Margaret Atwood Inglise keelest Ene-Reet Soovik Sa algad nõnda: see on su käsi, see on su silm, see on kala, sinine ja lame paberil, peaaegu silma kujuline. See on su suu, see on O-täht või kuu, kumb sulle meeldib. See on kollane. Akna taga on vihm, roheline, sest on suvi, ja selle taga puud ja siis maailm, mis on ümmargune ja ainult nende üheksa pliiatsi värvi. See on maailm, mis on täiuslikum ja raskem tundma õppida, kui ütlesin. Sul on õigus, kui seda niimoodi sodid, punaseks ja siis oranzhiks: maailm põleb. Kui sul kord on need sõnad selged, saad selgeks, et on palju rohkem sõnu, kui eales võib selgeks saada. Sõna käsi hõljub su käe kohal nagu pilveke üle järve. Sõna käsi kinnitab su käe laua külge ankrusse, su käsi on soe kivi, mida hoian kahe sõna vahel. See on sinu käsi, need on minu käed, see on maailm, mis on ümmargune, kuid mitte lame, ja milles on rohkem, kui me näeme. See algab, sellel on lõpp, selle juurde tuled sa tagasi, see on sinu käsi.
ÖÖLUULETUS Karta ei ole midagi, see on ainult tuul, mis pöördub itta, on ainult su isa kõu su ema vihm sellel veemaal, kus beezh kuu on niiske kui seen, kus on uppunud kände ja pikki linde, kes ujuvad, kus sammal kasvab puu kõikidel külgedel ja su vari ei ole su vari, vaid peegeldus, kaovad su päris vanemad kui kardin su ukse katab. Meie oleme teised, järvealused, kes seisavad vaikselt su voodi kõrval, pead pimedas. Oleme tulnud sind kinni katma punase villaga, oma pisarate ja kaugete sosinatega. Õõtsud vihma süles, oma une jahedas päästepaadis, kui meie ootame, sinu öised isa ja ema, käed külmad ja taskulamp kustunud, teades, et me oleme ainult võbisevad varjud, mida heidab üksainus küünal, selles kajas, mida kuuled kakskümmend aastat hiljem.
KOGU LEIB Kogu leib on tehtud puidust, sõnnikust, kokkupressitud pruunist samblast, surnud loomade kehadest, hammastest ja selgroogudest, sellest, mis kaarnatest järele jääb. See kõnts voolab vart mööda terasse, käsivarde, üheksasse kirvehoopi, puukoorde, heasse vette, mis on esimene and, nelja tundi. Elusalt maetud niiske riide all, hõbenõu, rida valgeid näljaaja pugusid ahjus paistes ja pingul, kopsutäied sooja hingeõhku, tardunud vanast päikesest pärit kuumusse. Heal leival on soolane maik su käte küljest pärast üheksat kirvelööki, su suu soolasest maigust, see lõhnab omaenda väikse surma järgi, surmade järgi enne ja pärast. Tõsta see tuhk oma suhu, oma verre; teada, mida sa aplalt neelad, tähendab seda pühitseda, peaaegu. Kogu leiba peab murdma, et seda saaks jagada. Koos sööme me seda mulda.
POSTKAART Ma mõtlen sinu peale. Mida mul veel öelda on? Palmipuud teisel küljel on silmapete; seda on ka roosa liiv. Tegelikult on meil siin tavalised katkised kokapudelid ja ummistunud kanalisatsiooni lehk, liiga magus nagu mango, mis on kohe kõdunema hakkamas ja mida meil samuti on. Õhk selge higi, moskiitod & nende jäljed; linnud, sinised & tabamatud. Aeg tuleb siin lainetena, haigusena, üks päev pärast seda, kui teine edasi rullub; liigun üles, nagu öeldakse ärkvele, siis alla rahututesse öödesse, aga ei eales edasi. Kuked kirevad tundide kaupa enne koitu ja torkida saanud laps ulub & ulub auklikul kooliteel. Hoiuruumis koos pagasiga on kaks vangi, pead täägiga paljaks aetud, & kümme võrkkasti tülkaid kanu. Igal kevadel toimub santide võidujooks, kauplusest kirikuni. Sedasorti rämpsu kannan ma endaga kaasas; ning demokraatiat käsitlevat väljalõiget kohalikust lehest. Akna taga ehitatakse kuradima hotelli naelhaaval, kellegi pudenevat unistust. Universum, mis sisaldab sind, ei saa olla läbini halb, kuid kas sisaldab? Sellelt kauguselt oled pettepilt, läikiv kujund, kinnistunud asendisse, milles sind viimati nägin. Pööran su ringi, ongi koht aadressi jaoks. Soovin, et oleksid siin. Armastus tuleb lainetena nagu ookean, haigusena, mis üha kestab & kestab, õõnsa koopana peas, täitub & taob, kui jalahoobi saanud kõrv.
SEENED i Sel niiskel aastaajal, udu järve kohal ja äikese- pärastlõunad kauguses, imbuvad nad läbi maa üles, öö jooksul, nagu mullid, nagu tillukesed erepunased õhupallid, mis täituvad veega; helist madalam heli, kummikinnaste pöidlad, mis tasa pahupidi pöörduvad. Hommikul on lehekõdu tähine nibudest, jahedatest valgetest kalalõpustest, nahksetest lillakatest ajudest, rusikasuurustest päikestest, tuhakarva tuhmunuist, mürgistest kuudest, kahvatukollastest. ii Kust nad tulevad? Iga äikese kohta, mis rändab üle pea, tuleb teine äike, mis liigub paralleelselt maa sees. Seal, kus välk maha lööb, nad kohtuvad. Jalge all puhutakse juurekeste pilve, mahalangenud karvu või niidiotste pundart aeglaselt läbi keskmiste mullakihtide. Need siin on nende õied, need sõrmed, mis sirutuvad läbi pimeduse taeva poole, need silmapilgutused, mis lõhkevad ja puuderdavad õhku eostega. iii Nad toituvad varjus, poollehtedest, kui need tagasi veeks saavad, aeglaselt sulavatest palkidest, surnud puidust. Mõnikord hiilgavad nad pimedas. Nad maitsevad kõdunenud liha või nelgi või küpseva prae või marraskil huulte või värske lume järgi. iv Ma ei jahi neid ainult toiduks, vaid jahtimise pärast ja seepärast, et nad lõhnavad surma ja vahase vastsündinunaha järgi, ihu mullaks ihuks. Siin ongi peotäis varje, mille teile kaasa tõin: see kõdu, see lootus, see suu- täis kõntsa, see luule.
NAINE, KES EI SUUTNUD ELADA OMA RIKKIS SÜDAMEGA Ma ei pea silmas armastuse sümbolit, suhkrust kuju, millega kooke kaunistada, südant, mis eeldatavasti peaks kuuluma või murduma: pean silmas seda lihaskamakat, mis tõmbub kokku nagu nülitud biitseps, lillakassinist, ploomirasvast nahaga, kõhrest nahaga, seda isoleeritut, koopaerakut, kilbita kilpkonna, seda ühte kopsutäit verd, mis pole meeldiv taldrikutäis. Kõik südamed ulbivad omaenda sügavates ookeanides, kus pole valgust, märgmustad ja kumavad, neli suud maigutamas kui kalad. Öeldakse, et südamed pekslevad: see on ootuspärane, südame korrapärane võitlus uppumise vastu. Kuid enamik südameid ütleb, ma tahan, ma tahan, ma tahan, ma tahan. Minu süda on kahekeelsem, ehkki mitte kaksik, nagu kunagi arvasin. Ta ütleb, ma tahan, ei taha, ma tahan, ja siis tuleb paus. Ta sunnib mind kuulatama, ja on öösel infrapunane kolmas silm, mis jääb lahti, kui teised kaks magavad, kuid keeldub ütlemast, mida ta nägi. See on pidev pealekäimine kõrvus, kinnipüütud ööliblikas, lonkav trumm, lapserusikas, mis peksleb vastu voodivedrusid: ma tahan, ei taha. Kuidas saab sellise südamega elada? Juba ammu enam ei laula ma talle, ta ei jää iial rahule ega unele. Küll ma ühel ööl ütlen talle: Jää tasa, süda, ja ta teeb seda.
AUGUSTI LÕPP See on ploomide aeg, ööd sinised ja paisunud, kuu hägune, virsikute aeg, mille lopsakad sagarjad sibulad pimedas hõõguvad, õunte aeg, mis kukuvad ja kõdunevad magusalt, pruun koor sooneline kui näärmed Pole enam kiledaid hääli mis hüüdsid Nüüd Nüüd külmast tiigist, liblejad ja kärsitud nagu rohutõusmed Nüüd on tsikaadid kes kõnelevad Küps Küps ähmaselt pimedas, sellal kui ploomid akna taha muruplatsile pudenedes lõhkevad paksu siirupi häälel summutatult ja aeglaselt Õhk on ikka veel soe, ihu liigub üle ihu, ei ole kiiret
KRESS Kress, kõigi oma värvidega vanast kuust kuni lõigatud veenini, ilmajäetuse lill elab kõige paremini lahjal mullal, teda võib süüa, ta lisab salatile verd. Võin otsustada, kas sisenen sellesse tuppa või mitte. Väljas liivahunnik, kivihunnik, ohakad trügimas nende vahele, tsement- paneelid, kaks äravisatud madratsit, punase savi kuhjad. Surnud seisavad nisupõllul, neid ei näe keegi peale ühe tüdruku; tema rõivad lehvivad idatuules, nende omad mitte. Sees pole midagi mainimisväärset: laud, tool. Tuba ei tee midagi, kuid suurendab nagu koobas. Naine, kes elab teed mööda edasi, ennustab ilma märkide järgi, mida teab üksnes tema, Enne õnnetust tunneb trepil vere lõhna. Kas see tuleks välja ravida? Põrandal paakunud pori, tuhk, mis talvest on jäänud. Tikud, küünal kalakujulises küünlajalas. See on tuba, kus ma elan kõige tõesemalt või lakkan elamast. Kress on ettekuulutuse lill; või ei ole, sina valid.
VARIATSIOONID SÕNALE UNI Tahaksin vaadata sind magamas, mida ei tarvitse juhtuda. Tahaksin vaadata sind, magamas. Tahaksin magada koos sinuga, siseneda su unne, kui selle sile tume laine libiseb üle mu pea. ja kõndida koos sinuga läbi selle kumava võbeleva siniroheliste lehtedega metsa, kus on vesine päike & kolm kuud koopa poole, millest pead alla laskuma oma suurima hirmu poole Tahaksin anda sulle hõbedase oksa, väikese valge õie, üheainsa sõna, mis kaitseb sind südamevalu eest su unenäo keskmes, südamevalu eest keskmes. Tahaksin tulla su järel pikka treppi mööda uuesti üles & muutuda paadiks, mis sõuab su tagasi ettevaatlikult, leek kahes kaardunud peos, sinna, kus lebab su keha, minu kõrval ja sa sisened sellesse hõlpsalt kui hingetõmme Tahaksin olla õhk, mis elab sinus üksnes hetke. Tahaksin olla niisama märkamatu & niisama vajalik.
TÕSILOOD Tõsilugu on paheline kõigele vaatamata. Miks sul palu tõsilugu. |
|