|
Charles Bernstein Igal inimesel on tunded.
LP. HÄRRA FANELLI, nägin Teie pilti 79. tänava metroojaamas. Te ütlesite, et teid huvitab kõik, mis ma arvan jaama olukorra kohta. Härra Fanelli, 79. tänava jaamas on palju prahti, ja sellepärast on seal ebameeldiv üle paari minuti oodata. Jaam võiks palgata maalri ja võibolla muretseda uued valjuhääldid, et inimesed saaksid aru hilinemisteadetest, mida ju antakse kogu aeg. Härra Fanelli – 79. tänava jaamas on palju magavaid inimesi, ja mul on kurb mõelda, et neil pole kodu, kuhu minna. Härra Fanelli, kas teie ei oskaks neile pakkuda mõnd mõnusamat paika, kus olla? Metroos on päris kõva müra, eriti kõigi nende ekspressrongide pärast, mis iga paari minuti järel siit läbi kihutavad, vähemalt rongide käigusoleku ajal. Pean ütlema, härra Fanelli, et minu meelest on 79. tänava jaam päris kehvas seisus ja mõnikord öösiti, kui vähkren oma asemel, tundub mulle, et maailma käsi samuti ei käi liiga hästi, ja ma mõtlen, mis edasi saab, kuhu me oleme jõudnud, kas üldse kuhugi, kas meid üldse ongi kuhugi jõudmas. Härra Fanelli, kas te ei arva, et kui alustada 79. tänava jaamast ja teha seal kõik mis me suudame, siis, ma oletan, et võibolla me võiksime siit äkki edasi minna? Härra Fanelli, kui ma nägin teie pilti ja selle all kirja, et ootate ettepanekuid, mõtlesin, et kui te tõepoolest tahate tungida põhjani kõiges, mis on valesti, siis võibolla on minu kohus teile kirjutada: võibolla te ei olegi kunagi käinud 79. tänava jaamas, sest teil on nii palju tegemist 72. ja 66. tänava jaamades, võibolla te ei teagi, mis probleemid meil on 79. tänava jaamas – mõtlen mustust ja sagedasi hilinemisi ja üleüldist viletsust, mis igalt poolt vastu vaatab. Härra Fanelli, kas te üldse olete mu kirjaga nii kaugele jõudnud, või saate te iga päev nii palju kirju, et teil pole võimalik pühendada neile seda tähelepanu, mida nad igatsevad? Või olen mina ainuke inimene, kes reageerib teie kutsele võtta ühendust ja teil pole piisavalt kogemusi, et oskaksite mulle vastata? Mul on kahju, härra Fanelli, et ma ei pälvi teie tähelepanu, sest ma usun tõesti, et kui ootate ettepanekuid, siis te ka peaksite tahtma nende järgi talitada – isegi kui peaksite on siinkohal liiga suur sõna. Härra Fanelli, ma loodan, et te ei pea mind jämedaks, kui küsin ühe isikliku küsimuse. Kas te käite tihti oma kontorist väljas? Kas te käite kinos, või eelistate pigem sporti – või hoopiski vaikseid õhtupoolikuid kohalikus restoranis? Kas te loete palju, härra Fanelli? Ma ei mõtle lihtsalt Gibbonsit ja muud sellesarnast, vaid filosoofiat – kas olete lugenud palju Hannah Arendtit või eelistate ideoloogilisemat vaatenurka? Mulle tundub, et kui teaksin, kust kandist te olete, härra Fanelli, võiksin teile kirjutada veenvamalt, sisendusjõulisemalt. Härra Fanelli, kas te üldse käite linnast väljas – näiteks Karumäel või Montaukis? Tahan öelda, kas te saate aru, kui ebaterve õhk on 79. tänava jaamas – et me võiks seal kasutada mingit jahutus- või õhupuhastus- süsteemi? Härra Fanelli, kas te ei arva, et me võiks kokku saada ja rääkida kõigist neist asjadest isiklikult? On veel mõned küsimused, mida ma tahaksin teiega arutada, kui mul ainult oleks see võimalus. Asjad, millest tahaksin teiega rääkida, aga mida ma ei saa kuidagi paberile pandud. Härra Fanelli, viimasel ajal pole ma tundnud end eriti hästi, ja mulle tundus, et teiega kohtumine võiks parandada mu enesetunnet ja anda mu mõtlemisele uued raamid. Ehk võiksime koos lõunatada? Või võibolla pärast tööd? Mõelge sellele, härra Fanelli.
ROSELAND sul on kuidagi vaja mingit moodi sa elad ühes kohas seda pole palju kolid välja sa pead elad äärepeal su mälu on su maha jätnud mingi kaos kui sa lähed puutudes kokku see telg see see inimlik kord enam-vähem sul on kaart sa asetad end olukorda ja püüad see on see üks inimlik konstruktsioon sa katsetad ruumi püüad sõidad neile peale lähed otse võiks ette kujutada ainult haarates kaastunne kivihunnik enam-vähem ja säti see eksle et mitte edasi minna ikka on natuke äär kui mitte harjumus bumerangi maa ütleme puunikerdused kõik ainult ringidest nii et meil tegelikult on võrgustik ja see ongi kõik rida telkimisplatside vaateid arbitraarselt adapteeritud milline oli vorm asi on põhiliselt selles siis ongi naine ängistusest mis on et karjäär mingi eelaimus valge ilmumine parandamine kui tuleb aeg ediktid ja statuudid mõnedes seletamatutes on nostalgiat ja see on nagu rääkimine mõnest teisest pimedast mehest eksisteerib ruumis üleüldist liiki asi ei saa nipsu lasta ega rohkem ükskõik missugust informatsiooni üleminek pole mitte midagi eriti üks asi kustutamise tehnika ja inimesed võiksid hakata see pole liiga see on reaalne ja kuidas see või sa loodad valmistud töötad selle kallal kirjatähe kultuur tükike liiva ühes niisuguses väljatöötatud meetodil nimetamise kunst mingi selline mida tantsitakse justkui keset ülejääki piimast selle mõiste läheb sisse sissekäigust kui kasutad kivi nagu nõutakse sellises süsteemis sa kasutad keelt või mingit moodi puutudes kokku
EELHIRM
Teadvus on sassis võrk, mis näib
SUPELRANNAST TULEVATE AUTODE PIKAD ROOPAD Nägin sõna jõudu muinas- loos. Heidetud varjud, peitsin end sinna alla, vältasin, õnarused loovad pigimusti piirimärke, mis ulatavad mereni. Lõputu lint ja maastiku- statud pikkused vastu punast päikest, võiksid igatahes olla sätendavad. Tsitaadi tajumine, leian end olevat sees, raamat vupsab üles ja saab välja, tema viimase etteaste otsingud. Sa tõused üles. Sa tahad. Päev algab üsna ühtemoodi, taevas vinetab, kahvatu hämarus udutab, töö ja teenistus püsib koos, purustab märke vastu kaljusid. Tugi- mehhanismid, milles mustus – põld, pehme – hoitakse alal, toetades teadete malelauda, nupukesi, tooteid, justkui võiks tagasihoidmine iseenesest olla moes. Me ei saavuta midagi. "Sest midagi ei maskeerita." Supelrannast tulevate autode pikad roopad; liiva, suitsu, iha ummistus. Täis kanget himu asendada üks reostus mingi mõttekama väljavaatega. See kestab, traat vupsab välja tee alt, tunnelis ummik New Jersey’st saati. Rohelise idee töötab ikka edasi. Piinlemine ruumi- korralduses, mille sees sa ei saa liikuda, mis on spetsiaalselt projekteeritud, et loobutaks teda kasutamast mingi talutava ajavahemiku vältel. Ehk teisisõnu, ennetava – see vaev, et mõistad valesti seda, mis nõksatab meist läbi. "Isik avaldab survet" justkui võiks jõuga jõuda usaldusväärsuseni. Need lüngad kargavad liiga kaugele, vinduvate ideede haisev lagu üksteise otsas nagu kuhi ajalehti, mis varuti veendumuse pärast, et on olemas minevik, midagi eelolnut, esialgset, eilne enne eilset, mis ometi oli kord uudis, ilmateade, pressi liikumine, mis jõuab meile järele ja hällitab meid. Palun seda mälu – mitte mõelda. Laguneb tükkideks. Meie olgem kord. Vajub sisse – kas see on vaid kurd? – millega entusiasm realiseerib mitu põgusat pilku. Pilguheidu liigutus. Et olla pidevalt saavutatav – hulk asju mis ––– mine mööda. Seletab nälja ühe koha järele kesk seda ligimeslikkust, ikka meie endi omast pisut väljas- pool. Vastastikune välistamine. Seisame rannal ja Peter lubab kaameratel |
|