[— — —]
Tallinna nime kasutamist venekeelses tekstis saab vaadelda nii ajaloolisest, õiguslikust kui ka puht keelelisest aspektist.
Ajalugu. Venekeelses kirjanduses on Eesti pealinna ajalooliselt nimetatud mitmeti. Nimi Колывань (Kolõvan) on pärit Vana-Vene kroonikatest, selle lähteks oletatakse Kaleva (Kalõva) nime. Hiljem on vene keelde üle võetud Tallinna saksakeelne nimi Reval, mille mugandamisel tekkis Ревель (Revel). See nimi oli vene keeles ametlikult kasutusel kuni Eesti iseseisvumiseni 1918. a, pärast mida hakati Eesti pealinna tunnustama eestikeelse nime all. Tollases Nõukogude Liidus transkribeeriti nime ilmselt kujul Таллин, see lähtus tollal kehtinud arusaamast, mis nimede ümberkirjutamisel vältis vene keelele ebaharilikke järjendeid. (Niisamuti kirjutati tollal ka näiteks Сарема ja Хиума.) 1920.-30. aastate Eestis ilmunud venekeelses kirjanduses tuli aga Eesti pealinna nimi käibele juba täpses transkriptsioonis Таллинн(ъ), selles võib veenduda kas või omaaegseid vene lehti sirvides.
Eesti okupeerimisel 1940. aastal ja eriti pärast Teist maailmasõda kehtestati ainsaks venetäheliseks nimekujuks Таллин. Ühtlasi jätkus kuni 1972. aastani NSV Liidu keskorganite väljaannetes (kaartidel jm) eesti nimede kirjutamine ebatäpses transkriptsioonis, nt pikki vokaale märgiti vene transkriptsioonis ühekordselt (Хапсалу, Суре-Яни jne). Samal ajal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium kehtestas 1959. a täpsema transkriptsiooni. Kui 1972. a ka NSV Liidu Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsus võttis need reeglid omaks, jäi Tallinna nime kirjutus vene tekstis ainsana erandlikuks, mille kohta tehti märkus ka reeglitesse. Tegemist oli niisiis transkriptsioonierandiga, mitte eraldi venekeelse nime kehtestamisega.
Ettepaneku selle erandi kaotamiseks tegi kõigepealt Uno Ussisoo ajalehes Sirp ja Vasar (13.11.1987, koopia lisatud). Et see leidis avalikkuse kiiret toetust (mh toetas seda vabariiklik õigekeelsuskomisjon 16.03.1988, vt Keel ja Kirjandus 1988, nr 7, lk 428, koopia lisatud), otsustas ENSV Ülemnõukogu Presiidium 14.07.1988 parandada eesti nimede vene transkriptsiooni juhiseid, lugedes vastava erandi kehtetuks. Lõplikult seadustati Tallinna nime täpne kirjutusviis 7. detsembril 1988, kui Eesti NSV konstitutsiooni venekeelses tekstis tehti vastav parandus. Järgnevalt on see norm Eestis jäänud kehtima, Venemaal anti aga 1995. aastal välja endiste liiduvabariikide ja nende pealinnade ametlik nimistu, mis taaskehtestas Nõukogude-aegsed nimekujud mitte ainult Eesti pealinnale, vaid ka paljude riikide (Kõrgõzstan, Moldova, Türkmenistan) nimedele.
Õiguslik alus. Praegu on Eesti pealinna nime kirjutamise aluseks venekeelses tekstis kohanimeseaduse (RT I 1997, 1, 3 + hilisemad parandused) § 15 lg 1: "Kohanimi tuleb dokumenteerida eesti-ladina tähestikus. Mitteladina tähestikes tuleb kohanime kirjakuju edasi anda vastavuses ametlike tähetabelitega." Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 kinnitab ametlikud tähetabelid haridusminister. Haridusminister on eesti-vene tähetabeli kinnitanud 18.05.1998 (RTL 1998, 177/178, 683). Selle kohaselt on Tallinna nime reeglipärane vene transkriptsioon Таллинн.
Keeleline aspekt. Tallinn on eestikeelne kohanimi, selle transkribeerimisel venekeelsesse teksti järgitakse üldisi reegleid. Kui näiteks Eesti kohanimed Annelinn, Kesklinn (Tallinna linnaosa), Tammelinn jms kirjutatakse vene tekstis kujul Аннелинн, Кесклинн, Таммелинн, siis ei ole mingit ortograafilist takistust kirjutada ka Tallinn vene tähtedega kujul Таллинн. Veel enam, ka muude maade kohanimede vene transkriptsioonis leidub analoogilisi tähejärjendeid, vrd Бонн (Bonn), Хайльбронн (Heilbronn) ja Лолланн (Lolland). Isegi vastavatest nimedest tuletatud adjektiivid säilitavad kahekordse н-i: боннский, хайльброннский. Seega ei ole vene keele normides midagi sellist, mis takistaks Tallinna nime reeglipärast kirjutamist. Seejuures tuleb aga lisada, et nimede õigekirjutus ei allu alati samadele reeglitele kui keele tavasõnade (apellatiivide) kirjutamine. Nimedes taotletakse algkirjapildi täpsuse säilitamist vahel sel määral, mis on vastuolus õigekirja üldise foneetilise printsiibiga, näiteks transkribeeritakse saksa nimi Schmidt kujul Шмидт, mitte Шмит, hiina nimede vene transkriptsioonis antakse mõningaid häälikuid edasi küllaltki tinglike vastetega (ch – ч, zh – чж, j – цз) jne. Foneetilist printsiipi ei järgita ka eesti keeles, kus ladinatähelisi võõrkeelseid nimesid antakse edasi originaalkirjaviisis.
Vaidlustes Tallinna nime vene transkriptsiooni teemal on esitatud veel mitmeid muid argumente, mida sobiks ehk kommenteerida küsimuste-vastuste vormis. Osalt kordavad seletused eespool esitatut.
• Kas Eestis ilmuvas venekeelses kirjanduses ei peaks järgima samu keelelisi norme, mis on kehtivad Venemaal?
Üldjuhul järgitakse kindlasti samu keelelisi norme, kuid nimede õigekirjutuses võib olla erinevusi, sest nimekasutust reguleeritakse ka õiguslikult. Nimede õigekirjutus ei järgi täielikult keele tavasõnade jaoks kehtivaid reegleid. Nii on võimalik, et ühte nime kirjutatakse eri riikides erinevalt.
• Kuidas on võimalik, et ühte ja sama nime kirjutatakse eri riikides erinevalt? Peaks olema ühtne norm. Kas tegemist pole mitte poliitilise kiusuajamisega?
Erinevus võib tuleneda eri õigusnormidest, nagu eespool viidatud. Seda ei tohiks ega tuleks aga mingil juhul politiseerida. Võrdluseks lisatagu, et Valgevenes kasutatakse venekeelse nimena kuju Беларусь, Республика Беларусь, samas kui Venemaal on 1995. aastast ametliku normina kasutusel Белоруссия, Республика Белоруссия. Niisamuti on vastavates riikides venekeelsete nimedena kasutusel näiteks Кыргызстан, Кыргызская Республика, Молдова, Ашгабат (Türkmenistani pealinn), samas kui Venemaa 1995. a nimestikus on Киргизия, Киргизская Республика, Молдавия, Ашхабад. Enamgi veel, ka Venemaa-siseselt on lahknevusi autonoomsete vabariikide nimetamisel: vabariikides endis on kasutusel nimed Башкортостан, Татарстан ja Тыва, Moskvas väljaantud materjalides on aga nende nimed Башкирия, Татария ja Тува.
Isegi Nõukogude ajal esines nimede kirjutamises vastuolusid, mida aga ei politiseeritud. Nii kehtis Eestis 1959. aastast ametlikult juhis, mille kohaselt eesti nimede vene transkriptsioonis tuli säilitada pikkade vokaalide eristus. Samal ajal kehtis ka NSV Liidu Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse 1958. a juhendi reegel kirjutada pikki vokaale ühekordselt. Seega trükiti Eesti venekeelses kirjanduses nimed kujul Сааремаа, Хийумаа, Сууре-Яани, Moskvas ilmunud kaartidel aga Сарема, Хиума, Суре-Яни. Alles 1972. a reeglid ühtlustati.
• Kui Eestis nõutakse eesti nimede täpset kirjutamist, miks ei ole tegemist vastastikuse põhimõttega: eesti keeles kasutatakse ju nimesid Pihkva, mitte Pskov; Peterburi, mitte Sankt-Peterburg jne?
Vene nimede eestikeelses tekstis kirjutamise reeglid on kogu aeg liikunud üha suurema täpsuse poole. Enam ei peeta sobivaks kasutada nimesid Kaama, Kaluuga, Okaa, Pensa, Samaara, Tuula, vaid seeasemel soovitatakse Kama, Kaluga, Oka, Penza, Samara, Tula, sest need on venekeelsete nimede reeglipärased transkribeeringud. On üsna vähe Venemaa kohti, millele on ajaloo käigus kujunenud eestikeelne nimi, nagu näiteks Pihkva (Псков) ja Peterburi (Санкт-Петербург). Õigekeelsuslikult ei ole viga kasutada ka nende kohtade nimetamisel lähtekeelseid nimesid, st Pskov ja Sankt-Peterburg. Erinevus Tallinna nimest seisneb selles, et kui Таллинн on lihtsalt eesti nime transkriptsioon vene tähtedega, siis Pihkva ei ole Pskov'i ümberkirjutus, vaid on traditsiooniliseks kujunenud eestikeelne nimi.
Eesti ja Venemaa erinevat suurust ja nimede kujunemise ajalugu arvestades oleks vist asjatu nõuda nimekirjutuses täielikku pariteetsust. Venemaa kohtade eestikeelsed nimed kujunesid naabrussuhete käigus ja osalt kindlasti ka seetõttu, et Eesti ala kuulus pikemat aega Venemaa koosseisu. Venekeelses ametlikus kasutuses olid Eesti kohtade nimetamisel tsaariajal aga valdavad baltisakslastelt ülevõetud nimed, nt Гапсаль (Haapsalu, saksa Hapsal), Вейссенштейн(ъ) (Paide, saksa Weissenstein), Везенберг(ъ) (Rakvere, saksa Wesenberg). Neist loobuti Eesti iseseisvumisel eestikeelsete nimede kasuks, nõnda ei tekkinud vene keeles ka Eesti kohanimede "traditsioonilisi" vene vasteid.
• Miks nõuame venekeelselt nimekirjutuselt täpsust, samas kui lätlased kirjutavad Tallina, leedulased Talinas ja poolakad Tallin? Soome keeles on nimeks Tallinna ning vahel on ka mujal maailmas näha nimekuju Tallin.
Läti ja leedu keeles on tavaks – erinevalt muudest ladinatähelistest keeltest – oma tähestikku transkribeerida kõik võõrkeelsed isiku- ja kohanimed, sest juba nimetava käände vormis peavad nimed sisaldama käändelõppu (‑a, ‑e, ‑s, ‑is vms). Nii kirjutatakse Vääna läti tekstis kujul Vēna, Püssi Pissi, Võru Veru jne. Nimekujud Tallina ja Talinas vastavad läti ja leedu keele transkriptsioonireeglitele.
Mis puutub poola keelde, siis kuigi selles keeles järgitakse üldiselt lähtekeele kirjapilti, on poola nimekorraldajad küllalt palju käibele toonud kirjapildimugandeid ja taotlenud nimede võimalikult poolapärast kuju. Lisaks Tallinnale on poolakeelne vaste antud ka Pärnule (Parnawa). Nimekuju Tallin poola keeles on võrreldav sellega, kui eesti keeles kasutataks Rootsi pealinna nime jätkuvalt kujul Stokholm, mitte Stockholm, nagu nüüd oleme harjunud.
Soomekeelne Tallinna on soomepäraseks mugandatud nimi, mis asendab ajaloolist Rääveli't. Mugandamist on soosinud keelte lähedane sugulus.
Mujal maailmas esineb nimekuju Tallin juhusliku veana peamiselt teadmatusest ja jäänukina Nõukogude aegadest, kui Eesti kohanimesid kirjutati sageli kirillitsa vahendusel. Ei ole teada, et seda nime oleks mingi keele seisukohalt soovitatavaks peetud.
• Ühe н-iga Таллин on venekeelne nimi, miks seda muuta?
Puht keeleliselt võiks venekeelseteks nimedeks pidada Eesti pealinna paljudest nimevariantidest Колывань'i ja Ревель'it. Tallinn on aga eestikeelne nimi sõltumata tähestikust, milles seda nime kirjutatakse, niisamuti nagu Нижний Новгород on venekeelne nimi ka siis, kui seda kirjutatakse eesti transkriptsioonis (Ni ni Novgorod), inglise transkriptsioonis (Nizhniy Novgorod) või araabia tähtedega.
Ühtlasi tuleks lisada õiendus haridusministri kinnitatud tähetabeli nimetuse juurde. Selle praegune nimetus on "Eesti nimede transkribeerimine vene keelde". Mõisteliselt korrektne oleks olnud aga nimetus "Eesti nimede transkribeerimine vene tähestikku" või "..venekeelses tekstis", sest ühest tähestikust teise tähestikku ümberkirjutamine ei tee nimedest teiskeelseid (antud juhul venekeelseid) nimesid.
• Ühe н-iga Таллин on väga harjumuspärane, sellest on raske loobuda.
Selle väitega võib nõustuda, sest nimede muut(u)mine ja ümberõppimine on sageli väga vaevaline. Nimede kirjutamise põhimõtted aga arenevad üleüldiselt, mitte ainult Eestis, ja pikapeale harjutakse teistsuguse kirjapildiga. Rahvusvahelise nimekorrastuse eesmärk on edendada võimalikult täpset ja reeglipärast nimekirjutust, et vähendada ülemaailmses suhtlemises võimalikke arusaamatusi. Ühel kohal peaks olema üksainus ametlik nimi, ja selleks saab eeskätt olla kohapeal kasutatav, kohalikus keeles nimi.
Tallinna nime vene transkriptsiooni puhul ei olegi aga tegemist täiesti uue asjaga, vaid 1920.-30. aastatel Eestis kehtinud traditsiooni taastamisega.
• Kui mitteladina tähestikes tohib nimesid edasi anda üksnes vastavuses ametlike tähetabeliga, miks on piirdutud ainult eesti-vene tabeliga, ent ei ole kehtestatud muid tabeleid, nt eesti-tai või eesti-araabia oma?
Haridusministri viidatud määruses (p 2) on öeldud, et eesti nimede ümberkirjutamisel tähestikesse, mille kohta tähetabelid puuduvad, on aluseks nimeteadusliku usaldusasutuse ekspertiis. Tabeleid on otstarbekas kehtestada siis, kui Eestis ilmub piisavalt vastavakeelset kirjandust, sest Eesti õigusaktid kehtivad üksnes Eesti territooriumil. Tabelid on Eesti riigiasutustele kohustuslikuks juhiseks, kuidas eesti nimesid vastava keele tekstides kirjutada.
Lugupidamisega
Peeter Päll
grammatikasektori juhataja
Lisad:
a) koopia Uno Ussisoo artiklist Sirbis ja Vasaras, 13.11.1987 + vastukajad (Ilmar Laan ja Uno Schultz 29.01.1988, lugejakirjad 04.03.1988) – 4 lk,
b) koopia vabariikliku õigekeelsuskomisjoni seisukohast (ilmunud Keeles ja Kirjanduses 1988, nr 7) – 1 lk,
c) koopia venekeelsest kirjast, mida Keele ja Kirjanduse Instituut levitas 1990. aastate alguses vastuseks mitmelt poolt tulnud küsimustele Tallinna nime vene transkriptsiooni asjus – 5 lk.
d) Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjoni seisukoht 06.07.1995 — http://www.eki.ee/knn/, rubriik "Arhiiv" (http://www.eki.ee/knn/knk_tln.htm). Samas ka Interfaksi sõnum.
Järelmärkusi 06.08.2004:
1. 1. juulist 2004 kehtib uus kohanimeseadus, ent sama põhimõte Eesti kohanimede kirjutamise kohta sisaldub ka selles (§ 10 lg 2).
2. Poola ametivõimud on 2003. aastal välja andnud uuendatud maade ja pealinnade nimede loendi (Nazwy państw świata, ich stolic i mieszkańczów, Główny Urząd Geodezji i Kartografii, Warszawa 2003), kus poolakeelsete eksonüümide hulka on mõnevõrra kärbitud. Muuhulgas soovitatakse seal ka Eesti pealinna nime kirjutada kujul Tallinn.