aadressikoht (§ 4 lg 1 p 4) on VÄIKEKOHT, nagu nt tänav, väljak või muu liiklusrajatis (käik, sild jms), mille nime kasutatakse aadressis
ametlik kohanimi (§ 3) on nimi, mis määratud vastavalt kohanimeseadusele või on määratud muude kehtivate (või määramise ajal kehtinud) õigusaktide kohaselt
hargtäiend (§ 15 lg 4) on kohanime täiendosa, mis lisab mõnele korduvale nimele eristava tunnuse. Tüüpilisi hargtäiendeid on nt Vana- (vrd Vana- ja Uue-Võidu), Suur(e)- (Suur- ja Väike-Karja); ka suuremate kohtade nimesid võib kasutada hargtäiendina (vrd Suurtüki ja Hiiu-Suurtüki tn Tallinnas, Kolga-Aabla ja Kiiu-Aabla k Harjumaal). Numbrite määramine hargtäiendiks (1. Kullamaa k, 2. Kullamaa k jne) ei ole seaduse kohaselt enam lubatud (§ 17 lg 4)
kohanime keelsus (§ 14) osutab, miskeelseks kohanime tuleb pidada. Eestikeelsele kohanimele on omased kindlad tunnused, nt võõrtähtede (c, q, w, x, y) ja enamasti ka võõrsõnatähtede (f, s^, z, z^) puudumine, asustusnimede omastavaline kuju (Vanamõisa, mitte Vanamõis) jm (vt ka kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korda)
kohanimeloend (§ 7 p 5) on kohanimesid ja nendega seotud informatsiooni (rööpnimed, asukoht jne) sisaldav väljaanne
kohanime muutmine (§ 2 lg 2 p 2) on selline KOHANIME MÄÄRAMINE, kus senise (ametliku) nime asemele pannakse uus nimi
kohanime määramine (§ 2 lg 2) on kohanime määrava organi
poolt
kohanimenõukogu (§ 6--8) on Vabariigi Valitsuse komisjon, mis moodustatakse
siseministri valitsemisalas Eesti kohanimekorralduse suunamiseks. Tema arvamust on tingimata vaja:
kohanime täiskuju (§ 18 lg 1) hõlmab NIMETUUMA ja LIIGISÕNA, samuti HARGTÄIENDIT (vt need)
kohanimi (§ 2 lg 1) on KOHALE kinnistunud või kinnistatav nimi. Vt ka AMETLIK KOHANIMI; MITTEAMETLIK KOHANIMI. Nime struktuur - vt KOHANIME TÄISKUJU
koht (§ 2 lg 1) on looduslik või inimtekkene geograafiline objekt. Vt ka VÄIKEKOHT, AADRESSIKOHT
liigisõna (§ 15 lg 4) on KOHANIME osa, mis näitab nimetatava koha liiki (tänav, tee, saar, jõgi, linn jne); on mõnel juhul NIMETUUMAGA kokkukirjutatav (Munamägi)
mitteametlik kohanimi (§ 22) on nimi, mida pole ükski organ ega ametiisik määranud; sellise nime kaardile kandmine toimub, arvestades kohaliku omavalitsuse ja kohanimenõukogu seisukohti
nime häälduskuju (§ 15 lg 3) on nime foneetiline (häälduslik, häälikuline) kuju; kõiki hääldusseiku (peenendust, väldet jne) ei ole tavaks NIME KIRJAKUJUS kajastada ning mõnd tunnust (nt murdelist vokaalharmooniat) saab edasi anda mitmeti
nime kirjakuju e -pilt (§ 15 lg 1, 3) on nime graafiline kuju, s.t tähtede ja diakriitiliste märkide (täpid, tilde jne) abil kirjapandu; kirjakuju lähtub NIME HÄÄLDUSKUJUST, ent võtab arvesse ka traditsiooni, kirjakeele ühtsuse nõudeid jms
nimekohustus (§ 4) hõlmab objekte, millel peab olema AMETLIK KOHANIMI (loetelu §-s 4); nimesid võib määrata ka muudele kohtadele (§ 4 lg 2)
nimeteaduslik usaldusasutus (§ 9) on Vabariigi Valitsuse poolt selleks määratav ja usaldatavalt pädev teaduste akadeemia või kõrgkooli allasutus, kus on nimeteadusele (onomastikale) spetsialiseerunud teadustöötajaid ja mille ülesandeks on anda nimeküsimustes eksperdihinnanguid (vt ka Vabariigi Valitsuse korraldust 17.06.1997)
nimetuum (§ 15 lg 4) on "puhas nimi", hõlmamata HARGTÄIENDIT ja LIIGISÕNA. Nt nimes Suur-Karja tn on nimetuumaks "Karja"
põhinimi (§ 16 lg 1-2) on kas koha ainus ametlik nimi või nimi, mille kõrvale on erandjuhtudel ametlikult määratud RÖÖPNIMI
põlisvõõrkeel (§ 14 lg 2, § 16 lg 3) on muu keel peale eesti keele, mida mingis kohas on pikaaegselt kuni 27. septembrini 1939 kasutatud (pärast seda kuupäeva algas Nõukogude sõjaväebaaside rajamisega seoses ulatuslikum maa-alade tühjendamine, ümberasustamine jm protsessid, mis intensiivistusid eriti pärast Teist maailmasõda)
pühendusnimi (§ 17 lg 3) on mingi isiku mälestuseks või austuseks määratud kohanimi, mis sisaldab isiku eesnime(sid) ja perekonnanime (Karl August Hermanni tänav) või tema täielikku varjunime (A. H. Tammsaare tee) (vt ka pühendusnimede määramise korda)
rööpnimi (§ 16 lg 2) on erandjuhtudel määratav kohanimi, mida võib seatud korra kohaselt ametlikus kontekstis kasutada PÕHINIME kõrval ja asemel. Tüüpilisimad rööpnimed on vähemusrahvuste muukeelsed kohanimed või ametlike loodusnimede kõrval kasutatavad (eestikeelsed) rööpnimed. Rööpnime ei saa olla haldusüksusel ega aadressikohal. Põhi- ja rööpnime tekstis ja kaardil esitamise viis on antud kohanimenõukogu koosoleku otsusega.
samanimelisus (§ 18) on olukord, kus vähemalt kaks nime on täiskujul samased. Vt ka KOHANIME TÄISKUJU
tähetabel (§ 15 lg 2) on reeglistik muus kirjas (nt vene, ukraina jne kirillitsas) esitatud nimede ülekandmiseks ladina kirja; reeglistik on esitatav tabelina, kus lähtekirja üksiktähtedele on vastama pandud tulemkirja vastavad tähed (nt = a, = b, = v jne). Nime ümberkirjutusel eristatakse täht-tähelist, täpset ja pööratavat transliteratsiooni (vrd Gor'kij ja Gorki) ning vähem täpset, oma keele tähe-hääliku suhteid enam arvestavat transkriptsiooni (eesti transkriptsioonis mõlemad variandid üksnes kujul Gorki). Vt ka valitsuse kinnitatud vene-eesti tähetabeleid (25.03.1998, RT I 1998, 31/32, 427; transkriptsioon ja transliteratsioon) ning haridusministri kinnitatud eesti-vene tabelit (18.05.1998, RTL 1998, 177/178, 683).
väikekoht (§ 5 lg 3) on üldjuhul ühe omavalitsusüksuse piiresse jääv objekt, nt tänav vm liiklusrajatis, ühissõidukipeatus, haljasala, kalmistu, mille nime määramine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Vt ka AADRESSIKOHT
õigekiri e ortograafia (§ 15 lg 3) on keele üldkasutatav kirjutusviis, kus kehtivad õigekirjanormid; viimases mõttes vastandub õigekiri n-ö vigasele kirjutusviisile. Õigekirja konkreetne avaldumismoodus keeles, s.o viis, kuidas üht või teist häälikut või hääldusseika kirjapildis edasi anda, on kirjaviis (eesti keele puhul eristatakse nt vana kirjaviisi ja möödunud sajandi lõpupoolel võidule pääsenud uut kirjaviisi)