LEV RUBINSTEIN on sündinud 1947. aastal, lõpetas 1971 Moskva Lenini-nimelise pedagoogilise instituudi, kust sai raamatukoguhoidja diplomi. Kirjutamist oli alustanud juba ülikoolipäevil, kuid tuntuks on saanud kartoteegizhanriga, mille "leiutas" 1974. aastal, olles osaliselt mõjutatud oma elukutsest, kuid ka nt John Cage'i kirjanduslikest tekstidest; minimalistide (Cage, Glass, Stockhausen) muusikat on Rubinstein ise korduvalt nimetanud oma noorusea olulise mõjutajana. Samast ajast kuulus nn Moskva kontseptualistide hulka; seltskond koosnes põhiliselt kunstnikest, kuid sinna kuulus ka kirjanikke; nn "neli kanoonilist kontseptualisti" olid peale Rubinsteini veel Dmitri Prigov, Vladimir Sorokin ja Vsevolod Nekrassov.

Eluloost võib mainida veel seda, et 1998 jättis Rubinstein oma raamatukogutöö ning asus tööle ajalehte "Itogi", avaldades seal regulaarselt lühiesseid (umbes nagu meil Mati Unt "Sirbis"); 2000. aastal vallandati ta sealt koos kogu toimetusega NTV ja "Media-Mosti" afääri käigus.

Tekste nende algkujul – üksteisele järgnevate kaardikeste rida – on tirazheeritud paaril harval korral, neist on ruttu saanud rariteedid; tavapärasel tüpograafilisel kujul on kartoteeke avaldatud Läänes alates 1979. aastast, Venemaal viimase kümnekonna aasta jooksul. Raamatutena on ilmunud Mama mõla ramu. Pojavlenie geroja. Malenkaja notshnaja serenada. (Tri kartoteki) ("Ema pesi raami. Kangelase ilmumine. Väike ööserenaad. (Kolm kartoteeki)", 1991), Vse dalshe i dalshe ("Aina edasi ja edasi", 1995), Voprosõ literaturõ ("Kirjanduslikud küsimused", 1996); peale nende veel 14 kartoteeki sisaldav valikkogu Reguljarnoe pismo ("Regulaarkiri", 1996), ajakirjas "Itogi" ilmunud esseede kogumik Sluchai iz jazõka ("Juhtumeid keelest", 1998) ja kõige täielikum kartoteekide ja esseede kogumik Domashnee muzicirovanie ("Kodune musitseerimine", 2000).

Kartoteegivormi põhjendusi on mitmeid, kusjuures ka Rubinstein ise on ennast küllaltki selgelt, samas mitmeti tõlgendanud. Seda võib näha kui teatavat Gutenbergi-eelsusse pöördumist, raamat-koodeksi eelsesse etappi pöördumist, mis avab uued vabaduse võimalused tekstimaterjaliga manipuleerimiseks. Samas väljendab kartoteegivorm raamatu-välisust ka konkreetsemas tähenduses, olles viide samizdatlikule olukorrale, kus teksti nö lõppvormistuseks polnud korralikult vormistatud raamat, vaid mistahes kujul paljundatud tekst.

Kartoteegivormis saab teksti põhiühikuks üks kaart, mitte enam lause, lõik, värss või stseen. Kaarti võib rütmiühikuna tajuda mitmel moel – visuaalselt, ette loetuna, tegevuskunsti esemena (Rubinstein ei pea väheoluliseks võimalust kartoteeki seltskonna vahel laiali jagada ja üheskoos lugeda; siit jookseb üks joon ka hiljuti ilmunud eesti luuletajate "Kaardipakini"). Zhanri võimalustest annab aimu fakt, et Eestiski tuntud Sasha Pepeljajevi trupp on mõni aasta tagasi teinud lavastuse ühe Rubinsteini viisistatud kartoteegi põhjal. Arvesse tuleb ka tervikkartoteek kui ruumistatud tekst – teksti üha uute kihtide avanemine ja teksti sügavusse liikumine on siinpuhul meeleliselt tajutav.

Rubinstein ise on öelnud, et algselt avangardne vormizhest on nüüdseks tema jaoks kunstilise mõtlemise loomulik vorm, millel pole enam isetähendust; kartoteegizhanri erilisusest olulisem on juba tolle zhanri sisesed arengu- ja muutumisvõimalused.

Kartoteekide sisu koosneb suures osas tsitaadilisest materjalist, täpsemalt kvaasitsitaatidest. Need kvaasitsitaadid esindavaid erinevaid keelekasutuslikke võimalusi, keele registreid ja stiile. Seda alates tavalisest, isegi labasest kõnekeelest, mis Rubinsteini järgi on kohati üllatavalt kõrgkirjanduslik, kuni erinevate kirjanduslike zhanrite ja stiilide markeriteni. Nii koosneb pool kartoteegist "Kangelase ilmumine" argikeele väljendeist, mis tähelepanelikumal lugemisel osutuvad kõik viiejalalisteks jambideks, seejärel muutub tekst kirjeldusteks kellegi Õpilase elust, kusjuures kirjeldused algavad kui matemaatikaõpiku tekstülesanded, libisedes järk-järgult stiili, milles on kirjutatud idamaised guru ja tema õpilase müstilised dialoogid. Siinses valikus on see ilmekalt näha nt tekstis "Melanhoolne album", kus omavahel on segamini mingid luuleklisheed, unenägude seletajat imiteerivad plokid ja jäljendused lünkadega värsstekstist, nagu neid võib kohata kasvõi Pushkini täielikus teostekogus, kus on publitseeritud ka poolikud mustandid.

Olemuslik on, et need on just kvaasitsitaadid, mitte kollaazhina kokku pandud tsitaadikogud. Rubinstein väidab, et teda ei huvitagi niivõrd konkreetsete tsitaatide algsed tähendused, kuivõrd meie (s.t venelaste) käibivat keelekasutust konstitueerivad keelekihid, mis tegelikkuses ju ongi omavahel põimunud; seejuures on oluline teatav "prosoodiline" moment – nt viiejalaline jamb esineb tema tekstis mitte kui kitsalt luulelooline värsivorm, vaid üks vene keeleteadvusse kinnistunud prosoodiline üksus. (Siit muidugi tulevad tõlke probleemsused, sest võib küll taotleda üsna adekvaatset tõlget, kuid ei saa tagada, et eesti keeleruumis töötaks see materjal sama jõuliselt kui vene lugeja jaoks.)

Siinkohal toon ära ühe Rubinsteini lühiessee, milles väljendub üsna hästi tema vaateviis keelele:
"Selle asemel, et pelmeenisöökla külastajaile usaldusväärselt teada anda, et koristaja tuli vallandada varguse normi ületamise eest, et nõudepesija sõitis kolm nädalat tagasi külasse matustele ja peab senini peiesid –, selle asemel on kassa kohale riputatud väheveenvad, kuid see-eest meeldejäävad värsid:

U nas porjadok kak i vsjudu:
pokushal – uberi posudu.
[Meil on kord nagu igal pool:
kui sõid ära, korista ka nõud ära.
Võib meenutada eesti varianti: Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome.]

Püüe "rääkida värssides" kõikjal, kus aga võimalik – juurviljakauplusest juubelijoominguteni, kus iga toost on sõnade "õnnitleme" ja "soovime" vaheline pärisnimedest ja arvsõnadest täidetud ruum –, ei ole pelgalt rahvakirjandusest alanud ja "ROSTA akende" kaudu meieni jõudnud traditsioon. See on ka "kooliprogrammi" poolt sisendatud usk poeetilise sõna tõesusse ja kõikvõimsusse. Oma olemuselt see ongi kooliprogramm, ainult et travesteeritud, äärmuseni viidud kujul."

Ühest küljest tuleb siin esile kontseptualistidele omane teravdatud tähelepanu keelekasutuse konteksti suhtes – kontseptualiste on nimetatud ka kontekstualistideks, kuna nad tegelevad suuresti meid ümbritseva keele ja tekstilisuse dekonstrueerimisega, lähtudes nende toimimisest ühiskonna ja üksikinimeste teadvuses. Teisalt tuleb nii tollest lühiesseest kui ka Rubinsteini tekstidest üldse esile Rubinsteini erinevus teistest kontseptualistidest ja sots-artistidest – kui nt Prigov ja Sorokin töötavad ühiskonna keelekasutuse sakraalsete aspektide läbistamisega, siis Rubinstein pühendub pigem isiklikku ellu siseneva keelekasutusega, nö armsa ja hingelähedase läbivalgustamisega; keelekasutuse autoritaarsuse asemel on Rubinsteinil fookuses autoriteetsus, ideoloogilisuse asemel eksistentsiaalsus.

Vene kirjandusteadlane Mihhail Berg on tõmmanud ühisjooni Rubinsteini ja Borgese (kes ju ka raamatukogutöötaja) vahele; nii võrdleb Berg Rubinsteini Pierre Menard'iga, kes kirjutas uuesti "Don Quijote", samas kujutavad kartoteegid endast ka Paabeli raamatukogu, kus raamatu nime asemel on kataloogikaardil mõned fraasid sellest raamatust.

Rubinsteini enda arvates on õnn, et ta nooruses Borgest polnud lugenud, muidu oleks ta oma toonases originaalsuspüüdes paljud oma tekstid kirjutamata jätnud.


Aare Pilv





Lev Rubinsteini tekste vene keeles:
http://wwwwbs.cs.tu-berlin.de/user/lanny/rwlj/rubinst.htm
http://russia.agama.com/r_club/journals/novyi.mir/n1/rubin.htm
http://members.tripod.com/~barashw/epsilon/rubinshtein.htm
http://www.rol.ru/news/magazine/urnov/n2-98/rubinsh.htm
ja inglise keeles:
http://ccat.sas.upenn.edu/xconnect/v5/i2/g/rubinshtein3.html
http://www.corpse.org/issue_9/poesy/rubinshtein.htm

Intervjuusid:
http://www.sputnik.ac/interview%20page/passege.html (inglise keeles)
http://www.russ.ru/journal/inie/98-04-21/voskov.htm
http://www.agama.com/r_club/journals/DRUSHBA.NAR/N6-97/rubin.html
http://www.rol.ru/news/magazine/urnov/n2-98/rubinst2.htm

Rubinsteini olulisemad raamatud on välja andnud Ivan Limbachi kirjastus Peterburis (võimalik lugeda ka paari kartoteeki ja mõnda lühiesseed vene keeles):
http://www.limbakh.ru/

Lõpuks on olemas venekeelne kirjanduslik netikohvik, kuhu reklaami järgi "saabub" varsti ka Rubinstein:
http://www.tema.ru:8084/rrr/litcafe/