György Petri

Ungari keelest Tiina Pai

NAERATUS


Ma suren. Mitte väga kauges tulevikus.
Ja see paneb pea ringi käima
nagu nooruses – algaja suitsetajana –
hommikuti rõdu peal tõmmatud
esimesed paar mahvi. Peapööritus on nüüdseks muidugi
möödas, nagu nii palju muudki on mööda läinud.
Nüüd on alles jäänud vaid üks asi,
aga sellest on küll, jumal tänatud!
Silma ahne, ablas uudishimu,
vaatamise mõnu, kui iga vaatepilt
on omal moel puhas värvirõõm:
kui ühtviisi kaunid on tõrv ja vurritatud mesi
ja katlamaja looklevad torud,
mis kaetud klaasvati ja tinapaberiga.
Või mägijärve türkiisvaikus mändide keskel
ja õhu klaaskülmus. Ära visatud
tühja suitsupaki sihitult klõbisev
korratu tants sõidutee asfaldil
vahelduva tuule tujude järgi. Naeratus
sämpus igemetega kuivetunud eidekese näol,
kel silmanurgas pisar kui kollane vaigupiisk,
või trimmis kehaga noore neiu
tilluke lõualott, valgete hammaste välgutamine,
mis läheb pisut liialegi,
aga sest pole lugu: ilu
vürts ja allikas – on viga.
Sellised on ka töölisnaise veenilaienditega jalad
ja kalanaise lillad käed turul, karbiverest ning sägalimast
lirtsuvad, poolkülmunud, mustikakarva,–
sest ingel elab pisiasjades.

---

HOMMAGE À WITTGENSTEIN


"Worüber man nicht sprechen kann, darüber muß
man schweigen." Kallis Ludwig, mu Meister, mu õpetatud sõber!
Ütle, kas sa seda hauakiviraskust 7. väidet mitte lõpliku filosoofilise
jultumusena ei mõelnud? Kui eimiskist ei saa rääkida, muutub
käsk vaikida mõttetuks. Midagi käskida või
keelata on mõtet ainult siis, kui adressaat saab
valida vähemalt kahe võimaluse vahel. Ühesõnaga, mis see
õieti on? Metafüüsika mafia omertà seadus? Kuklas või südamepiirkonnas
vägagi läbielat..., pardon läbisuretavate tagajärgedega?
See, et me tantsime nagu filosoofid loogika noateral, süvateadvuse kuristiku
kohal? Igatahes tundub su vaikimine üsna kõnekas.
Ma ei söanda ju ometi arvata, et Sa seda silmatorkavat (tõsi:
mulle torkas see silma alles 25 aasta pärast) loogikaviga ei
märganud.

Vastust ootamata
Sinu jünger siinpoolsuses
György Petri

---

KARI


1

Austuse aeg.
Süümepiinade ja hävingu.
Aeg – sinu aeg.
Kus sa ta leidsid.

Gaasi väljaimbumisaeg,
maja kokkukukkumisaeg,
aeg katus pealt maha lükata,
nagu neitsi, kel peaaegu hakkas juba hea,
lükkab pealt maha haisva hingeõhuga juhmi sõduri.
Kokkusurutud vedru aeg,
kavalalt, katse eesmärgil
väävelhappesse asetatud vedru aeg:
aeg mõrandada katseklaasi seinad.
Aja aeg!
Karjumiseks ja laialipaiskumiseks.

Aeg, sinu aeg.
Hävingu. – Süümepiinade.
Aeg. Sinu aeg:
et leiaksid
ukse, mis siit välja viib.


2

See aeg on antud eimillegi jaoks.

Seisva veega lombi ajal on aeg
visata sinna kivi ja lõhkuda kelme veepinnal.
Hüübinud vere ajal on aeg
käeservaga haava riivata. – Ja ongi kõik!
Vabal tunnil on aeg hakata liikuma
nagu lumepall kallakul.
Kerjamise ajal tuleb aeg,
mil küllalt saab, ja sa paugutad ust.
Aja äärgi on ikka veel aeg,
mil tammud paigal
nagu rahvamass peatuses;
kuid üha kuuldavamalt
torised ja lõpuks tõused üles – iseenda vastu.

Aga see aeg on antud eimillegi jaoks.
Päike paistab silma, aga sina ei ärka,
öö sumiseb, aga sina ei maga,
kuigi sead end valmis, ei lähe sa kuhugi,
tammud siin nagu orav rattas.

Sest see aeg on eimillegi jaoks.


3

Maa
Pöörleb.
Päevad aina kerkivad,
reas nagu vankuvad vagonetid
ja kallavad oma koorma kasvava kuhja otsa.

Juba kaks kevadet on pilganud su surma,
juba kaks kevadet. Seisatan
kerglases õilmitsemises –
nagu värviline eblak kalts:
kevad puhkeb ja lööb õitsele.
Inimene vaid nuuksub, nohiseb, räägib –
Aga kas ta mõistab, mis puudu on?

Tuul krabistab kortsus ajalehte.

Nad koovad kampsunit, kas näed? Kardavad:
jäävad trammi ees seisma.
Loevad üle tagasi saadud raha,
panevad soodaveesifooni uue padruni,
rõõmustavad, kui neil õigus on.
Kõhklevad kaua,
enne kui laupäevani laenu küsivad.

Mis mul küll arus on, et ikka veel elan?



sisu