Ungari keelest Reet Klettenberg
VANA PEREMEHE LÕIKUSLAUL
Veel vidistab põllu peal vutt,
veel noogutavad kuldsed viljapead,
veel kosuvad tähkades punased terad,
ent juba teritab vikatit mu nisu tarbeks Suur Vikatimees.
HOBUSTEST
Hobusedki kadusid nii äkki,
nagu oleks nad üleöö tapamajja viidud,
kuigi läks aastaid,
enne kui nad otsa said, ühekaupa, pea märkamatult,
sest nad rügasid ju veel kaua kolhoosis,
neid võis näha külas ja põllu peal töötamas,
neid kasutati ikka vanamoodi,
nendega künti, külvati, neid rakendati nagu ennegi
ja enamasti tegid seda samad inimesed,
kuigi alati mitte oma hobusega,
vaid vaheldumisi ja läbisegi,
kuidas parasjagu juhtus,
kuidas brigadir jaotas,
aga mitte nii nagu varem,
neid ei säästetud – piitsutati,
ja ka söötmine ja hoolitsemine läks peremeeste käest ära,
seda tegid vahetustega loomatalitajad,
kelle seas leidus selliseidki,
kes polnud kunagi hobustega tegelenud,
polnud siis ime,
et nad seda ei osanud,
ja ette tuli sedagi,
et mära tallas varsa surnuks,
sest pärast poegimist ei vaadanud keegi tema järele,
nõnda rebenes inimese ja looma usalduslik suhe,
ära jäid korrapärane rookimine, hoolitsus, laubasilitus ja vestlus
ja üldiseks muutus ükskõiksus, peks ja sõim,
peremehe silmad ei nuumanud enam looma,
hobused kõhnusid, läksid hukka,
nende karv kaotas läike, lakad pulstusid, nad olid räpased
ja norutasid kurvalt pead,
kuid ikkagi olid nad truud,
ei heitnud vana peremeest südamest välja,
erutusid teda nähes alati
ja hakkasid kaeblikult hirnuma,
peremehel aga pitsitas midagi kurgus
ja teda haaras kibedus, samuti nagu kodus,
kui ta astus tühja lauta
või kui koli seast naela otsides sattusid juhuslikult pihku
kulunud suised või ohjalõks.
KÖÖK
Köögis oli alati hea toimetada:
süüa teha, keha kinnitada, juttu ajada, lugeda, maisi lüdida, magada, mängida,
aga kõige parem oli nurgas istuda,
aseme jalutsis, pliidi kõrval, kaitseingliga pühapildi all,
sõnatult, põlved lõua all, videvikus, enne valguse süütamist
ja kuulata tule nurrumist
ja vaadata, kuidas laes veiklevad valgusrõngad,
jah,
aga siis tegime vea,
kolisime köögist välja
ja lammutasime maja maha,
kui oleksime jäänud,
kui oleksime seda alles hoidnud,
oleks ehk kõik teisiti läinud,
ehk oleks see meie kindlus olnud,
ehk oleksime võinud oma seljad vastu seda nurka toetada,
ehk oleksime saanud vastu panna
või vähemasti võitnud aega,
aga ehk oleks siis kolhooski tulemata jäänud.
NOODAMEES
Mina nägin teda veel,
aga noota ta enam ei vedanud,
selleks oli ta juba liiga vana
ja polnud ka enam, kus vedada,
omavahel nimetasime teda taadiks,
ta kandis valgeid linaseid pükse, valget linast särki
ja istus oma maja ees pingil,
ta oli üleni valge,
pastlad välja arvatud,
valged olid ta riided,
valged ta juuksed,
valged ta vuntsid,
nagu mõnes rahvatükis,
puhas ja hoolitsetud,
ainult värskelt võõbatud aeda ei olnud maja ees,
ta oli leskmees,
naine juba kalmistul,
vahel läks ta tuppa,
kohmitses midagi,
tuli siis jälle välja,
tatsas piki madalat räästaalust,
mööda maakividest jalgteed
maja otsani
ja tagasi,
väljaturritavaid rukkikõrsi hoolikalt tagasi togides,
see oli viimane õlgkatus kogu külas,
aga tavaliselt ei teinud ta midagi,
ainult istus
ja vaikis,
tõmbas piipu,
vaatas enese ette,
justkui maa oleks vesi
ja ta näeks seal kalu,
tema juurde jõudes
jäime alati vait,
unustasime isegi tervitada,
justkui tahtmata teda segada,
justnagu oleksime tundnud,
et mälestustes käib ta ikka kalal,
tahab veel midagi püüda,
enne kui järgneb järvele,
mis veel tema eluajal tühjaks lasti,
kuigi me ju ei teadnudki,
et tema ongi see noodamees,
mullegi ütles isa seda aastaid hiljem,
kui taat juba surnud oli
ja ta majagi maha lammutatud.
KAHEKSATEISTKÜMNES SAJAND
Tanumal karjatatakse hanesid,
kraavis kitkutakse rohtu,
aia peale pannakse kirne,
kaevust ammutatakse vett,
kuuris teritatakse kõblast,
sulus söödetakse siga,
laudas peetakse lehmi.
miilis põletatakse sütt,
kirikus pühitakse põrandat,
kalmistul tasandatakse kalmu,
sepapajas kuumutatakse rauda,
mära paaritatakse täkuga,
ojja heidetakse raibe,
kingsepalt tellitakse pastlad,
juudi juures kaanitakse paalinkat,
harjuskilt ostetakse soola,
kohtuniku juurest otsitakse õigust,
majas pekstakse naist,
sängis peidetakse tubakat,
hoovis kupatatakse koera,
rehes pekstakse rukist,
saos rullitakse tüdrukut,
mõisnikule veetakse andamit,
varjus süüakse ubasid,
pükstesse lastakse peeru,
ja külas luusib kõige kibedamal tööajal poolemeelsena ajalugu.
VAARISA LÕPETAB TALITUSE
Ta on veel täis tööeas mees,
on suvi, kell on kolm öösel, üheksateistkümnenda sajandi viimane kolmandik,
ta tõuseb voodilt,
riietub pimedas,
tõmbab jalga püksid,
need on just laiade kottpükste asemel moodi tulnud,
jalgu nartsudesse ei mähi,
pistab esialgu paljad jalad saabastesse
ja ka õlgadeni ulatuvad pikad juuksed soeb hiljem,
astub siis välja,
öö on selge,
taevas säravad tähed,
kuul on juba pikk tee selja taga,
ta on kergelt punane ja loojub õige pea Laki kohal,
koer tuleb saba liputades tema juurde,
ta silitab koera,
ritsikad siristavad,
muidu on vaikus,
ta vaatab ringi,
näeb midagi kahtlast küüni seina ääres,
aga rahuneb,
sest saab aru,
et see on tuliuus tuvipuur,
mille ta üleeile püsti lasi panna,
tolle vari langeb küünile,
ta läheb üle õue,
kui ta vara küpseva pirnipuu juurde jõuab,
langeb sellelt potsatades pirn,
ta astub lauta,
süütab lambi,
võtab ukse tagant heina
ja paneb selle hobustele sõime,
patsutab nende hallikaid laudjaid
ja hakkab aset tegema,
pärast seda harjab, soeb neid,
see kestab tükk aega,
sest üks vasikas heitis sita sisse ja tal on koorik peal,
kui see valmis,
vaatab ta üle kõrvi parema esijala,
sest eelmisel päeval oleks see justnagu longanud,
jalg ei ole paistes,
üksnes raud logiseb,
kõrb tuleb sepa juurde viia,
ta pillub sõnniku kärule ja lükkab välja,
teeb mitu tiiru,
viimasel korral komistab kivinuki otsa,
aga ei vannu,
nüüd annab lehmadele süüa,
sest neid tuleb toita hiljem,
toob kuhjalavast hargiga põhku allapanuks,
pühib platsi puhtaks,
paneb riistad ära,
tal on terav silm, ta märkab kohe,
et põhunööri ots on latripiirde küljest lahti tulnud,
ta seob selle tagasi ja kinnitab oma kohale,
ta armastab korda ja puhtust,
väljas kireb kukk esimest korda, hahetab,
ta kallab varju all roka tarbeks kartuleid katlasse ja teeb tule alla,
ammutab kaevust jootmiseks vett,
pisut läigatab üle serva, kui ta ämbri küna kohal ümber keerab,
kaheaastane sälg tõstab sisseajamisel saba selga
ja kappab värava poole,
ta saab vaevu pidama,
veistega pole mingit tülinat,
nood tatsavad sõnakuulelikult oma kohale,
on valge, aga päike pole veel tõusnud,
tuvid kudrutavad juba,
varblased säutsuvad mooruspuul,
põrsad ruigavad sulus,
kui kartulid on keenud, toob ta aidast jahu,
segab rokka ja söödab sead,
kui päikse esimesed kiired aknasilmadele langevad, jääb ta seisma,
päästab põlle valla, klopib oma riided puhtaks,
läheb suvekotta pesema ja einestama,
sest vahepeal on kõik üles tõusnud,
mu vaarema on kanad, haned, pardid ja kalkunid välja lasknud,
neile terasid puistanud ja lehmad lüpsnud,
mu vanaisa on ka välja pugenud,
ta on veel väike laps ja rüseleb seal oma õdede-vendadega,
piimakohv on juba valmis ja aurab pliidiserval,
tuleb ainult taldrikutesse valada
ja sellesse saia pudistada,
kõik istuvad juba ümber laua
ja ootavad ainult perekonnapead.
ROHI
Kui vanasti kellelegi öeldi,
et kasvagu ta õuel rohi,
tähendas see hirmsat sajatust,
sest selle täideminek
oli hullem kui surm,
see tähendas,
et õu kasvab rohtu,
et ta ei kasuta enam õue,
on vana ja abitu,
poega pole peresse sündinud
või on see juba surnud,
väimeest aga ei ole,
ta on elanud asjata,
majapidamisel on lõpp,
pole kedagi, kes edasi viiks,
ja sugulased muudkui ootavad,
et temagi surnuaeda viia
ja pärast kõik laiali tassida,
isa ei kannata nüüdki rohtu õuel,
kui rohi pead tõstab,
haarab kohe kõpla
ja roogib välja,
see on tal nii sisse kasvanud,
kuigi talu ta pidanud ei ole
ja emalegi meeldiks rohi,
sest kes jõuab kogu seda liiva välja pühkida,
mis me jalgadega sisse kanname.
OKTOOBRI LÕPUS
Päike käib madalalt, tal pole enam rammu,
ta ei soojenda enam maad,
veel helendavad mäed ja tipud,
aga orgusid katab juba udu
ega haju poole lõunani,
aasal ligunevad ämblikuvõrgud
ja katkevad niiskuse koorma all,
õhk on rõske, kütma peab ka päeval,
saak on koristatud, põllud tühjad,
maisipõldudelt on kadunud järelnoppijad,
kollaste varretüügaste ümber luusivad faasanid,
otsides mahapudenenud terasid,
üksik traktor lõhestab vahel vaikust,
mutt jätab mullas tuhnimise,
kalad järves kaevuvad põhjamutta,
putukad poevad sügavamale maasse,
hiired pagevad majadesse ja lautadesse,
kärbsed kärvavad akende vahel,
tuul on põhjast ja ajab suitsu sisse,
vahel värvib härmatis niidu valgeks
ja näpistab krüsanteeme, kipslilli,
kanade jooginõus on vesi hommikuks külmunud
ja jää tuleb välja lõhkuda,
metsas liiguvad jahimehed,
luhtadel kärgatavad püssid,
kusagil vingub lakkamatult kreissaag,
lõhutakse küttepuid, valmistutakse talveks,
aedades lõigatakse kapsapäid
ja koristatakse tomativarsi koos tugedega,
tihased sööstavad ringi, otsivad ussikesi,
vara läheb pimedaks, kõik kiirustavad koju,
panevad järgmiseks päevaks tulehakatise valmis
ja hakkavad telekat vaatama,
öösiti kulgevad kõrgustes haned,
kuupaistel võib neid isegi näha,
maailm on jahtunud, suvi on möödas,
ühel pärastlõunal langeb pähklipuult viimane leht,
libiseb kahinal maha ja peatub herilaselaiba kõrval,
ära karda, pane tuld juurde, kohenda tekki oma jalgadel,
kord kaod sinagi maa pealt, kord pole sindki enam.
sisu