Imre Oravecz
Ungari keelest Lauri Eesmaa
ALGUSES OLI
sina, oli seal, oli siis, oli selge taevas,
oli päikesepaiste, oli kevad, oli soe, oli aas, oli lill,
oli puu, oli rohi, oli lind, oli jõud, oli vaprus, oli kindlus,
oli kergus, oli usaldus, oli andumus, oli rikkus, oli rõõm,
oli lust, oli naer, oli laul, oli kõne, oli palve, oli ood,
oli austus, oli mõistmine, oli mahedus, oli puhtus,
oli kaunitar, oli jaatus, oli usk, oli lootus, oli armastus,
oli tulevik, seejärel sai sina’st tema, seal’ist siin,
siis’ist praegu, selgest taevast tahmane sudu, päikese-
paistest sadu, kevadest talv, soojast külm, aasast soo,
lillest roots, puust tuhk, rohust kulu, linnust saak,
jõust nõrkus, vaprusest argus, kindlusest ebakindlus,
kergusest kohmakus, usaldusest usaldamatus,
andumusest isekus, rikkusest vaesus, rõõmust nukrus,
lustist tusk, naerust nutt, laulust kassikontsert,
kõnest kokutus, palvest teotus, oodist sajatus, austusest
põlastus, mõistmisest lahkheli, mahedusest kibedus,
puhtusest saast, kaunitarist kärnkonn, jaatusest eitus,
usust skepsis, lootusest meeleheide, armastusest
vihkamine, tulevikust minevik ja kõik algas otsast peale.
JA SIIS ÜTLESID SA,
lõpp, ja ehkki ended olid olnud
kurjakuulutavad, tabas see mind ikkagi ootamatult, sest
polnud vist õige aeg ega sobiv hetk, ja nii ma ei osanudki
sellega midagi peale hakata, sina aga ütlesid seda
väärikalt ja palusid, et ka mina väärikalt lepiksin, sest
seda ei saa enam muuta ning ega muutmisel polekski mõtet,
kuid mina ei suutnud leppida, ei väärikalt ega vääritult,
nutsin ja ähvardasin nagu laps, et teen seda ja teist, ja siis me
muide vahetasimegi esimest ja viimast korda rollid, tahtsin nii
lõppu eemale tõrjuda, kuigi enam polnud midagi tõrjuda,
sest lõpp ei lähenenud enam, ta oli juba saabunud ja kohal,
nagu M.-i skulptuurid, mille juures me seisatasime, nii et
tema kunst muutus jäädavalt lõpu kaunistuseks, ja alles
seejärel, tundes lõppu enda ümber ja sees, andsin järele
kiusatusele midagi lootusetut ette võtta, ja tahtsin oma
ähvarduse täide viia, tehagi seda ja teist, kuid mitte sellepärast,
et sind karistada millegi eest, mida sa polnud teinud,
vaid et lõppu järele proovida, justnagu lõpu lõpuni jõuda
ja sulle teadvustada, mille sa lõpu saabudes kaotad, kuid see
tahtmine köitis sedavõrd mu tähelepanu, et ma ei mõistnud,
et see, mis minu meelest on kaotus, on sinu meelest juba võit,
aga kui ma viimaks teadvustasin, et nii see tõesti on ja sina
ei joobugi sellest, vaid jääd kaineks, tunned kaasa ja püüad
mu valu kui mitte päris summutada, sest summutada sa
i saanud, siis vähemasti leevendada, vaat siis saingi ma
kõigest aru, ja sellest hetkest peale lubasin sul mind aidata,
kuigi teadsin, et see abi polnud enam määratud mulle,
kelle silmis sa oled ikka veel see, kes sa enne olid, vaid
ühele võõrale, kes pole sinu silmis enam see, kes ta
enne oli, kuid kelle nahas ma pean nüüd elama hakkama,
et sinagi mulle niisama võõraks jääksid ja ma mõtleksin
sulle kui kellelegi, kes küll oli, kuid keda enam ei ole.
SEPTEMBER 1972,
selle aastaaja kohta harjumatult soe,
P., valguse linn, kuid minu jaoks pimeduse linn, sest siin
neelas mu lõplikult sinu kaotamise öö, elan äärelinnas,
P. d’O. lähedal, metroojaamast paari minuti kaugusel
ühes odavas hotellis seitsmendal korrusel, kui võib elamiseks
nimetada seda, et laman terve päeva, nagu praegugi,
riietega voodis, vahin lakke, kus pole midagi vaatamisväärset
ja püüan mõelda millelegi muule, näiteks P.-le, mis on siin
mu ümber, ja sellele, et olen P.-s, vast see aitab, aga ei,
ta pistab, lõikab, torkab, kriibib mind nagu võõraste asjade
vorm, värv, lõhn, asetus toas või nagu õhk, mis millestki
sõltumata ikka veel mu kopse läbib, tõusen üles, justkui
nülitud, ja otsustan, et lähen koridori, tänavale minekule
ei julge ma praegu mõeldagi, kõnetan mõnd külalist või
koristajat, vestlen kellegagi, leides mõne ettekäände,
tere päevast, küsin, mis kell on, või kus asub see ja see
tänav, räägin midagi, ükskõik mida, ükstaspuha, lihtsalt
räägin, kuid ei tee seda siiski, sest tunnen, et see oleks
vale, ma ei räägiks ju sellest, millest rääkima peaksin,
ja mis peamine, mitte sellega, kellega rääkima peaksin,
kui rääkimisel ülepea veel mõtet on, ning vahest mängiksin
oma osa halvasti, reedaksin end ja teeksin midagi valesti,
parem astun hoopis vanni juurde, joon vett, kusen bideesse,
võtan öökapist passi ja lehitsen seda akna all, B.-s tahtsin
sinu pärast veel välismaale põgeneda, M.-is tahtsin su
unustada, kuid siin ei taha ma enam midagi, ma ei tea,
miks siia tulin, miks ma siin olen ja kui kauaks ma siia
jään, heidan uuesti voodisse, teen püksiaugu lahti, kujutlen,
et oled siin, minu kõrval, hakkan onaneerima, ja püüan
püsida elus.
TUNDUB,
et kannatamine teeb sulle head, ütlesid kord
minu kannatuste alguses, kui ma veel uskusin, et sinu põhjustatud
kannatused lõppevad, see kõlas küüniliselt, kuid teadsin,
et su eest polnud kõnelenud paha-, vaid heatahtlikkus, su
heatahtlikkus oli aga tärganud kaastundest, mida sa lihtsalt
nii kohmakalt väljendasid, ja mul tekkis tunne, et see
tähelepanek võiks olla tõene, sest kui varem peeglist
oma nägu uurides tõesti avastasin ühe märgi, kirgastuse-
sarnase märgi, mis oli vahepeal ilmunud ja mida sina
nimetasid heaks, siis nüüd oli miski muutunud, võib-olla
kortsude nurk või sügavus, sellest hetkest muutus kõik,
asjatult vahin ma peeglisse, asjatult otsin seda märki,
ma ei leia seda enam, peeglist vaatab vastu üha säratum
silmapaar, üha tühjem pilk, ja ma pean sind aina
kannatamatumaks, isekamaks, halastamatumaks ja
kurjemaks, kuigi hoopis mina olen aina kannatamatum,
isekam, halastamatum ja kurjem, ja see ebaõiglus viis
sind selleni, et sa ei räägi enam kannatusest ning teed,
otsekui seda polekski, ja mindki ei ole, kuigi praegu
veel on, praegu olen veel olemas, ja see on mulle aina raskem.
KÜSID,
kuidas mul on hea, kas sinuta või sinuga, kõlab
banaalselt, kuid pean vastama, et ei kumbagi moodi, ja
mitte seetõttu, et oleksin saamatu, kes ei tea, mis on talle
hea või halb, vaid seetõttu, et kui olen sinuta ja korvan
su puudumist sellega, et mõtisklen su puudumisest,
võitlevad minus kaks tunnet, lootus ja meeleheide, kuid
kuna kumbki pole nii tugev, et üks oleks nõrgem, ja
kumbki pole nii nõrk, et üks oleks tugevam, siis ei
võida kumbki ning jääb ainult lootusetu võitlus, mis on
veelgi halvem kui lootusetus ise, sest võitlusväljaks olen
mina ja maksan selle eest oma nahaga, kuid kui olen
sinuga ja su olemasolu muudab asjatuks su puudumisest
mõtisklemise, siis palun ilmaaegu sul tugevdada või
nõrgendada minus lootust või meeleheidet ja teha lõpp
jõudude tasakaalule, ilma et teaksid, et ühtmoodi tugevdad
või nõrgendad neid mõlemaid, sest sa jätad kõik nii, nagu
on ja see mõttetu lahing kestab edasi just nagu siis, kui
olen sinuta ja ei palu sult midagi.
JA NII KESTAB SEE
juba kuid, mina olen siin, sina oled seal,
mina teen seda, sina teed toda, mina näen nii, sina näed
naa, mina ütlen seda, sina ütled toda, mina arvan, et õige
on nii, sina arvad, et õige on naa, minul on vaja seda,
sinu on vaja toda, minule on tähtis see, sinule on tähtis
too, mina suudan seda, sina suudad toda, mind ärritab
see, sind ärritab too, mina tahan nii, sina tahad naa,
mina arvan, et tõde on see, sina arvad, et tõde on too,
erinevusi võiks veel rohkem üles lugeda, aga seda ma
ei tee, sest juba needki tõestavad, et nad ei tõesta midagi
ja kõlbavad vaid selleks, et varjata tõsiasja, et oleme
õnnetud, ja õnnetuolek mitte ei lahuta meid, vaid seob,
ja kui me tulevikul on pant, siis imelikul kombel on just
õnnetuolek see, mille me ükskord, kui meil veab, võime
välja lunastada ja, kui meil samamoodi veab, võime
vahetada õnneks, kuid sinna on veel palju aega, vahepeal
võib veel paljugi juhtuda, me võime olla teineteise vastu
veelgi halvemad ja vääritumad kui praegu, pidada teineteist
veelgi talumatumaks, kui praegu vastastikku korrutame,
olla veelgi vähem rahul sellega, mis meil on, pidada veelgi
vähemaks seda, mida praegugi väheseks peame, tunda end
veel rohkem paljaks riisutuna, kui praegu üksteisele ette
heidame, ja kõik see aeg me liigume järjest ahenevas ringis,
vananedes aeglaselt, kuid kindlalt, ja nii nagu andsime alla
teineteisele, anname lõpuks alla ka surmale.
ELAN TEISES AJAS,
mitte enda, mitte sinu, vaid kellegi
kolmanda ajas, selle, kes võiksin olla, kui mu saatus
oleks mulle armulikum, ja sa jääd mu kõrvale, ma olen
rahulik, tasakaalukas, magan hästi, ärkan alati puhanuna,
ninas su keha magushapu lõhn, sina lamad looteasendis,
seljaga tugevasti vastu mind, tõmban ettevaatlikult, et
sind ei ärataks, su pea alt oma käe, hiilin voodist välja,
tekk libises su õlgadelt maha, katan su uuesti, on valge,
lähen vaikselt vannituppa, kiikan lastetuppa, suurem laps
on juba ärkvel, kuid lamab veel voodis, väiksem magab,
hoiab tugevasti kaisus väikest patja, seejärel viib tee
mind kabinetti, avan akna, laotan mati põrandale, teen joogat,
lõpuks järgneb köök, valmistan hommikusöögi, katan laua,
kui ärkad, on kõik laual, me ei kiirusta, sööme aegamisi,
nooblilt, oleme rõõmsad ja lahked, naudime söögi ja
koosolemise maitset, kõigepealt lahkud sina, su töökoht
on kaugel, seejärel lapsed, suurem kooli, väiksem lasteaeda,
suurem saadab teda, ainult mina jään koju, mina püsin
ikka rindel, sest mind hoiab korteris kinni mu töö, ma koristan,
viin prügi välja, töötan, keskpäeval toon nurgapealsest sööklast
ettemakstud lõuna, teen sisseoste, pärastlõunal töötan veel
või nikerdan, suurem laps jõuab esimesena koju, paneb koti
maha ja hakkab õppima, toob venna lasteaiast koju, sina
tuled veidi hiljem, oled väsinud, viskad pikali, mina mängin
niikaua väiksema lapsega, kui oled jõudu kogunud, võtad
järje üle, mina küsin vanemalt õppetükke, õhtust sööme
hea tujuga, õhtusöögi valmistamine on sinu ala, kuid
nädalalõpu lõuna valmistamisel vahetame tihti kohad,
lapsed jutustavad, kuidas koolis ja lasteaias läks, sina
räägid, mis oli sees, mina näitan, mida tegin, räägime
kõik läbi, nõudepesu järel teeb igaüks seda, mida tahab,
peamine, et ei tekiks tunglemist vannitoa ukse ees,
heidame varakult voodisse, algul lapsed, siis sina, lõpuks
mina, sina tavaliselt juba magad, kui ennast su vastu surun,
kuid uni ei tule veel, sinu ühtlast nohinat kuulates vahin
hea tükk aega pimedusse, silmad lahti, olen ärevil, äsja lõppes
üks päev, kuid mina ootan juba kannatamatult järgmist,
üht täpipealt samasugust päeva, selle sügavamõttelise,
kosutava üksluisuse väärikat jätku.
MA EI HOIA ENAM
seina äärde, ei karda, ei sehkenda, ei torma,
hea, kui sa tuled, ja kui ei tule, on ka hea, ei luura su järele,
ei nuusi, ei päri, mu magu ei tõmbu krampi, ma ei kaota pead,
ei tee skandaali, ei kiunu, ei tee enesele viga, mind ei hulluta
enam mõte, et teed praegu kellegagi just sedasama ja täpselt
samamoodi, nagu polekski sa enam sina, justkui oleksid sa
keegi teine, võõras, mingi professionaal, kes kleebib end
tänaval külge või ootab tülpinult salongis, justkui polekski me
enam seotud, ja nüüd ka juba minu ees, otse mu silme ees,
ühises korteris, abieluvoodis, elektrivalguses, paljalt,
neljakäpakil, või pargis, riides, eest avatud mantlis, pimeduses,
puule nõjatudes, minust hoolimata, justkui polekski mind seal,
justkui oleksin ma õhk ega näeks mitte midagi, häbematult
ja rafineeritult, ükskõik millal ja ükskõik kellega, sest see
ei tee haiget, see ei tee enam nii väga haiget, sest mul on
juba ükskõik, juba suudan seda taluda, juba lahutasin ma su
endast, kiitsin heaks selle, mille kohta sa mu nõusolekut
ei pärinud, lasin su lahti, oled nüüd vaid vaba saakloom,
minule samuti kui teistelegi, juba erutad sa minus vaid isast,
juba ronib sinu peale ainult see, paiskab sind maha, ähib,
liigutab, hingeldab, higistab sinuga ühes taktis, määrib,
rüvetab, ujutab sind oma mahlaga üle, kujutlusis.
MU AEG KUIVAB KOKKU,
iga päeva, tunni, minutiga jääb ta
lühemaks, üksildus muutub täielikumaks, vaim puhtamaks,
koorem kergemaks, veel üks aasta, veel kümme, kakskümmend,
üks avar kiirgus mäetippudel, majade, tehaste, silotornide
kohal meelitab teispoole maist olemist, juba usun, et sinuta
tuldud tee lõpeb, veel on mu kalduvused korrapäratud, veel
hoiab mind iha oma võimu all, veel kuritarvitan ma oma keha,
vahel kasutan veel oma mõtlemist tühistel eesmärkidel,
ärkan öösiti su jahtunud asemel ega tea, kus ma olen, otsin
poega ja värisen, kui ta pole minuga, veel lasub minul kartuse
ja ängistuse vaim, veel töötavad minus isekus, auahnus, vahel
haarab mind ikka veel enesehaletsus, veel on minus palju riknevat,
millest kinni hakata, veel klammerdub mu külge ja tõmbab mind
tagasi see, mida ma maailmas mõista ei või, aga enam pole nii
nagu vanasti, enam ei valeta ma endale, ei looda, tean, et enam
ei saa midagi muuta, kõik ongi juba nii, nagu alatiseks jääb, sa
võid teha, tunda, lausuda mida tahes, kõik keerukas, tähtis,
isiklik on mulle kui hane selga vesi, nüüd huvitavad mind
veel vaid lihtsad, tähtsusetud ja arusaadavad asjad, kivide
vormid, pilvede sõud, tuule kohin, vee voolamine, tule lõõmamine,
taimede elu, loomade surm, sellised ja sellesarnased asjad.
JUBA SOOVIN VEEL VAID SEDA,
mis tuleb, aeglast
lahkuminekut, õudset lõppu, täielikku kaotust, isiklikku,
mulle määratut, minu oma, seda, mida püüdsin endast
alati eemal hoida, tahaksin talle nüüd silma vaadata,
elada temaga ühes puuris nagu loomaga, toita teda, hoida,
taltsutada, õppida tema käest, kuni pole veel saabunud aeg,
mil ma ise ütlen lahti kõigest, mille külge veel klammerdun,
ja viskan selle tulle kui väärtusetu prahi, mil ma ei tee
enam seda, mida praegu veel teen, justkui oleksin halvatud,
mil ma ütlen lahti ka sinust, ja enam pole minevikku ega
olevikku, naudingut ega piina, ja sindki ei ole, sest ma
ei taha, et sa oleksid, on vaid tulevik, kaunis ja karm.
sisu