Mirela Ivanova

Bulgaaria keelest Petar Kehayov ja Aare Pilv

ÜKSÜHENE


kas kuuled kuidas koiduajal helisevad kellad
meie paistes silmalaugude all,
kas kuuled oma isa väsinud köha,
hüsteerilisi autosignaale õhtu eel
kas kuuled kuidas poiss hingab aplalt liimi,
kuidas voodi läheb katki meeleheitlike kehade all
kas kuuled seda lootusetut sisinat
vabaduse- ja leivasabades
kas kuuled näitlejat sosistamas tuliselt
"mitte kellegil pole õigust
mulle hinnet anda, ma lähen minema",
kas kuuled kurjakuulutavaid anekdoote juba järgmisel päeval?

ei kuule midagi, kuulen ainult
kuidas Panajot toast välja lipsab,
sokid jalas.
kas sa ei kuule telediktori paatost,
kes hääldab teiste valesid nagu enda omi,
mürgitatud mere tõuse ja mõõnu,
kas sa ei kuule rööbastelt välja sõitvate
rongide kiljumist,
neid vaenulikke samme oma selja taga,
varga samme naabermajas,
kas sa ei kuule lehtede sahinat
kõikides Ketsemani aedades,
kas sa ei kuule fanaatilisi karjeid,
mis rebivad ilmakõhu lõhki,
väljatõugatute ulgumist ja hammaste kiristamist
hullunud vanuri
surmaeelset loba, kas sa ei kuule?

midagi ei kuule, kuulen ainult, kuidas kõik algab
Panajotist, minust, kellestki, kes lipsab
kuskilt välja sokkide väel.






PUNKT


Meie sõda sai läbi
Kinni kasvasid kõik palavikulised ettevalmistused
tormijooks – enamasti äge
üksteise vastu üksteise poole üksteisesse
kiljatused sajatused grimassid ja veri
neerukujulised emailitud kausid
Kinni kasvasid kaitsekraavid alandav ootamine
reetmised kolmanda astme põletused
marraskil nahk süüdlaslikud unenäod
Me roomasime välja valust ja oma paokil kehadest
sülgasime välja mürgid hingasime välja suitsu
rääkisime välja viha ja nii kasvasidki kokku
kaotatud aastad lapsed jumalad
Kui tore et sa mu tapsid
ja meie sõda sai
läbi.






ÜHT-TEIST


Mina ei ole hea, aga ega teisedki lillekesed ole.

Tunnen ühte, kellel on ussi keha, nii kõhn,
et vingerdab ennast igast august välja.
Teine on hea abikaasa, kuid tasu eest valuutas,
elab lahedasti kaheksa maali,
nelja maja ja kahe südamega,
aeg-ajalt unustades ühe neist.

Ei ole ma lilleke, pole lugupeetud laip,
pole igavene tuli, kes enda ise süüdanud on
ega madalalaubaline prohvet Rooside maal,
butiik, kus müüakse sihvkasid ja nätsu,
kangelaslik pesunaine
ega isegi represseeritud Punamütsike –

aga ma olen Punamütsikese läbimälutud
ja väljasülitatud vanaema,
ja mõnikord reedeti, kell kümme hommikul,
joon viskit ühe sasipäise, ärahellitatud vanamehega,
ta on minuga ühevanune. Aga see pole üldse tähtis.
Nüüd on juba hilja, kõige jaoks hilja,
kõigi jaoks liiga hilja,
paistab, et keegi pole enam süütu lilleke Rooside maal…

Ühel kukkus süda saapasäärde ja ta murdis jala,
nüüd ta enam ei tea, millesse uskuda.
Teine on tark, kes muudkui joob ja lällab, ei tea miks.
Ja "Vähkide" bistroos on mõned,
kes söövad iga kümne minuti järel kümme bitkiid
– protestiks näljastreigi vastu.
Punane õhupall kaherealises shantung-ülikonnas
on nii kõrgele tõusnud, et seda ei saa katki torgata,
tema ainus häda oli kõõm.
Keegi aga tuntserdab voblikesi.
Aga kes see ikka tänapäeval süütu lilleke oleks…

Teised ei ole head, mina ei ole lilleke,
ja ometi sünniksin uuesti,
kui esimene linnahaigla remondis ei oleks.
Sünniksin uuesti Rooside maal.

"Vihmakene kalla kalla, kalla selgest taevast alla,
peenike kui karikakar."






BALLAAD POISILE, KES TÄITIS TAPATELLIMUST...


ballaad poisile, kes täitis tapatellimust,
esimese kursuse keemia tudeng, kes
kogemata lasi end õhku, kui lift
hakkas meie maja viimasele korrusele jõudma ,
kus üürilisena elas üks Gabrovo tüdruk,
kelle isa olevat soovitanud
ühele oma kolleegile, ülikooli haigla gastroenteroloogile,
et see annaks 40 tuhat dollarit mingile kohalikule, kuid ilgelt
tegijale ärimehele, et too laseks selle ringlusse ja paneks raha tegema,
too aga võtnud ja pannud rahaga plehku,
olevat vist isegi ära tapetud, täpselt ei tea,
ja nüüd ehmatas isa selle tudengi tehtud pomm,
mis oleks pidanud plahvatama tema tütre ukse ees,
kui see tuleb 9. oktoobri varahommikul koju



Millele sa mõtled öösel kell kaks
astudes trepikotta
sulgedes liftiust
vajutades nupule
noolega üles Kas oled rahuliku võimuvahetuse Schwarzenegger
natuke äkšönit ja palju pappi
Paradiis Kariibidel šokolaaditibid
toovad sulle tasuta lõuna
Võib-olla oma emale Või oma laboratooriumile
Teaduse ja tehnika viimasele röögatusele
Või ohvri röökimisele Või hoopis sellele,
et oled ise kättemaksu käsi

Püüan kõigest väest kujutleda millele sa mõtled
enne kui pomm lõhkeb su käte vahel
enne kui sa ise lõhked ja tükkideks lendad
nagu punamustad paukkompvekid
enne kui kleepud treppide ja seinte külge
jalamattidele uste ees ja meie
lahtikangutatud ustele ja keldritele
televiisoriekraanile ja ajalehtede
esikülgedele unele ja pimedusele
päevade sõnade vaikuse ja õhu külge
ja igale poole kuhu veel saab

Millele ma mõtlen päeval kell kaks
kraapides kühvliga
põrandalt lihatükke kokku
korjates sind kilekottidesse ja visates
prügikasti vaadates kuidas sa endale ära tegid
kuidas nad su hoovis kokku panid
kaks jäset jalg käe kõrvale
midagi torso alumisest osast
tükike pead koljukild
silmakoobas nina ja kõrv ja silm
millele ma mõtlen Surm jookseb nagu
punane või must sukasilm mööda säärt
vihinal alla ja ongi kõik

Sina tundmatu eikeegi õnnetusehunnik
väga surnud lurjus
transeeritud lihatükk, toores aeduba
miks sa meid vapustasid miks märgistasid
miks pritsisid miks määrisid meid
oma põrmuga

Sina vaeseke andetu alkeemik
kummitus liftišahtis
iseennast õhkiva riigi alam
me ajame sind ära me peseme su maha
saja ämbritäie kloorilahusega
kraabime su välja oma elust
mis mõeldamatul kombel kuidagi edasi kestab



sisu