Bulgaaria keelest Petar Kehayov ja Aare Pilv
ЕKLOOG I (OSA)
(oma lääneakna kustuvate klaaside all seistes
vaatab Odüsseus ilusat purpurpunast loojangut ja mõtleb
taevakehade igavesest ning muutumatust liikumisest)
Igal hommikul, sel tunnil, mida täpselt ennustasid mu astronoomid,
tõuseb koprofaagide ahtrate põldude kohale Päike, igal
õhtul ta loojub. Igal hommikul ärkan ja tõusen üles,
igal õhtul heidan magama. Igal hommikul ärkan, tõusen üles,
piserdan ennast noorenemiseks veega, situn ja söön,
igal õhtul, väsinud ja roidunud, piserdan taas ennast veega
ja heidan magama. Igal hommikul, veega piserdatuna,
situtatuna ja söödetuna, tõmban oma kuningarüü selga, igal õhtul võtan seljast ära.
Igal hommikul, oma rüü selga tõmmanud, teen uksed
pärani lahti, lasen ketid lõdvemale ning olles lasknud ahelad
pahkluude ümber päris lõdvaks, võtan tabalukkude pealt
pitsatid ära, igal õhtul, väsinud ja roidunud, lükkan jälle
riivid ustele ette, tõmban ketid kinni ning tõmmanud ahelad
pahkluude ümber päris pingule, pitseerin vahaga ja kuningliku
pitsatiga kõik tabalukud. Igal hommikul teen ma
uksed pärani lahti, lasen ketid lõdvemale ning võtnud tabalukkude
pealt pitsatid ära, sunnin lahkete sõnadega kündjaid takka,
kannustan teenijaid, paitan orjatare naeratusega ja viskan
tallimeeste üle nalja (et neil tuju tõsta). Igal õhtul, lükanud
ustele riivid jälle ette, tõmmanud ketid kinni, pitseerinud vahaga
ja kuningliku pitsatiga kõik tabalukud,
käin teenijatega halastamatult ümber, alandan orjatare,
ja olles näljaste kündjate viletsa söögi viimase raasuni ära söönud,
jätan tallimehed (olgu see neile õpetuseks) vee ja leiva peale…
Ja nii kõik päevad ja ööd, ööd ja päevad – lõputult…
Sellepärast, kui täna hommikul ärkasin ja tõusin,
ja nägin (juba mitmendat korda!) Päikest jälle tõusvat,
otsustasin, et miski peab muutuma,
et nii ei saa jätkuda… Piserdasin ennast
vananemiseks sitaga, oksendasin ja viskasin oma
kuningarüü kõrvale, müürisin uksed halastamatult kinni,
kerisin ketid kokku ning olles pitseerinud pitsatiga ahelad,
toppisin vaha täis kõik lukud ja tabad,
alandasin siis teenijaid oma lahkete sõnadega,
sundisin orjatare takka, ning visanud kündjate üle (olgu see
neile õpetuseks) nalja, paitasin naeratusega tallimehi
(et neil tuju tõsta)…
Seejärel, jäänud vee ja leiva peale,
panin ennast oma magamiskambrisse riivi taha
ning magasin, magasin, magasin – õhtuni välja…
Ja siin ma nüüd olen – alles unine,
üleni sitane,
oksene ja ilma rüüta.
Märkan, mitte ilma tülgastuseta,
et elu veereb nagu ennegi,
muutusteta, vanaviisi:
teenijad uimerdavad mõtliku moega katelde ümber,
kündjad kükitavad, orjatarid askeldavad,
tallimehed põõnavad hommikul kaua…
Ei ole lõppu, ei ole lõppu.
Tundub, et pean uuesti magama minema.
EKLOOG II (ALGUS)
(Tityrose armastus)
Ta magab naeratades su kõrval
ja sina tahaksid teda
ikka nii armastada…
Ta magab su kõrval ja näeb kindlasti und,
kus lemmib sind
või teist ta juba…
Unes näeb ta, et sa magad,
aga tegelikult oled ärkvel…
Mida ma küll siis unes näen,
kui ta mu üles ajab…
EKLOOG VIII (OSA)
(maailma paisumine Lampridius Grammaticuse ja Terageeni ettekujutuses)
Sirgjoon,
isegi kui tõmmata see siledale veepinnale,
ei ole kunagi lõputult sirge.
Pärast neid punkte, kus viibisime –
nende sarnasuses, nende järgnevuses –
ootab meid ikka ja alati ees
meie otspunktide lakkamatu nihkumine ...
Isegi sina, Odüsseus, isegi sina,
kes sa otsisid järjekordse purjeheiskamise mõõtmatust,
jääd alatasa muutuvate lainete keskel
ikka samaks, väljendamatult terviklikuks.
Ei ole lõppu, ei ole lõppu.
Meid silmapiirist lahutaval kaugusel.
ORPHEUS – VIIMANE LAUL
Olgu õnnistatud kõigi elavate uni,
nende sõprade ja vaenlaste uni –
hakkasin nende unenägusid vihkama ja laskusin,
laskusin...
Kuni jõudsin oma armastuse põhjani.
Olgu õnnistatud süüdlaste uni ,
väsinute ja süütute uni–
kes uinusid aja rannal
ja kellel on tõusuvesi ununud.
Olgu õnnistatud uni ka kõrguses laugleva
raisakotka silmalaugudel...
Olgu õnnistatud – kõikide uni.
Isegi painajad lohutavad.
Ma laskusin,
laskusin...
Ja väljusin.
ÜLELEND
Ka iga laskumine
on üleminek ühest paigast teise – vahel järsk, vahel sujuv,
ja lend... lend üle kõikide nähtud paikade.
Mälestuse ja nähtu vahele
jääb nii palju paiku, mida ületada.
Tõusmine – kas hirmunud või sujuv –
on alati väljaspool mälu.
On nii palju paiku,
mis tuleb unustada,
ometi jäävad nad alles.
On ka palju paiku,
mis maha jäetuna unustavad meid.
Mälestus ei koosne ainult sellest,
kas laskumine oli järsk või sujuv,
ega nähtud paikadest –
isegi kui need on kehad ja sisikonnad,
mida suitsevates kaevudes põletatakse.
Ta ei koosne ka üksnes sellest,
mis on juba olnud...
Silmad libisevad –
mööda pilkudes kaugenevaid järvi, kust lennati üle,
kus nähtu enne põhjavajumist korraks pinnale tõusis.
KÕRBETE JÄRVED
Kõrbed on järvi täis külvatud –
põhjatuid järvi, kus vesi
on magusam kui higi,
mis põletikus naha
sügavatest pooridest välja purskab.
Neid silmatakse
ainult siis, kui pilk siirdub
janu silmapiiri taha,
kuuma sileda liivavälja taha
ja soolast tühjenenud ihu soolade taha.
Kuid pilk ei tea veel,
et kustutades seal janu,
joob ta kõige maitsetumast allikast,
surma lättest,
mis on alati siin
meie ees.
Ainult surnud ei näe enam,
et tuulevires järved
on ääreni liiva täis.
sisu