Inglise keelest Carolina Pihelgas
AHV
Kalendris on üks isane gorilla.
Džungel tema taga on fookusest väljas,
välja arvatud üks nurk, kus puud kuristavad päikest.
Kui päevad on loetud, rebid
lehe välja. Tema silmad hoiavad sinu silmi,
kui sa metsa oma peos ära kortsutad.
VARGUS
Kõige veidram asi, mis ma kunagi varastanud olen? Lumememm.
Keskööl. Ta oli imeline; pikk, valge ja tumm,
ta kohal paistis talvekuu. Ihkasin teda, ihkasin sõpra,
kelle vaim oleks sama külm kui jääviilakas
minu enda ajus. Alustasin peast.
Parem surra kui alla anda, kui jätta ihaldatu
võtmata. Ta kaalus terve tonni, tema kangeks külmund
torso embas mu rinda, metsik külmalaine
tungis kõhtu. Põnevust lisas teadmine,
et hommikul lapsed nutavad. Elu on karm.
Mõnikord varastan asju, mida mul pole vaja. Ärandan autosid
ja sõidan eikuhugi, murran sisse ainult selleks, et ringi vaadata.
Olen rõve kummitus, kes ajab asjad sassi ja võib-olla näppab fotoka.
Vaatan, kuidas minu kindas käsi ukselinki keerab.
Võõras magamistuba. Peeglid. Ohkan – Aahh.
Natuke läks aega. Panin ta aias uuesti kokku,
aga ta oli muutunud. Võtsin hoogu
ja virutasin talle. Uuesti. Ja uuesti. Hingeldasin
nagu segane. Nüüd tundub see juba tobe. Seisin
üksinda keset lumekamakaid, maailmast kõrini.
Igavus. Tavaliselt on mul nii igav, et võiksin ennast ära süüa.
Ükskord varastasin kitarri ja mõtlesin, et äkki
õpiks mängima. Teinekord panin Shakespeare'i büsti tuuri,
tagusin seda, aga lumememm oli ikka kõige veidram.
Aga te ei taipa mu jutust sõnagi, eks ole?
JA KUIDAS MEIL TÄNA LÄHEB
Mehikesed raadios norivad jälle mu
kallal. Päike paistab, aga nemad panevad vihma
sadama. Nende hääl ei meeldi mulle, nende hääl
on nagu külmaks läinud tee, nahaga. Ma ütlen: Oi Oi Oi
Lilled on plastmassist. Kroonlehed on
tolmused. Ma ütlen: Uhh. Tõelised lilled surevad,
aga nad vähemalt lohutavad meid.
Tean neid nimepidi, kuulake. Roos. Tulp. Liilia.
Elan kellegi teise peas. Ta kuulab mind
oma stetoskoobiga, pole mingit mõtet
hiilida koju hommikul kell viis tema ilusasse majja,
sest olen ju ta kõrva sees ja ütlen: Hinga Hinga.
Võib-olla peaksin oma silma välja koukima ja alla neelama,
et endale tähelepanu tõmmata. Nagu Winston.
Tema nimi oli ajalehes. Hakkan nüüd häälitsusi
tegema, et neid vihale ajada, ja siis ütlengi: VÄRDJAD
ME MÄLETAME SU LAPSEPÕLVE HÄSTI
Keegi ei teinud sulle liiga. Keegi ei kustutanud tuld ega vaielnud
kellegagi terve öö. Seda paha meest rabas
nägid ainult filmis. Keegi ei lukustanud ust.
Sinu küsimustele vastati täielikult. Ei. Seda ei juhtunud.
Sa ei osanud niikuinii laulda, ei hoolind ka. See hetk on hägune, Film Fun koomiks
naerab end lõkkes surnuks. Ükskõik kes.
Keegi ei sundinud sind. Sa ise tahtsid tol päeval minna. Palusid. Valisid ise
kleidi. Siin on pildid, vaata ennast. Vaata meid kõiki,
me naeratame ja lehvitame, oleme noored. See kõik on ainult sinu peas.
Sul on meeles ainult muljed; aga meil on faktid. Tantsiti ju meie pilli järgi.
Lapsepõlve salapolitseinikud olid sinust vanemad ja targemad, suuremad
kui sina. Tuleta meelde nende hääle kõla. Põmm. Põmm. Põmm.
Keegi ei saatnud sind minema. See oli lisapuhkus, koos inimestega,
kes vist sulle meeldisid. Nad olid ranged, aga karta polnud midagi.
Võid ainult iseennast süüdistada, et see kõik pisaratega lõppes.
Mis see enam loeb? Ei, ei, keegi ei jätnud sinu hinge patu
pidurdusjälgi ega heitnud sind põrgutuulte meelevalda. Sind armastati.
Alati. Andsime oma parima. Meil on su lapsepõlv hästi meeles.
VALENTINIPÄEV
Ei punast roosi ega siidisüdant.
Kingin sulle sibula.
See on pruuni paberisse pakitud kuu.
Ta tõotab valgust,
nagu võtaks armastus aeglaselt riidest lahti.
Siin see on.
Ta pimestab sind pisaratega
nagu armuke.
Ta teeb sinu peegeldusest
kurvastuse võbeleva foto.
Ma proovin olla aus.
Ei nunnut kaarti ega musigrammi.
Kingin sulle sibula.
Tema metsik suudlus püsib su huultel,
armukade ja truu
nagu meiegi,
nii kauaks kui meid on.
Võta.
Tema plaatinast rõngad kahanevad abielusõrmuseks,
kui sa soovid.
Surmav.
Tema lõhn jääb sinu sõrmede külge,
sinu noa külge.
ÕEL AEG
Kellad nihkusid tund aega taha
ja varastasid minu elust valgust,
kui läksin läbi vale linnaosa
ja leinasin me armastust.
Ja muidugi see parandamatu vihm,
mis kõledatele tänavatele langes,
tundsin seal, kuidas südant närivad
kõik meie vead.
Kui tumenev taevas võiks sellest päevast
enam kui tunni ära võtta,
oleks mu sõnad jäänud ütlemata
ja sinu sõnad kuulmata.
Aga me sureme niikuinii
ja valgus sinna ei ulatu.
Need ongi need lühenenud päevad
ja lõputud ööd.
SÕNAD, AVAR ÖÖ
Kusagil, teispool seda avarat ööd
ja kaugust meie vahel, mõtlen ma sinust.
Tuba pöördub aeglaselt kuust ära.
See on mõnus. Või peaksin ma selle maha tõmbama ja ütlema
et kurb? Ühes ajavormis mina, laulmas
võimatut laulu ihast, mida sa ei kuule.
La lala la. Näed? Sulen silmad ja kujutlen
tumedaid mägesid, mida peaksin ületama,
et sinuni jõuda. Sest ma olen sinusse armunud ja nii
see paistabki, vähemalt sõnades.
sisu