[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

ahta.kõistõ ~ .ahtakõistõ adv kitsukeselt ▪ usś om vallalõ .ahtakõistõ uks on natuke praokil

.ahtalik L adj <.ahtaliku, .ahtalikku> kitsavõitu ▪ rõivaś või ollaʔ .ahtalik rõivas võib olla kitsavõitu; .ahtaliku .perrä om kitsavõitu on

aid|viiŕ s <aid|veere, aid|viirt> aiaäär(ne ala) ▪ lasõ .lehmi aid.viirde lasen lehmi aia äärde; aidveereh om, kaeʔ, ni pää ribah tõõsõl aia ääres [ta] on, vaata, ja pea ripakil teisel (joodikust); .tossas pääle maah, kui .lõpnu lehmä mago aidveereh tossab muudkui maas [magada] nagu lõpnud lehma magu aia ääres; minge‿ks no, nõiaʔ, nõgõssihe, minge‿ks, arstiʔ, aid.viirde (rahvalaulust) minge nüüd, nõiad, nõgestesse, minge, külatohtrid, aia äärde

aig|pühi s <aig|pühi, aig|pühhi> kalendritähtpäev ▪ lihavõõdõh om kõ̭gõ .tähtsämb aigpühi lihavõtted on kõige tähtsam kalendritähtpäev

aig|tunń s <ao|tunni, ao|.tunni> / <aig|tunni, aig|.tunni> tund, aeg ▪ no śoo om küll ütś halv aigtunń no see on küll üks halb aeg || halva aig|tunń vaimude tund (tund enne keskööd), halb aeg ▪ halva aotunnil tohi‿i tüüd tetäʔ vaimude tunnil ei tohi tööd teha

.ainustõ adv hädasti, pakiliselt ▪ tuu asi om .ainustõ vaja ar aiaʔ too asi on hädasti vaja ära teha. Vrd .ainsahe, hädäste, .äinüist

alab ~ alap komp adj s <alaba, alabat> , alamb ~ alamp <alamba, alambat>
1. alam, alluv ▪ miiʔ ka olõ riigi alabaʔ meie ka oleme riigi alamad
2. vaesem, viletsam ▪ timä om alap must tema on minust vaesem; olõ‿i õks mu .kirstu kehvemb muid, annivakka alamb muid (rahvalaulust) pole mu veimekirst muudest kehvem, veimevakk teistest halvem (kas annivakk=veimevakk?ML)
3. madalam ▪ alabast sai viil ubinit kätte madalamalt [puu otsast] sain veel õunu kätte

alabah ~ alambah komp adv madalamal ▪ ma õks piät alabah olõma ma pean ikka madalamal olema (ei saa kõrgeid ameteid); poisślatś om .süäme .alla .korgõmbah, tütäŕlatś alambah poisslaps on südame all kõrgemal, tütarlaps madalamal; timä hinnäst alabah pidä ta peab ennast madalamaks (käitub alandlikult)

.algnõst adv algusest ▪ ilma .algnõst saanɪ om kõ̭ik´ śoo rahvas Pühä .Maaŕa rahvas ilma algusest saadik on kõik see rahvas Püha Maarja rahvas

apõrdama L v <apõrdaʔ, apõrda> van lobisema, latrama ▪ om täl suunahk, apõrdas pääle on tal alles suuvärk, muudkui lobiseb. Vrd .haiskama2, halõpalɪtama, .jahvma, kuulᴜtama, lablatama, lapatama1, .latrama, lobisõma, lopama, lototama, .lotrama, lõbɪstama1, lõbisõma, .lõust´ma, paalᴜtama, .plaahama, porgatama

armɪtsõma v <armidaʔ, armidsõ> hoidma, hoolima; kaasa tundma ▪ imä armɪtsõs last ema hoiab last; ma õks armidsõ näid, hüä kohe minnäʔ, parebit olõ‿i .tõisi ma ikka hoolin neist [sugulastest], on hea, [kui on] kuhugi minna, teisi paremaid pole; Iŕo palt´o om kuluhunᴜʔ külʔ, a viil´ saa kukki pall´o armidaʔ ka piltl Iro mantel on kulunud küll, aga [seda] saab veel kuigivõrd kanda. Vrd .armama, armatsõma

astak s <astagu ~ astaku, astakut> , astak´ <astagi ~ astaki, astakit> kõnnak, astumine, samm ▪ hobõsõ .kotsilõ õ̭ks üldäs: astak om hüä hobuse kohta ikka öeldakse: kõnnak on hea; ull´ ineminõ näüss jo astakist arʔ, sääne astak´ om, timä nõrgᴜs .päägaʔ rumal inimene paistab juba astumisest ära, selline kõnnak on, et kõngutab peaga. Vrd astuk´, astõk´

asõl´ s <.asklõ, asõld> askeldus, talitus ▪ tuu, ku naistõ.rahvaʔ umma .tal´tust tegeväʔ, .mõskvaʔ anomit vai .süütväʔ tsiku, vot tuu om asõl´ too, kui naisterahvad oma asjatoimetust teevad, pesevad nõusid või söödavad sigu, vaat too on talitus; saa‿ks tüü tettüs, saa asõl´ .aetus (rahvalaulust) saab töö tehtud, saab asi (askeldus) aetud. Vrd .asklõmine || asõld ajama koduseid talitusi tegema ▪ .asklõ ajamine, .ümbre kodo, .ümbre eläjide talituste tegemine, koduga seoses, loomadega seoses

ede|sõrḿ s <ede|sõrmõ, ede|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ pässä man om edesõrḿ, edesõrmõ man om .keskmäne sõrḿ pöidla juures on nimetissõrm, nimetissõrme juures on keskmine sõrm. Vrd nimehtesõrḿ, nimeti|sõrḿ

eevo interj ennäe ▪ eevo, ku om hüä! ennäe, kui hea!. Vrd edo

essüngine adj <essüngidse ~ essüngitse, essüngist> eksitav ▪ essüngine tii om, ku saa‿õi .õigõhe mõtsast .vällä eksitee on [see], mis ei viia õigesti metsast välja. Vrd essᴜ̈kine

hain|alonõ s <hain|alosõ, hain|alost> euf uss, rästik ▪ hainalosit om kattõ .sorti, lipugaʔ ommaʔ .väega hullᴜʔ, noilõ olõ‿i sõnno usse on kahte liiki, krooniga on väga hullud, nonde jaoks pole sõnu (nende salvamist ei saa lausumisega ravitseda). Vrd husś, jalasusi, pikk´elläi, puhmalonõ, siug, suuelläi

hakask´ s <hakaski, hakaskit> / <hakaske, hakasket P> puskar ▪ hakask´ om puhastamaldaʔ, proosta viin puskar on puhastamata, tavaline viin; ega õks nä inne .viina võta‿s, haara‿s .suuhtõ hakaskit (rahvalaulust) ega nad enne viina võtnud ega haaranud suhu puskarit; Ale õks joht võta‿s proostat, haara‿s Ale hakasket (rahvalaulust) Ale ei võtnud lihtsat [viina], ei haaranud Ale puskarit

halanõ adj <haladsõ, halast> halge täis ▪ halanõ hagu, puu ragojil om jätet .halga .sisse hagu [on] halge täis, puulõhkujatel on jäetud halge sisse

.hamba|vaǵa s <.hamba|vaja, .hamba|vak´a> nlj piip ▪ taa om sul hüä .hambavaǵa see on sul hea piip. Vrd himopuu, piip

hankatś adj <hankatsi, hankatsit> kängunud, kidur (loom) ▪ sääne hankatś om, tiiä‿i, kas tuust saa eläjät selline kidur on, ei tea, kas tast saab elulooma. Vrd hangunõ, kändsak

.hanklikanõ adj <.hanklikadsõ, .hanklikast> konksuline, konksudega, kidaline ▪ .hanklikanõ kiri .kindal konksuline kindakiri; .jaagri om .hanklikanõ ankur on konksudega

hannolinõ adj <hannolisõ ~ hannolitsõ, hannolist> , hannoline <hannolise ~ hannolitse, hannolist> sabaline, saba(de)ga ▪ hannolisõʔ .juudaʔ ommavaʔ mastõrah piltl kloostris on sabaga kuradid (mungad); vanɪk om hannoline P pärg on händadega (neiu peakattel paelad taga)

.harglikanõ adj <.harglikadsõ, .harglikast> haraline ▪ aiah om .harglikanõ puu, suuŕ ja jämme aias on haraline puu, suur ja jäme. Vrd haraliganõ

harmilinõ adj <harmilidsõ, harmilist> kiuslik; rahulolematu ▪ kaeʔ koh om harmilinõ miisś, kõ̭õ̭ aja .vasta vaat, kus on kiuslik mees, kogu aeg ajab vastu. Vrd kisa1, kisalinõ1, kisanõ, .kiustlanõ, kiustulinõ, kärbɪkunõ, kärre

haŕo1 s <haŕo, harŕo> veidrik ▪ om ütś haŕo on alles veidrik. Vrd jant, kummõt´

haŕok I s <haŕoga, haŕokat> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕokat kutsᴜtas ka .noorkast, tuu om vinne .värke tuhkrut kutsutakse ka noorkaks, see on vene moodi. Vrd haŕo2, haŕokanõ, noork, .tuhkru

harvalik adj <harvaliku, harvalikku> harva- v hõredavõitu ▪ harvalik om lina, võinuʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd harv, hõrrõ

heigonõ adj <heigodsõ, heigost> kergatslik; kergemeelne ▪ olõ‿i tuust .asja, heigonõ om, õi olõʔ .õigõt juttu, õi olõʔ teko kaʔ tollest pole asja, on kergatslik, pole tal õiget juttu, pole ka tegu. Vrd heigo, heiko, heikonõ, holdo

helgeh s <.helke, helgeht> , helgeʔ <.helke, helget> sära, läige ▪ õdagu om viil päävä helgeh .aknih õhtul on veel päikesesära akendel

helgäś adj <.helkä, helgäst> kiirgav, kirgas, särav ▪ siih om helgäś iä siin on kirgas jää; ma olli .helkä iä pääl ma olin kirka jää peal; ütś väega helgäś päiv oll´ oli üks väga särav päev. Vrd .helkjä, .helkäne

.helkjä adj <.helkjä, .helkjät> kiirgav, hele, särav ▪ .väega .helkjä päiv om väga hele päike on; .helkjä .näogaʔ särava näoga. Vrd helgäś, .helkäne

hellämä v <helläʔ, (ta) hellä> helisema, helama ▪ .härbäni iih om kullanõ .uibo, ubinagi otsah, ja kullatsõʔ tsirguki lauliʔ ku hellä õnnõ (muinasjutust) häärberi ees on kuldne õunapuu, õunadki küljes, ja kuldsed linnudki laulsid, nii et [õhk] lausa heliseb; sa esiʔ laulaʔ kõvastõ niguʔ mõts hellä (muinasjutust) sa laula ise kõvasti, nii et mets helab. Vrd helisemä, helämä, valisõma

helläne adj <hellädse ~ hellätse, helläst> hell, tundlik ▪ tä om .väega hellädse .süämegaʔ inemine ta on väga hella südamega inimene; uba naidi noorõ naase, herneh hellätse miniä (rahvalaulust) uba nais noore naise, hernes hella minia. Vrd hellɪk, helläk, neega, neesna

heresk´ s <hereski, hereskit> edev, kasvatamatu inimene ▪ ka koh om heresk´, käüse, naard ja indsɪtäs, a ko kiä midä .ütles, sis pakõ kui sutt vaat kus on kasvatamatu inimene, käib, naerab ja itsitab, aga kui keegi midagi ütleb, siis põgeneb nagu hundi eest. Vrd heiko, heŕosk´

herivelläʔ adv poolärkvel ▪ Tat´o maka‿iʔ, herivelläʔ om Tato ei maga, on poolärkvel. Vrd herevil, herevälläʔ, kassikullᴜsseh, .kerk´velläʔ

.herne|tśopanõ adj <.herne|tśopadsõ, .herne|tśopast> rõugearmiline ▪ .tütrik om .hernetśopanõ tüdruk on rõugearmiline. Vrd .hernetśopõnõ, .herne|tähine

.herne|tśopp s <.herne|tśopa, .herne|tśoppa> rõugearm ▪ .hernetśopp ne .hernetäht´, tuu om kõ̭ik´ ütś rõugearm ja rõugemärk, neil on sama tähendus. Vrd .herneasõ, .herne|täht´

herranõ adj s <herradsõ, herrast> , herräne <herrädse, herräst>
1. härra ▪ hüäʔ .rõivaʔ säläh ja kalossɪʔ pääl, vot om herranõ head riided seljas ja kalossid [jalatsite] peal, on alles härra; eit´.määntseʔ herrädseʔ tullivaʔ Petserest .partsõ .tapma mingisugused härrased tulid Petserist parte tapma
2. härrandlik ▪ tä om .väega herranõ, taha‿ai tiidäʔ võttaʔ midagɪʔ ta on väga härrandlik, ei taha midagi teadmiseks võtta (ei lase endale seletada). Vrd herräkaś

.hiitra adj <.hiitra, .hiitrat>
1. kaval, salakaval ▪ taal mehel om .hiitruist pall´o, a tõõnõ om viil .hiitrap sel mehel on vigureid palju, aga teine on veel kavalam; .hiitra miisś, mõist vigurit pitäʔ salakaval mees, oskab krutskeid visata; a sinnäʔ kivist .liina minek´ om pahadu .hiitra ja vaivaline (muinasjutust) aga sinna kivist linna minek on väga keeruline ja vaevaline. Vrd kavval´, nässo
2. taiplik, leidlik, osav ▪ timä om .hiitra miisś, tüü pääle .hiitra ta on taiplik mees, taiplik tööd tegema; ommaʔ õks mul Soomõh sugulasõʔ, Helsingih .hiitra hõim (rahvalaulust) mul on Soomes sugulased, Helsingis taiplik hõim
3. hrv hea, kvaliteetne ▪ kotoh värmɪtäs villast, .paklast ka liinah, saa värḿ .hiitramb kodus värvitakse villast [lõnga], takust ka linnas, jääb ilusamat värvi

hilbõnuʔ nud-part adj <hilbõnu, hilbõnut> räbaldunud ▪ vana kartohka kott´ om arʔ hilbõnuʔ vana kartulikott on räbaldunud. Vrd hilbanõ, hilbõnõ

hill´ak adj <hill´agu, hill´akut> , hilläk <hillägu, hilläkut> aeglane, pikatoimeline; saamatu ▪ hill´ak jovva‿i kohegi uma .tüügaʔ aeglane ei jõua oma tööga kuhugi; Tepo om sääne hilläk Tepo on selline saamatu. Vrd hilläkunõ, hillälik

hilläkunõ adj <hilläkutsõ, hilläkuist> aeglane, pikaldane ▪ härǵ om .väega hilläkutsõ .tüügaʔ härg on väga aeglane tööd tegema. Vrd hill´ak, hillälik

.hinde|.viisi ~ .hindä|.viisi adv omamoodi, isemoodi ▪ tä om .hinde.viisi .väega ta on väga omamoodi. Vrd eiś|.muudo

.hindäst P adv omaette, iseeneses; iseenesest ▪ ma nii .hindäst kõ̭nõlõ, tekku‿iʔ .vällägeʔ ma räägin sedasi omaette, ära tee väljagi; ainolt ütś miisś om, kes, ko tulõ kerɪkohe, lääväʔ .kündleʔ palama, .hindäst on ainult üks mees, kelle kirikusse tulles lähevad küünlad iseenesest põlema. Vrd eś|.hindäst, eiś|.hindäst, .hindähe

hinnäst|sääne adj <hinnäst|.sääntse, hinnäst|säänest> piltl sedapsi (rase), raskejalgne ▪ ku tahõta‿i üldäʔ, et om rassõ, sõ̭s üldäs, et timä om hinnästsääne kui ei taheta öelda, et on rase, siis öeldakse, et tema on sedapsi; naane oll´ kotoh hinnästsääne, a miisś lask´ .ilma piteh juvvõh naine oli kodus sedapsi, aga mees jõi ja lasi mööda ilma ringi. Vrd kõhn, rassõ, rassõ|jalalinõ

hobo s <huu, hopo> , hobu <huu, hopu> mära ▪ meil .selgeʔ huuʔ ollikiʔ, esä pei hopa meil ainult märad olidki, isa kasvatas märasid; huul om vars märal on varss; esä and´ pujalõ .väega kõhna huu isa andis pojale väga kõhna mära; hobalõ andas .kaaru märadele antakse kaeru. Vrd .huukõnõ, märä

hobõsõ|hapu|hain s <hobõsõ|.hapnõ|haina, hobõsõ|.hapnõt|.haina ~ hobõsõ|hapund|.haina> kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ hobõsõhapund.haina om .väega rassõ .vällä kakkuʔ kärnoblikat on väga raske [maast] välja kitkuda. Vrd kärnhain, kärnä|hain, kärnä|leht

hol´o adj s <hol´o, holl´o> kerglane ▪ tä om sääne hol´o ta on selline kerglane (pole tõsiselt võetav). Vrd holdo, holoṕ, horosk´

hori s <hori, horri> / <hoŕa, horŕa> koi ▪ hori sööse .rõiva arʔ, tege mulgu sisse koi sööb riiet, teeb augu sisse; ma .arva, et śoo om hoŕol aet ma arvan, et see on koide söödud. Vrd kari2, koi

hudi s <hudi, huti> lastek hunt, hundu ▪ hudi om mõtsah, susi, noh hundu on metsas, hunt, noh. Vrd hud´o1, suśo, tśudśo

hurmahutma v <hurmahuttaʔ, hurmahuda ~ hurmahuta> mühatama ▪ ku tä pahanõ om, sis piä‿iʔ pikkä juttu, hurmahut õ̭nnõ, ku .miäki .miildü‿iʔ kui ta pahane on, siis ei pea pikka juttu, mühatab ainult, kui miski ei meeldi; .ütle‿s timä midägiʔ, hurmahut´ õ̭nnõ ni lätś .arkiʔ ta ei öelnud midagi, mühatas ainult ja läkski ära. Vrd hurmahtama, hürmähtämä, hürmähütmä

huudõŕ I s <huudõri, huudõrit> , huutõŕ I <huutõri, huutõrit> üksiktalu, krunditalu ▪ huudõri pääle lätś, .tõistõ .paika elämä läks talu pidama, [läks] teise kohta elama; kui timä võtt talo kotusõ .vällä, sis tuu om huutõŕ kui tema võtab talukoha välja, siis too on üksiktalu. Vrd .puustus

hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukond ▪ mis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1

hõimu|päiv s <hõimu|päävä, hõimu|.päivä> hõimupäev, seto pulmade kolmas päev, mida veedeti sugulastega omavahel nii mõrsja- kui ka peiukodus ▪ ütś om sajapäiv, tõõnõ om vakapäiv, kolmas hõimupäiv üks on pulma saajapäev, teine on vakapäev, kolmas on hõimupäev

hõkst ~ hõkst´ interj luksti ▪ Mihal´ jõi innestä kaivo man .külmä vett, noʔ om hõkst ja hõkst Mihal jõi ennist kaevu juures külma vett, nüüd teeb luksti ja luksti. Vrd jõkst

hõllõ adj <hõlõhõ, hõlõhõt> / <hõllõ, hõllõt>
1. halgas, kergesti lõhenev ▪ hõllõ kõiv om õgõv ja lätt .höste .lahki halgas kask on sirge ja läheb hästi lõhki. Vrd .halksa
2. õhuke ▪ hõllõ .rõivakõnõ om kõhn rõivas õhuke riideke on vilets riie. Vrd .ohkanõ, ohkukanõ, ohᴜkõnõ
3. piltl lihtsameelne ▪ hõllõ inemine, olõ‿iʔ vikuŕ, om proosta, ull´ timä ei olõʔ, .veit´kese nigᴜ .puudus lihtsameelne inimene, ei ole krutskitega, on lihtsakene, rumal ta ei ole, [ainult] veidi nagu [mõistust] puudu. Vrd .kergekene, kergelik, lokinõ

härä|hain s <härä|haina, härä|.haina> härghein (Melampyrum) ▪ härähain om pikk´ ja .pehmekene, mõ̭ni kuts jäneshain härghein on pikk ja pehmeke, mõni kutsub jänesheinaks. Vrd härǵhain, jänes|hain

häälɪtsüś s <häälɪtsüse, häälɪtsüist> silitus, silitamine ▪ ku ma pääd häälidse, sis tuu om häälɪtsüś kui ma pead silitan, siis too on silitus

höörɪk|hain s <höörɪk|haina, höörɪk|.haina> ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia) ▪ höörɪkhainaʔ kasusõʔ suu pääl huulheinad kasvavad soos; höörɪk.haina .näeki‿eiʔ .õigõhe, niipall´o till´okõnõ om huulheina ei näegi õieti, ta on nii pisike

.hürmelemä v <.hürmelläʔ, .hürmele> porisema, torisema; ärplema ▪ .vanõmbaʔ sõ̭sarõʔ .hürmeleseʔ: mis saʔ tulliʔ meil vanaimä poolõ takah vanemad õed torisevad: miks sa tulid meile vanaema juurde järele; poig ei .hürmeleʔ, a minnij om sitõb poeg ei torise, aga minia on halvem; sääl nakas õks .takjas .taplõma, suur hüdsi .hürmlemä (rahvalaulust) seal hakkab takjas taplema, suur süsi ärplema. Vrd hürmähtämä, hürmähütmä, jarisõma, jõrisõma

.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllus ▪ rahvas jovva‿as ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus

.hüürdläne s <.hüürdläse, .hüürdläist> , .hüürläne <.hüürläse, .hüürläist> herilane; vapsik (Vespa crabro) ▪ .hüürläiste pesä om haina seeh vapsikute pesa on heina sees. Vrd hürüläne

iih|käsi2 s <iih|käe, iih|kätt>
1. eestööline ▪ esä oll´ kõ̭õ̭ haina.niitmisel iihkäsi isa oli heinaniidul alati eestööline
2. eeskäsi (kaardimängus) ▪ mul om iihkäsi .kävvuʔ, ma käu .vällä ma olen eeskäsi, ma käin välja (alustan mängu)

.iirdlik adj <.iirdligu ~ .iirdliku, .iirdlikku> uurdene, uuretega ▪ ütel puul .iirdõʔ, tõõsõl puul .iirdõʔ, kagoh om .iirdlik tii ühel pool uurded, teisel pool uurded, vaat kus on uurdene tee. Vrd .iirdine, .iirdlikanõ, .jõ̭õ̭rdlik, .jõ̭õ̭rdlikanõ, .jõ̭õ̭rdõnõ

iiś|käsilde adv vastupidi, nuripidi ▪ iiśkäsilde keerotõt lang, tuu om taasperi keerotõt vastupidi keerutatud lõng, too on tagurpidi keerutatud

.ilja|päiv s <.ilja|päävä, .ilja|.päivä> , .iljä|päiv <.iljä|päävä, .iljä|.päivä> eeliapäev, 20. VII / 2. VIII ▪ Setomaal jakapäiv vai .iljapäiv, tuu om ütś Setomaal [öeldakse] jaagupipäev või eeliapäev, too on üks ja seesama. Vrd .ilja, jakapäiv

illanõ adj <illadsõ, illast> / <.ildsõ, .ildsõt L> / <.iltsõ, .iltsõt L>
1. hiline ▪ illadsõʔ viläʔ lääväʔ mõ̭nikõrd hukka hilised (hilja külvatud) viljad lähevad mõnikord hukka; üteʔ kadaja maŕa ʔ ommaʔ .iltsõmpaʔ, nuuʔ saavaʔ sügüsetseh jaoh .valmist ühed kadakamarjad on hilisemad, need saavad sügisesel ajal valmis; .iltsõst jäi rüä tegemine rukkikülv jäi hiljaks; päiv om jo .iltsõh .lõunõh on juba õhtupoolik. Vrd illak, illakunõ
2. hiljutine ▪ .iltsõ ao iist käve siih hiljuti ta käis siin

ilmalinõ adj s <ilmalidsõ ~ ilmalitsõ, ilmalist>
1. maapealne olend ▪ jää‿i mi .kiäkiʔ ilmalitsõst ega me keegi maa peale jää (oleme kõik surelikud). Vrd ilmulinõ
2. piltl ringihulkuja, püsimatu ▪ taa om ilmalinõ, .ilma-maad piteh käu pääle videldeh see on rahutu hing, muudkui käib ja logeleb mööda ilma-maad

imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine ▪ .õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgä‿i kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus

iʔe I adj <iʔe, iʔet> lastek pai, hea ▪ iʔe latś pai laps; tuu om hüä latś, ku jo iʔest üldäs ärʔ see on hea laps, keda juba paiks kutsutakse. Vrd kuku1, kull´a, linnu1, maŕa, tsirgu

irvɪkelläʔ adv irevil, paokil ▪ irvɪkelläʔ kaess pääle, ku vihanuʔ om vaatab aga irevil [suuga], kui vihane on. Vrd irvɪkil

irvɪkil adv irvakil, paokil ▪ uss om irvɪkil uks on paokil; ummõlus om irvɪkil piltl õmblus on lahti (hargnenud). Vrd irvɪkelläʔ

.istjaʔ pl s <.istjide, .istjit> istjad, paastueelne neidude ühisketrus v ühine käsitöötegemine koos lõbustustega ▪ ku om lihasüük´, sõ̭s om õga õdagu kulänja .istjide .aigu enne paastu (kui võib liha süüa), siis on igal õhtul tüdrukute istjate aegu pidu. Vrd .istjatsõʔ, istõ1, istõliseʔ

ivanaskorona s <ivanaskorona, ivanaskoronat> , ivanoskorona <ivanoskorona, ivanoskoronat> Ristija Johannese surmapäev, 29. VIII / 11. IX ▪ ivanaskorona ei olõʔ nii .praasnik, kerikupäiv õ̭nnõ ivanaskorona ei ole nii pidu, on ainult kirikupäev; ivanoskorona om kurvaline päiv, pühä Jaani pääragomise päiv, paastupäiv ivanoskorona on kurb päev, püha Jaani pea maharaiumise päev, paastupäev; ivanoskorona pääväl om rügä är külvet Ristija Johannese surmapäevaks on rukis külvatud

jaagõŕ s <jaagõri, jaagõrit> ankur ▪ laiv om jaagõrih, jummal´ .hoitku, ku suurõʔ jaagõriʔ ollivaʔ! laev on ankrus, jumal hoidku, küll olid suured ankrud!. Vrd .jaakaŕ, .jaakri

jaahenõ adj <jaahetsõ, jaahest> jahedavõitu, veidi jahe ▪ vanol om veri külmäst lännöʔ, jalakõsõʔ jaahetsõst (rahvalaulust) vanakestel on veri külmaks läinud, jalakesed pisut jahedaks. Vrd jaah´, jahhe

jaat I s <jaadu, .jaatu> mürk ▪ juu .jaatu ni om valmɪs kaʔ kui joob mürki, siis on valmis kah (surnud). Vrd ihvt, jõ̭hvt´, kihvt

jahvanõ adj <jahvadsõ, jahvast> jahune; tuhkjas ▪ kott om jahvanõ kott on jahune; .rõivaʔ ommaʔ jahvadsõʔ riided on jahused. Vrd jahunõ, jauhunõ

jonń1 s <jonni, .jonni> / <jonni, .jonne P> vingerjas (Misgurnus fossilis) ▪ jonń om sääne joonilinõ kalakõnõ vingerjas on selline triibuline kalakene; jonń, sääne jooniline kalakõnõ, .jonne ei olõʔ patt süvväʔ, tä om jälle kül kaiaʔ P vingerjas, selline jooniline kalakene, vingerjat ei ole patt süüa, ta on küll kole vaadata. Vrd junń1, kiidsu|kala

joobᴜtama v <joobᴜtaʔ, joobuda> , joopᴜtama <joopᴜtaʔ, joopᴜta> vanduma, sõimama ▪ joobudi timmä kõ̭õ̭ .perregaʔ sõimasin teda ja kogu ta peret; sis tä joopᴜtas, ku puŕoh om siis ta vannub, kui purjus on. Vrd jopᴜtama, tsordsahutma, .tsortśma, .vanma, vannᴜskõlõma

joosɪk3 s <joosɪka, joosɪkat> euf hiir ▪ oi, meil om pall´o joosɪkit, .kasśki om, midägi ei jõvvaʔ tetäʔ oi, meil on palju hiiri, kasski on, [aga see] ei suuda midagi teha; tõist eläjät õks õi kutsᴜta joosɪkast ku hiirt muid loomi ei nimetata jooksikuks, ainult hiirt. Vrd hiiŕ

.juṕlikanõ adj <.juṕlikadsõ, .juṕlikast> tombuline, ebatasane ▪ lang om .juṕlikanõ, jupiʔ siseh lõng on tombuline, topid sees. Vrd .jomṕlikanõ, jundõnõ, .junt´likanõ, .komplikanõ, .kont´likanõ, kundõnõ || .juṕlikadsõʔ kartohkaʔ plekilised kartulid

jõlbasnik P s <jõlbasniku, jõlbasnikko> paigalpüsimatu isik v loom, hulkuja ▪ meil lehem om paraś jõlbasnik meie lehm on paras hulkuja. Vrd joosɪk1, .jõõsnik, kedro, kedrᴜś

.jämtüs s <.jämtüse, .jämtüst> , .jämtüś <.jämtüse, .jämtüist> jämedus, tüsedus ▪ käevarrõ .jämtüs jo om taa puu sellel puul on juba käsivarre jämedus; ka kel om .jämtüst! vaat kellel on tüsedust! (on alles paks)

jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvt ▪ ko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar laua taha läheb ja esimese peekritäie viina ära joob, siis surevad nad ära, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´

.jõ̭õ̭rdlik adj <.jõ̭õ̭rdliku, .jõ̭õ̭rdlikku> rooplik ▪ sügüse om tii .väega .jõ̭õ̭rdlik sügisel on tee väga rooplik. Vrd .iirdine, .iirdlik, .iirdlikanõ, .jõ̭õ̭rdlikanõ, .jõ̭õ̭rdõnõ, .rüüpine

kaala|kõrd s <kaala|kõrra, kaala|.kõrda> seto naise kaelaehe; tihedalt ümber kaela kantav müntidest kaelakee ▪ panni kaalakõrraʔ .kaala panin kaelaehted kaela; kaalakõrd om .kümnist .kopkist tett kaelakee on kümnekopikalistest tehtud. Vrd kaaladsiʔ, kiit´, rahadsõʔ, rahakõrd

kadõhusõ|hain s <kadõhusõ|haina, kadõhusõ|.haina> nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) ▪ kadõhusõhainaʔ .häitseseʔ ilosahe, tsäi om kurgulõ hää nõmm-liivatee õitseb ilusasti, [selle] tee on kurgule hea

kaek´ s <.kaeki, .kaekit>
1. väljanägemine, välimus ▪ .kaekist om, õt saa .vihma paistab, nagu oleks vihm tulekul; .kaekist kui .hiitäs ullɪst, nigu ulli .näogaʔ .hiitäs välimuselt paistab lollike, justkui rumala näoga paistab
2. vaatamine ▪ näiol .olle huul´ hobõsõst, kaek´ kaara.süüjäst (rahvalaulust) neiu kandis hoolt hobuse eest, vaatas kaerasööja järele; om iks hüä ime meelest, kallis ime .kaekist (rahvalaulust) [laps] on hea ema meelest, kallis ema silma läbi

kahardama v <kahardaʔ, kaharda> kähardama, lokkima ▪ sääne pulk om, mingaʔ kahardõdas hiust selline pulk on, millega kähardatakse juukseid; .tütrigᴜʔ tegeväʔ hiust .kutŕa, kahardasõʔ neiud lokivad juukseid, kähardavad. Vrd kudŕatama, .lok´ma, tsibratama, .tsiprama, tsärotama

kalun I s <kaluna, kalunat> suur kirves ▪ kalunagaʔ lahk´ puid suure kirvega lõhkus puid; kalun om nühr kirvõs iä .lahkmise jaost kalun on nüri kirves jää lõhkumiseks. Vrd kirvõs

kalõlik adj <kalõligu, kalõlikku> kalk, kalgivõitu ▪ ma olõ‿i .löüdnüʔ üttegɪ, et om kalõlik ma ei ole leidnud ühtki, kes oleks kalgi südamega. Vrd kalǵ, kalk´, kalõlinõ

kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbi ▪ täl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse maka‿i, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi

kana|koorᴜh adv piltl krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ lang om .veiga kiird, nigᴜ kanakoorᴜh kõ̭ik´ lõng on väga keerd, nii et krussis kõik; kanakoorᴜh langast saa‿ai hüvvä rõivast kaʔ krussis lõngast ei saa ka head riiet; lang om tsibrah .veiga, mõ̭ni kotᴜs kanakoorᴜh lõng on väga krussis, mõni koht sõlmiline. Vrd kanakaalah, keeroh, kuuroh

kana|.näogaʔ indekl adj
1. kanapime ▪ kes õdagu vai .üüse ei näeʔ, tuud üteldi, et taa om kana.näogaʔ kes õhtul või öösel ei näe, selle kohta öeldi, et ta on kanapime. Vrd kanasilmäʔ
2. lühinägelik ▪ kana.näogaʔ kiä om, timä ei näeʔ kes on lühinägelik, see ei näe [kaugele]; kana.näogaʔ kaess .lähkost, nõ̭na aja .lähkohe, ku lugõ ja silmäteräʔ .käändleseʔ lühinägelik vaatab lähedalt, ajab nina lähedale, kui loeb, ja ta silmaterad keerlevad

.kandlikanõ adj <.kandlikatsõ, .kandlikast> kände täis, kännuline ▪ .raodo om .kandlikanõ, .kanda vahel kasusõʔ vabõrnaʔ P raiesmik on kände täis, kändude vahel kasvavad vaarikad. Vrd kannalinõ, kannanõ, kannɪkanõ, kannulinõ

kannanõ adj <kannadsõ, kannast> kännuline, kände täis ▪ maa om kannanõ, nii et .hoitkuʔ maa on kände täis, nii et hoidku; kannadsõ kotusõ pääl kasᴜs ulli pall´o palohkit kände täis kohas kasvab väga palju pohli. Vrd .kandlikanõ, kannalinõ, kannɪkanõ, kannulinõ

kannɪkanõ adj <kannɪkatsõ, kannɪkast> kännuline, kände täis ▪ maa om kannikanõ ni kivine maa on kände täis ja kivine; kivetseʔ õks teil ommaʔ kid´o põlluʔ, kaŕamaaʔ kannikatsõʔ (rahvalaulust) kivised on teie kitse põllud, karjamaad kände täis; vell´o õks meil künni kütᴜ̈sit, kaki õks .maida kannikatsi (rahvalaulust) vend meil kündis kütiseid, kännulisi katkus maid. Vrd .kandlikanõ, kannalinõ, kannanõ, kannulinõ

kańok I s <kańoga, kańokat> uisk; jääraud ▪ tśuraʔ .laskvaʔ kańokidõgaʔ iä pääl .vissi poisid lasevad uiskudega jääl liugu; ma lää kańogagaʔ iä pääle katatama ma lähen jäärauaga jääle uisutama; mõ̭nõl om katś kańokat mõnel on kaks uisku. Vrd visś|raud

kapõrduma v <kapõrdudaʔ, kapõrdu> tuigerdama, tuikuma; komistama ▪ ku ineminõ om puŕoh, sis kapõrdus .maahha kui inimene on purjus, siis komistab [ja kukub] maha; .haigõ jovva‿i .astuʔ, kapõrdus, kapõrdus ja satas .maahha haige ei jõua astuda, tuigub, tuigub ja kukub maha. Vrd kapõrdama, kapõrdõlõma, kumahtuma, kumaskõlõma, kumastuma, tsummõrduma, tuidõrdama

kaŕatś I adj <kaŕatsi, kaŕatsit> äge, käre; vihane, äkiline ▪ kaŕatś om vihas, kaŕatś om tulinõ äge [inimene] on vihane, äge on tuline; mõ̭ni ineminõ om kaŕatś ku katai, tõõnõ om tasanõ piltl mõni inimene säriseb kui kadakas, teine on tasane. Vrd krõpõ, tsärre, vihhas

kardsõhtuma v <kardsõhtudaʔ, (ta) kardsõhtus> jäätuma ▪ lakõ pääl om maa ar kardsõhtunuʔ lagedal on maa jäätunud. Vrd .iätämä1, kardsõhtama, karsatama

karɪtama v <karɪtaʔ, (ta) karɪtas> koitama ▪ vei .kaska tarõ pääle, no om .arki karɪtõt viisin kasuka pööningule, nüüd on [juba] ära koitanud. Vrd jussᴜtama

kark´ s <kargi, .karki> hrv kantsik, piits, nuut ▪ härätsoori kark´, tuu om hallᴜś härjasoorast kantsik, too on valus; ku võtt´ härätsoori kargi ja and´ tõõsõlõ üle kühmä, sis oll´ vesi silmɪst väläh kui võttis härjasoorast kantsiku ja andis teisele üle turja, siis oli [tollel] vesi silmist väljas. Vrd karbatś, piitsk, ruusk

.karmanik s <.karmaniga, .karmanikka> , karmanik I <karmaniga, karmanikka> tasku ▪ mul om nõ̭narätt´ .karmanigah mul on taskurätt taskus; kaeʔ, mul pindsakul ommaʔ .karmanigaʔ vaata, mu pintsakul on taskud; raha oll´ pant karmanikka I raha oli taskusse pandud. Vrd .karman, .tasko, tassɪk

.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saama ▪ inemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovva‿i inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minku‿iʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse

karvõtuma v <karvõtudaʔ, karvõtu> habetuma, karva kasvama ▪ Sahhaŕ om arʔ habõndõgaʔ karvõtunᴜʔ Sahhar on habemesse kasvanud. Vrd karvatama, karvõnduma

kassi|pink´ s <kassi|pingi, kassi|.pinki> / <kassi|pingi, kassi|.pinke P> kassipink, madal pink ahju kõrval ▪ aho küle kõrvalõ oll´ pant kassipink´, tõõsõ otsa pääle .panti sängü lavva otsaʔ ahjukülje kõrvale oli pandud kassipink, teise otsa peale pandi voodilaudade otsad; kassipink´ om aho kõrvah, mingaʔ aho pääle minnäʔ ahju kõrval on kassipink, millega ahju peale minna; tulõʔ õ̭ks lavva mano, kassipingi pääl või tsiakaŕᴜs süvväʔ tule ikka laua äärde, ahjupingil võib seakarjus süüa. Vrd kerk1, pink´1

kasvand1 s <kasvandu, kasvandut> / <kasvando, kasvandot> kasuema v kasuisa, kasuvanem ▪ esä kasvat´ .vaesit.latsi üles, tä om näile kasvand isa kasvatas vaeslapsi üles, ta on neile kasuisa; tä om taalõ kasvand, olõ‿i uma esä ta on sellele kasuisa, ei ole oma isa; eläs kasvandu man elab kasuvanema juures. Vrd kasu|vanõb

katsɪs s <katsisõ, katsɪst> sääs, kalatõke võrkkotiga ▪ katsisõ poig om sääne sama ku mõrral sääsakott on samasugune kui mõrral

kavvõndõhe ~ kavvõndõhõ ~ kavvõndahõ adv kaugele ▪ või, kavvõndõhe om minnäʔ oi, tuleb kaugele minna; veleʔ lätsiʔ kavvõndõhe .mõtsa ni teiʔ maja vennad läksid kaugele metsa ja tegid maja; võso kannᴜst lää‿äi kavvõndõhe (kõnekäänd) käbi ei kuku kännust kaugele; ma sattõ .maaha ni küpäŕgi linnaś kavvõndõhe ma kukkusin maha, nii et mütski lendas kaugele. Vrd kavvõkõistõ

kedso s <kedso, .ketso> , ketso <ketso, ketsot>
1. kedervars ▪ kedsokanõ om nigu vokikanõ kedervars on nagu väike vokk; kelle keerät ketsokanõ, veerät villavokikanõ (rahvalaulust) kellele keerutad kedervarrekene, veeretad villavokikene; keeräʔ, keeräʔ ketsokanõ, valaʔ .vaski vokikanõ (rahvalaulust) keerle, keerle, kedervarreke, vala vaskne vokikene. Vrd keeri, kista|varś, verehtin
2. vokk ▪ .ketso keerätämä vokki ringi ajama (tegevus laulumängus); kua .tütrik hoolõline oll´, kõ̭gõ timä õks ketsot kedräs P kes tüdrukutest oli hoolikas, see ikka alati ketras vokiga. Vrd vokk´

keele|lapɪts s <keele|lapidsa, keele|lapɪtsat> piltl lobasuu ▪ om tä keelelapɪts, porijuttu aja .vällä suust on alles lobasuu, ajab lora suust välja. Vrd apat´, haipa, hauśa, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta

kehi|.kiäkiʔ pron <kehi|.kinkagɪʔ ~ kehi|kellegɪʔ, kehi|kedägiʔ> , kihi|.kiäkiʔ <kihi|.kinkagɪʔ ~ kihi|kellegɪʔ, kihi|kedägiʔ> mitte keegi ▪ olõ‿i sääl tarõh kehikedägiʔ ei ole seal toas mitte kedagi; kelles om poisal linanõ püks vai hamõh, kehi.kelgi olõ‿i, kõ̭igil ostõt kellel poistest on veel linane püks või särk, mitte kellelgi ei ole, kõigil [on] [poest] ostetud; inäbät kihi.kiäki es olõ nännᴜ̈ʔ rohkemat ei olnud mitte keegi näinud; õs jääʔ kihikedägiʔ kodo mitte kedagi ei jäänud koju; .Pankjavitsah om puhadel´nä, kel olõ‿õi kihikedägi Pankjavitsas on vaestemaja [neile], kellel ei ole [enam] mitte kedagi; no tuu‿ui kihi.kiäki kunna.kapstit lehmile praegusel ajal ei too keegi lehmadele konnakapsaid. Vrd .kiäkiʔ

kehnälik adj <kehnäligu ~ kehnäliku, kehnälikku> kõhn, lahja, kõhetu ▪ kehnälik, tuu nigᴜ kõhn ineminõ, a eläjät saat ka nii üldäʔ kõhetu, too on kõhn inimene, aga looma kohta saab ka nii öelda; .tütrikkugɪ küüsᴜ̈t, sis üldäs õt kehnälik om, kõhn ja lühkokõnõ, õi olõ tubli, tukõv kui otsid teenijatüdrukut, siis [ka] öeldakse, et on kõhetu, kõhn ja lühike, ei ole toekas, tugev. Vrd hurdanõ, kehv, kehväline, kehväne, kildanõ, kuivalik, kõhn, kõhõdu

kendso s <kendso, .kendso> jõud, ramm ▪ om śool hobõsõl .kendso, tä vidä hüä usugaʔ ja kõva kendsogaʔ, toolõʔ panõʔ vai kivipoolõʔ pääle on sellel hobusel alles jõudu, ta veab hea usu ja kõva jõuga, tollele pane või [veski]kivipooled peale. Vrd joud, jõud, kõvᴜtus

kepetś s <kepedsi, kepetsit> kepike ▪ kepedsigaʔ lüvväs, otsanɪ kepṕ õ̭ks om suurõb lüüakse kepikesega, päris kepp on ikka suurem. Vrd kepṕ

kergelik adj <kergeliku, kergelikku> , .kergelik <.kergeliku, .kergelikku>
1. kerglane, kergemeelne ▪ väümiisś sääne kergelik om, mis sa tiit väimees on selline kerglane, mis sa ikka teed. Vrd hõllõ, .kergekene, .kerglik, lokinõ
2. kergevõitu ▪ täl om elo .kergelik tal on elu kergevõitu (muretu)

.kerk´velläʔ adv
1. kohevil ▪ hainaʔ ei olõ sõkᴜt kinni, ommaʔ .kerk´velläʔ heinad ei ole [virna] kinni sõtkutud, on kohevil. Vrd horgulõ, hõrgulõ, hõrguvallaʔ
2. elevil, millekski valmis ▪ latś om .kerk´velläʔ, valmɪś minemä ega kõrd laps on elevil, valmis iga kord minema. Vrd herevil, herevälläʔ
3. poolärkvel ▪ ma kuuli kõ̭ik´, ma olli .kerk´velläʔ ma kuulsin kõik, ma olin poolärkvel. Vrd herevil, herevälläʔ, herivelläʔ, kassikullᴜsseh

keselt adv keskpäraselt, keskmist viisi ▪ keselt śoo elo om, ei hää ei halv keskmist viisi see elu on, ei hea ega halb. Vrd .keskelt

kessev I s <kesevä, kesevät> nahk; kest ▪ mul om hainalosõ kessev tarõ pääl mul on ussinahk pööningul. Vrd kese, kesi

kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenema ▪ puu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoiss ▪ kesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmees ▪ tuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkuma ▪ keväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jääma ▪ põrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä

kidsɪkene adj <kidsɪkese, kitsɪkeist> , kitsɪkene <kitsɪkese, kitsɪkeist> kitsivõitu ▪ tä om sääne kitsɪkene, kitsipoolõline ta on selline kitsivõitu, kitsipoolne. Vrd kitsi|poolõline

kidsi|külm s <kidsi|külmä, kidsi|.külmä> käre külm, pakane ▪ säänest kidsi.külmä olõ‿i viil olnᴜʔ sellist käredat külma ei ole veel olnud; panõʔ .kindaʔ kätte, väläh om kidsikülm! pane kindad kätte, väljas on käre külm!. Vrd kidso|külm

kidsɪste ~ kitsiste adv kitsilt, napilt ▪ mi taloh anda‿i kaŕᴜsõlõ kidsɪste süvväʔ meie talus ei anta karjasele kitsilt süüa; tä müü .veiga kitsiste ta müüb väga kitsilt (on kitsi müüma); tä om jo nii kidsi, et kõ̭nõlõs ka kidsɪste piltl ta on juba nii kitsi, et räägib ka kitsilt. Vrd sikkõhe

kidsõvallaʔ adv
1. paokil, poikvel ▪ usś om kidsõvallaʔ, olõ‿i .höste kinni uks on paokil, pole hästi kinni
2. kohevil ▪ olõkiʔ ommaʔ kidsõvallaʔ õledki on kohevil (kinni tallamata). Vrd kohevallaʔ, kohilahe, kohovallaʔ, kohrulõ, kohruvallaʔ, .roohlah, .roohlahe, .roohlallaʔ, .rõ̭õ̭hlah

kihinelläʔ adv kubinal, palju ▪ kusi.kuklaise om mõtsah kihinelläʔ P sipelgaid on metsas kubinal

kihäne adj <kihädse, kihäst> hrv kehakas, rammus ▪ sääne tubli kihäne lehm om, olõ‿õi määne luinõ selline tubli rammus lehm on, pole mingi kondine. Vrd jovvuline, kihhe, kihäkäs, kihälik, lihhav, rammᴜh, .ramsa, rähmɪk2, rähmɪkas, räänɪkas

kiibask´ adj s <kiibaski, kiibaskit> püsimatu ▪ sääne kiibask´, sääne .heitlejä selline püsimatu, selline rahmeldis; taa om kiibask´ hüä! ta on õige rabeleja! (tüdruk, kes poistele vastu tõrgub). Vrd igratś, kiidsak, kärsɪk, vildo

kiidsahutma v <kiidsahuttaʔ, kiidsahuda ~ kiidsahuta> (korraks) hinkuma; viiksatama; kriuksatama ▪ hobõnõ kiidsahut´ hobune hinkus; kiidsukala om jälle, kirriv, kiidsahut kaʔ vingerjas on kole, kirju, viiksatab ka. Vrd kiidsahama, .kiidsma

kiidsakanõ adj <kiidsakatsõ, kiidsakast> viriseja ▪ mõ̭ni miisś om kiidsakatsõp ku naane .omgi mõni mees on suurem viriseja kui naine ongi

.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama

.kiilma v <.kiiluʔ, kiilu> / <.kiiloʔ, kiilo P> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga tihendama ▪ põrmand kokko .kiiluʔ vaja, no ma kiilu timä ärʔ põrandat on vaja kiiluda, no ma löön lauad kiiludega kokku; ratta tsõõŕ om kõhn, tuud ka kiilotas [kui] vankri ratas on nõrk, kinnitatakse toda ka kiiluga; anomat kiilotas [puu]nõud tihendatakse. Vrd .kiilama, kiilotama

kiior s <kiiora, kiiorat> , kiiuŕ <kiiuri, kiiurit>
1. pikk otsast jämenev nui ▪ kiiuŕ tetäs lepäst, käänetäs .juurigaʔ .vällä ja lõigatas ots .maaha, ütś ots om jämmeb ja kõvvõŕ nui tehakse lepast, [puu] tõmmatakse juurtega välja ja lõigatakse ots maha, üks ots on jämedam ja kõver (kiila mängimiseks); viinavidäjäʔ kiioridõgaʔ käveʔ viinavedajad käisid nuiadega (viinavooris); kiioragaʔ lei pää .lahki nuiaga lõi pea lõhki; talvõl .käuti kiioragaʔ põrotamah talvel käidi nuiaga [vastu jääd] põrutamas (kalade uimastamiseks talipüügil); päsülä perä .ülti kiiorast margapuu [jämedamat] otsa kutsuti kiioraks
2. piltl nuuter, kapsa juurepõletik; juuremügar ▪ .kapstilõ nakas kiiorit ala ajama kapsastele hakkab juuremügaraid alla kasvama. Vrd kiilo, kila, nuutõrn

.kiirdlikanõ adj <.kiirdlikatsõ ~ .kiirdlikadsõ, .kiirdlikast>
1. keeruline, keerdudega ▪ lang om .kiirdlikanõ lõng on mitmest keerust [korrutatud]; .kiirdlikanõ repṕ keerdtrepp. Vrd kiird
2. keeruline ▪ tah om .kiirdlikanõ asi, tuu .sisse ei massaʔ .tük´minõ [see] siin on keeruline asi, tollesse ei tasu kippuda; elo om nii lännüʔ .kiirdlikatsõst, et saa‿ai .juut´ki .arvo elu on nii keeruliseks läinud, et juutki ei saa aru. Vrd keerolinõ, pööräline, pöörüline

kiit´ s <keedi, .kiiti, pl g .kiite, pl p .kiite> / <keedi, .kiite, pl g .kiite, pl p .kiite P> (hrl pl) väikestest hõberahadest kee ▪ pall´o .kiite oll´ kaalah kaelas oli palju keesid; panõ‿i ma śoo kõrd .kõ̭iki .kiite .kaala ma ei pane seekord kõiki keesid kaela; nuuʔ omma keedɪʔ, hõpõkeedɪʔ, nimäʔ ommaʔ kaalah, peeńokõsõʔ; suurõʔ, nuuʔ ommaʔ tsäposkaʔ nood on keed, hõbekeed, need on kaelas, peenikesed; suured, nood on tsäposkad; nuuʔ ommaʔ .kiite rahaʔ, väikoʔ, rahadsõʔ need on (hõbe)keede rahad, väiksed, rahadest [keed]; .kiite om õgasugumatsiʔ: .nöpsegaʔ keedɪʔ, kuppagaʔ keedɪʔ, nuppagaʔ keedɪʔ, munakõistõgaʔ keedɪʔ keesid on igasuguseid: nööpidega keed, krõllidega keed, nuppudega keed, munakestega keed; seto .naisil ommaʔ praasnika .aigo keedɪʔ kaalah P seto naistel on peo ajal keed kaelas; nii arvaś tä õks edesi, et ei olõʔ suk.manne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, tsäposket P (muinasjutust) nii loetles ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, keesid, tsäposkaid. Vrd kaalakõrd, rahadsõʔ, rahakõrd

.kikjas adj <.kikja, .kikjat> kõrgivõitu, uhkeldav ▪ .uhkõ ineminõ, tuu om .kikjas uhke inimene, too on kõrk. Vrd kikeś, kikk´1

kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kiku ▪ pujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2

kimmähüś s <kimmähüse, kimmähüist> kindlustunne, meelekindlus ▪ tõõsõl inemisõl om kimmähüś, a tõõsõl olõ‿i ühel inimesel on kindlustunnet, aga teisel ei ole; täl om kimmähüist suurõmbat pridanat .vällä nõudaʔ tal on meelekindlust endale suurem kaasavara välja nõuda. Vrd .kimmüs

.kimmälik adj <.kimmäligu ~ .kimmäliku, .kimmälikku> kindel ▪ käsiraha om ant, nuʔ om kaup .kimmälik käsiraha on antud, nüüd on kaup kindel. Vrd kimmäs, .kindla, .kindlik, .kindma

.kimmüs s <.kimmüse, .kimmüst> , .kimmüś <.kimmüse, .kimmüist> järeleandmatus, kindlustunne, meelekindlus ▪ .süäme .kimmüś, tä om .kimmä .süämegaʔ südame kindlus, ta on põhimõttekindel (järeleandmatu); .kimmüś om kõigɪh, õ̭ga aśa man, kui .õigut piät kindlustunde annab igal pool, igas asjas [see], kui õiglusest pead kinni. Vrd kimmähüś

kinganõ adj <kingadsõ, kingast> künklik ▪ kinganõ maa, kingoʔ ja lohoʔ künklik maa, [kus on] künkad ja nõod; kingast maad om halv .kündäʔ künklikku maad on halb künda. Vrd kingonõ, .kinklikanõ

kingonõ adj <kingodsõ, kingost> künklik ▪ mi järve takah om kingonõ kotᴜś meie järve taga on künklik maakoht; Piusa puul ommaʔ kingodsõʔ mõtsaʔ Piusa pool on künklikud metsad. Vrd kinganõ, .kinklikanõ

.kinklikanõ adj <.kinklikatsõ, .kinklikast> künklik ▪ väega .kinklikanõ maa om śoo jao pääl siinkandis on väga künklik maa; .kinklikatsi maid taha‿i .kiäki hainamaas keegi ei taha künklikke maid heinamaaks. Vrd kinganõ, kingonõ

kinälik adj <kinäliku, kinälikku> uhke ▪ hinnäst pidä luuh, sis üteldäs, et tä om kinälik [kui] peab endast lugu, siis öeldakse, et ta on uhke. Vrd .korgõ, .uhkõ

kipɪtsemä v <kipidäʔ, (ta) kipɪtses> valutama, kipitama ▪ hammaś .veit´kene kipɪtses hammas natuke valutab; nahk kipɪtses säläh, om kipõ sääne nahk kipitab seljas, on selline valus. Vrd kibisemä, kibɪstämä, kibõndama1, kibõndõlõma1, kipɪtämä, kipᴜtama1

kirgɪh adv kikkis ▪ pinil om kõrvaʔ kirgɪh, ku .kullõs koeral on kõrvad kikkis, kui ta kuulab. Vrd kirgile, .kirki, .kirkvelläʔ

kirsahus s <kirsahusõ, kirsahust> , kirsahuś <kirsahusõ, kirsahuist> karjatus, kiljatus ▪ .hussi heidᴜ̈s vai midä, tuu om kirsahuś [kui ta] ussi või millegi peale ehmub, too [häälitsus] on kiljatus. Vrd kiidsahus

kirähüś s <kirähüse, kirähüist> kiremine ▪ mi kikka kirähüś om üle külä kuuldaʔ meie kuke kiremine on üle küla kuulda

kisalinõ2 adj <kisalisõ ~ kisalitsõ, kisalist> kisuline, kisadega ▪ kisalitsi .västrit om hallᴜs .peio võttaʔ kisadega västraid on valus pihku võtta; sepp ragi mullõ .väega kisalitsõ .västrä sepp sepistas mulle hästi kisulise västra

.kiskjäne adj <.kiskjätse, .kiskjäst> kisklik, keerdus (puu) ▪ pirrupuuʔ ommaʔ .kiskjätseʔ, ei .kiskuʔ .häste, ommaʔ viriläʔ peerupuud on kisklikud, ei lõhene hästi, on kõverad; tuu om .kiskjäne puu, miä kisk üte veere pääle too on kisklik puu, mis [lõhenedes] kisub ühte serva. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne

kissile adv
1. trammi; trammis ▪ tä .tõmbas .hindä kissile, käüse kui määne hää hobõnõ ta tõmbab enda trammi, käib nagu mingi hea hobune
2. kissis; piltl kirtsus ▪ nõ̭na om kissile nina on kirtsus. Vrd kissil

.kistumaldaʔ, .kistomaldaʔ P adv väga, tohutu(lt) ▪ tamḿ oll´ .kistumaldaʔ suur mäe pääl ja .väega vana mäe peal oli tohutu suur ja väga vana tamm; .kistumaldaʔ kinä lõpmata kaunis; śoo talo om .kistomaldaʔ rikaś P see talu on ülirikas. Vrd .hirmsahe, jäletühe, .kangõhõ, kuŕastõ, pahadu, ulli, ullidu, .väega

kisõ s <.kiskmõ, kisõnd> küünekisk, nahakida ▪ mul om küüdse kõrvalõ .kiskmõkõnõ .tulnuʔ mul on küüne kõrvale nahakidake tulnud; küüdsekisõnd tohe‿i ärʔ .kiskuʔ, lätt .umbõhe küünekisku ei tohi ära tõmmata, [muidu] läheb [sõrm] umbe. Vrd kida, kisa2

kisõndõlõma v <kisõndõllaʔ, kisõndõlõ>
1. kisendama, karjuma, hüüdma ▪ hopõń seeh pakõ ja kisõndõlõs, ku timmä .naatas kinni .võtma ja .müümä hobune [ringi] sees põgeneb ja kisab, kui teda hakatakse kinni võtma ja müüma (laulumängust); kisõndõlgu‿iʔ, annaʔ jo peri! ära kisenda, anna juba järele!. Vrd kisõndama, lõõvõrdama
2. kiusu ajama ▪ aamat´miisś saa‿i kisah ollaʔ, ku nakas kisõndõlõma, nii .kaetas, et tuu om halv ineminõ ametimees ei saa riius olla, kui hakkab kiusu ajama, siis vaadatakse, et too on halb inimene

kitakas adj s <kitaka, kitakat> kiitleja, suurustleja ▪ tä om sääne kitakas, kitt kõ̭gõ hinnäst ta on selline kiitleja, kiidab ennast kogu aeg. Vrd .kirk´lik, .kitlik, kit´okõnõ, kitᴜś

.kitlik adj s <.kitligu ~ .kitliku, .kitlikku> kiitleja; kiitlev ▪ tä om väega .kitlik, tä kitt ummi hobõsit ni hinnäst kaʔ ta on suur kiitleja, ta kiidab oma hobuseid ja ennast ka; .kitligᴜʔ meheʔ vai .kitligᴜʔ naaseʔ .kitväʔ kõ̭õ̭ hinnäst kiitlejad mehed või kiitlejad naised kiidavad alati iseennast. Vrd .kirk´lik, kitakas, kit´okõnõ, kitᴜś

kit´okõnõ s <kit´okõsõ, kit´okõist> kiitleja, hoopleja ▪ kit´okõnõ om tuu, kes hinnäst üle.arvo kitt kiitleja on see, kes ennast ülearu kiidab; mõ̭nt kit´okõist .õkva naarat mõne kiidukuke üle päris naerad. Vrd .kirk´lik, kitakas, .kitlik, kitᴜś

kiuhh s <kiuha, .kiuhha> kihv ▪ tsial om katś .kiuhha, kiuhagaʔ lüü seal on kaks kihva, kihvaga lööb; hobõnõ aase .kiuhha, kiuhaʔ heit ärʔ hobune ajab kihvu, heidab kihvad ära (nn hundihammaste katkemisest); kes no timä .kiuhhu käest saa võttaʔ piltl kes küll temalt kihvu võtta saaks (tigedat talitseda); taa naane om .kiuhhõgaʔ piltl see naine on kihvadega (tige); kuu kiuhaʔ, kui teräväʔ otsaʔ ommaʔ piltl [öeldakse] kuu kihvad, kui otsad on teravad (kuusirbist). Vrd hammas, kihv, kiuhk || kiuhaʔ pl nlj vuntsid, vurrud

.kiustlanõ adj s <.kiustlasõ, .kiustlast> jonnakas, kiuslik ▪ om .kiustlanõ, timägaʔ .kuigi saa‿ai kõ̭nõldaʔ, taast parõmb pakõʔ kavvõmballõ on [alles] kiuslik inimene, temaga ei saa kuidagi rääkida, parem hoia temast eemale. Vrd harmilinõ, kisa1, kisalinõ1, kisanõ, kiustulinõ

klehɪts s <klehidsa ~ klehɪtsa, klehɪtsat> / <klehidsä ~ klehɪtsä, klehɪtsät> võrgunõel ▪ klehɪtsagaʔ .koetas .võrku võrgunõelaga kootakse võrku; klehɪts om suurõp ku piirɪts klehits on suurem kui piirits. Vrd piirɪts1

.kleiama I v <kleiadaʔ, .kleia>
1. uus liimima ▪ laud om vallalõ .tulnuʔ kleiast, vaja .vahtsõst ärʔ kleiadaʔ laud on liimist lahti tulnud, vaja uuesti kokku liimida. Vrd .kliiḿmä, .kliiṕmä
2. uus külge hakkama, kleepuma ▪ rattaʔ ommaʔ ärʔ kleiat .muagaʔ vanker on mudaseks saanud

kl´uuts ~ kl´uutś s <kl´uudsa ~ kl´uutsa, .kl´uutsa> , klüüts <klüüdsä, .klüütsä> tull ▪ veere küleh ommaʔ kl´uutsaʔ [paadi] ääre küljes on tullid; mõlaʔ ommaʔ .kl´uutsõ .vaihhõl mõlad on tullide vahel; ravvadsõʔ kl´uutsaʔ ommaʔ tullid on rauast; kl´uuts .murdu ärʔ tull murdus ära; klüüdsäpaku .külge om klüüdsäʔ .pantuʔ, sääl ommaʔ mõlaʔ tullipaku külge on tullid pandud, seal on aerud

.klõmpama v <klõmbadaʔ, .klõmpa> , .klõ̭mpama <klõ̭mbadaʔ, .klõ̭mpa> lonkama ▪ klõmbaku‿iʔ nii, astᴜʔ ilosappa! ära nii [väga] lonka, astu ilusamini!; tull´ tõõnõ naistõrahvas, tuu klõmbaś .jalga tuli teine naisterahvas, too lonkas; vanaesäle saistaś hopõń jala pääle, vanaesä klõmbaś üte jala pääl .tarrõ vanaisale astus hobune jala peale, vanaisa lonkas ühe jala peal tuppa; .kaegõʔ, kas taal kosilasõl kura jala varbas kaʔ om vai olõki‿iʔ, mis tä nii .klõ̭mpas? vaadake, kas sellel kosilasel vasaku jala varvast ikka on või polegi, miks ta niimoodi lonkab?; täl sõ̭saŕ .klõ̭mpas veid´o tal õde lonkab natuke; kagoh .klõ̭mpas! vaat kus lonkab!; kolmõ jalagaʔ puuk´ karaś üles klõ̭mbatõh: annaʔ tüüd! (muinasjutust) kolme jalaga kratt kargas longates püsti: anna tööd!. Vrd .koltsama, kukkama1, .kunkama, likahama, likahtõlõma, likatama, likkama, .lompama, .lunkama, .lõmpama, tsõigahama, .tsõikama

klääts s <kläädsä, .kläätsä> nooda tiib ▪ kläädsäl om katõharoline kabõl, ütś lätt .päälside, tõõnõ aloside .külge nooda tiival on kaheharuline nöör, üks [haru] läheb pealmise [selise], teine alumise külge; võrgu lõpulõ pandas kläädsä kabõl võrgu otsa pannakse nooda seliseid ühendav nöör

klõ̭tt´|jalg P s <klõ̭tt´|jala, klõ̭tt´|.jalga> poisiklutt, jõmpsikas ▪ klõ̭tt´jalaʔ vahõvaʔ ka kõ̭gõ man, ku meheʔ midä teiväʔ poisiklutid vahtisid ka alati juures, kui mehed midagi tegid; sääne klõ̭tt´jalg om jo paraś .karja .pandaʔ selline jõmpsikas on juba paras karja saata. Vrd klopets, klopnits, klopṕ2, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, lunt´nõ̭na, plõkś, .poiśkõsõ|plakś

kodo|.kaeja s <kodo|.kaeja, kodo|.kaejat> koduvaataja; pruudipoolne sugulane, kes tutvub kosilase koduga ▪ kodo.kaejast lätś esä imägaʔ vai mõ̭ni muu läheb sugulanõ koduvaatajaks läks kas isa emaga või mõni muu lähem sugulane; kodo.kaejaʔ tulõvaʔ kosilasõ poolõ .kaema, kas om mink mano andaʔ, kas om tuud varanduist koduvaatajad tulevad kosilase koju vaatama, kas [seal] on, mille juurde [tütart mehele] anda, kas toda vara [ikka] on

kodolik adj <kodoligu, kodolikku> kodune, oma pere sisene ▪ śoo om kodolik asi, umah kotoh om .sündünᴜ̈ʔ see on kodune asi, omas kodus toimunud

kogohaja adj s <kogohaja, kogohajat> koguja; ihnur ▪ tä om .väega .hoitja, kraami kogohaja ta on väga kokkuhoidlik, varanduse koguja. Vrd .korjaja

kogosahe adv
1. kokku, koomale; tihedalt ▪ ajaʔ olõʔ .höste kogosahe unɪkohe aja õled hästi tihedalt hunnikusse; pühɪʔ teräʔ kogosahe kokko pühi terad tihedalt kokku. Vrd kogosappa, kokko, kokomballõ, .kuumbahe, .kuumbalõ
2. piltl korralikult, kokkuhoidlikult ▪ kogosahe eläs, kõ̭ik´ om kõrrah korralikult elab, kõik on korras

kogovama v <.kuudaʔ, (ta) kogovas>
1. kogunema ▪ pöörä liiv, mis sinnä tulõ ala, vii ala kogovas käia liiv, mis sinna alla tuleb, koguneb vee alla [käiaküna põhja]; kirmas om .praasnik, kohe kõ̭ik´ kogovasõʔ kokko kirmas on pidu, kuhu kõik kokku kogunevad. Vrd kogohuma, kogoma, kogonõma
2. koguma ▪ kogovas vai .korjas rahha kogub või korjab raha. Vrd kogohama, kogoma

koha adv hrv suunas, poole ▪ nulga koha nurga suunas; .hiitkeʔ är .külge maad, .nulka koha, mis tä iih om! visake kõrvale, nurga poole, mis ta on [siin] ees!

kohmatś adj s <kohmadsi, kohmatsit> kohmakas, saamatu; pikaldane inimene ▪ kohmatś om, saa‿ai ütegi .tüügaʔ .valmis ta on saamatu, ei saa ühegi tööga hakkama. Vrd kohma, kohmanõ, kohmo, lond´o, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ

kolahutma v <kolahuttaʔ, kolahuda ~ kolahuta> kolatama, kolksatama; kolistama; müristama ▪ Mihal´ virot´ kivi .vasta aida .saina nigᴜʔ kolahut´, nii oll´ süänd täüś Mihal´ virutas kivi vastu aida seina, nii et kolatas, süda oli nii täis; tohi‿i hellü tetäʔ ei kolahuttaʔ, muido mutɪtat arʔ ei tohi häält teha ega kolistada, muidu eksitad ära [surija hinge]; ku .kuulmise pääl kui kolahutat vai .hõikat, sis hiidᴜ̈s hinǵ arʔ ja om koolᴜssih tõõsõ pääväni kui [kellegi] suremise ajal kuidagi kolistad või hüüad, siis ehmatab [surija] hing ära ja on meelemärkuseta järgmise päevani; pühä .Iljä kolahhut´ piltl püha Ilja müristas (äikesest); nigu sepäʔ tühält kola.hutvaʔ alasi pääle, ni jalʔ .juuskvaʔ timä hahilaʔ kokko nii kui sepad tühjalt kolatavad alasi peale, nii jooksevad tema ahelad jälle kokku (vanakuradist). Vrd kolahama, kolahuma, kärɪstelemä, kärɪstämä

kongoline adj <kongolitse, kongolist> , kongolinõ <kongolitsõ, kongolist>
1. sakiline, konksukirjaline ▪ kubra- om õks ka -leht´ kongolinõ, kuusõoss õks jälʔ kolmõnulgalinõ (rahvalaulust) kobruleht on sakiline, kuuseoks jällegi kolmenurgeline. Vrd hangulinõ, kongalinõ, kooguline, tsibrolinõ
2. kelmikas, vallatu ▪ vii õks ma kodo viguritsõ, .umma kodo kongolitsõ, kas saasõ õks mul vessel´, kullanõ, kongolinõ (rahvalaulust) viin ma koju vigurliku, oma koju kelmika, kas saab mulle lõbus, kullane, vallatu [naine]. Vrd hangunõ, kongalinõ, kriuk

kongo|miisś s <kongo|mehe, kongo|miist> vigurvänt, kavalpea ▪ lell om mul hüä kongomiisś lell on mul paras vigurvänt; egah kambah om uma kongomiisś igas seltskonnas on oma vigurvänt; kiä naid kongo.miihe tiid, massa‿iʔ näid .uskoʔ P kes neid kavalpäid teab, ei neid maksa uskuda

kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma

korboh ~ korbuh adv küürus ▪ .keskmäne tütär käüse korboh, mehele saa‿ai keskmine tütar käib küürus, mehele [ta ka] ei saa; vana ne korboh jo om ta on juba vana ja küürus. Vrd köödsoh, köödsäh, köödsäkuh, kööräh, kühmäh, kühmätsilleʔ, kühoh, küüroh

korbun s <korbuna, korbunat> hrv turris sulgedega kana ▪ teil om ka korbuna kanno teil on ka turris sulgedega kanu; karvanõ nigᴜ määne korbun piltl karvane nagu mingi turris sulgedega kana (liigkarvasest olendist)

.korjaja s <.korjaja, .korjajat>
1. koguja, korjaja ▪ Oude esä oll´ mi küläh pant massu .korjajas Oude isa oli meie külas määratud maksukogujaks. Vrd kogohaja || närdso .korjaja kaltsukaupmees
2. kerjus ▪ ütś .korjaja käve õ̭nnõ, anni pala .leibä üks kerjus just käis, andsin tüki leiba; .korjaja käüse kotigaʔ kerjus käib kotiga; sannah om katś vanna .korjajat saunas on kaks vana kerjust; muud oll´ kõva, et .korjajalõ vaja .andaʔ ja .üüsest võttaʔ .korjajit oli kindel komme, et kerjajale on vaja [midagi] anda ja võtta kerjuseid öömajale; vanast .ülti, et jummal´ käu kah .korjajah maad piteh vanasti öeldi, et jumal käib ka kerjusena ilma mööda. Vrd sant´
3. valija ▪ .korjajalõ saasõ koorɪk (vanasõna) valijale jääb koorik (öeldi sellele, kes liiga kaua elukaaslast valis)

korpak s <korpako, korpakot> saapalaba ▪ seere otsast lõigatas .maaha, tuu om korpak, ilma seereldäʔ [mis] sääre otsast maha lõigatakse, too on saapalaba, ilma sääreta

korron I s <korona, koronat> paastu ajal keelatud toit ▪ .süüdävä süük´ om korron, ku paastõti, süvvä‿s sis koronat paastu ajal keelatud toit on korron, kui paastuti, siis koronat ei söödud; piim ja liha .omgi korron piim ja liha ongi paastu ajal keelatud toit. Vrd korona

.kosli s <.kosli, .koslit> , .kosle P <.kosle, .koslet>
1. heinamärss, heinavõrk ▪ tuu om .kosli, kohe .hainu pant tii pääle üteh hobõsõlõ too on heinamärss, kuhu paned hobuse jaoks heinu teele kaasa; .kosle om kablost koet, hobõsõl hainaʔ siseh P heinavõrk on nööridest punutud, hobuse jaoks heinad sees. Vrd kosselka, märsś
2. võrkkott eluskala säilitamiseks ▪ võrgust .kosli vai kumḿ võrgust kott või mõrralina. Vrd kumḿ2

kośok I s <kośoka, kośokat> pajalaua pesa ▪ .toukaʔ arʔ pajalaud kośokahe lükka pajalaud ära pessa; pajalaud om kośokah pajalaud on pesas (lahti). Vrd koosa, kośo2

koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ

kossak s <kossagu, kossagut ~ kossakut> linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ vanaimäl om ütś kossak viil .tarbis vanaemal on üks linadest palmikupaar veel alles (kasutamiseks). Vrd koss, kossalinaʔ

kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega

kostᴜtus s <kostᴜtusõ, kostᴜtust> , kostᴜtuś <kostᴜtusõ, kostᴜtuist> kosutus ▪ aja nii pehmeht juttu ku .süäme kostᴜtust ajab nii hella juttu nagu südame kosutust. Vrd karastuś, kosᴜtus || kurgu|kostᴜtus keelekaste, jook ▪ sullõ olõ‿i saanᴜʔ kurgukostᴜtuist, selle om helü kinni jäänᴜ̈ʔ sulle ei ole keelekastet antud, sellepärast on hääl ära; annaʔ mullõ kurgukostᴜtuist! anna mulle keelekastet!; angõʔ õ̭ks kurgukostutuist, keeleperä pehmütüist (rahvalaulust) andke ikka keelekastet (viina), keelepära pehmitust || meele|kostᴜtus meelekosutus, meeleturgutus ▪ nii pall´o õks mul om hüvvä miilt, kulla meelekostutuist, kui õks ma süväste maka, linnu, kõvastõ lebä (rahvalaulust) nii palju mul on head meelt, armsat meelekosutust, kui ma sügavalt magan, linnukene, raskelt uinun

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

kreebendämä v <kreebendäʔ, kreebendä> linu sugema ▪ .punda .köütmise man om ka kreebendämist ja .peśmist ja vinᴜ̈tämist [lina] punda sidumise juures on ka sugemist ja tagumist ja venitamist (ilusama kuju andmiseks). Vrd .kratśma, sugima

kreepen s <.kreepnä, .kreepnät> , krepeń <krepenä, krepenät> kamm; linahari ▪ koh krepeń om, vaja pääd sukɪʔ kus kamm on, [mul on] vaja pead sugeda; pää sugimise .kreepnä nõsti arʔ lavva päält tõstsin juuksekammi laualt ära. Vrd kamḿ, kreeben

kreepeń s <kreebeni, kreebenit> veesõiduki kiil ▪ lod´al ja .vinnel ommaʔ kreebeniʔ all, tuu veese .tuuldõ, nigu puul´.vasta tuul´ om, sis .tuugaʔ läät, a ku kreebenit ei olõʔ, sis ei lääʔ lodjal ja paadil on kiil all, too viib [sõiduki] tuulde, kui pooliti vastutuul on, siis tollega sõidad, aga kui kiilu ei ole, siis ei sõida

kreesɪtäjä adj <kreesɪtäjä, kreesɪtäjät> kärsitu, püsimatu, rahutu ▪ ei kärsɪʔ käeʔ paigah, kõ̭gõ tükɪs midägi tegemä, sääne kreesɪtäjä latś om ei kärsi olla, käed paigal, alati kipub midagi tegema, ta on selline kärsitu laps; lehmäʔ, kiä .viljä tüküseʔ, ommaʔ ka kreesɪtäjäʔ lehmad, kes vilja tikuvad, on ka püsimatud [loomad]. Vrd kärsɪk, .kärśmäldäʔ

krepɪtämä v <krepɪtäʔ, krepidä>
1. sulgema ▪ krepɪtäs kinnɪʔ, püürd ust kinnɪʔ paneb kinni, keerab ukse lukku
2. talu v maad kreposteerima, (aktiga) kinnistama ▪ timä krepɪt´ arʔ, tälle sai suuŕ jago, tä om rikas parhõllakiʔ ta kreposteeris talumaa [kinnistusraamatusse], talle sai suur [maa]osa, ta on rikas praegugi. Vrd krepos`.tiirmä

kruut adj <kruuda, .kruuta> , kruuta <kruuta, kruutat>
1. järsk; äkiline ▪ katᴜs om nii kruut .väegaʔ, et saa‿õi kattaʔ katus on nii väga järsk, et ei saa [õlgede v laastudega] katta; kruuta mägi, kohe .väega äkki üles minnäʔ järsk mägi, kust on väga äkiline üles minna; sai kruuda mäe ala jõudsin järsu mäe juurde. Vrd pistüline
2. tragi, toimekas ▪ näio olli õks jäl kruuta kudamahe, terräv .langa tegemähe (rahvalaulust) neiu oli tragi kuduma, terane lõnga tegema. Vrd .joutsa, .jõutsa, keerakas, kipõ, käpe, kärmäs, virk

krõuka adj <krõuka, krõukat> kiuslik ▪ Tepo om .väega krõuka Tepo on väga kiuslik. Vrd krańa, krańanõ, kriuk, krõ̭ima1, krõ̭imanõ, krääga, õuka1

.krüütśkah adv haagis ▪ suuŕ tuul´ tulõ, kas akõń om .krüütśkah? tuul tõuseb, kas aken on haagis?. Vrd krambɪh, rambɪh

.krõ̭imõlõma v <.krõ̭imõllaʔ, .krõ̭imõlõ> , .krõimõlõma <.krõimõllaʔ, .krõimõlõ> tigetsema; solvama ▪ kõ̭õ̭ .ütles halvastõ, kõ̭õ̭ .krõ̭imõlõs alati ütleb ta halvasti, alati solvab; mis sa tah .krõimõlõdõʔ, kas sa ummõhtõ laheheppa jovva‿i kõnõldaʔ mis sa siin tigetsed, kas sa ometi sõbralikumalt ei saa rääkida; halvastõ .ütlet, ka śoo om .krõimõlõmine [kui] halvasti ütled, vaat see on solvamine. Vrd krõ̭imɪtõlõma

krõ̭nka s <krõ̭nka, krõ̭nkat> , .krõ̭õ̭nka <.krõ̭õ̭nka, .krõ̭õ̭nkat> savipott, savist piimanõu ▪ krõ̭nka om .ahtakanõ pada, kaast ei olõʔ pääl krõnka on ahtakene pott, kaant peal ei ole; krõ̭nkaʔ, savidsõʔ tettüʔ, ar vaabaduʔ savipotid, [need on] savist tehtud, ära glasuuritud; rõõsa piimä pant .hapnõma .krõ̭õ̭nkahe rõõsa piima paned savipotti hapnema

kublɪk1 s <kubligu, kublɪkut> kupits, mulla- v kivihunnik piiritähise alusena ▪ kohe piiritulp pandas .sisse, tuu om kublɪk kuhu piiripost sisse pannakse, too on kupits; kubliguʔ ommaʔ üles .pantuʔ kupitsad on üles pandud (valmis tehtud). Vrd kupets1

kubõruisi ~ kubõ.ruisi adv kössis, köökus ▪ ku om hädäline inemine, kepigaʔ käü, kubõ.ruisi käü, .maaha satas kui on vigane inimene, [siis] käib kepiga, käib köökus, kukub maha. Vrd köödsoh, köödsäh

kudõrm s <kudõrmu, kudõrmut>
1. kudemispaik ▪ śoo lumbikõnõ om hüä kunna kudõrm see lombikene on hea konnade kudemispaik. Vrd .koelmu, .koermu
2. konnakudu. Vrd .koelmu, koerm, .koermu, kudu, kunna|lägä, lägä

kuivalik adj <kuivaligu ~ kuivaliku, kuivalikku> kuivetu; kuivapoolne ▪ tä om eloaig .olnuʔ sääne kuivalik miisś ta on olnud eluaeg selline kuivetu mees. Vrd kehnälik, kildanõ, kuiv, .kuivjas, kuivõlik, kõhnalik, root´ka

kullᴜs adj <kulusa, kulusat>
1. folk kuulus ▪ suur sai õks küll ilmalõ õnń, kullus täht´ kuningillõ (rahvalaulust) suur sai küll ilmale õnn, kuulus täht kuningaile; ilma veereh õks kõ̭ik´ ommaʔ mino veleʔ, kullus hõ̭im kuniga mõtsah (rahvalaulust) kõik mu vennad on maailma ääres, kuulus hõim kuninga metsas. Vrd .kuulsa
2. folk mõjuv, uhke ▪ hüä saasõ õks meil Alegaʔ .sõitaʔ, kullus tullaʔ .umma kodo hea on meil Alega sõita, uhke tulla oma koju; kolmõ- om õks et -kese kulusap, katõkese kallip (rahvalaulust) kolmekesi on uhkem, kahekesi kallim; kooli- ommõ õks meil -majah kullus ollaʔ, hüä saistaʔ suurõh saalih (rahvalaulust) koolimajas on meil uhke olla, hea seista suures saalis
3. folk kena ▪ no mõsõ õks ma Kuu kulusast, .arma Kuu .ausast (rahvalaulust) nüüd pesen ma Kuu kenaks, armsa Kuu ausaks
4. folk nobe, kiire ▪ .Viskre õks jäl ütel´ veerüsäppä, kolmas poig kulusappa (rahvalaulust) [tormipoeg] Viskre ütles virgemini, kolmas poeg nobedamini

kulõjanõ adj <kulõjatsõ, kulõjast> luitunud, pleekinud ▪ taa otav .rõivatükk´ om .väega ärʔ kulõjatsõs jäänᴜ̈ʔ see odav riideräbal on päris luitunud

kumastuma v <kumastudaʔ, kumastu> , kumastoma P <kumastodaʔ, kumasto> komistama ▪ jalg jäi .kuurma kabla .taadõ kinni, kumasto ne sattõ .maalõ P jalg jäi koormaköie taha kinni, komistasin ja kukkusin maha; kaeʔ ette, kumastogu‿iʔ, .nilbõ om! P vaata ette, ära komista, [tee] on libe!; sinnäʔ silla kottalõ kumastu vanahalva hopõń (muinasjutust) seal silla kohal vanapagana hobune komistas. Vrd kapõrdama, kapõrduma, kapõrdõlõma, kumahtama, kumahtuma, kumaskõlõma, tsummõrduma

kunka adj s <kunka, kunkat> lonkur; lombakas ▪ tuu om kunka, kua likkas vai .kunkas too on lonkur, kes liipab või lonkab; ütś oll´ pümme, tõõnõ kluhho, kolmas kunka jalagaʔ (rahvalaulust) üks oli pime, teine kurt, kolmas lombaka jalaga. Vrd klõmba, kuka, kunga, kungatś, lombak

kunna|kabi s <kunna|kabja, kunna|.kapja> varsakabi (Caltha palustris) ▪ keväjä om kunna.kapjo kõ̭ik´ kotussõʔ täüś kevadel on varsakapju kõik kohad täis. Vrd kunna|hain, kunna|kapstas

kupel´ s <kupeli, kupelit> , kubel´ P <kubele, kubelet> ristimisvaagen ▪ vesi om kupeli seeh, tuu om karranõ kui vanń [ristimis]vesi on ristimisvaagnas, too on plekist nagu vann; kubel´ om tuu annoḿ, koh .latse ristɪtäs P ristimisvaagen on too nõu, kus lapsi ristitakse

kuran s <kurana, kuranat> kalkun ▪ kuranil om tiba nõ̭na otsah, nigu nahk om pääl vasaral kalkunitel on lott nina otsas, nagu nahk oleks nokal peal. Vrd kalkun, kul´o1

kurnik s <kurniga, kurnigat> / <kurnigu, kurnigut> munakook ▪ viiäs õgalõ ütele .kosti: pätś .saia ja .võidu .taldrigutäüś vai munakoogiʔ vai kurnigaʔ igale ühele viiakse külakosti: saiapäts ja taldrikutäis võid või munakoogid ehk kurnikad; klopɪtas muna, vähä .pärmi ja .piimä, veid´o .sukrut ka, kellel om, jahu kaʔ, ja saa kurnik klopitakse muna, väheke pärmi ja piima, natuke suhkrut ka, kellel on, jahu ka, ja tuleb munakook. Vrd .kuurnik, muna|kuuk´

kurõ|hain s <kurõ|haina, kurõ|.haina>
1. mõru kirburohi (Polygonum) ▪ kurõhain om ütś .väega mõro hain, taa om ütś mürk´hain mõru kirburohi on üks väga mõru taim, see on üks mürgine taim. Vrd kurõ|põlv́
2. harilik kurekael (Erodium) ▪ kurõhainal ommavaʔ roosaʔ .häärmeʔ kurekaelal on roosad õied. Vrd kurõnokk´

kusla|puinõ adj <kusla|.puidsõ, kusla|puist> kuslapuust (tehtud) ▪ taa om kuslapuinõ suga, .väega .nilbõ suga see on kuslapuust tehtud suga, väga libe suga; .kirvõ ommaʔ õks näil .kuudaʔ kusla.puidsõʔ, sae varrõʔ sara.puidsõʔ (rahvalaulust) kirvevarred on neil kuslapuust, sae käepidemed sarapuust

.kutja s <.kutja, .kutjat> kutjaa, tavanditoit matusel ja surnute mälestamisel ▪ pääsüük´ .pomkide ja matᴜstõ .aigu om .kiisla, .kutja ja munaʔ peamine toit mälestuspühade ja matuste ajal on kaerakile, kutjaa ja munad; .kutja tetti miileemest ja keedeti .herneʔ .sisse kutjaa tehti meeleemest ja [sinna] keedeti herned [eraldi] sisse; meil pandasõʔ makõʔ .herneʔ .kutja .sisse, ku .kuulja om meil pannakse magusad herned kutjaa sisse, kui surnu on [majas]; .kutjat ka tsilgatas .kääpä pääle kutjaad ka tilgutatakse hauakääpa peale; kõ̭kõ edimält .võete .kutjat, papṕ kõ̭kõ inne, sõ̭s rahvaś, tuud serbätäs kolm .vuuri P esmalt võeti kutjaad, papp kõige enne, siis rahvas, toda rüübatakse kolm korda

kutsung s <kutsungu, kutsungut> , kutsunǵ <kutsungi, kutsungit>
1. kutse; kutsumine ▪ kas saʔ mu kutsungu joʔ kätte saiʔ? kas sa said mu kutse juba kätte?; ega talo om ütś kutsung iga talu tähendab üht [pulma] kutsumist; aitümma, olkõ .terveh, kallɪs kolmõst kutsungista (rahvalaulust) aitäh, olge terved, kallid, kolm korda kutsumast. Vrd kutsõh
2. kutsutu ▪ pand´ saja perremiisś tedä kogoniʔ lavva .otsa .istma ja avvᴜst´ kui kõgõ suurõmbat sajamiist ja .kallimbat kutsungut (muinasjutust) pulma peremees pani ta lausa laua otsa istuma ja austas kui kõige tähtsamat peiupoolset pulmalist ja kallimat kutsutut

kuusi|poodi adv kuuele poole; kuuel pool ▪ kaivo käüse mul valdas viuh-vauh, kaivo kuuk kuusipoodi (rahvalaulust) kaevuvinn käib mul viu ja vops, kaevukook kuuele poole; tiigih om õks et .kunnõ kuuśkümmend, kunna kudu kuusipoodi (rahvalaulust) tiigis on konni kuuskümmend, konnakudu kuuel pool. Vrd kuusi|pooli

kõbahuma2 v <kõbahudaʔ, (ta) kõbahus> , kõvahuma <kõvahudaʔ, (ta) kõvahus> , kõvahoma <kõvahodaʔ, (ta) kõvahos> (kõvaks) külmuma, kõvaks tõmbuma, kõvastuma ▪ maa om arʔ kõbahunᴜʔ maa on külmunud

kõbahutma1 v <kõbahuttaʔ, kõbahuda ~ kõbahuta> kõbistama; koputama ▪ kõbahudaʔ kundsagaʔ, kas iäkõrd om kõva kopsa kontsaga, kas jääkord on kõva. Vrd kõbɪstama

kõdriva adj <kõdriva, kõdrivat> kaunarohke; kauntega ▪ .veiga ommaʔ timahavva kõdrivaʔ .herneʔ, pall´o .kõtru om varrõ küleh tänavu on väga kaunarohke hernes, palju kaunu varre küljes. Vrd kõdrulinõ, kõdrunõ, kõdõ̭rva

kõivo|tohk s <kõivo|toho, kõivo|.tohko> kasetoht ▪ kõivotohk om hää tulõ alostuś kasetoht on hea tulehakatis. Vrd kõotohk

.kõlbmaldaʔ indekl adj kõlbmatu, sobimatu; kõlvatu ▪ kavvõst õks tuvvas ja .tuuge vesi om halv ja joogɪst .kõlbmaldaʔ P kaugelt ikka tuuakse [joogivett], aga toogi vesi on halb ja joogiks kõlbmatu; .kõlbmaldaʔ, tuu om üle käe .lännᴜ̈ʔ, .raisku .lännᴜ̈ʔ, hoolõdu kõlvatu, too on ülekäte läinud [inimene], raisku läinud, hooletu. Vrd .kõlbamadaʔ, kõlbuldaʔ

kõlbuldaʔ indekl adj kõlbmatu, mittevajalik ▪ ullɪkõnõ om, mõista‿i muud varastaʔ kaʔ ku kõlbuldaʔ .kraami lollike ta on, ei oska varastada ka muud kui kõlbmatut kraami. Vrd .kõlbamadaʔ, .kõlbmaldaʔ

.kõlbuma v <.kõlbudaʔ, (ta) .kõlbus> kõlbama ▪ .naasli õ̭ks om .tsuugõ parandaʔ ni .naasli .kõ̭iki .kõlbus naaskel on ikka pastlate parandamiseks ning naaskel kõlbab igale poole; sant´ ni sant´, kas tuu inäp kohegi .kõlbus sant mis sant, kas too enam kuhugi kõlbabki; sedä‿ks vaia .uhkõlõ, sedä‿ks .kõlbu .korgõlõ (rahvalaulust) seda ikka vaja uhkele, see ikka kõlbas kõrgele (tähtsale). Vrd .kõlbama, .sündümä

kõlla|lill´ s <kõlla|lilli, kõlla|.lilli> tulikas (Ranunculus) ▪ kaŕamaa pääl om pall´o kõlla.lilli, lehmäʔ noid süü‿üiʔ karjamaal kasvab palju tulikaid, lehmad neid ei söö. Vrd narɪtshain, tuli|lill´

kõrbahutma v <kõrbahuttaʔ, kõrbahuda ~ kõrbahuta> kõrvetama ▪ pada om tulinõ, kõrbahutku‿iʔ umma kätt arʔ! pada on tuline, ära oma kätt ära kõrveta!. Vrd kõrahutma, palotama

kõrgõ|luu s <kõrgõ|luu, kõrgõ|luud> kõhr, krõmpsluu ▪ kõri om sääne kõrgõluust kõri on selline kõhrest. Vrd kõrk

.kõrkõlõma v <.kõrkõllaʔ, .kõrkõlõ> uhkustama, suurustama ▪ timä om .väega kõrk´, .uhkõllõs ja .kõrkõllõs tema on väga kõrk, uhkeldab ja suurustab; mis sa .uhkõllõt ja .kõrkõllõt, ku sul midä olõ‿i mis sa uhkeldad ja suurustad, kui sul [endal] midagi ei ole. Vrd kikestämä, kikɪtelemä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, lehähelemä

kõrotus s <kõrotusõ, kõrotust> jääkord v -kiht ▪ iä kõrotus om jäänᴜ̈ʔ, vesi om alt kuionuʔ ärʔ jääkord on jäänud, vesi on alt ära kuivanud; kõrotus lätt purust, kõrotusõ pääle tohi‿i minnäʔ jääkord läheb puruks, jääkorra peale ei tohi minna. Vrd iäkorrõ

käbroh adv kortsus, krimpsus ▪ ots om käbroh otsaesine on kortsus. Vrd kibrah, kobrah, käbräh, kärdsoh, kärsäh, köbroh, kördɪh, kördsoh, russɪh

käkɪh adv peidus; peidetud ▪ tuu om käkɪh, .lõpnuʔ kui tina .tuhka too on peidus, kadunud nagu tina tuhka. Vrd käkᴜ̈ssih, käkᴜ̈ssil

käkᴜ̈ssih, käkᴜ̈sseh P adv peidus ▪ nõid om suurõh mõtsah .kohki käkᴜ̈ssih ja tulõ‿i nal´alt säält .vällä (muinasjutust) nõid on kuskil suures metsas peidus ega tule sealt naljalt välja; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh ni kaess, kuis ütś susi tulõ (muinasjutust) mõrsja peitis enda ära, oli pisut aega peidus ja [siis] vaatab, et üks hunt tuleb; tuu käve siih käküssih, vaŕoh verevalangut (rahvalaulust) too oli siin peidus, [oli] verevalamise eest varjul; suiʔ iks sa pää sullusih, kängiʔ jalaʔ käküssih (rahvalaulust) kammi juuksed suluksis (sulu taga), kängitse jalad peidus olles. Vrd käkɪh, käkᴜ̈ssil

.kärk´nä s <.kärk´nä, .kärk´nät>
1. kärgatus, paugatus; paukumine ▪ timä kolahuta‿s voori, timä kolahut´ .kümnit .kärk´nit ta ei müristanud [ühe] korra, ta müristas kümnete kärgatustega; käugu‿uiʔ sa .kärk´nägaʔ, pangu‿i .ussi .pauknagaʔ (rahvalaulust) ära sa käi kärkides, ära sule uksi paugutades
2. kärkimine ▪ sääl om .kärk´nä tuu tülü pääl seal on kärkimist tolle tüli ajal

kärmästüś s <kärmästüse, kärmästüist> kärmus, väledus, nobedus ▪ śool mehel om kärmästüist sellel mehel on kärmust; kärmästüś om tuu, et tüüd tä tege ruttu kärmus on see, et ta teeb tööd ruttu. Vrd .kärmüs

kärp|hain s <kärp|haina, kärp|.haina> osi (Equisetum) ▪ kärphainal om tilk keväjält otsah osjal on kevadel urb (eospea) otsas; kärphainaʔ kasusõʔ aiah ni põllu pääl osjad kasvavad aias ja põllul; kärp.haina mi kaki .tsiolõ süvväʔ osje me katkusime sigadele söögiks. Vrd kuusɪk|hain, osi

.kärṕmä v <.kärpiʔ, kärbi> / <.kärpeʔ, kärbi P>
1. õhemaks taguma, õhendades teritama ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku padi om, vii sepä kätte, lasõ .kärpiʔ kirvest taotakse õhemaks, kui [kirvetera] on paks, viin sepa kätte, lasen teritada; sai taad .rauda kärbɪtüs külʔ sai seda rauda õhemaks küll taotud
2. peksma, lööma ▪ ma su kärbi vitsagaʔ, ku sa kullõ‿i sõ̭nna ma annan sulle vitsa , kui sa sõna ei kuula; tä mu kihhä .kärpe, õt ma püüsü‿üs paigah aga ta mu keret nüpeldas, et ma ei püsinud paigal; .piidsol pessi, roosal ropsõ, ärä ma kärbe .kämbelellä (rahvalaulust) piitsadega peksin, roosaga ropsisin, lõpuks lõin [veel] kämblaga. Vrd klobima, kludima, .klähḿmä, .kohmama, .kärpämä, .mütmä, virotama

kärsij adj <kärsijä, kärsijät> kannatlik ▪ tuu om kärsij ineminõ, lasõ‿i juttu .vällä too on kannatlik inimene, ei räägi [kuuldud] juttu edasi. Vrd kannahaja, kannahtlik

kärsäk s <kärsäku, kärsäkut>
1. siga ▪ susi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästä‿i kärsäkit, lähetätä‿i lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õue] ega saadeta lambaid [välja]. Vrd kärsälinõ, tsiga
2. piltl kärssnina ▪ tsiga vai määne ineminõ om kärsäk, kärsäh om nõ̭na siga või mõni inimene on kärssnina, nina on kirtsus

kärä|raig s <kärä|raia ~ kärä|raja, kärä|.raiga> nahahaigus (kärntõbi vms) ▪ kässi pääl ommaʔ kärärajaʔ, tuu käsi om kõ̭õ̭ kahrõh, .lahkõs põvvagaʔ purus [kui] käte peal on kärnad, siis see käsi on alati kare, kuivaga [nahk] lõheneb

.käändlikanõ adj <.käändlikatsõ, .käändlikast> käänuline ▪ uja om vingõŕ-vangõŕ, kõ̭ik´ .käändlikanõ oja voolab vinka-vonka, on üleni käänuline. Vrd käärolinõ, kääronõ, käärälinõ

.käändüś s <.käändüse, .käändüist> käänak, kurv ▪ sääl om tuu .käändüse kotᴜs seal on too käänaku koht. Vrd kiird, käänd, kääneh, käänähüs, käänäk, käänäng, käänätüs, käärd

kääni|meres s <kääni|merese, kääni|merest> keerdnoot, noodakujuline pärata võrk ▪ käänimerese ütś ots om loodsigo küleh keerdnooda üks ots on lootsiku küljes; talvõl .püüdväʔ käänimerestegaʔ talvel püütakse keerdnootadega

käänähümä v <käänähüdäʔ, (ta) käänähüs> , käänähtümä <käänähtüdäʔ, käänähtü>
1. käänduma ▪ kurva‿ks paigalõ panõhtu, kurva siin istõlõ käänähtü (rahvalaulust) kurvana jäin ma paigale pidama, kurvana siin käändusin istuma
2. (välja) väänama, väänduma ▪ ku kohe läät, käänähhüs .veit´kese ni .arki nisõldus kui lähed kuhugi, [jalg] väändub veidi ja nikastubki; soonõʔ arʔ käänähhüseʔ vai mis tuu om sooned väänduvad või mis too on (või kuidas seda öelda). Vrd .käändümä

käänäṕ s <käänäbi, käänäpit>
1. hrv varga peiduurgas, peidukoht ▪ varastõt kraaḿ om .noihhi käänäpihe käkɪt varastatud kraam on nondesse peidukohtadesse peidetud
2. hrv riugas ▪ .vargal ommaʔ kõ̭ik´ käänäbiʔ .selgeʔ vargal on kõik riukad teada

körbähüs s <körbähüse, körbähüst> , körbähüś <körbähüse, körbähüist> rüübe; taarist v muust vedelikust lisanditega leivakõrvane ▪ vot śoo olᴜʔ om hüä körbähüs vaat see õlu on hea rüübe; kohopiimävesi om kõ̭kõ pareb körbähüs kohupiimavesi on kõige parem leivakõrvane; ridasuulliiḿ om süänd piti körbähüś musta rõikaga [taarist valmistatud] soolleem on meelepärane leivakõrvane. Vrd körbätüs, serbähüs, serbätüs

kühmätsilleʔ adv küürus ▪ käve kühmätsilleʔ käis küürus; köödsoh om vai kühmätsilleʔ [ta] on kõveras või küürus. Vrd korboh, köödsoh, köödsäh, köödsäkuh, kööräh, kühmäh, kühoh, küüroh

künnütelemä v <künnütelläʔ, künnütele> , küünᴜ̈telemä <küünᴜ̈telläʔ, küünᴜ̈tele>
1. küünitama ▪ künnüteli kabo .kaema, miä tulõh om sällüle, pahepooli palaval (rahvalaulust) küünitas neiu vaatama, mis on tules selili, pahupidi põleval [lõkkel]; küünütelgeʔ küsümähe, mille mi siiä tulli, mille mi vell´o siiä .veerü (rahvalaulust) küünitage küsima, miks me siia tulime, miks me noormees siia veeres. Vrd künnähütmä, künnütämä
2. folk välja sirutama ▪ kui sa õks ka elät, lättekene, perve küleh künnütellet (rahvalaulust) kuidas sa ka elad, lättekene, perve küljes end sirutad; küünütelli, painutõlli, küünü‿s kätte leemeleht´, painu‿s kätte aupapõŕ (rahvalaulust) sirutas, painutas, ei küündinud kätte lemmeleht, ei paindunud kätte aupaber

kõ̭õ̭l´ s <kõõli, .kõ̭õ̭li> jõhvist õngenöör ▪ kõ̭õ̭l´ om .valgõst hobõsõ hannast tett õngenöör on hobuse valgest sabajõhvist tehtud. Vrd kõõlᴜs

laaba I adj s <laaba, laabat> nõrk, jõuetu ▪ mõ̭ni inemine om sääne laaba, jõvva‿i tüüd tetäʔ mõni inimene on selline jõuetu, ei jaksa tööd teha; ütś miisś tekk´ .aida, .veiga oll´ laaba aiakõnõ, köüt´ .olgegaʔ kinniʔ üks mees tegi aeda, see oli väga nõrk (vilets) aiakene, sidus [latid] õlgedega kinni. Vrd kehv, kõhn

.laabu adv laokile, lohakile ▪ .laabu om jäänᴜ̈ʔ tüü töö on lohakile jäänud; maja lätt .laabu, vaja kohendaʔ maja jääb laokile, vaja kohendada; .tütrik om .laabu lännᴜ̈ʔ piltl tütarlaps on ülekäte läinud. Vrd .käetühe, laabakilõ

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

laadśo s <laadśo, laadśot> lohmard ▪ tõõnõ om laja kihägaʔ, suurõ sammugaʔ, üldäs laadśo teine on laia kehaga, pika sammuga, öeldakse lohmard

laadun s <laaduna, laadunat> , laadon <laadona, laadonat> viiruk ▪ kivoda .karpi .panti laadunat ja .kündlit ikoonikapi sahtlisse pandi viirukit ja küünlaid; lätt ilosahe jumala.pallus ja laadona luht´ kõ̭ik´ sääl jumalateenistus edeneb kenasti ja viirukilõhn ja kõik on seal; tubak om vanakuŕa laadon tubakas on vanakurja viiruk; sann om õks kütet .kündlist, lõõnah last om laadonast (rahvalaulust) saun on köetud küünaldega, leili on visatud viirukiga. Vrd laadan

laapa1 s <laapa, laapat>
1. ujulest ▪ hani laapaʔ ommaʔ magusaʔ hane ujulestad on maitsvad; luigal ommaʔ mustaʔ laapaʔ luigel on mustad ujulestad; järveh õks nä hinnäst hel´otasõʔ, .laskvaʔ lakk´a ummi .laapo (rahvalaulust) järves nad (konnad) ennast hõljutavad, oma lestad laiali ajavad
2. ankruharu ▪ om üte laapagaʔ, om katõ laapagaʔ jaakarit, om kuvvõ laapagaʔ kaʔ on ühe haruga, on kahe haruga ankruid, on kuue haruga ka

laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene) ▪ laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ

laapa|jalg s <laapa|jala, laapa|.jalga> lestjalg, ujulestaga jalg ▪ laapajalal om .varbidõ .vaihõl nahk lestjalal on varvaste vahel nahk

laapanõ adj <laapadsõ, laapast> räpane, must ▪ kagoh om .lakmaldaʔ vasɪk, üldäs jäl, ko kiä om .veiga laapanõ vaat kus on lakkumata vasikas, öeldakse jälle, kui keegi on väga räpane; kui lehmä sitt, ko kiä om .veiga laapanõ inemine justkui lehma sitt [öeldakse], kui keegi on väga räpane inimene. Vrd kasimaldaʔ, laapa2, robi2, ropak, ropakunõ

laapśo s <laapśo, laapśot> lohmakalt riides inimene ▪ laapśo om sääne, kel .rõivaʔ .veigaʔ andśakuhe säläh laapso on selline, kel rõivad näotult seljas. Vrd hiibak, hilbak, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

laasõri|päiv s <laasõri|päävä, laasõri|.päivä> , laasõr|päiv <laasõr|päävä, laasõr|.päivä> laasaripäev, palmipuudepüha laupäev ▪ laasõrpäiv om .urbõpäävä puul´päävä, tuud ka õks vanast .peeti laasaripäev on palmipuudepüha laupäeval, toda ka vanasti ikka peeti

labõra adj s <labõra, labõrat>
1. lohakas ▪ tä om kokoś ineminõ, olõ‿õi labõra ta on korralik inimene, ei ole lohakas. Vrd laapa2, lohak, robi2, ropak, ropakunõ
2. lööberdis, kooberdis ▪ sa käüt kui labõra sa käid nagu mõni lööberdis; śoo lehm om kui labõra see lehm on nagu komberdis. Vrd laapa2, lopak

labõrits s <labõritsa, labõ.ritsa> lauritsapäev, 10. VIII / 23. VIII ▪ ku labõritsa om pall´o verevit pihlapuu.marju, saa sügüse pall´o tulõ.kaihha kui lauritsapäeval on palju punaseid pihlapuumarju, tuleb sügisel palju tulekahjusid

ladrask´ s <ladraski, ladraskit> laterdaja, lobasuu ▪ .sääntsit ladraskit kõ̭ik´ ilm täüś selliseid lobasuid on terve ilm täis; tä om sääne ladrask´ õ̭nnõ ta kohe on selline lobiseja. Vrd apat´, haipa, hauśa, keelelapɪts, labask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta

lago1 s <lao, lako> lakk; rehepealne ▪ mi rehel om suuŕ lago, sinnä mahas pall´o .olgi meie rehel on suur rehepealne, sinna mahub palju õlgi

lagõhus s <lagõhusõ, lagõhust> lagedus ▪ taah om nii pall´o puid .maaha .võetuʔ, et õ̭nnõ lagõhus siin on nii palju puid maha võetud, et ainult lage maa [järel]. Vrd lakõ

lainalinõ adj s <lainalitsõ, lainalist>
1. folk leinaline, leinaja ▪ tarõ .jäie .täüsi .vaesit, lavvaʔ .täüsi lainalitsi (rahvalaulust) tare jäi täis vaeseid, lauad [jäid] täis leinalisi. Vrd leinaline
2. kurb ▪ selle timä om lainaline, et täl olõ‿i .rõ̭õ̭mu sellepärast ta on kurb, et tal ei ole [enam] rõõmu; mille .kundu kurvalinõ, mille .laani lainalinõ (rahvalaulust) miks on mets kurvameelne, miks on laas leinast kantud. Vrd kaiholinõ, kah´olinõ, kurvaline, leinaline

laiult ~ .laiult adv laiuselt ▪ .müürü om katõ .arssina laiult müüri on [laotud] kahe arssina laiuselt; .pindrit ajaʔ tarõ .laiult peenraid ajan tare laiuselt. Vrd .laitu

.lamba|kiil´ s <.lamba|keele, .lamba|kiilt> piltl lobamokk ▪ kes väega pall´o kõ̭nõlõs, tuu om .lambakiil´ kes väga palju räägib, on lobamokk. Vrd apat´, haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõkatś, lõust´, porgataja, porgatś, tśarta

.lamba|tsirk s <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirku> / <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirko P> lambahänilane (Motacilla flava) ▪ .lambatsirk om sääne vahanõ tsirgᴜkõnõ mõtsah, kotoh õ̭ks eläs vähä lambahänilane on selline kollane linnukene metsas, maja lähedal elab ta harva; .lambatsirk om .kerge .kargama kui .varblanõ lambahänilane on sama kerge hüplema nagu varblane

.laokõllaʔ adv laokil; laokile; laiali ▪ vot, tulõdõʔ nurmõst kodo, pilludõʔ rihäʔ moro pääle, vikahtiʔ moro pääle, ni om kraaḿ .laokõllaʔ vaat, tuled põllult koju, viskad rehad õue peale, vikatid õue peale ja on[gi] asjad laokil; hiusś om viil vallalõ, pää sugimaldaʔ, kõ̭ik´ .laokõllaʔ juuksed on veel lahti, pea kammimata, kõik on laokil; kakk´ kirä säälsamah purus ja pill´ .paprõpalakiʔ vii pääle .laokõllaʔ (muinasjutust) kiskus kirja sealsamas puruks ja pildus paberitükidki vette laiali; tüüd õks vaja kohendaʔ, tüü om .laokõllaʔ tööd on ikka tarvis koomale tõmmata, töö on laokil; mõnõl ommaʔ mõttõʔ .laokõllaʔ mõnel on mõtted laokil. Vrd lohakõllaʔ

lappõ|liha s <lappõ|liha, lappõ|lihha> sea küljeliha ▪ tsia liha om .kõrdlikanõ, kõrd .valgõt, kõrd verevät tuu lappõliha siseh sealiha on kihiline (läbikasvanud), kiht valget (pekki), kiht punast (taid) tolle küljeliha sees. Vrd lapõh

ledenka s <ledenka, ledenkat> , ledeńka <ledeńka, ledeńkat>
1. kelk, milleks on jäätükk, jäätunud mätas, lehmasõnnik vms ▪ suumättäst tetäs ledenka, .raotas tśomp .sisse, kohe pääle istᴜt, ja perä valõtas .viigaʔ, külmätäs ärʔ soomättast tehakse kelk, raiutakse lohk sisse, kuhu peale istud ja põhi valatakse veega üle, lastakse ära külmuda; lehmä sitast ka tetäs ledeńka, külmätäs ärʔ, paraś perset .sisse .pandaʔ lehmasitast tehakse ka kelku, [sital] lastakse ära külmuda, hea perset sisse panna; mägi oll´ ar .iätet, sis ledeńka juusk´ .höste, oll´ sääne külmetet iä tükk´ mägi oli jäätunud, siis kelk libises hästi, oli selline külmutatud jäätükk
2. palgikelk, päraregi ▪ ledenka ja perä.riikene, asi om ütś, käu mitu nimme ledenka ja päraregi, asi on üks, [selle kohta] käib mitu nime. Vrd perä|regi

ledeńkas s <ledeńka, ledeńkat> adratald, laudalus adra põllule viimiseks ▪ .ütleʔ pago vai ledeńkas, tuu ütś kõ̭ik´ ütle pago või ledenkas, see on üks ja seesama; panõʔ ledeńkas ala, .kavvõ om minnäʔ pane adratald alla, kaugele [põllule] on minna. Vrd nedel´kas, pago1

leelotaja s <leelotaja, leelotajat> leelode esitaja, rahvalaulik ▪ Linna Okse om suuŕ leelotaja, katś .eepostki .laulnᴜʔ Okse (Ksenia) Linna on suur rahvalaulik, kaks eepostki laulnud; Petseri Haridusseltś and´ pidokingitüses neläle suurõmballõ leelotajalõ: Hilana Taarkalõ, Martini Iŕolõ, Miku Odele ja Ul´kalõ, egalõ ütele viiś tuhat .marka Petseri Haridusselts andis pidukingituseks neljale suuremale rahvalaulikule: Hilana Taarkale, Martini Irole, Miku Odele ja Ulkale (Uljana Raudhein), igaühele viis tuhat marka; olõ noorik nal´alinõ, linik´pää leelotaja (rahvalaulust) olen noorik naljaline, linikpea leelotaja (äsja abiellunud naisest)

lehmä|kiil´ s <lehmä|keele, lehmä|kiilt> piltl huulelakkuja ▪ mõ̭ni kõ̭nõlõs, lakk mokkõ, tuu om lehmäkiil´, käüse kiil´ ütest nõ̭na.sõ̭õ̭rmõst .tõistõ mõni räägib, lakub huuli, see on lehmakeel, [tal] keel käib ühest ninasõõrmest teise

lelotama v <lelotaʔ, leloda> / <lelotadaʔ, lelota> lelotama, (rukki)lõikuslaulu laulma ▪ üldäs viil, et patt om lelotadaʔ, et vanapatu imäl oll´ Lelo nimi öeldakse veel, et patt on lelotada, et vanakurja ema nimi oli Lelo; mi õks ko vanast lelotemeʔ, sis kõ̭gõ iks .ütleme: näioʔ noorõʔ P alati, kui me vanasti lelotasime, siis ütlesime ikka [refräänis]: neiud noored. Vrd leelotama, leelotõlõma

leppümä v <leppüdäʔ, lepü> rahunema, leebuma; pehmenema ▪ ni kuningas leppü ka viil är (muinasjutust) ning kuningas muutus ka veel leebeks; mi olõ lepo suku, vohopaadsa painatuist, lepo om hüä leppümä, vohopaats .painuma (rahvalaulust) me oleme lepa sugu, paakspuu hõimust, lepp on hea leebuma, paakspuu painduma. Vrd .miildümä2, reevähtümä

lesnäk s <lesnägo ~ lesnäko, lesnäkot> / <lesnägu, lesnäkut> kalmus (Acorus calamus) ▪ sis ei jääʔ .kirpa, ku lesnäk om põrmadu pääl siis kaovad kirbud [majast], kui kalmused on põrandal; mää kotusõ pääl kasusõʔ lesnägoʔ mäda (soise) koha peal kasvavad kalmused; kae, tah lesnäkoh vanapatt istᴜs, lesnägo puhmu all istᴜs, jermol´ üsäh (muinasjutust) vaatan, siin kalmuses istub vanapagan, istub kalmusepuhma all, lõõtspill süles. Vrd kalmᴜs

ligitsillaʔ, ligitsülläʔ, ligitsõllaʔ adv ligidal, läheduses; ligidale, lähedusse ▪ .tarrõ tuuʔ õks sa .valgõ vasśonka, leevämõhk ligitsilla (rahvalaulust) too sa tuppa valge leivaastja, leivaküna ligidale; siin ommaʔ all mahlakõivoʔ, ligitsilla lepäpakuʔ (rahvalaulust) siin all on mahlakased, [siin] läheduses lepapakud; lääme õks kui kuusõ tuŕo pääle, lepäpuu ligitsüllä (rahvalaulust) kui läheme kuuse turja peale, lepapuu ligidale; pikk´ olõ õks ma, läteʔ, perve küleh, .valgõ liiva ligitsüllä (rahvalaulust) pikk ma olen, allikas, kalda küljel, valge liiva ligidal; sääl om õks jo kuul .lähkopah, tuu liin ligitsõlla (rahvalaulust) seal on surm lähemal, too linn ligidal. Vrd ligi, ligitsih, .lähkeseh, .lähkoh, lähkokõsõh

liha|süük´ s <liha|söögi, liha|.süüki> / <liha|söögi, liha|.süüke> suure paastu eelne aeg (kui võis veel liha süüa) ▪ .talsipühi paast om, sis tulõ lihasüük´, .tütrigᴜʔ lääväʔ kohegi mäe pääle, .laulvaʔ maaselitsa nädäli [enne] on jõulueelne paast, siis tuleb kevadise suure paastu eelne aeg, tüdrukud lähevad kusagile mäele, laulavad võinädalal; lihasöögi aig om talsipühist maasenitsani paastueelne aeg on jõulust võinädalani; võti naase lihasöögi .aigu võtsin naise enne kevadist suurt paastu; imäkene nakaś põdõma ne pääle .talsepühi lihasöögɪh .arke .kuuli P emakene hakkas põdema ning surigi ära pärast jõule ja enne paastu; .tütrikᴜʔ käveväʔ lihasöögɪh istõl P neiud käisid kevadise paastu eelsel ajal istjatsetel

liiotama v <liiotaʔ, liioda> liialdama ▪ .Paalil om liiotamise muud Paalil on liialdamise mood. Vrd liiotõlõma

loja|päiv s <loja|päävä, loja|.päivä> lujapäev (õigeusklike kiriklik tähtpäev) ▪ lojapäiv om pääle jaanipäävä lujapäev on pärast jaanipäeva. Vrd lujapäiv

loodus1 s <loodusõ, loodust> algus, loomine ▪ lehm om loodusõ pääl lehm on loomisel (tiine)

lopṕ1 s <lopi, loppi> mure, hool ▪ pall´o loppi palju hoolt; sääl om pall´o loppi, vaja .hainu küüssüʔ, vaja .kaaru, õka kotᴜst vaja murõhtaʔ seal on palju muret, vaja heinu küsida, vaja kaeru, iga asja pärast vaja muretseda. Vrd huul´1, murõh

loppõlõma v <loppõllaʔ, (ta) loppõlõs> loksuma, lokslema ▪ edikiä om muna seeh, loppõlõs muna seeh keegi on muna sees, loksleb muna sees; ma aja tuud püttü nii kavva otsõldõ, kooń nakas jo olᴜʔ pütüh loppõlõma (muinasjutust) ma ajan (keerutan) toda pütti nii kaua otseti, kuni õlu hakkab pütis juba loksuma. Vrd loppuma, .lopśma1

lopsinõ adj <lopsidsõ, lopsɪst> lobjakane, väga märg ▪ lopsinõ ilm .väega, lopsidsõgaʔ taha‿i .vällägɪʔ minnäʔ väga lobjakane ilm, lobjakase ilmaga ei taha väljagi minna; lumi om nii lopsinõ, ku üle tsuvva veere tulõ vett .sisse lumi on nii märg, et vesi tuleb üle pastla ääre sisse. Vrd lopś2, rässäne, räüsäne, solbinõ

lori1 I s <lori, lorri> võldas (kala) (Cottus gobio) ▪ lorri olõ söönᴜ̈ʔ, hand om peeńokõnõ, a pää om jämme .väega võldast olen söönud, saba on [tal] peenikene, aga pea on väga jäme; lori om .väega ilodu kala, a süvväs võldas on väga inetu kala, aga [teda] süüakse. Vrd lodi2

luhań s <luhani, luhanit> , luhhań <luhana, luhanat> / <luhhane, luhhanet P> kolmjalg, kolme jalaga tõrs ▪ luhanihe .panti aganaʔ .sisse, kuum vesi .pääle tõrde pandi aganad sisse, kuum vesi [valati] peale; luhanah om eläjile juuk´ tõrres on loomade jook; kil´oga all oll´ luhań, vesi lätś luhanihe kätepesunõu all oli tõrs, vesi jooksis tõrde; .sisse säiväʔ õks nä .loohvkaʔ luhhaneʔ, kinäʔ kiil´kalavvaʔ (rahvalaulust) sisse seadsid nad sobivad tõrred, kenad kätepesunõu kandvad lauad

luja|päiv s <luja|päävä, luja|.päivä> lujapäev (õigeusklike kiriklik tähtpäev) ▪ pääle suvistõpühi tõõsõ nädäli om lujapäiv teisel nädalal peale suvistepühi on lujapäev; .piitre paastᴜh om lujapäiv peetripaastu ajal on lujapäev; lammastõ pühä om lujapäiv lujapäev on lammaste püha; .rohkõp .santõ kah .kohki es näeʔ ku lujapäävä Panǵavitsah rohkem kerjuseid pole kuskil mujal nähtud kui lujapäeval Pankjavitsas. Vrd lojapäiv

.luutus1 s <.luutusõ, .luutust>
1. pesamuna ▪ jätäʔ .luutus .pessä, muido kana õi nakaʔ inäp .luuma .tuuhu .pessä jäta pesamuna pessa, muidu kana ei hakka enam seal pesal munema; .võtku‿i .luutust arʔ ära võta pesamuna ära; jätäʔ .luutusõst ka muna jäta üks muna pesamunaks. Vrd loodõh, muna
2. alge ▪ ütś .väikene kurgi .luutus ka jo om all üks väike kurgialge on juba küljes. Vrd .luudus, luum1

.lõika s <.lõika, .lõikat> , .lõõka <.lõõka, .lõõkat> noodamärk ▪ .lõõka om märk´ rovnatamise jaost, et nuut .õiglasõlt käüse lõõka on tähis ühtlustamiseks, et noot ühtlaselt [laiali] käiks. Vrd kolo2

lõkaŕ s <lõkari, lõkarit> loba, naljajutt ▪ lõkari pääle om timä miisś loba ajama on ta mees; ajagu‿iʔ lõkarit ära aja loba; läkɪʔ lõkarit .lüümä! lähme nalja tegema!

lõo|talv́ s <lõo|talvõ, lõo|.talvõ> lõokesetalv, hiline lumesadu kevadel ▪ ku lummõ satas sis, ku .lõokõsõʔ jo väläh, sis üldäs, et lõotalv́ tull´ kui lund sajab siis, kui lõokesed on juba saabunud, siis öeldakse, et lõokesetalv tuli; lõotalv́ om, ku peräst .talvõ tulõ viil lumi .maaha lõokesetalv on siis, kui pärast talve tuleb veel lumi maha

lõsnak P s <lõsnako, lõsnakot> rohtunud koht järves ▪ sääl lõsnakoh om kallo seal järve rohtunud kohas on kalu

lõsᴜh adv peidus, varjus ▪ pini om puhmu takah lõsᴜh P koer on põõsa taga peidus

.lähkolt adv lähedalt ▪ ütś miisś saa, kes lätt liinast .vällä kõrdsi mano ja otś säält .lähkolt üte kivi, mis om õigõ suur (muinasjutust) kord saab üks mees olema, kes läheb linnast välja kõrtsi juurde ja otsib sealt lähedalt [üles] ühe kivi, mis on õige suur. Vrd .lähkesest, .lähkost

.lähkoppa ~ .lähkomba komp adv lähemale ▪ kippa mullõ .lähkomba, sis om hüä juttu aiaʔ nihuta [ennast] mulle lähemale, siis on hea juttu ajada; aŕa õks nä lätsiʔ .lähkoppa, virveʔ järve veere mano (rahvalaulust) ära nad läksid lähemale, neiud järve kalda juurde. Vrd järebähe, ligebähe, lähebähe, .lähkombahe

.läühümä v <.läühüdäʔ, (ta) .läühüs> riknema; liisuma ▪ vesi .läühüs, .kõlba‿i juvvaʔ vesi rikneb (seistes), ei kõlba [enam] juua; söögeʔ arʔ, ar last .läühüdäʔ sööge ära, [muidu] lasete riknema minna; rasõv om ar .läühhünᴜ̈ʔ rasv on liisunud. Vrd .läühtümä

.lühkäne adj <.lühkäse, .lühkäst> , .lühkene <.lühkese, .lühkest ~ .lühkeist> lühikene ▪ jänessil ommaʔ .lühkäseʔ hannaʔ jänestel on lühikesed sabad; no ka õ̭ks om mõ̭nõl jäl liisnalt .lühkeseʔ .rõivaʔ nüüdsel ajal on ikka ka mõnel liiga lühikesed riided; sääl oll´ näid pikke ne .lühkeise, jämmehet ne peeńo.kõise P seal oli neid [inimesi] pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi. Vrd .lühko, lühkokanõ

lülläk s <lülläko, lülläkot> folk lammas, lambuke ▪ susi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästä‿i kärsäkit, lähetätä‿ i lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õues käia], ei saadeta lambaid [välja]. Vrd lälläk

lüngᴜ̈kõllaʔ adv längu; viltu ▪ tulp om .vaonuʔ lüngᴜ̈kõllaʔ üte küle pääle post on vajunud längu ühe külje peale. Vrd .kruuta, lihvaldõ, .liuhka, .liuhkahe, lokɪkallaʔ, virildõ, virilähe

.lõ̭itka s <.lõ̭itka, .lõ̭itkat> , .lõitka <.lõitka, .lõitkat> sõnniku- v lumetükk v -kamakas, klomp ▪ hobõsõ jala all om .lõ̭itkaʔ hobuse jala all on [sõnniku]klombid; saapa .kundsõ ala võtt ka .lõ̭itkaʔ, pessä arʔ .lõ̭itkaʔ alt saapakontsade alla võtab ka [lume]klombid, löön klombid alt ära. Vrd klõiss, kunt´2

lõ̭ngahtuma v <lõ̭ngahtudaʔ, (ta) lõ̭ngahtus> , lõngahtuma <lõngahtudaʔ, (ta) lõngahtus>
1. logisema ▪ ratta piil´ om ar lõ̭ngahtunᴜʔ joʔ, är om poolõliisi .murdunᴜʔ, lõnkś joʔ vankri peel on logisema hakanud, poolenisti murdunud, loksub juba
2. lõtvuma ▪ vana titt´ lõ̭ngahtus, noorõl lõ̭ngahtu‿iʔ vana [mehe] peenis lõtvub, noorel ei lõtvu
3. piltl lõppema, surema (loomast) ▪ ni .arkiʔ lõngahtu elläi ja lõppeski loom ära. Vrd .lõpma

.lõ̭õ̭hkõ adj <.lõ̭õ̭hkõ, .lõ̭õ̭hkõt> , .lõõhkõ <.lõõhkõ, .lõõhkõt> , .lõihkõ <.lõihkõ, .lõihkõt> lahke; helde ▪ .lõihkõ naasõkõnõ, olõ‿i kidsi helde naisekene, ei ole ta kitsi; tä om nii .lõõhkõ, and´ uma kraami ja varandusõ kõgõ .vällä, no om jäänᴜ̈ʔ .perrä .paljaʔ päkäʔ ta on nii lahke, andis kogu oma kraami ja varanduse ära, nüüd on tühjad pihud järel. Vrd .helde, .heldelinõ, .lahkõ, loohk, .loohvka

.maaŕa|ritk s <.maaŕa|rida, .maaŕa|.ritka> aedmädarõigas (Armoracia rusticana) ▪ paastu jaoh, sis .maaŕa.ritka t´oorkatõdas, valatas .taari .pääle ni süvväs paastu ajal, siis riivitakse mädarõigast, kallatakse taari peale ja süüakse [vedela leivakõrvasena]; .maaŕaritk-sinepit ka tetäs noist .maaŕaridost mädarõikasinepit ka tehakse neist mädarõigastest; maaŕaritk om hüä kühäle, lõigᴜt arʔ, panõt pudõlihe ni valat .viina pääle mädarõigas on hea köha vastu, lõigud tükkideks, paned pudelisse ja kallad viina peale. Vrd ŕoon

maa|.värki adv maakeeli, eesti keeles ▪ raak om maa.värki vähk´ raak on maakeeli vähk; maa.värki üldäs hurmatsirk, a vinne .värki um tuu särptitsa (muinasjutust) maakeeles öeldakse hurmatsirk, aga vene keeles on see 'särptitsa' (tulilind)

maǵahus|süük´ s <maǵahus|söögi, maǵahus|.süüki> maius; magustoit ▪ noʔ, näet, tetäseʔ kõ̭ik´ maǵahussöögiʔ nüüdsel ajal, näed, tehakse igasuguseid magustoite; om õks taa mari maǵahussüük´, om upin ulli süük´ (rahvalaulust) on see mari maiusroog, õun on rumalukese (lapse) söök. Vrd maǵahus, magõhus, makõ|süük´

magõhus s <magõhusõ, magõhust> , magõhuś <magõhusõ, magõhuist> maius, maiustus; magusus ▪ .perseh magõhhus, seerde .vaihõl serbähhüs? (kanamuna ja lehmäpiim) (mõistatus) perses maiuspala, säärte vahel hea rüübe? (kanamuna ja lehmapiim); kel om magõhuist, tuul om sagõhuist ka (vanasõna) kel on magusust, tol on paksust ka (lipitseva inimese kohta); ime tõi õks sis .mitmõʔ söögiʔ, maama .mitmõʔ magõhusõʔ (rahvalaulust) ema tõi siis mitmed söögid, mamma mitmed maiustused. Vrd maǵahus, maǵahussüük´

makaŕ|päiv s <makaŕ|päävä, makaŕ|.päivä> makaripäev, 25. VII / 7. VIII ▪ makaŕpäiv om .õkva pääle .iljäpäävä makaripäev on kohe peale iljapäeva. Vrd makariapäiv

makavei s <makavei ~ makaveia, makaveid> makaveipäev, 1. VIII / 14. VIII ▪ edimätsel .augustal om makavei, sis alostõdi .tinte püüdäʔ esimesel augustil on makaveipäev, siis hakati tinte püüdma; makaveiah alostas rannah tindikala .püüdmine makaveipäeval hakkab [Peipsi] rannas tindikalapüük

mańahutma v <mańahuttaʔ, mańahuda ~ mańahuta>
1. mainima, nimetama ▪ kui mańahudõti, nii tulli tulõma kui mainiti, nii tulin tulema; turak mańahut´ õnnõ: koh mu susi om? (muinasjutust) lollike mainis (küsis) ainult: kus mu hunt on?; Taadsi taha‿s õks imp targastõ kõnõldaʔ, magõhõhõ mańahuttaʔ (rahvalaulust) Taadsi ei tahtnud enam targasti kõnelda, magusasti (lipitsevalt ) lausuda
2. folk meelitama ▪ .joudsõ õks tä pettäʔ uma ese, uma maama mańahutaʔ (rahvalaulust) jõudis ta petta oma isa, oma ema meelitada

mao|nahk P s <mao|naha, mao|.nahka> mäletseja magu meenutav kahekordne kindakiri ▪ mao.nahka .koete õks katõ värmigaʔ mahulist kirja kooti ikka kahe värviga; mul om viil katś .paare maonahah .kindet mul on veel kaks paari mahulise koekirjaga kindaid

mastõr s <mastõra, mastõrat> , mastõŕ <mastõri, mastõrit> , maastõr <maastõra, maastõrat> , mastõ̭r <mastõ̭ra, mastõ̭rat> , maastõŕ P <maastõre, maastõret> klooster ▪ mastõrah om värehti .hoitja, vidä rahvast .uusi pite kloostris on väravavaht, juhib rahvast mööda koopaid (tutvustab Petseri kloostri koopaid); Petserih Kornila ehit´ mastõrat Petseris ehitas kloostrit Kornila; maastõra papõl olõ‿õi lupa naistõrahvast pitäʔ kloostri pappidel ei ole luba naisterahvast pidada (abielluda); mastõ̭rah om pall´o pappõ kloostris on palju pappe (vaimulikke); kõ̭nõldi, õt mastõra oosõʔ lääväʔ Kiiovahe räägiti, et kloostri koopad (maa-alused käigud) lähevad Kiievisse (Kiievini välja); muugaʔ eläseʔ .kambrekaistõ siseh mastõreh mungad elavad kloostris [väikestes] kambrikestes; suuŕpapṕ, timä õks mastõrih om arhimandriit, tema on ikka kloostris; paremb ollaʔ mul liinah lillipuuh, mastõrah maŕapuuh (rahvalaulust) parem mul olla linnas ilupuu, kloostris marjapõõsas. Vrd .maastri || naistõ|.rahva mastõr nunnaklooster ▪ naistõ.rahva mastõrast Narva .lähkost käu ütś Jelisarja pühäne mi .kolka Narva lähedalt nunnakloostrist tuuakse [lihavõtete järgseks pühapäevaks] üks Jelisarja ikoon meie kanti

midrosk´ s <midroski, midroskit> , mitrosk´ <mitroski, mitroskit> , miitrosk´ <miitroski, miitroskit> midruskipäev, surnute mälestuspäev; 26. X / 8. XI, suurmärter Dimitriuse mälestuspäev ▪ midroski .aigu .panti .Mokra küläh ka edimätsel pääväl künnel´ palama midruski ajal pandi Mokra külas kohe esimesel päeval küünal põlema; kolm nädälit pääle .mihkli tulõ mitrosk´, hingemälehtüspäiv kolm nädalat peale mihklipäeva tuleb midrusk, surnute mälestuspäev; saagovin om mitroski paastu perämäne päiv saagovin on midruskipaastu viimane päev; miitrosk´ meil .praasnik´ midrusk on meie küla püha. Vrd midroskipäiv

midroski|päiv s <midroski|päävä, midroski|.päivä> midruskipäev, surnute mälestuspäev; 26. X / 8. XI, suurmärter Dimitriuse mälestuspäev ▪ midroskipäiv om pühä .Miitra jaost midruskipäev on püha Miitra mälestuseks. Vrd midrosk´

migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´

miho s <miho, mihho> folk lastek mesilane ▪ peläku‿i mihho! ära karda mesilast!; kas om miho mettä toonuʔ, vahalanõ vahha toonuʔ? (rahvalaulust) kas on mesilane mett toonud, vahalane (mesilane) vaha toonud?. Vrd mehiläne, mehine2, vahalanõ, vahalind

.miildümä2 v <.miildüdäʔ, .miildü ~ meelü>
1. taltuma, leebuma, rahunema ▪ latś naasś .ikma, ei .miildüʔ inämb .kuigi arʔ laps hakkas nutma, ei rahune enam kuidagi; latś nuutsk´ õnnõ, meelü‿üiʔ, kõõ nuutsk´ laps aina nuuksub, ei rahune, muudkui nuuksub; säält .miildü näio meelekene, säält süttü .süämekene (rahvalaulust) sellest rahunes neiu meelekene, sellest paranes südamekene. Vrd leppümä
2. vaibuma, kuumust kaotama ▪ sann om valmɪs külʔ, a las .veit´kese .miildüs saun on valmis küll, aga las veidike tõmbab (parajaks); pangu‿iʔ viil .leibi .ahjo, ahi om .veiga kuum, las .veit´kese meelᴜ̈s ära pane veel leibu ahju, ahi on väga kuum, las veidi jahtub. Vrd leppümä, .liindümä, reevähtümä

miilostin s <miilostinna, miilos.tinna> almus, armuand; and; heategu ▪ üldäs, et kana munal om nellikümmend miilos.tinna öeldakse, et kanamunal on [küljes] nelikümmend andeksandi; miilos.tinna andas sandõlõ almust antakse kerjustele; kui ma õks ka teele luba anna, meehtele miilostinna, määnest õks ti tahat, säänest .võtkõʔ, kuvva .arvat, .astkõʔ mano (rahvalaulust) kui ma teile loa annan, meestele armuanni, millist [neidu] te tahate, selline võtke, kelle valite, astuge juurde; Migulalõ õks sis anna miilos.tinna, .uudsõ.vatska .vaesillõ (rahvalaulust) Migulale annan anni, vaestele uudsekaraskit. Vrd miilost´

mikul´ s <migula, migulat>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ mikul´ om leeväpühä, and .tervüst ni .leibä nigulapäev on viljapüha, [nigul] annab tervist ja vilja(saaki); migulast ütś päiv vahet, kolmadal pääväl .peetäs räüsä.päivä nigula[päeva]st üks päev vahet, kolmandal päeval peetakse rahepäeva
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ juri .sildas, mikul´ .naklas (vanasõna) jüri sillutab, nigul naelutab. Vrd migulapäiv

minev|ajastaganõ adj <minev|ajastagadsõ, minev|ajastagast> , minev|.aestaganõ <minev|.aestagadsõ, minev|.aestagast> läinudaastane, mullune ▪ om viil minevajastagast .leibä jäänᴜ̈ʔ läinudaastast vilja on veel järel. Vrd minev|.aast´aganõ, mullunõ

moodotõlõma v <moodotõllaʔ, moodotõlõ> , moodᴜtõlõma <moodᴜtõllaʔ, moodᴜtõlõ>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ mano või õks siiä tetäʔ mastõra, mungatarõ moodotõllaʔ (rahvalaulust) siia kõrvale võib teha kloostri, mungatare vormida; .kerge om õks taa keelegaʔ tetäʔ, ummil mokõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) kerge on seda keelega teha, oma huultega vormida; tuud eheʔ õks kõik´ hobõst ilosahe, .musta .ruuna moodotõlliʔ (rahvalaulust) toda hobust ehtisid kõik ilusasti, musta ruuna vormisid (rakendasid); anniʔ õks sis suud nä nal´astõ, mokkõ mano moodotõlliʔ (rahvalaulust) suud nad andsid nalja pärast, huuli ligi torutasid
2. folk laulma, rääkima ▪ sedä õks ka Karnil kadsatõlli, innemustõ moodotõlli (rahvalaulust) eks Karnil sedagi kõneles, ennemuiste rääkis; sullõ lauli õks ma targa tammõlaulu, mustidsõ moodotõlli (rahvalaulust) sulle ma laulsin targa tammelaulu, muistse [laulu] leelotasin
3. folk liikuma; liigutama ▪ hüä om õks sis .marsseʔ mastõrah, päämungõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) hea on siis marssida kloostris, peamunkadel liikuda; .väega õks tä .höste väherdelli, moro .pääle moodotõlli (rahvalaulust) väga hästi ta (hobune) väherdas, õue peale pikali heitis; õga vala‿s õks sa rokka ruhe ala, molli ala moodotõllõ‿s (rahvalaulust) ega sa siis valanud rokka küna alla ega heitnud molli alla. Vrd moodotama

moost´ ~ mośte adv võib-olla, ehk, vast ▪ moost´ tah kiräh om võib-olla on [see] siin kirjas; mośte saa‿s vanal hoietus, .pehmehe .peetüs? (rahvalaulust) ehk ei olnud [laps] vanal hoitud, hellasti peetud?. Vrd mast, moośa, moosś, mose

morɪhuma v <morɪhudaʔ, morɪhu> kõhnuma, lahjaks jääma ▪ arʔ morɪhunuʔ om, jovva‿i .kävvügi ta on [nii] kõhnunud, ei jõua käiagi; iih õks oll´ täl must morihunu, künnütäkk täkerdünü (rahvalaulust) ees oli tal nälginud must [hobune], kängu jäänud künnitäkk; tuu .olle täkk täietet, must ruun morihunu (rahvalaulust) too täkk oli täitanud, must ruun kõhnunud. Vrd kesähümä, .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, täkerdümä

morɪtama v <morɪtaʔ, morida> näljutama ▪ .tütrik morɪtas hinnäst, om .piinükene tüdruk näljutab ennast, on peenike; ma hinnäst morida, taha‿i sõtta minnäʔ ma näljutan end, ei taha sõjaväkke minna. Vrd murɪtama, .nälǵsütmä, nälgᴜ̈tämä, nälᴜ̈telemä, nälᴜ̈tämä

muhaskõlõma v <muhaskõllaʔ, muhaskõlõ> muhelema; muigama (üleolevalt) ▪ irvɪteles ja muhaskõlõs irvitab ja muheleb; muhaskõlõs, salahhuisi naard muheleb, salamisi naerab; sul om iks himo .vasta tõist muhaskõllaʔ, .vasta tõist kriimɪstõ kaiaʔ on sul ikka tahtmine teise üle muiata, teist tigedalt põrnitseda; päiv õks sis naard´, esi ütel´, .muudsa tsõ̭õ̭ŕ muhaskõlli (rahvalaulust) päike naeris, ise ütles, kena ketas muheles; sääl iks hiiro hiidüskelli, .musta hopõń muhaskõlli (rahvalaulust) seal hall hobune kohkus, must hobune hühises; tull´ õks tä .vällä naardõh, moro pääle muhaskõllõh (rahvalaulust) tuli ta välja naerdes, õue peale muheledes

mulganõ adj <mulgadsõ, mulgast> auklik, mulklik ▪ vana küpäŕ om mulganõ, karɪʔ ommaʔ arʔ ajanuʔ vana müts on auklik, koidel ära aetud. Vrd .mulklikanõ

munt|kõrra adv mõnikord ▪ kurgɪʔ ka .häitseseʔ muntkõrra puustalt kurgid ka õitsevad mõnikord tühja; meil om ka muntkõrra .väega kõhn leib meil on ka mõnikord väga vilets viljasaak. Vrd .harva, mõ̭nõkõrra, mõ̭ntkõrra, tõist|kõrra, .vaihhõl

mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajal ▪ mustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava

muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muiste ▪ muuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

määtsɪk s <määtsiga, määtsɪkat ~ .määtsikka> / <määtsigu, määtsɪkut> pall; kera ▪ om määtsigagaʔ suuŕ .mässämine palliga on (käib) suur müramine; Miko lätś külä .sisse .mässämä ja naasś tõistõ noortõgaʔ .määtsikka .lüümä Miko läks külla mängima ja hakkas teiste noortega palli lööma; miisś näge, õt ütś kulladsõ kossagaʔ .tütrik mänǵ kulladsõ määtsikugaʔ (muinasjutust) mees näeb, et üks kuldse patsiga tüdruk mängib kuldkeraga. Vrd kummimuna, määts

ńammo adj s <ńammo, ńammot> , nämmo <nämmo, nämmot> (kurt)tumm ▪ .Jaaska õi olõ .päivägiʔ koolɪh käunᴜʔ, tä om .täütsä ńammo Jaaska pole päevagi koolis käinud, ta on päris tumm; .Miitra om latsõst .pääle nämmokõnõ Miitra on lapsest saadik tumm; .toetsõ timäle kässi pite näüdädäʔ, õt .pluuka om vaia, a õs olõʔ mul .aigu nämmogaʔ müllädäʔ kavatsesin talle kätega näidata, et atra on vaja, kuid mul polnud aega tummaga jännata. Vrd klohho, klohhoi, klohhoń, muuk, tumḿ