Urdu keelest Mathura
GHAZAL NR. 9
Maa, lainete ja tuule kude,
kumb meist on saladus, ilmsiks nüüd tehtud,
kas mina või sina?
Kumb pimedaim maailm, veel tundmatust täis,
kas mina või sina, kumb meist see on?
Siin mure ja vaevade pilkases öös,
niinimetet elus,
kurvas valusas paigas,
kumb koidik on,
minarettide koidikupalvus,
kas mina või sina?
Kes on see koorem,
keda Aeg ja Ruum kannavad õlul?
Keda tormakalt jahivad loojak ja koit?
Oled tolmukübeke, oled pime.
Olen tolmukübeke, kes tunneb.
Kuivanud maal,
kumb meist on oja, kes äratab elu –
kas mina või sina?
ÜKSILDUS
Ma seisin ookeani kaldal
ja pärisin rahutult lainelt:
mis igavest pürgimust,
püüet sa teenid?
Su rüü ääred säravad
tuhandeist pärleist,
ent on su põues ka
hinnatuim kivi – süda kui mul?
Ta vabises eemale kaldast ja pages,
ta pages, ei kõnelnud ta.
Mäejalamil siis seisin
ja hüüdsin: Sa tundetu tükk!
Kas kaebleja nuttu
sa tõesti ei kuule?
Su kõvas graniidis
on vere punane piisk.
Vasta mu hädale
üksainus sõna!
Ta varjus oma hingetumas
kehas ega kõnelnud ta.
Käisin mööda pikka rada
ja pärisin Kuult: kas sinu
rännuneedus
ükskord ka raugeb?
Su hõbedased pilgud
jasmiinijärvi maale loovad.
On see süda su sees,
mis kuumalt kumab sinu palges?
Ta armukadedalt vaid vaatles
tähti. Ei kõnelnud ta.
Mööda Kuust ja Päikesest siis,
Jumala trooni juurde jõudsin:
kogu Sinuloodud ilmas
ükski aatom pole mulle õde-vend.
Südametu maailm! Vaid peotäis liiva
südameks ja valuks, ei muud.
Veetlusi on täis Su aed,
ent minu laul ses asjatu.
Ta huulile ilmus vaikne muie.
Ta muigas, ei kõnelnud ta.
VÕIMU PSÜHHOLOOGIA
Halastus
on halastamatu küti mask.
Laulsin palju puhtaid noote –
kasutult!
Nüüd puistatakse minu puuri
närbunud õisi.
See ongi kogu lepitus.
VANA BALOOTŠ OMA POJALE
Armasta kõnnumaa tuuli! Buhhaara
ja Delhi ei vääri sind rohkem. Kulge
voolava veena – need kõrbed kuuluvad meile,
kuuluvad meile ka haljendavad orud.
Ole väärikas! Olgu väärikus kuitahes harv
neil päevil, ta kingib erakule Dareiose krooni –
väärikus on kuumus, mis muudab su
klaasina kõvaks. Ja harv on meister, kes seda kunsti teab.
Ega riikide küpsus sünni muust kui inimeste vaprast
vaimust, eks ole igaüks oma sugupuule
ergas täht – ei ookeangi loovuta eal pärleid,
kui püüdja kaldavetes püsib.
Vabadus – vabadus ei ole iial miskit,
mis vääriks usust loobumist. Tsivilisatsioon
vaid taaskord vabaks laseb kurjusloomad
ja veelkord ihud-hinged liiguvad lahku.
Jääb Jumal usaldama sind,
kui mehiseks jääd usus ja meeles pead:
Euroopa masinate taga pole muud
kui Saatanaga loodud liit.
Ei keegi ette oska öelda rahva saatust!
Ent märke leidub, kui sa püsid ärkvel.
Ära karda, maetud isadelt saad tegudeks sa jõudu,
palu, moslem. Kuningas naeratab kerjusele siiski.
NÄRTSINUD ROOS
Kuis lilleks nimetada nüüd veel sind,
sa ütle mul, oh närtsind roos!
Kuis öelda võiksin, armsam, et just sind
kõik ööbikud on kiitmas lauluhoos?
Tuul kiigutas sind oma pehmes kurrus,
sind hoidis oma kätel ning
su nimeks oli Naeruroos, sa olid
lilleriigi õitsev, püha hing.
Ning oli aeg, mil koidutuuled
pakkusid sul mänguseltsi üha,
su hingus oli ülim lõhnav aare,
mis tegi magusaks me aialuha.
Taas silmad pisarais ja kastena su üle
nüüd nutab see, kes kord sind palus –
oh, ähmaselt see üksildane süda
nüüd leiab peegelduse sinu valus.
Kogu kurbusest, mis olen noppind,
sa oled imeväike järeldus:
oli elu ainult unenägu mul,
ja sina – sina oled selle tähendus.
Ma kõnelen nii nagu murtud kõrs,
loodusest võetud ja loodusest viidud.
Sosistan: oh roos, sa ometi tea! Olen seal,
kus pagendatud südamete niidud.
sisu