Giuseppe Ungaretti
Itaalia keelest Kalju Kruusa

ÜKSKORD IDAS

Naeratuse pehmes kaares
tunneme, et seob meid iha pungade
pööris

Meid põimab päikene

Suleme silmad
et näha järvevees ujumas
lõputuid lubadusi

Leiame end et tähistada maa
selle kehaga
mis praegu meid liialt rõhub

Versa, 27. aprillil 1916

LOOJANG

Ihu värvi taevas
äratab oaase
armastuse nomaadile

Versa, 20. mail 1916

TÄNA ÕHTUL

Rannikutuule käsipuu
toetamaks täna õhtul
mu kurvameelsust

Versa, 22. mail 1916

ÜKSVAHE

Rändasin ja rändasin
leidsin taas
armastusekaevu

Tuhande ühe öö
silmas
ma puhkasin

Metsistunud aedadesse
ta tuvina
laskus

Keskpäeva
peadpööritavas
leitsakus
korjasin talle
apelsine ja jasmiine

Mariano, 25 juunil 1916

VAIKUS

Tean linna
mis iga päev täitub päikesest
ja kõik on siis lummatud

Ühel õhtul ma lahkusin sealt

Südames edasi kestis
ritsikate sirin

Valgeksvõõbatud
laeva laelt
nägin
oma linna kadumas
jättes
veel vähekese
tulede embust hämusesse
õhusse

Mariano, 27. juunil 1916

MATTUNUD SADAM

Sinna jõuab luuletaja
ja pärast päevavalgele pöördub oma lauludega
ja laiali need pillub

Sellest luulest
jääb mulle
too ammendamatu saladuse
tühjus.

Mariano, 29. juunil 1916

VENNAD

Kust rügemendist olete
vennad?

Värisev sõna
öös

Vastpuhkenud leht

Keevas õhus
kavatsemata mässab
inimene kes silmitsi oma
haprusega

Vennad

Mariano, 15. juulil 1916

NOSTALGIA

Kui
öö on haihtumas
just kevade eel
ja harva
keegi möödub

Pariisi kohal tiheneb
tume
nutu värv

Silla-
servas
pikalt vaatan
ühe kõhna
tüdruku
lõputut vaikimist

Me
haigused
sulavad üheks

Ja läinuna
me järele jääme

Locvizza, 28. septembril 1916

ÜKSINDUS

Mu karjed aga
vigastavad
välkudena
taeva
vaikset kella

Hirmuga
vajuvad alla

Santa Maria La Longa, 26. jaanuaril 1917

KAUGELE

Kaugele kaugele
nagu pimeda
on nad mu käekõrval toonud

Versa, 15. veebruaril 1917

TÜHISUS

Korraga
on kõrgel
varemete kohal
selge
imestus
mõõtmatuse üle

Ja inimene
kumaras
järsku ilmunud
päikese käes
vee kohal
eest leiab
varju

Mis lainetab ja
tasakesi
murdub

Vallone, 19. augustil 1917

VARIATSIOONE TÜHJUSELE

Too liiva tühisus, mis muudkui voolab
Tummalt liivakellas, et jääda paigale,
Ja põgusana ihu värvi taustal,
Kustuvat värvi, jälgi järel pilvest...

Seepeale liivakella keerav käsi,
Liiva pöördumine, et olla liikvel,
Ja hääletult pilve hõbetumine
Ao kiirelt kaduvates sinikates...

Käsi varjusse liivakella keeras,
Ja liiv, tühisus, tasakesi voolav,
Jääb veel ainukeseks kuuldavaks asjaks
Ega kuulatuna kao pimedasse.