Jordan Veltšev

Bulgaaria keelest Petar Kehayov ja Aare Pilv

JÕGI


Jõgi ei puhka kunagi. Jõgi – ja ta sillad,
       millest iga päev üle käime, meie, ratsionaal-
       sete seletuste pantvangid.

Jõgi ja surnud kalade valged kõhualused, ja
       sina, kes sa püüad kogu elu oma kahest kingast
       parvel naabri majani jõuda.

Jõgi – tema vesi pole kunagi sama; tema – kelle
       pärgamendile paadid oma nimesid kirjutavad;
       tema – ja ta avarad korterid uppunud dokt-
       riinide jaoks; tema lendliivast mõtteterade
       toekad alusmüürid.

Jõgi – tema, kelle sisse enam ei heideta võrku, et
       kuud kätte saada; tema, kes iial ei tea oma
       kalade arvu; tema – sukelduja ema, stoiku
       kummutaja; tema – kelle orasheintest valvu-
       ritega täidetud kallastel kössitab kelle-
       gi igaveseks kadunud lapsepõlv, paljajalu ja
       lühikeste pükstega.

Jõgi – linnade esiema; ta õhuvoogude kohin,
       nende unenäod: hetk enne ärkamist,
       kus maailma  piirjooned on nagu äsja sündinud.

Jõgi – ja tema muutlike maastike katekismus, ja
       tema ilusate luhakarjamaade õppetunnid
       nagu avaldamata luuletused.

Jõgi – ja ta ohtlike unelmate võrkkiik,
       allikast suudmeni; ja ta pooluste tasa-
       kaalustatus; ja ta peeglite sügav amalgaamplaat,
       mis kogub kõiki nägusid, esimesest viimaseni.

Jõgi – ja tema inversioonid, mis on vaprate jaoks,
       kui nad lõunatuule atradega künnavad
       tunde, millest tahaksid üle hüpata.

Jõgi – ja tema enesevallutajate Rubico; ja ta
       lõpmatute merresööstude lennud – surm pole
       sealt kaugel; ja ta saareline botaanika, kus tuul loobib
       täissöönute supelrandu pähklikoortega.

Jõgi – ja ta väänatud randmed betooni isamaal;
       tema – mustmiljon silma, kuhu kõrgid tsivilisatsioonid
       ligi ei pääse; tema – ületamiseks 
       lausa loodud; tema, kelles on argonaudi südikust; tema –
       ja ta olemise lävel seisma jäänud tulvad, ja ta
       raiesmike energiad, hetkega lagunevad ja uuesti sündivad,
       üksteisesse lõikuvad.

Jõgi… Tema, kes uhub tammide jalgu, nukumajade
       loogikat, pühvlite puristamist ja nende janu, hirmu
       kellegi lille pärast, mis on võrsunud teispoolsel
       rajal, oa sisse peidetud bulgaaria romaani, rohu-
       tirtsu viimast armunud hüpet, mis peegeldub kala
       silmateras.

Jõgi… tema, kes on oma sügavusest
       kõige vähem huvitatud; tema – siin, kus on kogu meie pro-
       vintsiaalne õnn, inimeste õnn, kes hoolimata
       vete igavesest liikumisest on mõistetud jääma
       nende kallastele.




sisu