Urdu keelest Mathura
Armastusele väärt ohverdust ei saa mu südamest nüüd enam,
see süda, millega kord uhkustasin – ei enam ole teda.
Ihapõletusis südamega jätan selle ilma, selle elu.
Ei valgusta ta kohtumise saali, ei läitu minus kirgast õlilampi.
Oh süda, sa salamõrvarigi kätte surema ei kõlba,
vaid mõne teise hukkumise viisi endale pead leidma,
kui kuues ilmakaares näed ainuilma peeglit,
kuid pühakul ja patusel ei oska enam teha vahet –
kui armastus on nihutanud loori kauniduse palgelt,
kuid sa ei oska ikka näha ihaldatud vaatepilti.
Oh süda kallis, just sinust mõtlesin ma ikka,
kui argipäev mind piinas, mured nöörisid kui silmus.
Nüüd edev igatsus on kõik, mis sinu salvest leian
ja lootust tunda armastuse viljumise õndsust ei hellita ma enam.
Ei – ei enam hirmuta mind armastuse pained, kui tean,
et süda, mida uhkusega kandsin – ei enam ole teda.
Otsijad,
naeruväärne ei tahtnud ma olla,
kuigi ebaõnnestusin –
suutmata leida Teda,
kaotasin Enda
ja tulin tagasi.
Nutt ei nõua miskit pingutust.
Ojal voolata ei keela keegi.
Pingutuseta
Sa läbid kõike,
ent sinusarnast pole maa peal ega meres.
Ometi,
kui eksitav võib olla elu –
“Siin on tõelus,” öeldakse.
Ent ma ei nõustu.
Ületa rõõm, et kurbus maha jätta.
Hülga kevad, et alistada sügis.
Sinu jook
on ju vein, mitte mesilaste okse.
Oh preester, miks põlgad seda?
Olemine on müüt,
mitteolemine nõndasama.
Kes oled lõpuks? Kas kõik on miski –
või eimiski?
Mu sõber, sind pole ammu kostitanud,
ei ole süüdanud ma veini-laulu lampe.
Nüüd taaskord korjan kokku südikuse riismed,
mu silmad igatsevad pidusööki maitsta.
Mõistuspärasuse valjad soonivad mul kõri,
ma ammu pole heitnud endalt pikka keepi.
Ent armastus on tulnud, et ravida mu haavu –
paar peotäit soola tema mahe palsam.
Silmaripsmed kastan südamesse – verre,
nii maalin oma rüüle lehti ja õisi.
Sind vaadates ma upun, mõtteist tulvil,
mu silmad-süda armukadetsejad aina, võistuvalitsejad üha.
Jääb endaväärikuse kants nüüd selja taha,
sest süda ihkab käia kuulsusetuil teedel.
Kirg hõigub siin ja otsib järjekordset ostjat:
“Kaup hea – süda ja hing,
mu süda ja hing ainsa laulu vastu!”
Ei õidepuhkemise aaria,
ei lauto pingul keel
ei ole ma –
ei muud kui kaotamise kaja.
Igavesti lebada su maja lävel?
Olgu neetud see põli – ega kivi ma pole.
Keerelda ja keerutuda. Ja hoida südames ärksust?
Olen inimene ju – ega savikruus ma pole.
Oh Jumal, miks tahab maailm põrmustada mind?
Sõna, mida keegi ei vaja – ent seda ma ju pole!
Miks mu karistus ei lõpe kord?
Üks ekslik hing ma – kuid uskmatugi pole.
Miks küll inimesed kalliks mind ei pea?
Seepärast, et rubiin või pärl või kuld ma pole?
Miks ei lase sa mul kummardada sinu ees?
Taevakarva kerjakausi väärtustki mul pole.
Ghalib! Sind õpilaseks võeti, kiida oma kuningat!
Ei saa sa enam öelda: “Ei, teener ma ei ole.”
sisu