Inglise keelest Carolina Pihelgas
TRAGÖÖDIA
Leidsin eile pliidi tagant
ühe pliiatsiga kirjutatud kirja.
See oli seisnud seal mitu aastat,
haudunud, oodates õiget hetke
ketšupis ja friikartulite rasvas.
"Värdjas," oli seal kirjas,
"Enam ma tagasi ei tule.
Kell on üle kesköö. Seekord
lähen igaveseks."
Kiri oli kellegilt, kelle nime
ma ei suutnud välja lugeda.
Rasv oli nime loetamatuks muutnud.
Ma polnud isegi kindel,
kas see oli mulle mõeldud.
Võib-olla. Võib-olla mitte.
Ma ei teadnud ega hoolinudki.
See ongi tragöödia.
JÕLKUV ALBATROSS
Hommikul ärgates avastasin, et mind jõllitab üks albatross.
Naljakas, eile õhtul teda veel polnud.
Eile õhtul olin üksi.
Albatross istus voodisse.
Linad said üleni märjaks.
Elan rannikust miilide kaugusel.
Ei kutsunud endale ühtki hullu madrust külla.
Ei näinud ookeanidest und.
Lind uurib mind hoolega.
Mina uurin teda vastu.
Erilise põhjuseta arvan ma,
et võib-olla me väärime teineteist.
Väljas on päikesepaisteline ilm, lausa kevad.
Taevas on selge, elus.
Mulle meenub, et pean ühe inimesega kohtuma,
kes on selge, kellega koos olen rahulik,
kes laseb kõigel särada.
Enne väljaminekut, mantlit selga pannes
käib peast läbi mõte, et võib-olla siiski
ei vääri ma seda lindu.
Albatrossid tekitavad probleeme.
Nendega pole suurt peale hakata.
Neid ei saa loomaaeda ära anda.
Talitajatel on juba küllalt albatrosse.
Kellegil pole suurt himu teda minult ära võtta.
Mõtlen, et võib-olla sattus see lind valesse majja.
Võib-olla tahtis ta minna mu naabrite juurde.
Võib-olla elab mu kõrval mõni madrus.
Võib-olla kuulub ta mehele ülakorrusel.
Võib-olla kuulub ta tüdrukutele keldrikorrusel.
Kellegi oma peab ta ju olema.
Torman koridori ja hüüan:
"Kelle oma see albatross on? Kas keegi on ta ära kaotand?
Minu toas on üks albatross!"
Kohtan vaid piinlikku vaikust.
Tean, et mees ülakorrusel pole õnnelik.
Tean, et tüdrukud keldrikorrusel uitavad keset mööblit.
Võib-olla üritasid nad temast lahti saada
ja ei tunnista enam omaks.
Võib-olla on nad mulle albatrossi pähe määrinud.
Ma ei taha endale albatrossi; ma ei taha seda lindu.
Pean ühe inimesega kohtuma,
kes on kannatlik, heatahtlik ja terve,
kellel on soojad käed, kelle naeratuse peale
kõik hakkavad puterdama ning ütlevad jah.
Ma ei tahaks, et mu sõber albatrossiga kohtuks.
Albatross sööks need naeratused ära,
sõbra kannatus katkeks
ja lind nokiks tema käsi
kuni nad muutuvad puruvanaks ja hapuks.
Kuigi olen seadnud albatrossilõkse,
kuigi olen teda liimiga pritsinud,
kuigi olen söötnud talle kõikvõimalikke mürke,
elab ta visalt edasi,
see kummaliste varjudega lind,
kes kõige üle heidab oma pimedust.
Kui läheksin kodunt välja, tuleks ta minuga kaasa.
Ta potsataks bussis mu kõrvale
ja põrnitseks kaassõitjaid.
Kui läheksin parki, kiusaks ta muudkui parte
ja kollitaks sõudepaatides paarikesi,
ütleks puudele, et talv on käes.
Politseinikud patsutaksid teda õrnalt, aga küsiksid minult:
"Kas teil albatrossiluba on?"
Morn lind, hukatuslik lind,
ma ei saa midagi parata.
Otsisin tundide kaupa,
aga albatrossitõrje numbrit telefoniraamatus pole.
Võib-olla jääb ta minuga terveks suveks,
võib-olla polegi tal plaanis ära minna.
Kui ta siia jääb, hakkab ta mind painama,
olen kogu aeg võõra linnuga koos.
Juba koputabki sõber uksele,
natuke kannatamatult, kulm kortsus,
ta on pisut kurb ja vihane.
Istun siis ukse taga ja teen albatrossi häält.
Kohutav kisa.
Panen suu lukuaugu juurde ja huilgan nagu albatross.
Siis saab sõber teada,
et mu toas on albatross.
Siis tunneb ta mulle kaasa
ja läheb minema, teades, et ma ei ei saa ust lahti teha.
Ootan siinsamas; võib-olla sähvatab mõni mõte.
On kevad ja muidu on kõik hästi.
Täna hommikul ärkasin üles, albatross toas.
Ja kuniks ta siin on, ei saa ma midagi teha.
ÜKS KARV
"Käisin üleval," ütles ta.
"Kas tõesti?" ütlesin mina.
"Leidsin karva," ütles ta.
"Karva?" ütlesin mina.
"Voodist," ütles ta.
"Juuksekarva?" ütlesin mina.
"See ei ole minu oma," ütles ta.
"Musta karva?" ütlesin mina.
"Musta jah," ütles ta.
"Kohe seletan," ütlesin mina.
"Siga," ütles ta.
"Mitte päris," ütlesin mina.
"Ma lähen nüüd," ütles ta.
"Palun ära," ütlesin mina.
"Ma vihkan sind," ütles ta.
"Tõesti või?" ütlesin mina.
"Muidugi," ütles ta.
"Aga miks?" ütlesin mina.
"Must karv, taipad?" ütles ta.
"Sellest on küll kahju," ütlesin mina.
"Eks räägime tõtt," ütles ta.
"Kas pean üles tunnistama?" ütlesin mina.
"Eks mina ka," ütles ta.
"Mis sina ka?" ütlesin mina.
"Kellegi teisega," ütles ta.
"Oh jumal," ütlesin mina.
"Vot nii!" ütles ta.
"Nojah siis," ütlesin mina.
"Arva kellega?" ütles ta.
"Ära ütle," ütlesin mina.
"Ütlen küll," ütles ta.
"Sinu sõbraga," ütles ta.
"Kurat küll," ütlesin mina.
"Ja tema sõbraga," ütles ta.
"Temaga ka?" ütlesin mina.
"Ja kõigi teistega," ütles ta.
"Issand jumal," ütlesin mina.
"Mis see siis on?" ütles ta.
"Misasi?" ütlesin mina.
"See hääl?" ütles ta.
"Üleval?" ütlesin mina.
"Jah," ütles ta.
"Uus kass," ütlesin mina.
"Kass?" ütles ta.
"Must kass," ütlesin mina.
"Must?" ütles ta.
"Pikakarvaline," ütlesin mina.
"Oo ei," ütles ta.
"Oo jaa," ütlesin mina.
"Kurat küll!" ütles ta.
"Head aega," ütlesin mina.
"Ma valetasin," ütles ta.
"Valetasid?" ütlesin mina.
"Loomulikult," ütles ta.
"Minu sõbra kohta?" ütlesin mina.
"J-jah," ütles ta.
"Aga need teised?" ütlesin mina.
"Ohh," ütles ta.
"Imelik lugu," ütlesin mina.
"Annad andeks?" ütles ta.
"Loomulikult," ütlesin mina.
"Jään?" ütles ta.
"Palun ei," ütlesin mina.
"Aga miks?" ütles ta.
"Ma valetasin," ütlesin mina.
"Mis sa valetasid?" ütles ta.
"Tead, see uus kass," ütlesin mina.
"See kass on valge," ütlesin ma.
KINOMEHAANIKU ÕUDUSUNENÄGU
Kinomehaaniku õudusunenägu on selline:
üks lind satub kinosaali,
leiab valgusjoa, lendab seda mööda,
põrkab vastu ekraani, kus näidatakse aeda,
päikeseloojangut ja kahte armunut.
Päris veri, päris soolikad voolavad
mööda puutüve kujutist alla.
"See ei kõlba kuhugi," karjub publik.
"Ega me seda ei tulnud vaatama."
NEED LAULUD SAID ALGUSE ÜHEL TALVEL
Need laulud said alguse ühel talvel
kui tüdruku sõrm joonistas
jäätunud aknale
kaardi kõikvõimalike suundadega
kui tema keha oli üks võimalus teiste
juhuslike kokkusaamiste seas
ja üksindusest piisas, õigustamaks
vastandite kohtumist.
Kui esimesed tunded
lihtsalt ununesid –
verest tõusnud ankur,
hullumeelne kirkus,
mille harjumatud sündmused rikkusid,
mis väsinult maha jäeti.
ROHULIBLE
Sa palud luuletust.
Kingin sulle ühe rohulible.
Sa ütled, et sellest ei piisa.
Sa palud luuletust.
Vastan, et rohuliblest piisab ju.
Härmatiserüüs,
see on palju vahetum
kui minu kujundid.
Sa ütled, et see pole luuletus,
see on rohulible ja rohust
päriselt ei piisa.
Kingin sulle ühe rohulible.
Sa saad pahaseks.
Ütled, et rohtu on liiga lihtne kinkida.
See on absurdne.
Igaüks võib rohulehe kinkida.
Sa palud luuletust.
Kirjutangi siis tragöödia sellest,
kuidas aina raskem ja raskem on
rohuliblet kinkida,
ja kuidas vanemaks saades on
aina raskem
seda rohuliblet vastu võtta.
PÄIKE EI MÜÜ OMA KIIRI
Nad ütlesid, et tema sõnad on nagu õhupallid,
mille nööre ma ei suuda hoida,
et tema armastus on poekaup –
odav ja liiga kiiresti läbi müüdud.
Aga puu ei pane õuntele hinnasilte külge,
päike ei müü oma kiiri,
vihm ei peksa keelt
ega räägi, kuhu ta läheb.
MERESTIK
Kajakad suudlevad päikest
ja sa käid mööda randa
kartes tõusu
mere soojast kõhust
roomavad vähid vaatama,
kas me oleme juba läinud
aga suud räägivad ikka veel
ma leian oma huuled
ja ütlen sulle:
"siruta käed välja
nagu tuules väänlevad vetikad"
sa vastad vaikusega
üks liivakrabi pistab
pea merikarbist välja
ja nuusutab soolast tuult
nüüd istume vaikselt kartes
vaatame loojuvat päikest
ja ma küsin su nime
ÜLESTÄHENDUS PARGIST
Kurbuse paine on tülgastav.
Ühel õhtul nägin,
kuidas üks võõras tegi mantlihõlmad lahti,
võttis sealt oma südame välja
ja viskas selle ära.
Üle käsipuude, üle parkide,
üle järvede ja rohu,
justkui otsustanuks ta pärast suurt segadust
enam mitte hoolida, vaid
kergel sammul, muretult edasi minna,
näol hämmeldunud irve,
mis näis ütlevat: "Täitsa lõpp
kui lihtne see oli."
EBAOLULISED ASJAD
Mis kassidele päevast meelde jääb?
Neil on meeles, kuidas külma käest tuppa tulla,
kõige soojem koht, kust süüa saab.
Neil on meeles, kus nad haiget said, vaenlased,
vastikud linnud, maa soojad aurud,
kasulik tolm.
Neil on meeles voodi kriuksumine, peremehe
sammude hääl,
kala ja koore mõnus maitse.
Kõige olulisem on kassidel meeles.
Kõik muu lasevad nad minna, tühised mälestused,
nad magavad meist magusamini,
meist, kelle südamed lõhkevad, meenutades
nii palju ebaolulisi asju.
sisu