õks ka inne eletigi, muistõ .saajo moodotõdi (rahvalaulust) kuidas varem ka elati, muiste pulmi peeti; mano sääl kõllast kõrgutõdi, .mustõ .riste moodutõdi (rahvalaulust) sinna juurde pandi kõrgele kollast, musti riste maaliti
2. folk laulma, rääkima ▪ tuud õks moodot´ tuu muuk, keerät´ kerigoelläi (rahvalaulust) seda rääkis see munk, keerutas (jutustas) kiriku ametimees; sedä õks jäl leelot´ lihavõõdõ, munapühi moodot´ sõnna (rahvalaulust) seda jälle leelotasid lihavõtted, munapühad seadsid sõnu
3. folk liikuma; liigutama ▪ sis mingeʔ õks ti .tarrõ .tandseh, moro .pääle moodotõh! (rahvalaulust) siis minge te tarre tantsides, õue peale liikudes!; eiś õks nääʔ kivve kergütiväʔ, mullatükkä moodotivaʔ (rahvalaulust) ise nad kive kergitasid, mullatükke liigutasid; kalaʔ jäiväʔ õks sis kullaʔ kuiva .pääle, mua .pääle moodotamma (rahvalaulust) kalad kullad jäid kuiva peale, muda peale visklema. Vrd moodotõlõma

moodotõlõma v <moodotõllaʔ, moodotõlõ> , moodᴜtõlõma <moodᴜtõllaʔ, moodᴜtõlõ>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ mano või õks siiä tetäʔ mastõra, mungatarõ moodotõllaʔ (rahvalaulust) siia kõrvale võib teha kloostri, mungatare vormida; .kerge om õks taa keelegaʔ tetäʔ, ummil mokõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) kerge on seda keelega teha, oma huultega vormida; tuud eheʔ õks kõik´ hobõst ilosahe, .musta .ruuna moodotõlliʔ (rahvalaulust) toda hobust ehtisid kõik ilusasti, musta ruuna vormisid (rakendasid); anniʔ õks sis suud nä nal´astõ, mokkõ mano moodotõlliʔ (rahvalaulust) suud nad andsid nalja pärast, huuli ligi torutasid
2. folk laulma, rääkima ▪ sedä õks ka Karnil kadsatõlli, innemustõ moodotõlli (rahvalaulust) eks Karnil sedagi kõneles, ennemuiste rääkis; sullõ lauli õks ma targa tammõlaulu, mustidsõ moodotõlli (rahvalaulust) sulle ma laulsin targa tammelaulu, muistse [laulu] leelotasin
3. folk liikuma; liigutama ▪ hüä om õks sis .marsseʔ mastõrah, päämungõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) hea on siis marssida kloostris, peamunkadel liikuda; .väega õks tä .höste väherdelli, moro .pääle moodotõlli (rahvalaulust) väga hästi ta (hobune) väherdas, õue peale pikali heitis; õga vala‿s õks sa rokka ruhe ala, molli ala moodotõllõ‿s (rahvalaulust) ega sa siis valanud rokka küna alla ega heitnud molli alla. Vrd moodotama

.moośkas ~ .moośka s <.moośka, .moośkat>
1. harilik maakirp (Phyllotreta undulata) ▪ .moośkaʔ sööväʔ ar .kapstaʔ, jovva‿i ar naid .moośkit ka .häötäʔ maakirbud söövad kapsad ära, ei jõua kõiki neid maakirpe ka ära hävitada; .moośkaʔ ommaʔ linnu pääl, .karglõsõʔ ütest paigast .tõistõ, .kuumõgaʔ lüü nääʔ maakirbud on lina[taimede] peal, hüppavad ühest kohast teise, nad ilmuvad kuumade ilmadega
2. kihulane ▪ nii pall´o oll´ .moośkit, mõ̭nõvoori lätsi läbi ku .määntse sao nii palju oli kihulasi, [et] mõnikord läksin nagu läbi mingi saju[pilve]; nii pall´o oll´ .moośkõ, mahadi ja kaidsi näo iist kihulasi oli nii palju, [et] vehkisin ja tõrjusin [neid] näo eest; sa käut ku .moośka, mokaʔ pikäh piltl sa käid ringi nagu kihulane, mokad pikad (mossitajast)

mut´ahuma v <mut´ahudaʔ, (ta) mut´ahus> nurjuma; segi minema ▪ mis sa tiit, ku sõ̭na mut´ahus mis sa teed, kui sõna läheb sassi

.muutama v <.muutaʔ ~ .muutadaʔ, .muuta> moondama ▪ poig ütel´ imäle: ma .muuta hinnäst hobõsõs ja sa müüʔ minno ärʔ (muinasjutust) poeg ütelnud emale: ma moondan end hobuseks ja sa müü mind maha. Vrd .isk´mä, .muundama, .nuuḿma1 || .silmi .muutama silmapetet tekitama ▪ essᴜ̈täjä .muutas su silmäʔ ärʔ, sis sa tiiä‿i midägi eksitaja moondab su silmad ära, siis sa ei tea (näe) midagi

muutsɪtama v <muutsɪtaʔ, muutsida> piinama, vaevama ▪ hiiŕ jo ar muutsɪtõt kassil, ei jovvaʔ minnäʔ inämp hiir on kassil juba ära piinatud, ei jõua enam [eest ära] minna; sa .huupi muutsɪtat hinnäst sa vaevad end asjatult

.mõistmaldaʔ indekl adj
1. arusaamatu ▪ mõnigi asi sai .selgembäs, mis inne .arvusaamaldaʔ ja .mõistmaldaʔ oll´ mõnigi asi sai selgemaks, mis enne oli arusaamatu ja mõistmatu
2. taipamatu; mõistusetu ▪ kuis sa nii .mõistmaldaʔ olt? kuidas sa nii taipamatu oled?; sa .jälki küüsᴜ̈t tuud samma, sa olt nigu ilma .mõistmaldaʔ jällegi küsid sa sedasama, sa oled nagu mõistusetu [inimene]

mõraskõlõma v <mõraskõllaʔ, mõraskõlõ> pahutsema; kurjustama ▪ mis sa mõraskõlõt nii pall´o, naaraʔ ka mõ̭nikõrd mis sa pahutsed nii palju, naera ka vahel; mu miisś kõ̭gõ mõraskõlõs mu mees alatasa pahutseb. Vrd mõrostama

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

.naislõma v <naisõldaʔ, .naislõ> hrv naituma, naist võtma ▪ kunas sa .naislõma nakat? millal sa naist võtma hakkad?

nakahama v <nakahtaʔ, (ta) nakahas> , nakahtama <nakahtaʔ, (ta) nakahtas>
1. külge hakkama, nakkama ▪ mõ̭ni .haigus nakahas, sarlaʔ vai pokatõbi mõni haigus nakkab nagu sarlakid või rõuged; varastagu‿iʔ ka eiʔ imä, muido latsõlõ ka nakahtas ärgu ema ka varastagu (lapseootel olles), muidu hakkab [see mood] lapsele ka külge. Vrd nabunõma
2. kinni hakkama, nakkuma ▪ .takjaʔ nakahasõʔ .käüsse .külge takjad hakkavad varruka külge; tõõnõ nakahas .külge, et sa leiʔ, et olt ka kõvvõŕ teine hakkab külge (peale ajama), et sa lõid, et sa oled ka süüdi; kõrtsi toolɪʔ ommaʔ kõ̭ik´ tõrvatuʔ arʔ, nigu .perse .külge pant, nakahas piltl kõrtsi toolid on kõik tõrvatud, nii kui tagumiku külge paned, jääb kinni (kõrtsist on raske lahkuda)

neelähütmä v <neelähüttäʔ, neelähüdä ~ neelähütä> neelatama; alla neelama ▪ neelähüdät .alla neelad [korraga] alla; .urbõpäävä vaia inne päävä nõsõngut neelähüttäʔ .urbõkõnõ .tsälk´mäldäʔ .alla, sis püsüt suvõl vii pääl palmipuudepühal on vaja enne päikesetõusu urvakene närimata alla neelata, siis püsid suvel vee peal; kurgunibu neelähütmisõ .aigu liigᴜs kurgunibu liigub neelatamise ajal; tull´ susi .sisse ni üte pojakõsõ neelähüt´ kõrragaʔ arʔ (muinasjutust) tuli hunt sisse ja neelas ühe pojakese korraga alla; vanahalv .tahtsõ kuniga tütärd arʔ neelähüttäʔ (muinasjutust) vanakuri tahtis kuningatütart alla neelata; sa olt arʔ laivatävve sõta neelahütnüʔ (muinasjutust) sa oled laevatäie sõjaväge alla neelanud. Vrd klõnksahtama, klõnksahutma, lõbahutma, lõksahutma, lõnksahutma, neelähämä

nimehte|sõrḿ s <nimehte|sõrmõ, nimehte|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ .lõikaʔ nimehtesõrmõst veri .vällä, kiä juusk mano, tuu om su sõsaŕ (muinasjutust) lõika nimetissõrmest veri välja, kes juurde jookseb, see on su õde; .lõikaʔ nimehtesõrmõ ots .lahki ja kirotaʔ veregaʔ raamatohe ja kümme .aast´akka võit sa elläʔ vanna ello (muinasjutust) lõika nimetissõrme ots lõhki ja kirjuta verega raamatusse ja kümme aastat võid sa [siis veel] elada vana elu. Vrd edesõrḿ, nimeti|sõrḿ

noork ~ noorka s <noorka, noorkat>
1. nirk (Mustela nivalis) ▪ noorkaʔ eläseʔ puru seeh, kõlgusõ all vai aida all, koh pini mano saa‿iʔ nirgid elavad prahi sees, küüni all või aida all, kuhu koer juurde ei saa. Vrd lahɪts, lasɪts
2. tuhkur (Mustela putorius). Vrd haŕo2, haŕok, haŕokanõ, .tuhkru
3. piltl nuhkija ▪ olt sa ütś noorka, .miäki jää‿iʔ sullõ .tiidmäldäʔ sa oled üks nuhkija, miski ei jää sulle teadmata

nurśa s <nurśa, nurśat> nuriseja; norija ▪ sa olt ku nurśa, kõõ nurisõt sa oled kui [üks] nuriseja, muudkui nurised; nurśa, jätäʔ no minnu rahu! [kuule] norija, jäta mind ometi rahule!. Vrd näri

nuuśa s <nuuśa, nuuśat>
1. puudus; vajadus ▪ söögigaʔ olõki‿i nii nuuśat ku joogigaʔ söögist ei olegi sellist puudust kui joogist; miisś naasegaʔ .veieʔ nuuśa ar kirstugaʔ .mõtsa, kaibiʔ suurõ havva ja panniʔ .hauda kirstugi arʔ (muinasjutust) mees viis naisega puuduse kirstuga ära metsa, nad kaevasid suure haua ja panid kirstugi hauda. Vrd .puudus
2. häda, viletsus ▪ tull´ no nuuśa .kaala nüüd tuli häda kaela; oi, näge nuuśat timä ilmah! oi, küll näeb tema ilmas viletsust!. Vrd hädä
3. hädavares ▪ uuʔ, nuuśa, jätäʔ no ikk! oh sa, hädavares, jäta nüüd nutt järele!

nährɪk adj s <nährigu, nährɪkut>
1. vintske, sitke ▪ nährɪk kõiv vintske kask; kas sa .arvat, et sa .sändse vaivalise riistagaʔ nii suurõ nährigu tammõ maalõ jovvat rakoʔ? kas sa arvad, et sa sellise viletsa tööriistaga jõuad nii suure sitke tamme maha raiuda?; võtt´ õ̭ks tä kapo kaalast kinniʔ, näiot kinniʔ nährikist (rahvalaulust) ta võttis tütarlapsel kaelast kinni, kinni neiu sitketest [kaelasoontest]. Vrd nährikäne
2. piltl luusija ▪ nährɪk, .roitja inemine luusija, ringihulkuja inimene

nähro s <nähro, nährot> , ńahro <ńahro, ńahrot> ihnuskoi, kitsi inimene ▪ sa olt otsani nähro sa oled viimane ihnuskoi. Vrd hinge.kaalja, ihnõhkaal, nähkaŕ, nähr, nässo

.oigõhõ1 adv
1. sirgelt, otse ▪ sääl õks ka kasu‿i hal´as hain, oiu‿i osi .oigõhe (rahvalaulust) ei kasva sealgi haljas hein ega sirgu sirgelt osi; üle aja‿ks oja .oigõhe, üle silla .sirgõhe (rahvalaulust) sõidan otse üle oja, joonelt üle silla; piäʔ uh´aʔ .oigõhe, kabla- piäʔ sa‿ks -keeroʔ .kangõhe (rahvalaulust) hoia ohjad otse, köiekeerud pingul
2. õigesti ▪ Karnil õks sis .riste rikkahe, risti.usko .oigõhe (rahvalaulust) Karnil ristis ikka rikkalt, ristiusku õigesti (nagu peab). Vrd .säädüste, .õigusi

oiᴜtama1 v <oiᴜtaʔ, oiuda> , .oitama <.oitaʔ, .oita>
1. folk ulatama, andma ▪ oiut´ õks ar säläst .uhkõ kuuba, .puhta .rõiva puie .pääle (rahvalaulust) andis seljast uhke kuue, puhta rõiva puude peale; kui .naate õks teil jako jagamahe, tulõ ossa oiutama (rahvalaulust) kui hakati teile jagu jagama, tuleosa ulatama; .pääle kõrrast õks kõigilõ annivaʔ, olut näile oiutivaʔ (rahvalaulust) järjest kõigile juurde andsid, õlut neile ulatasid; ubinat nakaʔ sa‿ks .oitamma, verevät iks no .marja .müümä (rahvalaulust) õuna sa hakka ulatama, punast marja müüma. Vrd oiᴜtõlõma
2. folk muutma, liigutama ▪ kui ma õks jäl kodo palotõllõ, hüdseunikost oiuda (rahvalaulust) kui ma jälle kodu põletan, söehunnikuks muudan; Essu oiut´ õks sis kinni tuu ussõ, pand´ lukko .loohvka taba (rahvalaulust) Essu pani siis kinni selle ukse, pani lukku kena taba

oiᴜtõlõma v <oiᴜtõllaʔ, oiᴜtõlõ> , .oitõlõma <.oitõllaʔ, .oitõlõ>
1. folk ulatama, andma ▪ innep jaaʔ õks sa .hammõʔ jänesille, oiutõllõʔ oravillõ (rahvalaulust) ennem jaga sa särgid jänestele, ulata oravatele; Kaadsi pand´ õks sis viina lavva .pääle, ollõkorvi oiutõlli (rahvalaulust) Kaadsi pani viina laua peale, andis üle õllekorvi; and´ õks tä käe künnär.pääni, olõst saani oiutõlli (rahvalaulust) sirutas käe küünarnukini, ulatas õlgadest saati; meele‿ks upõ .oitõllõʔ, meele‿ks .läätsi lähätelleʔ (rahvalaulust) meile ikka ube ulata, meile läätsi läheta. Vrd oiᴜtama
2. folk liigutama ▪ lehmäʔ õks jo .tahra tandsutõlli, lõia .otsa oiutõlli (rahvalaulust) lehmad juba karjaaeda tantsitas, kütke külge kinnitas; velekene õks vaest tarõ tappa pand, ussõ lukko oiutõllõs (rahvalaulust) vennas vast tare tabasse paneb, ukse lukku keerab; sullõ kõõ ma ussõ oiutõli, sullõ kõõ lingi liigutõli (rahvalaulust) alati ma sulle ukse avasin, alati linki liigutasin; ussõst õks tä .vällä oiutõlli, lävest õks .vällä lähätelli (rahvalaulust) uksest ta (poisi) välja juhatas, üle läve välja lähetas
3. folk kostitama, hoidma ▪ umal viinal veerätelle, umal ollõl .oitõllõ (rahvalaulust) oma viinaga lõbustan, oma õllega kostitan; sinno‿ks ma söödä sibulil, sinno .oitõllõ ubinil (rahvalaulust) sind ma söödan sibulatega, sind ma kostitan õuntega

paatśka s <paatśka, paatśkat> õigeusu preester, isake ▪ paatśka, kas sa arʔ vihasiʔ? isake, kas sa said vihaseks?; paatśka, patanõ olõ isake, patune olen. Vrd papṕ

padi1 adj <pad´a, .patja>
1. paks ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku kirvõś om padi kirvest teritatakse (taotakse õhemaks), kui kirvetera on paks; lõigaś leeväpala jo pad´õmbakõsõ lõikas juba paksema leivatüki; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ (rahvalaulust) vennal on meil suured vahekojad, sinna pane sa paksud lademed
2. tihe ▪ pad´a aia tennüʔ, .vitsugaʔ palmiduʔ on tiheda aia teinud, vitstega põimitud; harv kreebeń, a tõõnõ ots om padi hõre kamm, aga teine ots on tihe; harvalik om lina, võinᴜʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd jämme, .plootna, .tihtsä
3. lapseootel; tiine ▪ padi inemine, ku rassõ om, last kand inimene on lapseootel, kui ta rase on, last kannab; padi lehm tiine lehm. Vrd paks, ramm2, rassõ, rassõ|jalalinõ, tüse

pahaline adj <pahalitse, pahalist> , pahalinõ <pahalitsõ, pahalist>
1. pahane; solvunud ▪ saʔ mu sängü lakk´a pilliʔ, selle ma su pääle olli pahaline sa pildusid mu voodi laiali, sellepärast ma olin su peale pahane; tuu om .väega pahanu latś, pahaline, tälle ei tohɪʔ midägi halvastõ üldäʔ, sis tä .väega vihanõs ta on väga pahane laps, solvunud, talle ei tohi midagi halvasti öelda, muidu saab ta väga vihaseks; noorõmb veli .jäie .veiga pahalitsõst noorem vend sai väga pahaseks
2. halb, paha ▪ kui om iks paik pahalinõ, sõ̭s saa‿ks elo ikulinõ (vanasõna) kui on [elu]paik paha, siis tuleb elu nutune
3. kurb, nukker ▪ näi, et linik oll´ liia kurvalinõ, hamõh pall´o pahalinõ (rahvalaulust) nägin, et linik on liiga kurb, särk väga nukker; .jälke õks tä kullõl´ kurvaliist, pargi siseh pahaliist (rahvalaulust) jällegi ta kuulas kurba, hulga seast nukrat

paralikku adv parajalt ▪ saʔ lasõʔ paralikku verd sa lase parajal määral aadrit. Vrd parahusi, .parruistõ

passatama v <passataʔ, passada> (paastudes) palvetama, palvetamisele pühenduma; hinge lunastama v puhastama ▪ sa passataʔ .hindä iist sa palveta enda eest; Ilkandra kaʔ om .hindä .õ̭ndsas passatanuʔ Ilkandra on ka palvetades õndsaks saanud; pühä .Maaŕa oll´ kivi pääl passatanuʔ ja söönüʔ .pähkmit püha Maarja oli kivi peal paastudes palvetanud ja pähkleid söönud; passat´ kolmkümmend .aast´akka, .saigi .puhtast puhastas hinge kolmkümmend aastat ja saigi patust puhtaks. Vrd .pallõma

penätelemä v <penätelläʔ, penätele> , peenätelemä <peenätelläʔ, peenätele> hurjutama, ette heitma, haugutama ▪ ko .kuulja nägemäldäʔ koolõs, sis tõõsõh ilmah .naatas .veiga haugᴜtõlõma ja penätelemä, et mis sa arʔ pagõset P kui surija [teiste] nägemata sureb, siis teises ilmas hakatakse väga sõitlema ja hurjutama, et miks sa ära põgenesid; häpö om õks küll ummi mul kõ̭nõldaʔ, peremiist penätelläʔ! (rahvalaulust) häbi on mul omasid taga rääkida, peremeest hurjutada!; või sul kodo kuŕotõllaʔ, või sul pereh peenätelläʔ (rahvalaulust) võib sul kodu kurjustada, võib sul pere hurjutada. Vrd haugᴜtõlõma, penätämä, suditama

.perkläne s <.perkläse, .perkläst> põrguline, pärgel; kurat ▪ oi sa vana .perkläne! oi sa vana kurat!; .perkläse sulanõ käänd´ .ümbre ja nakaś kodo poolõ minemä (muinasjutust) kuradi sulane pööras ümber ja hakkas kodu poole minema; tõõsõl pääväl lätś poisś vana .perkläse .poolõ ja ütel´: noh, esä, mis tüüd noʔ annat (muinasjutust) teisel päeval läks poiss vanakuradi poole ja ütles: noh, isa, mis tööd sa nüüd annad. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, pokan, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, vana|halv, vana|jaak, vana|kurat´, vana|tikõ, veletś, äi, äio, äiolanõ

pinna adv pilbasteks; puruks ▪ põdõ̭ŕ lüü suurõ puu pinna jalagaʔ, nii kõvastõ lüü põder lööb suure puu jalaga puruks, nii kõvasti lööb; ku .kuulja kirstᴜst üles karaś, ollɪʔ kirstu lavvaʔ pinna (muinasjutust) kui surnu kirstust üles hüppas, olid kirstulauad puruks. Vrd pinnalõ, pirapinna, purupinna || pinna pisõmilõ pilbasteks, tükkideks ▪ ku sa siih .olnuʔ, sis su pää löönüʔ .ruud´mõgaʔ kõõ pinna pisõmilõ kui sa siin oleksid olnud, siis oleksin löönud su pea teibaga pilbasteks

pivatama I v <pivataʔ, pivada>
1. püüdma, pingutama ▪ õgaütś pivatas arʔ tetäʔ uma igaüks püüab ära teha oma [põllutöö]; vot sa pivatat kirotaʔ, a põllumiisś pivatas, nigu ar jovvasɪʔ tetäʔ vaat sa püüad kirjutada, aga põllumees püüab, et jõuaks ära teha [oma tööd]; poig naasś olõma paaba poolõ, pivatama .perre poolõ (rahvalaulust) poeg hakkas hoidma eide poole, püüdlema pere poole
2. ahnitsema ▪ näet, ku pivatas, riib .hindäle, timä nigu ahnõh näed, kuidas ahnitseb, riisub [vara] endale, ta on nii ahne. Vrd ahnɪtsama, krumbɪtsõma

pliini|raud s <pliini|ravva, pliini|.rauda> varreta pann ▪ .pliine küdseti, olliʔ tsõõriguʔ pliiniravvaʔ, noil olõ‿õs .handu pliine küpsetati, olid ümmargused pliinipannid, neil polnud vart; pliiniravva pääl küdseti lihha varreta panni peal küpsetati liha; saʔ mineʔ, ajaʔ mõtsah tuu kivi .häste kuumast nigu pliiniraud (muinasjutust) sa mine, aja metsas too kivi hästi kuumaks nagu pliinipann

.plootnahe adv tihedalt, kindlalt ▪ olõ‿õi .plootnahe jalaʔ põrmadu pääl [masina] jalad pole kindlalt põrandal; puuʔ tõit õks sa kodo .plootnahe, kõivohaloʔ .kõrdapiti (rahvalaulust) puud tõid sa koju kindlalt, kasehalud korralikult

pogandama v <pogandaʔ, poganda> rüvetama; reostama ▪ sa pogandat vii ärʔ sa reostad vee ära [raipega]; .kaivo no naka‿s .kiäki pogandama, vet peräh õks eletäs kaevu ei hakanud ometi keegi reostama, sest pärast elatakse ikka [edasi]; mu tukõv kepṕ oll´ veregaʔ nii arʔ pogandõt, õt ma timä sinnä.samma .tarrõ .maalõ jäti (muinasjutust) mu toekas kepp oli verega nii rüvetatud, et ma jätsin selle sinnasamma tuppa maha; veleʔ .ütliväʔ, õt kusõʔ .umma .mütsü, a ull´ ütel´, õt taha‿iʔ umma .mütsu pogandaʔ ja .kussi puust .alla (muinasjutust) vennad ütlesid, et kuse oma mütsi sisse, aga tobuke [vend] ütles, et ei taha oma mütsi reostada ja kusi puu otsast alla

pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp ▪ .jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom) ▪ koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõna ▪ kusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ

poolśa I s <poolśa, poolśat> kasu, tulu ▪ tuust ka poolśa .väikene, olõ‿õi poolśat tollest (meheleminekust) on ka vähe kasu, pole kasu; sa ahnɪtsõt kõik´ .hindäle, tiiä‿i, kas lätt sullõ ka poolśas sa ahnitsed kõik endale, ei tea, kas see toob sulle ka tulu. Vrd kasu

poońa adj s <poońa, poońat>
1. tõrges; tõrkuja ▪ olt sa ütś poońa, saa‿ai kunagi sukkaʔ aiʔ kokko kõ̭nõldus oled sa üks tõrkuja, sinuga ei saa kunagi kokku leppida; jovvat sa tä, poońagaʔ, .kõrda saiaʔ jõuad sa tema, tõrksaga, hakkama saada. Vrd pooŕa, pooŕva
2. tüli, sõnavahetus ▪ kaupmiisś naasś poońat ajama, es tahaʔ .andaʔ .soldanilõ är puult .kaupa kaupmees hakkas sõnavahetust pidama, [ta] ei tahtnud soldatile poolt kaupa anda

pooŕa I adj <pooŕa, pooŕat> kangekaelne ▪ külh saʔ mul olõt pooŕa latś, inämp sukugi .kullõ‿õiʔ küll sa oled mul kangekaelne laps, ei kuula enam sugugi sõna. Vrd poońa, pooŕva

purᴜtsõhe ~ purᴜtsõhõ adv puruselt, prahiselt ▪ ko müügi jaost .korjat .marjo purᴜtsõhõ vai vaglotset porovikka, sis üldäs, õt egas eiś süü‿üi P kui müügi jaoks korjad prahiselt marju või ussitanud puravikke, siis öeldakse, et ega siis ise [neid] ei söö; kuis sa nii purᴜtsõhe põimõt P kuidas sa nii prahiselt õsusid (kõrsi maha jättes); ega põima‿s sa .põldu purutsõhõ, ega aja‿s sa kokko asutsõhõ (rahvalaulust) ega sa õsunud põldu puruselt, ega sa ajanud kokku prahiselt. Vrd asutsõhe

pusan I s <pusana, pusanat> punnkõht, väike punnkõhuga loom v laps ▪ härǵ ku pusanakõnõ, .latsi ka tuu .perrä üldäs härg nagu pisike punnkõht, lapsi kutsutakse ka selle eeskujul; sa olt ku pusan piltl sa oled nagu punnkõht. Vrd puśo2

.puusli s <.puusli, .puuslit> , .puusle P <.puusle, .puuslet>
1. pühapilt, ikoon ▪ .puusliʔ ommaʔ pühäʔ joʔ, mis ommaʔ pühäs saanuʔ, kojoʔ vai pühäseʔ ikoonid on pühad ju, mis on pühaks saanud, kujud või pühapildid; kuningas lätś kerikohe ni näkk´ .veiga ilosa .puusli, kodo tull´, sis kõnõl´ sulasõlõ kah, õt ma näi .veiga ilosa naase .puusli pääl (muinasjutust) kuningas läks kirikusse ja nägi väga ilusat pühapilti, tuli koju, siis rääkis sulasele ka, et ma nägin väga ilusat naist pühapildi peal; võti‿ks puust tä .puusliʔ, katś pühäst kallutõlli (rahvalaulust) võttis ta põuest ikoonid, kaks pühapilti paigutas [ristiisa noorpaari istmete kohale seinale]. Vrd .puustli, pühäne1
2. kaitsepühak ▪ sorokasvet, nelä.kümne .puusli päiv, sis küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev, neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; Mikul´ om .poissa .puusli, nurmõ .kaeja Mikul on meeste pühak, põldude ülevaataja (kaitsja); kuulõʔ õks sa Mikul´, hüä miisś, Paasakõnõ, puhas .puusle (rahvalaulust) kuula sa, Mikul, hea mees, Paasakene puhas pühak. Vrd .puustli

põhkatama v <põhkataʔ, põhkada> hingeldama ▪ üles mäke minek´ võtt põhkatama ülesmäge minek võtab hingeldama; mis sa no nii põhkatat, kas sul halv nakaś? miks sa ometi nii [väga] hingeldad, kas sul hakkas halb?. Vrd hõhkatama, lõõdsᴜtama, tõhkatama, õhkatama

.päntä adv kimpu, hättä ▪ sa võit .śoogaʔ .päntä jäiäʔ sa võid sellega hätta jääda; jäi ma .päntä, tuu om nigu prangot´ ma jäin hätta, see on nagu pankrot. Vrd .kimpo

päternä|pago s <päternä|pao, päternä|pako> nöörist viisu vormimisliist, viisuliist ▪ päternäpao pääl .koetas päternit viisuliistu peal punutakse nöörist viiske; olt sa ütś päternäpago! piltl oled sa üks viisuliist! (paksust lapsest)

.päädümä v <.päädüdäʔ, .päädü> ilmuma; juhtuma, sattuma ▪ kost saʔ ka nii .päädᴜ̈ʔ miiʔ poolõ? kust sa [siis] ka niimoodi meile ilmusid?; ma .päädü timägaʔ laadopäävä kokko ma juhtusin temaga laadapäeval kokku; tä .päädü .juuma ar niʔ tulõki‿s kodo paaŕ .päivä ta sattus jooma ega tulnudki paar päeva koju; sa olt ka üle hulga ao .päädünᴜ̈ʔ .keŕkohe sa oled ka üle hulga aja kirikusse ilmunud; kas sa olt .päädünüʔ .juuma? kas sa oled jooma kukkunud?. Vrd .trehvämä, .trehvümä, õ̭nnahuma

pää|lud´o s <pää|lud´o, pää|lut´o> peakolu ▪ kuis sa .julgõt nii kõ̭nõldaʔ, om sul päälud´o otsah? piltl kuidas sa julged nii rääkida, on sul peakolu otsas (on sul mõistust peas)?. Vrd kolo3

pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedus ▪ noʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta) ▪ sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme

raagas s <.raaksõ, raagast> , raagõs <.raaksõ, raagõst> vitsaraag ▪ sa tahat külʔ vitsa raagast! sa tahad küll vitsa saada!; murraʔ mullõ luvva seest ütś raagas, ma kööri sul .perse ülest murra mulle luua seest üks raag, ma käärin su tagumiku paljaks; imä iks mõsk´ nüssɪkut sagõhe, ai iks luvva .raaksit sinnäʔ nüssigu .piipu kah, puhast´ kõ̭ik´ ärʔ ema pesi lüpsikut ikka sageli, ajas luuaraage sinna [puu]lüpsiku torusse ka, puhastas kõik ära

rasõvahe adv
1. raskelt ▪ nii rasõvahe jo .hingäs, kas tä jääss viil .ello juba nii raskelt hingab, kas ta jääb veel ellu. Vrd rassõstõ, rasõhõhe
2. rasedana, lapseootel ▪ mis sa püvvät nii rasõvahe tüüd tetäʔ? miks sa püüad nii suure kõhuga veel tööd teha?

rebästelemä I v <rebästelläʔ, rebästele> tirima, sikutama; haarama, krahmama ▪ mis sa rebästelet? mis sa tirid?; poig oll´ rebästelnüʔ imä säläst säläkorvi ni ütelnüʔ: massa‿i sul .mõtsa minemine poeg oli krahmanud ema seljast seljakorvi ja öelnud: ei tasu sul metsa minna. Vrd .kahmama, .krampsama, .krapsama, rebästämä, räbähümä, räbähütmä

.roohlallaʔ adv kohevil, kerkvel; kohevalt ▪ panõʔ sa mullõ ka .roohlallaʔ .jauhhõ, pangu‿uiʔ litsᴜtavvah pane sa mulle ka jahu kohevalt, ära pane kokku litsutult; olõʔ ommaʔ .roohlallaʔ õled on kohevil. Vrd kidsõvallaʔ, kohevallaʔ, kohilahe, kohovallaʔ, kohrulõ, kohruvallaʔ, .roohlah, .roohlahe, .rõ̭õ̭hlah

ropakohe adv räpakalt, hooletult; ropult ▪ sa .veiga ropakohe tiit, saa‿ai kunagi .höste sa teed [tööd] väga räpakalt, hästi ei tee sa kunagi; kui sa nii ropakohe .ütletki tõõsõlõ kuidas sa nii ropult räägid teisega. Vrd poganahe, .reoskehe, roisakohe

rutubahe ~ rutumbahe ~ rutubehe ~ rutubihe, rutobehe P komp adv rutem, kiiremini ▪ kobɪstaʔ sa ka rutubehe, tõõsõʔ jo .uutvaʔ! säti sa end ka rutem, teised juba ootavad!; turak kai, kuis saasiʔ rutubahe arʔ .aida minnäʔ tobuke vaatas, kuidas saaks rutem aeda minna; söögeʔ, söögeʔ rutubahe! sööge, sööge kiiremini!; .siipi .panti .rõivalõ pääle, sõ̭s lätś vanᴜtamine rutumbahe kangale pandi seepi peale, siis läks vanutamine kiiremini; kaŕᴜs nakaś rutubihe .juuskma karjus hakkas kiiremini jooksma. Vrd kibõhõppa, kipõmbide, rutopahe, rutubast, rutõbusi, virgõbahe, .võrksappa

rõppama v <rõpadaʔ, rõppa> (äkki) märkama, silmama ▪ ku sa rõppat timmä, sis käseʔ mu mano kui sa teda märkad, siis käsi tal minu juurde tulla; ma .rõpsi timmä laado pääl nigu üte silmägaʔ, a mano õs saaʔ ma märkasin teda korraks laadal nagu poole silmaga, aga ligi ei pääsenud. Vrd rõbahama, räbähtämä

rühmɪk P s <rühmigo ~ rühmɪko, rühmɪkot> kamal, kokkupandud peod ▪ kas ma käse‿s sul vasigõ joogilõ rühmigo täut .jauhha mano .pandaʔ kas ma ei käskinud sul vasika joogile kamalutäit jahu juurde panna; tuuʔ sa rühmigogaʔ upõ, panõmõʔ hummõń teräʔ .ahjo too sa kamaluga ube, paneme homme kruubi- ja oaroa ahju. Vrd ruhmɪk, ŕuhmᴜk, rumɪk

rüüsᴜ̈tämä v <rüüsᴜ̈täʔ, rüüsüdä> köhima; köhatama ▪ rüüsᴜ̈tägu‿i lavva pääle! ära köhi laua peale!; kos sa olt nii külmänüʔ, õt nii rüüsᴜ̈tät? kus sa oled nii külmetanud, et nii köhid?; olõ‿õi .vuurigi rüüsᴜ̈tänüʔ ma tubagu läbi ei ole ma kordagi köhinud tubaka (suitsetamise) tõttu; paaba rüüsᴜ̈täs joʔ aho pääl, tege .aivit eit juba köhatab ahju peal, aevastab; .Piirka esä oll´ näil aho takah kolʔ .aestakka joʔ, rüüsᴜ̈t´ pääle Piirka isa oli neil ahju taga [haigevoodis] juba kolm aastat, muudkui köhis. Vrd köhimä, .köhk´mä, köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsähütmä

saaja|imänd s <saaja|imändä, saaja|imändät> , saja|imänd <saja|imändä, saja|imändät> folk saajanaine, pulmalaulik ▪ et sa‿ks .kalduʔ kaasikõst, sai‿ks sa sajaimändäst (rahvalaulust) et sa tulid kaasitajaks, said sa pulmalaulikuks. Vrd saaja|naane

.saaniʔ, .saaneʔ P postp saadik, alates ▪ .kuadsõst .saane sa käüt kaŕah? mis ajast saadik sa karjas käid?. Vrd saanɪʔ

sadõhinõ adj <sadõhitsõ, sadõhist> , sadõhõnõ <sadõhõtsõ, sadõhõst> sajune ▪ sadõhõnõ ilm sajune ilm; umil kaeʔ sa silmil ikutsil, silmä sarnal sadõhitsõl (rahvalaulust) vaata sa oma nutuseil silmil, oimukohal sajusel (pisaramärjal); mille‿ks silmäʔ teil vesidseʔ, silmä‿ks sarnaʔ sadõhitsõʔ? (rahvalaulust) miks silmad teil vesised, oimukohad sajused (pisaramärjad)?. Vrd sadojanõ, sadõjanõ

segendelemä v <segendelläʔ, segendele> vahelduma (peamiselt ilma kohta) ▪ ilm segendeles, vahel satas .vihma, sis om jal põud ilm vaheldub, vahel sajab vihma, siis on jälle kuiv; ei olõʔ .selge, segendeles, kuis sa .sääntsegaʔ tiit .haina ei ole selge, ilm vaheldub, kuidas sa sellisega teed heina. Vrd segähelemä

segähelemä v <segähelläʔ, (ta) segäheles>
1. vahelduma ▪ ilm väega segähheles, .aolda tulõ .rässä, .aolda tulõ .tuisku ilm vaheldub kiiresti, vahepeal tuleb lörtsi, vahepeal tuisku. Vrd segändelemä
2. vahele segama ▪ mis sa segähhelet mu jutulõ mis sa segad mu jutule vahele. Vrd segähämä, segämä

segändelemä v <segändelläʔ, segändele> segi ajama; segaselt rääkima ▪ mis sa noʔ segändelet tah jutugaʔ mis sa ajad nüüd siin segast juttu

sii|saganõ I adj <sii|sagadsõ, sii|sagast> niisugune, seesugune ▪ siisagadsõ talo lask´ .lorri! niisuguse talu lasi lörri!; kost sa ostɪt siisagadsõ .kalli .rõiva? kust sa seesuguse kalli kanga ostsid?; siisagast kõvva .vihma satas .piksegaʔ äiksega sajab niisugust tugevat vihma. Vrd nii|sääne, śoosagamanõ, śoosugumanõ

.sok´ma v <sokkiʔ, soki> puruks pigistama, muljuma; segi peksma (midagi pehmet) ▪ hoiaʔ sa leeväkotti parebahe, arʔ sokɪt söögi hoia sa leivakotti paremini, [muidu] muljud toidu ära; kardohkit sattõ põrmadulõ, sokk´u‿iʔ arʔ kartuleid kukkus põrandale, ära [neid] puruks talla. Vrd .litsma, sokɪtama, .surbma, .säüt´mä, vätsᴜ̈tämä

śolgun s <śolguna, śolgunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ võtkõʔ śolgunagaʔ .sälgä, .kangli all om rassõ võtke [moon] seljakotiga selga, kaenla all on raske [kanda]; śolgun oll´ .rõivast kott´, rihmagaʔ vai .määntse nöörägaʔ säläh moonakott oli riidest kott, rihmaga või mingisuguse nööriga seljas; leevä võti śolgunagaʔ .sälgä, latsõ .üskä leiva võtsin moonakotiga selga, lapse sülle; sa olt mul säläh nigu śolgun piltl sa oled mul nagu kott seljas (tüütust lapsest). Vrd salkun

suigahutma v <suigahuttaʔ, suigahuda ~ suigahuta> suigatama, pisut tukastama ▪ ku rehelt kodo tulli, sis sai suigahhuttaʔ kah kui rehetöölt koju tulin, siis sain pisut tukastada ka; .täämbä suigahhutku‿iʔ, .talsipühi .keskmätse pühi .maata‿iʔ, makat õ̭nnõ arʔ täna ära tukasta, jõulu keskmisel pühal ei magata, [muidu] magad õnne maha; pääle heidäʔ õks sa leevä lesätämä, pääle soola suigahudaʔ (rahvalaulust) peale leiba (sööki) heida puhkama, peale soola suigata. Vrd suigahtama, .suikma

sukkama P v <sukadaʔ, sukka> sakutama, tuuseldama ▪ sukadaʔ sinno vaja, ku sõ̭nna .kullõ‿iʔ sind on vaja tuuseldada, kui sa sõna ei kuula

śuko1 s <śuko, śukot> lastek hobune, suksu ▪ ku śukokõnõ oll´, milles sis tuu‿us kotost .päitsit? (muinasjutust) kui suksu [olemas] oli, miks sa siis ei toonud kodunt päitseid?; mineʔ nu saʔ, lasõʔ uma śukogaʔ iih! (muinasjutust) mine nüüd sina, sõida oma suksuga ees!. Vrd süko1

suńo adj <suńo, sunńo> rumal ▪ mis sa sunidõʔ, kas sa suńo olõdõʔ, kas maʔ olõ õigõ nii .tennüʔ? mis sa sonid, kas sa oled rumal, kas ma olen siis nii teinud?. Vrd eeläne, hojo, hola, holdo, hol´o, holoṕ, horosk´, huńo, loll´, turak, ull´, ullinõ

suu|anɪk I s <suu|anigu, suu|anɪkut> sõimus sunnik ▪ esä tõrõli, ah sa suuanɪk, kas nii ravvutõdas hobõst isa tõreles, ah sa sunnik, kas nii rautatakse hobust; kaeʔ, mis no sai ilosa laulu pääle, sa suuanɪk vaata, mis nüüd tuli ilusa laulu peale, sa sunnik; ot sa suuanɪk, esi olõt oodussil, ja .mõtlõʔ, kängäldäʔ kaibat kardokit oh sa sunnik, ise oled lapseootel, ja mõtle, võtad paljajalu kartuleid. Vrd suuvanɪk

suurᴜlt ~ .suurult adv suuruselt, suurusena ▪ mõ̭nõl mehel om maad tõõsõ mehe moro .suurult mõne mehe maa on suuruselt nagu teise mehe õu; tessätina .suurult linamaad tiinu suuruselt (jagu) on linamaad; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu .suurult, sõ̭s sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa juba näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole valmis mulle selga hüppama!

suu|vanɪk s <suu|vanigu, suu|vanɪkut> sõimus sunnik ▪ suuvanɪk, sa sõ̭nna kullõ‿iʔ [oh sa] sunnik, [miks] sa sõna ei kuula. Vrd suuanɪk

sõnotõlõma v <sõnotõllaʔ, sõnotõlõ> , sõ̭notõlõma <sõ̭notõllaʔ, sõ̭notõlõ> lausuma, sõnama; lauldes sõnu looma, improviseerima ▪ .saistaʔ mant, ku sõnotõllaʔ mõista‿iʔ! astu kõrvale, kui sa eest laulda ei oska!; kägo kuusõst kuugutõlli, sisask paiust sõnotõlli (rahvalaulust) kägu kukkus kuuse otsast, ööbik laulis paju otsast; merest kalaʔ kõ̭nõligiʔ, merest säreʔ sõ̭notõlliʔ (rahvalaulust) merest kalad kõnelesid, merest särjed sõnu seadsid. Vrd kadsatama, kadsatõlõma, .lausma, .ütlemä

.säädsähe ~ .säätsähe adv sobilikult, sobivalt, korralikult ▪ ime‿ks ehit´ ilosahe, ime‿ks sääd´ .säädsähe (rahvalaulust) ema ehtis ilusasti, ema seadis sobivasti; ese sääd´ õks tä sängü .säätsähe, kohend´ koti kullatsõhõ (rahvalaulust) isa sängi seadis ta sobilikult, voodikoti kohendas kuldselt (ülihästi); särk´ sää‿ks sa .sälgä .säädsähe, .sõlgi .rinda .tsõõŕkohe (rahvalaulust) kuub sea sa selga korralikult, sõlg rinda sõõrjalt

.säüt´mä v <.säütäʔ, säüdä>
1. muljuma; pitsitama (vahel objekti kuju muutes) ▪ säüt´ ar .luidsa muljus lusika kõveraks; ku latś .ruubõlõs üsäh, sis üldäs: säüt pääle minno kui laps rahmeldab süles, siis öeldakse: aiva sõtkub mind; mineʔ ar, sust olõ‿i api, sa säüdät rüki õ̭nõh mine ära, sinust ei ole abi, sa ainult tallad rukist. Vrd sokɪtama, .sok´ma, vätsᴜ̈tämä
2. hakkima, tükeldama ▪ .säütku‿iʔ ugu.ritsa pall´o .piinüs ära haki kurki liiga peeneks; hot´ õks teid .kiskvaʔ kiholasõʔ, hot´ .säüt´väʔ .sämbläseʔ (rahvalaulust) kuigi teid kisuvad kihulased, kuigi hakivad väiksed sääsed

süko2 interj kutsehüüd hobustele ▪ .rahvakõnõ hõik: süko, süko, a kost noʔ, süko võta‿i tiidäkiʔ (muinasjutust) rahvas hõigub: suksu, suksu, aga kus sa nüüd, suksu ei võta teadmagi. Vrd śuko2

süline adj <sülidse, sülɪst> , sülene <süledse, sülest> süljene, tatine ▪ latsõl om suu süline, pühɪʔ arʔ lapsel on suu süljene, pühi ära!; kohes sa uma süledse lõvvagaʔ läät! kuhu sa oma süljese lõuaga lähed!. Vrd nõlinõ, tatinõ

sütᴜ̈telemä v <sütᴜ̈telläʔ, sütᴜ̈tele> parandama, tervendama ▪ neio sa‿ks miil meelütelleʔ, neio‿ks süä sütütelleʔ (rahvalaulust) neiu meelt sa meelita, neiu südant paranda; süük´ süänd sütütelles (rahvalaulust) toit südant parandab (lepitab); mi‿ks sa kull´a sõ̭sarõni, ülä‿ks meele meelütellet, kasa .süäme sütütellet (rahvalaulust) meie kulla õekene, mehe meele meelitad, kaasa südame parandad. Vrd parandama, sütᴜ̈tämä

taarast´ s <taarasti, taarastit> , taarast P <taaraste, taarastet>
1. ülem, rahvavanem ▪ saanuʔ õks ma kuniga kodo, suurõ taaraste .tarrõ! (rahvalaulust) saanuksin ma kuninga koju, suure vanema majja!; kotoh .võidõ õks sa ollaʔ kui kuningas, .taivah ollaʔ suur taarast (rahvalaulust) kodus võid sa olla kui kuningas, taevas olla suur vanem. Vrd kalava, natśal´nik, vanõb
2. kirikuvanem ▪ taarast´ om kerigu .perrä.kaeja, raha om taarasti käeh kirikuvanem on kiriku järelevaataja, raha on kirikuvanema käes; kerigu taarast´, kiä .kündlit veese kerɪkulõ, .perrä kaess kirikuvanem [on see], kes kirikule küünlaid viib, kiriku järele vaatab

taht2 s <tahu, .tahtu> folk tahtmine ▪ olli‿ks sa ime miilt pite, mino‿ks sa taadõ .tahtu pite (rahvalaulust) sa olid ema meele järele, olid mu taadi tahtmist mööda; ehk mõista‿i elläʔ imme pite, tandsi‿i ime .tahtu pite (rahvalaulust) ehk ei oska elada ema soovi järgi, ei tantsi ema tahtmist mööda. Vrd hooda, hõlahus

.taidma v <taidaʔ, taia> van oskama, suutma ▪ ärä iks .taidsõ .vasta laustaʔ, .vasta laustaʔ, .vasta .kostaʔ (rahvalaulust) oskas ikka vastu lausuda, vastu lausuda, vastu kosta; mina .taitsõ .vasta laustaʔ, .taitsõ targastõ kõnõldaʔ (rahvalaulust) mina oskasin vastu lausuda, oskasin targasti kõnelda; olli‿ks sa luud loonatark, ollit isit ilmatark, kui sa‿ks .taidsõt targa neio, .mõistsõʔ neio meelelitse (rahvalaulust) olid sa loomult loodud tark, olid tehtud ilmatark, kui sa oskasid [leida] targa neiu, mõistsid [leida] neiu mõistliku. Vrd .muistma, .mõistma

.taiva|luuk s <.taiva|looga, .taiva|.luuka> vikerkaar, taevalook ▪ kuulõ‿ks sa, kallis vikaht´kaaŕ, .taivaluuk, .loohvka miisś (rahvalaulust) kuule sa, kallis vikerkaar, taevalook, kena mees; kuuld´ õks jäl Viro vikaht´kaaŕ, .taivaluuk lugi sõnno (rahvalaulust) kuulis Viru vikerkaar, luges sõnu taevalook. Vrd vikaht´|kaaŕ, vika|kaaŕ

tarbõndama v <tarbõndaʔ, tarbõnda> tarvitama, kasutama, pruukima ▪ arʔ tarbõndi kõ̭ik´ naglaʔ, jää‿äs sukugi .perrä tarvitasin ära kõik naelad, midagi ei jäänud järele; sedä muialõ tarbõndõda‿i, olõ‿i vaja muialõ seda mujal ei tarvitata, mujal pole vaja; mis jaost sa sedä tarbõndat? milleks sa seda kasutad?. Vrd kulᴜtama, .pruuk´ma, tarvɪtama

tati|valdas ~ tati|valdaś s <tati|.valta, tati|valdast> sõimus ilalõug, tatipütt ▪ haard´ timä .rõ̭ndo pite kinni ni kärähüt´: kas sa tahat, vana tativaldas, et ma su siihsamah är pooda? (muinasjutust) haaras tal rinnust kinni ning käratas: kas sa tahad, vana ilalõug, et ma su siinsamas pihuks ja põrmuks teen?

tehrᴜ̈telemä v <tehrᴜ̈telläʔ, tehrᴜ̈tele> tervitama, teretama ▪ ärä iks haari tehrütelläʔ: kohes sa‿ks läät ilokõnõ? (rahvalaulust) tervitasin kiiresti: kuhu sa lähed, rõõmukene?. Vrd tehrᴜ̈tämä, teretelemä, teretämä, tervühtämä, tervᴜ̈telemä

tigolanõ s <tigolasõ, tigolast> sõimus põrguline, sunnik ▪ tigolanõ, kuis sa no nii .teieʔ! põrguline, kuidas sa ometi niimoodi tegid!. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äiolanõ

.tihkõhõ adv häbematult, inetult, vastikult ▪ jätt´ nii .tihkõhõ tüü poolõlõ jättis nii inetult töö pooleli; kui sa no nii .tihkõhõ teiʔ kaʔ kuidas sa ometi nii häbematult toimisid; kolk iks tege .tihkõhe, nulk tege nuŕatuhe (rahvalaulust) ümbruskond käitub inetult, maanurk käitub nurjatult. Vrd ilotuhe, nuŕatuhe, ärätühe

tikõlanõ s <tikõlasõ, tikõlast> põrguline, sunnik ▪ tõhhõh tikõlanõ, egas ma sullõ ait´oma iist .närtsa es annaʔ tohoh, sunnik, ega ma sulle räbalaid aitüma eest andnud; oodaʔ sa, tikõlanõ, .kaemiʔ, kumb kummast jako saa (muinasjutust) oota sa, põrguline, vaatame, kumb kummast jagu saab. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äiolanõ

tiranik s <tiraniga ~ tiranika, tiranikka> / <tiranigu ~ tiraniku, tiranikku> käterätt ▪ tiranigul ommaʔ pitsɪʔ otsah, tiraniguʔ ommaʔ suud .pühkɪʔ käterätil on pitsid otsas, käterätid on näo pühkimiseks; .truuśkalõ köüdetäs tiranik .pihta isamehele seotakse käterätt ümber piha; kes .ildast jääss üles tulõma, tuu saa hämme tiraniku kes tõusmisega hiljaks jääb, too saab märja käteräti; saa kääbäs valmɪs, and umast .rahvast kiä havva.kaijbile tiraniku ja .kindaʔ [kui] kääbas valmis saab, annab keegi oma perest hauakaevajatele käterätiku ja kindad; lätś tuu .tütrek, vei kunigallõ pähᴜ̈tsehe .veiga ilosa tiranika, määnest .kohki olõ‿i (muinasjutust) läks see tüdruk, viis kuningale peatsisse väga ilusa käteräti, mille sarnast [teist] kusagil mujal ei ole; hot´ sa kohe läät .üüsest, kõgõ pühɪʔ śoo tiranikagaʔ suud! (muinasjutust) kuhu tahes sa ööseks lähed, pühi nägu ikka selle käterätiga!. Vrd käe|rätt´, käte|rätt´

.toetsõma v <toedaʔ, .toetsõ> kavatsema; tõotama ▪ mis sa meid .pessäʔ .toetsõt? mispärast sa meile peksa anda tahad?; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaiguse tõttu; .toetsõ tä rakoʔ ratsu pääd, hüvvä hobõst ar hukadaʔ (rahvalaulust) kavatses ta raiuda ratsul pea maha, hukata hea hobuse. Vrd kavatsõma, .tõotama

torbõnõ adj <torbõdsõ, torbõst> pahur, tusane ▪ mis sa .täämbä ni torbõnõ olt? miks sa täna nii pahur oled?; torbõdsõ inemisõ käest saa‿ai sõ̭nnagiʔ tusaselt inimeselt ei saa sõnagi kätte. Vrd torbõ, trompsinõ, tuśonõ

torbõnõma v <torbõdaʔ, torbõnõ> pahaseks saama, pahanema ▪ olt jäl jo torbõnuʔ, sa õi kõ̭nõlõʔ midägiʔ oled juba jälle pahaseks saanud, et sa ei räägi midagi. Vrd pahanõma, torbahuma

tordo I s <tordo, tordot> pahur inimene, mossitaja ▪ olt sa vihanu tordo, huulõʔ pikäʔ ku hobu huulõʔ sa oled [üks] vihane mossitaja, huuled pikad kui hobuse mokad

tordoh I adv mossis, tusane ▪ mis sa olt tordoh? miks sa mossis oled?. Vrd morsɪh, pussilõ, põssɪh, põssilõ, trompsɪh

trääpõsnik s <trääpõsnigu, trääpõsnikku> , tŕaaposnik <tŕaaposnigu, tŕaaposnikku> kaltsupundar, näruses riides inimene ▪ paik om sul paiga pääl, lipṕ om sul lipi pääl, sa olõt ku trääpõsnik paik on sul paiga peal, lipp on sul lipi peal, sa oled nagu kaltsukubu. Vrd hiibak, hilbak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´

tśaksahtama v <tśaksahtaʔ, tśaksahta> , tsäksahtama <tsäksahtaʔ, tsäksahta> täksama ▪ sa üte voori tśaksahtiʔ ühe korra sa täksasid (kirvega). Vrd .tśaksama, tśaksahutma

tśaksahutma v <tśaksahuttaʔ, tśaksahuda ~ tśaksahuta> , tsäksähütmä <tsäksähüttäʔ, tsäksähüdä ~ tsäksähütä> (korra) täksama ▪ sa śaal tśaksahudiʔ .veit´kene .kirvegaʔ seal sa täksasid veidi kirvega; ma tśaksahuda .hästegi ja rao ärʔ ma täksan [kirvega] korralikult ja raiun maha; imä uut´, kooni ma tsäksähüti .kirvõ paku .sisse ema ootas, kuni ma täksasin kirve paku sisse. Vrd tśaksahtama, .tśaksama

tśarta I s <tśarta, tśartat> lobiseja, lobamokk ▪ sa olt kui tśarta sa oled kui üks lobamokk. Vrd apat´, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõust´, porga, porgataja, porgatś

.tśaust´ma v <.tśaustiʔ, tśausti> , .tsäust´ma <tsäustiʔ, tsäusti> näksima; närima ▪ kõõ tsäustideʔ kogu aeg sa näksid (süüa); ürä .pääle ja tsäust´ järab muudkui ja närib. Vrd .näpśmä, tśahkardama, .tśausk´ma, tsälgᴜtama, .tsälk´mä

tsidśa|miisś s <tsidśa|mehe, tsidśa|miist> , tsidsä|miisś <tsidsä|mehe, tsidsä|miist> õemees ▪ kuulõʔ sa‿ks, tsirgu tsidsämiisś, pääle .sirgõ sõ̭sarõmiisś (rahvalaulust) kuule sa, armas õemees, lisaks sirge sõsaramees; kitä mi tsirgu tsidśamiist, mi meelimaŕakõist (rahvalaulust) kiidame armsat õemeest, meie meelimarjakest. Vrd sõ̭sara|miisś, tsidsimiisś

tsidsi s <tsidsi, tsitsi> hellitl õde, sõsar ▪ tsidsi, kuis sa .mõtlõdõ minnäʔ? õeke, kuidas sa mõtled minna?. Vrd sossoń, sõ̭saŕ, sõ̭sarinõ, sõ̭sśo, tsidśa

tsihatama v <tsihataʔ, tsihada> aevastama ▪ sa tsihatat kõ̭gõ sa aevastad pidevalt. Vrd aivastama, tsihatõlõma, turnahutma, .turnõlõma

tsihatõlõma v <tsihatõllaʔ, tsihatõlõ> aevastama (korduvalt), turtsuma ▪ mis sa tah tsihatõllõt? mis sa siin turtsud?. Vrd aivastama, tsihatama, turnahutma, .turnõlõma

tsiirotõlõma v <tsiirotõllaʔ, tsiirotõlõ> tiirutama; keerutama ▪ mis sa tah tsiirotõllõt? mis sa siin tiirutad?; husś tsiirotõllõs, vingõrdas, ku lätt uss keerutab, vingerdab, kui läheb. Vrd siiratõlõma, tiirahutma, .tiirama, tiiratama, tsiiratama, tsiiratõlõma, tsiirotama

tsirgu indekl adj armas, kallis, pai ▪ .Maaŕa, tsirgu tsidśakõnõ, mino meeli- sa -maŕakõnõ (rahvalaulust) Maarja, armas õekene, sa minu meelimarjakene; kuulõʔ sa‿ks, tsirgu tsidśamiisś, pääle .sirgõ sõ̭sarõmiisś (rahvalaulust) kuule sa, armas õemees, lisaks sirge (sihvakas) sõsaramees. Vrd iʔe, kuku1, kull´a, lilli, linnu1, maŕa

tsortś s <tsordsi, .tsortsi>
1. loba, lori, lora ▪ tsordsi jutt lobajutt; sa muud mõistaki‿i, ku .tsortsi aiaʔ sa muud ei oskagi, kui loba ajada. Vrd aavits, hahk2, hausś, horloṕ, lobi2, lori2, palõng, pravitsk
2. roppus, labasus ▪ õ̭ks vaja sul mõ̭ni tsordsi sõ̭na ka vahelõ .pandaʔ ikka sul vaja mõni ropp sõna ka vahele panna

tsukõluś s <tsukõlusõ, tsukõluist>
1. suplus ▪ latsilõ anda‿as tsukõlusõ jaost pall´ond .aigu lastele ei antud suplemiseks just palju aega
2. piltl poriauk, mülgas ▪ taast saat no .määntse vii, tsia tsukõlusõst sealt sa nüüd mingit vett saad, sea poriaugust

tśuuda s adj <tśuuda, tśuudat>
1. ime; imeasi ▪ ma .löüse .säändse tśuuda! ma leidsin sellise imeasja!; ka‿koh‿om noʔ tśuudakanõ, mis nakas .saama vaat kus on [alles] ime, [ei tea,] mis nüüd hakkab saama. Vrd imeh
2. imelik, kentsakas ▪ täl om tśuuda nimi tal on imelik nimi; ni oll´ täl iks tśuuda miil noidõ .päitside pääle kah, .tahtu‿us noid .kuigi sinnä jättäʔ piltl (muinasjutust) ja tal käis kange himu ka nende päitsete järele, ei oleks kuidagi raatsinud neid sinna jätta. Vrd andśak, handśak, imelik, tśuudanõ
3. hlv veidrik ▪ ooʔ, tśuuda, miä sa ajat säänest nahaldaʔ juttu uhh, veidrik, mis sa ajad sellist nahatut (kummalist) juttu; ooʔ tśuuda, koes sa noʔ .läädeʔ, risti.rahvahe? uhh, veidrik, kuhu sa nüüd lähed, [ega ometi] ristirahva hulka?

.tśuutõlõma v <.tśuutõllaʔ, .tśuutõlõ> äiutama, unelaulu laulma ▪ tulʔ sa latsõgaʔ mõtsa .viirde suurõ kivi pääle ja sääl latsõgaʔ .tśuutõlõʔ ja .l´uutõlõʔ, sis ma tulõ last imetämä (muinasjutust) tule sa lapsega metsa äärde suure kivi peale, äiuta ja kussuta last seal, siis ma tulen last imetama. Vrd kusśotama, kõssɪtama, .l´uutama, .l´uutõlõma, lüllütämä, .tśuutama

tsõõgatama v <tsõõgataʔ, tsõõgada>
1. kiikuma; kiigutama ▪ tsõõgadaʔ sa minno! kiiguta mind!; .urbõpäävä latsõʔ tsõõgatasõʔ päiv otsa palmipuude pühal kiiguvad lapsed päev läbi; latsõʔ .ruud´mõ pääl katsiratsakõllaʔ tsõõgatasõʔ lapsed kiiguvad kaksiratsa ridva peal. Vrd tsõdsõtama, tsõigahama, tsõõgᴜtama, tsõõkatama, .tsõ̭õ̭tama
2. vedrutama, õõtsutama ▪ ńooʔ pink´rattaʔ tsõõgatasõʔ veiga .höste see pinkvanker vedrutab väga hästi. Vrd tsõõkatama, .võ̭õ̭kuma

tuhńonõ adj <tuhńodsõ, tuhńost> juhm, saamatu ▪ tä om .veit´kese tuhńonõ, kas täst saa tegijät? ta on natuke saamatu, kas tast tegijat saab?; mis sa nii tuhńonõ olt, saa‿ai sul .miaki .höste tettüs kuidas sa nii saamatu oled, ei saa sa midagi hästi tehtud. Vrd kohmanõ, kohmatś, kohmo, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

tulõ|vagõ̭l ~ tulõ|vagõl s <tulõ|vagla, tulõ|.vakla> jaaniuss ▪ tulõvagõl .üüse paist ku tuli, .päivä sa tedä ei näeʔ jaaniuss paistab öösel nagu tuli, päeval sa teda ei näe

tuustaŕ s <tuustari, tuustarit> sasipea; salkus inimene ▪ ku kiä k´au kakõnuʔ .päägaʔ vai miä, sis üldäs: sa k´aut ku tuustaŕ kui keegi käib sassis peaga või nii, siis öeldakse: sa käid nagu sasipea. Vrd huust´

tõrv|kari s <tõrv|kaŕa, tõrv|.karja> folk libahundikari ▪ halv visaś sis tälle tõrvnaha .sälgä ja .vaenõlatś .arke juusk´ .mõtsa tõrv.karja (muinasjutust) vanakurat viskas siis talle libahundi naha selga ja vaeslaps jooksis ära metsa libahundikarja (libahundiks); tännidäʔ sa hummõń kõvastõ kaʔ, muido tõrvkari lätt ar väega .kavvõ ja ma kuulõ‿i (muinasjutust) karju sa siis homme kõvasti, muidu libahundikari läheb väga kaugele ära ja ma ei kuule

.täpśmä v <.täpsɪʔ, täpsi> näppima ▪ ärä sa .istkuʔ perä.nulka, ärä .istkuʔ paja kottalõ, sääl su, vell´o, tipsitäs, tipsitäs ja täpsitäs (rahvalaulust) ära sa istu päranurka, ära istu pajaakna alla, seal sind, vennas, tipsitakse, tipsitakse ja näpitakse

täämendämä v <täämendäʔ, täämendä> tähele panema; ära märkima ▪ ku läät sa kirmassõhõ, sis tõõnõ .näütäs .tütrikku ja .ütles: täämendäʔ sa .höste arʔ, õt sullõ .höste .miilde jääsɪʔ kui lähed külapeole, siis teine näitab sulle tüdrukut ja ütleb: pane sa [nüüd] hästi tähele, et ta sulle hästi meelde jääks (pruudi valimisest). Vrd täämɪtämä

.uiama v <uiadaʔ, .uia> uhama, hoogsalt tegema ▪ kagos timä uiaś tah tuld vaat kus ta uhas siin tuld teha (küttis liiga kuumaks); esä ütel´: võtkõʔ koodɪʔ, .naakõʔ .uiama, sis .uissi .kuutõgaʔ isa ütles: võtke koodid, hakake uhama, siis peksime kootidega [reht]; riihh´ nii kuum, olt sa timmä uianuʔ külʔ, jätäʔ noʔ .maahha rehi [on] nii kuum, sa oled teda küllalt kütta uhanud, lõpeta nüüd ära. Vrd .undama2, .õ̭iama

ukõrdõlõma2 v <ukõrdõllaʔ, ukõrdõlõ> vaevaliselt liikuma, ukerdama ▪ miä sa ukõrdõlõt tah? mis sa siin ukerdad?; latsõkõnõ ukõrdõlõs üle .virksidõ lapsuke ukerdab üle vagude. Vrd ukõrdama2

.urvama v <urvadaʔ, .urva> hlv töinama, nutta ulguma ▪ midäs sa taah .urvat, ikõt mis sa siin ulud, nutad; timä ka .urvas umma miist, ärʔ om kooluʔ, tagasi ämp saaʔ, et .urvadõʔ tema ka nutab oma meest taga, [mees on] ära surnud, [kas siis meest] enam tagasi saab, kui töinad; mõnõʔ latsõʔ iks .urvssevaʔ .piimä paastu .aigu mõned lapsed ikka nõudsid valju nutuga paastu ajal piima; latsõʔ.rõipõʔ kääväʔ urvatõh, olõki‿i sukugi .vaiki hlv lapsereod käivad töinates, ei ole sugugi vait. Vrd .ervama, .irvama, .jõrvama

vaast|vaguvast adv asjata, põhjuseta ▪ vaastvaguvast tulõ sullõ murõh .sälgä, saʔ esi ei tiiäkiʔ põhjuseta tuleb sulle mure selga, [nii et] sa ise ei teagi. Vrd vaguvast

vahalanõ s <vahalasõ, vahalast> folk mesilane ▪ agu sinno õks no .kiildväʔ kimalasõʔ, .kaitsvaʔ .vasta vahalasõʔ (rahvalaulust) aga kui sind nüüd keelavad kimalased, tõrjuvad mesilased; mi tulõ‿ks sa mehiste .sisse, vahalaistõ .vaihõllõ (rahvalaulust) tule meie, mesilaste sekka, vahakandjate vahele. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalind

valimõʔ pl s <valimidõ, valimit> valjad, päitsed ▪ olõ‿i sa inämb uh´oldaʔ hobõnõ, valimildaʔ varsakõnõ (rahvalaulust) sa pole enam ohjeta hobune, päitseteta varsakene; minge‿ks teele .tervehina, .võtkõ‿ks ti Looja loogalõ, vaga jummal´ valimillõ (rahvalaulust) minge teele tervetena, võtke te looja loogale, vaga jumal valjastele. Vrd .päitseʔ

valɪtsõma2 v <validaʔ ~ valɪtsõdaʔ, valɪtsõ> vilistama ▪ jätäʔ jo tarõh valɪtsõminõ, mis sa valɪtsõt! lõpeta juba toas vilistamine, mis sa vilistad!; ku tarõh valɪtsõt, sis lätt tarõ palama, śoo oll´ vana.rahva .pelgämine kui toas vilistad, siis läheb maja põlema, see oli vanarahva kartus. Vrd valmahutma, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma, vilɪstämä

valmahutma v <valmahuttaʔ, valmahuda ~ valmahuta> korraks vilistama ▪ sa pitsidäʔ silmäʔ kinni, ma valmahuda sa pigista silmad kinni, ma vilistan; ku kakk valmahut, sis midä pahanduist tulõ kui kakk [inimese moodi] vilistab, siis tuleb mingi pahandus; ma lää .mõtsa, ku vaja tulõ, sis valmahudaʔ õnnõ ma lähen metsa, kui on vaja, siis ainult vilista; valmahut´ uma varsa mõtsast .vällä vilistas oma varsa metsast välja. Vrd valɪtsõma2, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma

vanhᴜtama v <vanhᴜtaʔ, vanhuda> folk vanandama, vanemaks muutma ▪ etsa‿ks, küünel´, küünüdäʔ ikä, valluś vaha, vanhudaʔ .veljä (rahvalaulust) et sa, küünal, küünita (pikenda) eluiga, hele vaha, [lase ilusti] vennal vanaks elada

vasśonka s <vasśonka, vasśonkat> leivaastja, leivaküna ▪ .tarrõ tuuʔ õks sa .valgõ vasśonka, leevämõhk ligitsilla (rahvalaulust) tarre too sa valge leivaastja, leivamõhk [too] lähedale. Vrd leevä|mõhk, leevä|.vaśna, mõhk, .vaśna

.veernahe adv õigesti, ausalt ▪ poig, elät õks sa .õkva .õigõhõ, virvekene, .veernahe (rahvalaulust) poeg, sa elad täiesti õigesti, virvekene ausalt; .pluuka mõista‿s ma pitäʔ .plootnahe, õga lää‿s mul vedõr .veernahe (rahvalaulust) atra ei osanud ma hoida tugevasti, ega läinud vedruäke mul õigesti

veerᴜ̈s adj <veerüsä, veerüsät> folk ladus, nobe, vilgas, viljakas, tubli ▪ .tarko õks tarõ.tütrekka, veerüsit virtinit (rahvalaulust) tarku toatüdrukuid, nobedaid virtinaid; tõõsõʔ kitiʔ õks kui .häste .häitsemist, veerüsäst viläsuvvõ (rahvalaulust) kui teised kiitsid head õitsemist, viljakaks viljasuve; põsõʔ olliʔ kui ubinakõsõʔ, olli‿ks ma veerüsä verega (rahvalaulust) mu põsed olid kui õunakesed, olin ma vilka verega; oll´ õks täl iih hüä hopõń, hüä hopõń, veerüs verrev (rahvalaulust) oli tal ees hea hobune, hea hobune, nobe raudjas; külä olt õks sa uibos veerüs veli, mino suur sugulanõ (rahvalaulust) oled sa, küla õunapuu, tubli vend, minu suur sugulane; kual olli‿ks ka .kuurmaʔ .korgõpaʔ, kual velel veerüsäpäʔ (rahvalaulust) kummal olid koormad kõrgemad, kummal vellel ladusamad

vingᴜtama1 v <vingᴜtaʔ, vinguda> aeglaselt tegema, aega viitma, viivitama ▪ tulõʔ jo ütśkõrd ar üles, mis sa vingᴜtat tah tõuse juba ükskord üles, mida sa siin venitad; vingᴜtas .tüügaʔ, tä mõist vingᴜtaʔ teeb tööd aeglaselt, ta oskab viivitada; vingᴜtas pääle .saajugaʔ, tiiä‿i midägiʔ, mis sääl saa muudkui venitab pulmadega, ei teagi, mis sellest saab. Vrd .hörkelemä, jokᴜtama, jokᴜtõlõma, joopatama, jorotama, jukkõlõma

virgastõhe adv ruttu, kiiresti, kärmelt ▪ käüʔ sa mul, latsõkõnõ, virgastõhe ärʔ käi sa mul, lapsekene, ruttu [kodus] ära. Vrd kibõhõhe, kipõstõ, kruutastõ, kõvastõ, käbehehe, .kähku, .kärmähe, ruttu, viksɪstõ, .vikstõh, virgastõ, .virka, .võrksahe

vitsist ~ vitsistü s <vitsistü, vitsistüt> võsa, põõsastik ▪ sääl um iks vesi vitsistüh, um iks tuli toomistuh (rahvalaulust) seal on vesi põõsastikus, tuli on toomikus; juu‿ks sa vett vitsistüst, laku‿ks vett landsikost (rahvalaulust) joo sa vett võsast, laku sa vett lombist. Vrd vitsistik, võpɪstik, võso

vool´u adv piisavalt, küllalt; piiramatult, vabalt ▪ mi lupa sul .kõikõ vool´u süvväʔ, midä sa esiʔ õ̭nnõ tahadõ me lubame sul kõike vabalt süüa, mida sa ise vaid tahad; eeläʔ lasi sul vool´u .joośtõllaʔ eile lasin sul piisavalt ringi joosta; hummogu sattõ .vihma vool´u hommikul sadas küllaldaselt vihma; .anti ka sis soldatillõ .viina vool´u anti siis ka soldatile viina küllalt. Vrd külält, viländ, vinäld

.võtlõma v <võtõldaʔ, .võtlõ> jõudu katsuma ▪ nimäʔ sääl .võtlivaʔ puhmu seeh, nigu .jõudu kaiʔ, katś kõvva saiʔ kokko nad rüselesid seal põõsas, katsusid jõudu, kaks kanget said kokku; ku sa tahat, sis saat sa pikä .võtlõmise peräst .võito kui sa [ikka] tahad, siis saad pärast pikka jõukatsumist võidu; .Tarto ala läät .taplõmma, Võnnu‿ks ala .võtlõmma (rahvalaulust) Tartu alla lähed taplema, Võnnu alla jõudu katsuma. Vrd .maadlõma, .väärdlemä

.vääkatama v <.vääkataʔ, .vääkata> patrama, pudrutama, ebaselgelt rääkima ▪ tääkań, saʔ nii .vääkatagu‿i, sullõ saa puul´ diakon, sa ära niimoodi pudruta, pool [andamitest] saab sulle. Vrd .porrama

.äinüist adv hädasti, väga ▪ tuuʔ sa mu .kastrik tagasi, mullõ om tuud .äinüist vaia! sa too mu kastrul tagasi, mul on seda hädasti vaja!. Vrd .ainsahe, .ainustõ, hädäste

ämmerdämä v <ämmerdäʔ, ämmerdä> , ämmärdämä <ämmärdäʔ, ämmärdä>
1. karjuma, nutma ▪ mis sa ämmärdät, ku jää‿äi .vaiki mis sa karjud, et vait ei jää
2. ammuma ▪ mis tuul lehmäl om viga, õt tä nii ämmärdäs? mis sel lehmal viga on, et ta niimoodi ammub?. Vrd ämmärdelemä

ävvätelemä v <ävvätelläʔ, ävvätele> osatama, ahvima ▪ mis sa ävvätelet minno mida sa ahvid mind; sa muud mõistaki‿iʔ ku ävvätelläʔ sa muud ei oskagi kui [teisi] osatada. Vrd mutɪtama2, oppõlõma, .õukama, .õukõlõma, ävvätämä

äüntś adj <äündsi, .äüntsi> hrv ainuke ▪ sa olõt mu äüntś sõ̭sarakõnõ sa oled mu ainuke õeke. Vrd ainukõnõ, ainus, äinᴜ̈ś