|
Rita Dove Inglise keelest Elo Viiding MIKS MA HAKKASIN TAIMETOITLASEKS Härra minister, leidsin teie pikalt otsasthammustatud pöidlaotsa: kena nupsik. Palun teilt vabandust, võib-olla hakkate sellest varem või hiljem puudust tundma. Arvatavasti pillasite selle ajalehte kokku murdes. Ma ei taha pealetükkiv olla. Ma ei näinud teist moodust, mis olnuks vähem vaevaline või tehtud. See lebas seal, kus seda mitte märgata mul poleks õnnestunud – alles värske värv ja küünevallid ja küünekillud ja hambajäljedki näha – ainus söödav seen kogu muruplatsil.
KATARIINA SIENAST Sa käisid läbi terve Itaalia et leida keegi, kellega rääkida. Sa tagusid teeäärseid kive sest saatuse uksed on igal pool. All tähtedeuhutud taevakupli, sooja ja tumeda nagu villased riided, mis laotud seedripuust riiulitele kodus, sinu isa poes, palvetasid sa, kuni pisarad viirutasid taeva. Keegi ei komistanud risti su teele. Keegi ei kangutanud su rusikaid lahti kui magasid.
KATARIINA ALEKSANDRIAST Teadmistest ilma jäetud ja rändamisvõimalusest ei imet et pühadus tuli kui hääl su voodile – ning see mis toimus igal ööl, ei sobinud kellegi kõrvule peale Jeesuse. Tema liiliahingus. Ta keeritsjas valu. Igal hommikul käkrus öösärk su piha kohal – peetud lubadus, piimasõõr.
ISAVASTANE Vastupidiselt lugudele mida vestsid meile suveöödel mil õhukonditsioneer purunes – tähed pole üksteisest kaugel eemal. Pigem nad tõmbuvad üksteise poole aastatega. Ja majad närtsivad, kadumatud, ja portikused koolduvad; naaber helistab et teatada pragudest keldripõrandas, pajude juurtest, mis esile kerkivad. Tähed räägivad lapsega. Minevik vaikib... Ainult vahel minu ja sinu, naise ja mehe, on kosmos varjamatult intiimne.
MU ISA TELESKOOP Maailma vanim nali, kolme jalaga tool. Saepuru paiskub üles, keerleb ta saabaste ümber ja koguneb ta pükste käänistesse. Saag on närviline nagu papagoi. Tool tõmbub kokku. Pärast aastaid riiuleid ja otsalaudu, vineerist jõuluvana ja seitset päkapikku lumise muruplatsi jaoks, ta teab. Ta on läbikukkunud, ja tammepuu õõnsuses. Järgmise jõulu ajal ostab ta endale ja pojale teleskoobi.
SÜIT AUGUSTUSELE 1963 Sel talvel sai mu armastus Presidendi vastu otsa Ja armastasin ta kärvamist. Ta naeratas Oma nartsja ametirüü raamistusest Ja vaatas, kuis ma end iga päev tagasi hoidsin Kasutades nööpe palvehelmestena. Siis uhas kraanivesi oranzhi mu aluspesust. Te kolisite ära, ja kõrgeis valgeis hooneis Masinakirjas kõned, iga sõnaparv mingi satelliit, Kivine kirss, mis kaardus üle vägivaldse lahe, Saates eetrisse pesapallimänge ja head tahet Kuubale . . . Kuid minule, puuvillase lina all väljasirutunule, Kirss kurvalt plingib: Jumalaga, jumalaga, Keereldes maailmaruumi. Selles sünges paigas Ma puudutan oma põlvede uksenuppe, paludes avada Mind, tõstelihaste seadeldist, mahapillatut ja lahendamatut.
SÜÜ VARIATSIOONID Loenda seda ükskõik kuis ta tahab – ootava seinakella abil, pikeneva küünekida abil, tema nööpide, tsellofaanis prõksuva sigari abil – ei plahvata. Koduukse link ei kõlksata. Täiuslik kõrvalseisja, hädas kurku kinni püütud karjega, ta vaatab alla nägude reale, mida on poputatud ärevas kõrkuses. Armetult väike erinevus, mõtleb ta, on piina talumise ja ootuse vahel, et piinleksid teised. Uksed lendavad pärani – ei, ta ei saanud plehku panna! See on tüdruk, võib ta öelda tolle üleoleva muigega, petturi uhkeldava kõnnakuga! Aga ta ei tunne midagi. Nõrk raevus, Thomas äritseb sigaritega, pisarais sülitab välja kibeda otsa.
VIIS ELEVANTI jalutavad mu poole. Kui hommik on veel jäätunud pisar ajus, nad tulevad Idast, londist sabani kohmakad baleriinid. Kuidas neile öelda, et kogu õhtu jooksul ma keeldusin trööstist? Viis vihmavarju, viis paju, viis silda, ja nende varjud! Nad tõstavad oma lonte, õngitsedes taevast millesse ma sööstaksin, ränikiviks ja sidruniks lõhenenud kauna. Ma võiksin öelda, et nad on viis mälestust, kuid see oleks ebaaus. Pigem munakivid, mis ihkavad kõrvaleheitmist südames. Nad liiguvad minust mööda. Ma pöördun ja järgnen neile, ja tunde ei kohta me kedagi teist. |
|