Inglise keelest Märt Väljataga
PIKEMAD TÄNA
Pikemad täna, me peame meeles sarnaseid õhtuid,
Ühiseid jalutuskäike tuulevaikses õunapuuaias,
Kus oja voolab üle kruusa, liustikust kaugel.
Ööd tulevad, tuues lund, ja surnud uluvad
Neemede all oma tuuliseil asemeil,
Sest Vastane andis liiga kergeid mõistatusi
Üksildastel teedel.
Aga õnnelikuna nüüd, kuigi üksteisest sama kaugel,
Näeme, kuidas terves orus süttivad taludes tuled;
All veskikuuris kopsimine lakkab
Ja mehed lähevad koju.
Koidiku hääled toovad
Mõnele vabadust, kuid mitte nüüdset rahu,
Mida ei sega ükski lind – mööduvat, kuid praegu piisavat,
Sest seda tundi täidab miski, mida on armastatud või talutud.
Märts 1928
PAGULASBLUUS
Kümme miljonit hinge olla siin metropolis,
Mõni elab häärberis ja mõni urgu kolis:
Kuid meil pole kohta siin, mu arm, kuid meil pole kohta siin.
Kord oli meilgi oma maa, mida pidasime heaks,
Vaata kaardile, ta seal alles olema peaks:
Enam sinna minna ei saa, mu arm, enam sinna minna ei saa.
Küla kirikaias kasvab vana jugapuu,
Mis puhkeb õide iga kord, kui saabub kevadkuu:
Vanad passid seda ei tee, mu arm, vanad passid seda ei tee.
Konsul prõmmis lauale, nii et hüppas tass:
"Ametlikult laip on see, kellel puudub pass."
Kuid olime elus veel, mu arm, kuid olime elus veel.
Läksin komiteesse, kus mul istet võtta lasti,
Aasta pärast tulla taas paluti viisakasti:
Aga kuhu minna nüüd, mu arm, aga kuhu minna nüüd?
Läksin miitingule, kus kuulsin kõnemeest:
"Kui lasta sisse, leiva siis nad näppavad me eest!"
Ta pidas silmas meid, mu arm, ta pidas silmas meid.
Kuulsin, justkui kärgataks Euroopa kohal kõu,
Hitler ütles: "Välja peab juurima selle tõu".
Me olime mõttes tal, mu arm, me olime mõttes tal.
Nägin puudlit jakiga ja portjee lampassi,
Nägin avatavat ust, et sisse lasta kassi:
Kuid see polnud saksa juut, mu arm, kuid see polnud saksa juut.
Läksin sadamasse, kus seisin mustas tujus,
Nägin, kuidas vabana kala meres ujus,
Vaid meetri kaugusel, mu arm, vaid meetri kaugusel.
Läksin läbi metsa, nägin linde puul,
Poliitikuid neil polnud, rõõm laulis nende suul:
Nad polnud inimsoost, mu arm, nad polnud inimsoost.
Nägin unes kõrgumas hiigelehitust,
Mitu tuhat akent reas ja mitu tuhat ust:
Meil puudus oma uks, mu arm, meil puudus oma uks.
Seisin väljal lumesajus kuskile polnud minna,
Kümme tuhat sõdurit marssis siia-sinna:
Otsides sind ja mind, mu arm, otsides sind ja mind.
Märts 1939
MATUSEBLUUS
Kell seiska, telefongi välja lüli,
Kont viska koerale, et ei teeks ta tüli,
Vait jäägu klaver, summutage gong,
Kirst kandke välja, tulgu leinarong.
Las tiirlev lennuk sünge pliiatsina
Veab "Ta on surnud" üle taevasina.
Käes olgu liikluspolitseinikel must kinnas,
Kõik valged tuvid kandku musta linti rinnas.
Ta oli mulle põhi, lõuna, lääs ja ida,
Mu pühapäev kesk argipäevarida.
Mu öö, mu päev, mu laul, mu vestlus ladus.
Ma lootsin, armastus ei kao. Kuid kadus.
Nüüd tähti pole tarvis, kustutage need;
Kuu sisse pakkige ja päike lammutage,
Laas laastake, jõed tühjaks ammutage,
Sest mis sa nendega nüüd enam teed!
Aprill 1936
ESIMESED ASJAD ESIKOHALE
Ärkvel ma lamasin oma soojuse embuses, kuulates,
Kuidas torm oma tormakust pimedas talves nautis,
Kuni mu kõrv, nagu ta poolunes või poolkainelt suudab,
Hakkas vahelekarjuvat möiret dešifreerima,
Pannes õhulised vokaalid ja vesised konsonandid kokku
Armastuskõneks, mis osutas ühele Pärisnimele.
See polnud küll keel, mille ma valinuks ise, kuid ometi nii hästi,
Kui karmus ja kohmakus lubavad, kõneles ta sinu kiituseks,
Nimetades sind kujundlikult Kuu ja Läänetuule ristilapseks,
Kelle võimuses on taltsutada nii ehtsaid kui väljamõeldud koletisi,
Ja võrdles su olemishoiakut kõrgmaaga,
Mis siit on sihilikult roheline, sealt õnne kombel sinine.
Olles küll vali ja leidnud mu kindlasti üksildasena eest,
Taastas ta ühe iseäraliku vaikuse päeva,
Mil aevastus on kuulda miilide taha, ja pani mu kõndima
Laavaneemele su kõrval – niisama ajatu olukord
Kui mis tahes roosi vaade – sinu kohalolu oli nii täpselt
Nii ühekordne, nii väärtuslik, nii väga nüüd.
Seda pealegi tunnil, mil liigagi tihti
Üks muigav kurat pahandab mind kaunis ingliskeeles
Ennustades maailma, kus igast pühapaigast on saanud
Liiva mattunud vaatamisväärsus, mille peavad läbi võtma
Kõik kultuursed teksaslased, võhiklikud ja giididest pügatud,
Ning õrnad südamed on välja surnud nagu hegellikud piiskopid.
Tänulikuna magasin hommikuni, mis juba ütlema ei hakanud,
Kui palju ta usub sellest, mida torm mu sõnul oli öelnud,
Vaid juhtis vaikselt mu tähelepanu öö jooksul tehtule
– Nii mitu lisakuupmeetrit mu tsisternis
Vastu lõvikarva suve –, asetades nii esimesed asjad esikohale:
On tuhanded elanud armastuseta, kuid mitte ükski veeta.
1957
TUNDMATU KODANIK
(See marmormonument on püstitatud riigi poolt JS/07/M/378/-le)
Statistikaameti järgi on ta kodanik,
Kelle vastu ametlikku kaebust pole tõstetud ainsalgi juhul.
Ja käitumisraportitest ilmneb, et just nimelt tema puhul
Oleks pühaku vanamoodne nimi ka kaasajal sobilik,
Sest ta teenis kõiges suuremat ühiskonda.
Teenistuslehe järgi töötanud on ta
Kuni pensionini (v. a sõjaaeg) igas mõttes
Eeskujulikult ühes ja samas ettevõttes
AS Soss-Mootorid; samas ei saa teda sugugi
Pidada streigimurdjaks või pisut kentsakaks,
Sest ametiühingu järgi oli tal tasutud liikmemaks,
(Tema A/Ü usaldusväärsust näitab üks ettekanne)
Ja nagu kinnitab Sotsiaalpsühholoogia Ameti aruanne,
Oli ta kaaslaste seas populaarne ja pidas napsust lugugi.
Press on veendunud, et ta ostis ajalehte regulaarselt
Ja reageeris reklaamile igati normaalselt.
Poliiside koopiad tõendavad, et ta täiskindlustuse valis,
Ja tervisekaart näitab, et ta viibis vaid korra ja raviti terveks hospitalis.
Ta oli Turu-uuringute Aktsiaseltsi teatel
Järelmaksu eeliste mõistlik kasutaja
Ja omas kõike, mida moodsal inimesel vaja:
Fonograafi, raadiot, autot, külmkappi ja ridamaja;
Ja kui Avaliku Arvamuse Uuringuid arvesse võtta,
Siis ta väärtushoiakud püsisid hooaja peateel:
Rahu ajal pooldas ta rahu ja kui algas sõda, läks sõtta.
Ta oli abielus, viis nime seisab ankeedis ta laste real,
Milline arv me Eugeeniku järgi ongi tema põlvkonna puhul ideaal,
Ja õpetajate andmeil ei sekkunud ta nende haridusse eal.
Kas ta oli vaba? Kas õnnelik? Need küsimused on kohatud.
Kui olnuks probleeme, siis oleks neid ka ta toimikus kohatud.
Märts 1939
ARMASTAVAM POOL
Tähti vaadates tean: pole parata sinna,
Et nendegi poolest ma põrgu võiks minna;
Ent maa peal ükskõiksus on pisimaks veaks,
Mida teistes laitma või pelgama peaks.
Kui kirega, millele vastust meis pole,
Tähed armastaks meid – see oleks vast kole!
Kui on võimatu võrdne õrnus ja hool,
Las olla ma armastavam pool.
Usun, et austan ja imetlen küll ma
Neid tähti, kel sest pole sooja, ei külma,
Kuid nüüd, kui neid vaatan, ma öelda ei saa,
Et tundsin ka päeval suurt puudust neist ma.
Kui kustuks kord kõikide tähtede sära,
Ma harjuksin tühjusegagi ära
Ja üleva pimeda taevalaega –
Kuid kardan, et sellega läheks aega.
September 1957
sisu