Allen Ginsberg

Inglise keelest Jürgen Rooste





PÄEVALILLESUUTRA

Ma kõndisin konservibanaanide kai lähedal kalda pääl ja istusin hiiglasuure Edelaranniku veduri varju maha et oodata päikseloojangut karpmajade mäestike tagant ja nutta.

Jack Kerouac istus mu kõrval murdund roostetand raudposti pääl, kaaslane, me hingi läbisid samad mõtted, kõledad ja kurvad ja nukrasilmsed, ümberringi masinate metsa pahklikud terasjuured.

Jõe õline vesi peegeldas punast taevast, päike laskus viimsete Frisco mäetippude otsa, ei ühtegi kala ses voos, ei ühtegi erakut neis mägedes, vaid vesitsevate silmade ja pohmakaga meie nagu vanad kalkarid kalda pääl, väsind ja riuklikud.

Vaata seda Päevalille, ütles ta, sääl sirutas end vastu taevast hall surnud vari, mehesuurune, konutas kuivanult igivana saepuruhunniku otsas

– Ma kargasin püsti otsekui nõiutud – see oli mu esimene päevalill, mälestused Blake'ist – mu nägemused – Harlem

ja Idapoolsete jõgede Põrgud, sildadel kolksuvad Joe Rasvased Võileivad, surnud titevankrid, mustad siledakskulund autokummid unustatud ja taastamata, jõekallaste luuletus, kondoomid & kastrulid, terasnoad, ei midagi roostevaba, vaid rõske sõnnik ja noana terav tehisvärk kadumas minevikku –

ja hall Päevalill õõtsumas vastu päikest, pragunend sünge ja tolmune kogu sest vanaaegsete vedurite sodist ja sudust ja suitsust ta silmas

tuhmide keeltega õiekorv räsitud ja sasitud nagu mõlkis kroon, seemned langend välja ta näost, peagi hambutust päikselise ilma suust, päiksekiired kustutet ta karvasel pääl nagu kuivand traadist ämblikuvõrk

lehed kätena ta varre küljes, viiped saepurustest juurtest, lahtist krohvipuru maha pudenend mustadelt raagudelt, surnud kärbes ta kõrvas,

Vana roojane räsitud olid, mu päevalill Oo mu hing, armastasin sind siis!

See nõgi polnud kellegi nõgi vaid surm ja inimvedurid,

kogu see tolmukleit, see raudtee tõmmunahkne loor, need sudupõsed, see musta masenduse silmalaug, see nõgine käsi või fallos või tehisliku, mustusest-mustema protuberants – industriaalne – modernne – kogu see su hullumeelset kuldkrooni määriv tsivilisatsioon –

ja need ähmased mõtted surmast ja tolmused armastuseta silmad ja otsad ja närbund juured sääl all, ses koduses liiva- ja saepuruhunnikus, kummist dollarid, masinavärgi nahk, tihkuva rögiseva vaguni sisikond ja rupskid, tühjad üksildased konservipurgid oma roostes keeltega ai-ai, mida ma saaksin veel lisada, mõne türasigari ärasuitsetatud tuhk, vagunite vitud ja kärude piima täis rinnad, väsinud persed toolidest ilma & dünamote sulgurlihased – kõik need

põimitud su kärbund juurtesse – ja sina mu ees päikseloojangus, kogu su au ja hiilgus sinu kujus!

Päevalille täiuslik ilu! täiuslik suurepärane armas päevalille eksistents! lahe nooruke kuu õrnas loodusesilmas, ta ärkas õhetav ja elus ja sirutas end loojuvasse päikesesse varjudesse koidikusse kuldsesse tuuleõhku!

Kui palju kärbseid sumises su ümber, kui sina seisid oma roppuse süüst puhas ja needsid oma raudteetaevaid ja oma lillehinge?

Vaene surnud lill? millal sa unustasid et oled lill? millal vaatasid sa oma nahka ja otsustasid et oled vana räpane impotentne vedur? veduri kummitus? kunagi nii võimsa hullumeelse Ameerika veduri viirastus ja vari?

Sa polnud kunagi mingi vedur, Päevalill, sa olid päevalill!

Ja sina Vedur, sina oled vedur, ära unusta mind!

Siis kiskusin ma luukerejämeduse päevalille üles ja torkasin selle enda kõrvale maasse nagu skeptri,

ja pean nüüd jutluse oma hingele, ja Jacki hingele ka, ja kõigile kes kuulama jäävad,

– Me pole meie nõgine nahk, me pole meie õudne kõle tolmune näota vedur, omaenese sees me oleme kuldsed päevalilled ja meid õnnistab meie enese seeme ja karvased alasti saavutus-kehad mis kasvavad hullumeelseteks mustadeks õige kujuga päevalilledeks päikseloojangus, mida jahivad meie silmad selle hullumeelse veduriga kaldapäälse Frisco künkliku konservipurgiõhtu mahaistumise nägemuse varjus.


Berkeley, 1955