Soome keelest Kalju Kruusa
ÜTLE SINA
kuula,
mulle on selgeks saanud
et inimesed
ja kallid
tühjenevad
nagu pudelid
võiksin kirjutada
oma aega ära
nagu Saarikoski,
julmalt julmad ajad, õrnalt
need vähesed muud
ütle sina
kas ta siis tuleb kui
vanat aega
ära kirjutan et
uus tulla saaks
PETROPOLIS
sinna kus krooni alam
tsaari mõrvas, ehitasid nad kiriku, kui oleksid
ehitanud sinna kus tsaar
alamaid mõrvas, oleks kogu maa üks suur kirik
käib ilmsüütu irvitamine, muudkui aga
uut võõpa peale, ajaviiteks pissitakse lilliputtidele pähe
ja nagu mõni lehtkullast kestendav emeeritus
ikka veel tsaari kummardab, kummardab mõni
Trotskit ja ta lihunikearmeed, kummardab vanakuradit
mausoleumis, ja kui ei kummarda neid, siis
mõnda muud gängsterit
ütleb tapmine on omal kohal juhul kui on puss
peaaegu nagu mõõk kui onraha et osta puss peaaegunagu mõõk oh nii palju raha ohnuhtle meid Meie Isaja kõik seesugune siis kui on ühe korraga
ajab iiveldama iiveldus teeb
inimesest pooliku, luuletajast
aeglase enesesuretaja või
lahti lennanud ilutulestiku raketi
NAD (VEEL KAKS LEHEKÜLGE LAPSIKUT AUTORITEEDIVASTAST MÄSSU)
I
nad notivad metsa maha
et kasvatada puid
nad kisuvad merel silmad peast
ja taeva alt lindude luid
nad teevad raha ja seda teevad nad
rahast
nende naeratused on käsitsi õmmeldud inimese-
laadse looma nahast
ja nad naeratavad piltidel ja kannavad hoolt
nagu nööpaugus õit
II
see kus nad veel
kõigeväelised on, maa mis on enese
sodiks närinud
kiduv ja väsiv ning seadusjõud ei aita
ta uus viljastamine
põdurate vanameeste
rõve sonimine
lõpuks
rüütavad nad üksteist veel keisrite kullasse
mida nad kanda ei jaksa
näen neid kui tühjaks jäänud teatrist
välja astun, näen presidenti
külmetavaist sõrmist võtmeid pillavat, näen
peadirektorit ja pankurit läbipaistvatena
nagu kuvarite kustuvad punktid, ei juhtu
midagi traagilist, ei juhtu midagi müstilist, postiljon
tallab oma rada samas vaimus nagu alati, näen imaami
oaasist kaugel kokku kukkuvat, spiikerit tummana, näen piiskoppe
ja konsuleid, erakonna sekretäre ja aukompaniisid
jahmunud näoga enne kui nad
kahemõõtmeliseks litsutakse ja
kaas kinni pannakse
nad jäävad ajalukku nii
nagu sügislehed märjale kõnniteele
kui mina kõnnin
koju oma kallite juurde
TEINE RADA
mõtlesin metsal on suurem aju kui minul
et ta teadmised on kättesaadavad aga kättesaadavad
on ainult puud, kogu nende
rahaline väärtus, nende südameis tuvid, marjad ja
see et lõpuks pudeneb kõik
maha nagu juba väikesena vibu lastes
selgeks sain, tollal puhusid
tuul ja mets omavahel metsikut juttu, praegu on roostes
kadakate ja kivide all ainult väikseid
teadmisi suurest asjast ning mina tahan rohkem ja
muid asju
mitte seda suurt, seda ma juba tean mul ei ole vaja
korduvat äratust, tahan et latvu kõditav tuul
tooks muidki lõhnu peale kõdu
seenel käies kohtab tihti igasugu
lapsepõlvest tuttavaid loomi, vihmaaja
istun autos ja kuulan sigitamise hääli
vana mänd laotab oksi nagu
suurim ja silmakirjalikem prohvet, mingi loom
on tal munad lahti kraapinud
äkki musträhn, mõistuse hääl
krigiseb raadiost nii inetult nagu mõni maha tallatu
maha tallatuna mõistusele tulnu
mõtlen metsal on midagi
mis on ajust vaba, lähen teist rada, inimene
on oma maja ta veerde unustanud nagu une, seal
aja käes metsistunud õunapuu
on viimaks oma kohale kasvanud lause
ma näitan teile:
märja heina päikese käes seksib miljon buddhat
VAHEARUANNE
tumm telefon, külm ahi.
seebi sees krussis juuksekarv hall
surisev lamp, kuivanud kanep.
märgistatud pilet. põlenud tikk.
katkises taskus eest tulnud nööp,
pruun kaktus, roheline hapuleib.
olgu peale.
edasi.
prügikasti tagant tuleb kass ja teda peab sügama et buss mööda jõuaks
suured masinad
järavad majasid
vana sitakott
tassib madratsit metsa
kõnnin päev otsa nagu üle suure toa
oleksin üldkasulik
läheksin tööle
aga on kevad.
INIMENE, MILLEGI KALLAL MIS EI OLE TA TÖÖ
mida inimene tahab ...ärganuna, baaris,
raamatukogus, vannis, kohvi kõrvale ...mida ta tahab
sitamajas, tulekahjus, tulvavetes
kui kõik kust kinni hoida, kered ja laused
ja võtmekimbud põhja vajuvad ...kellatilad
ning uurimused Raskusjõu ja Õuduse alal
inimene
tahab ulpida, inimene tahab
olla nii nagu iga teine
imetajakutsikas ...toppida keelt
igale poole, olla armastuse kunstis
Malevitši Must Ruut ja ennast haigeks
armastada, kas või nädalaks ...kas või kevaditi
ja maskeerida siis see kõik
joomahulluseks ja kunstiks,
sõrme lõigata,
toredat needa,
taltsutada sõnu
niipalju et neist seltsi oleks ...unustada ennast
millegi kallale mis ei ole ta töö,
olla ühtaegu troonipärija ja kommunist kes jagab
ennast rahvale, lõpmatult, olla rahvas, rahvalaulu teema,
kahe peaga kotkas või vastav loom
kes hakkab topiseks et näitusele pääseda,
taipab et see on loll mõte ...tahab
et ta ei tahaks ...tahab
ikkagi ...teenida miljonit, teenimatult,
kosutust kui elu kurnab,
heidab voodisse
mis on see maailm, kus tooli
kõrval pole, ning kustutab varjud
tunneb kuidas
higi kuivab,
veri kuivab ...kõik on hästi
VIIS PÄEVA ATEENAS, EHK VISANDLIK OOD EUROOPA TSIVILISATSIOONI VUNDAMENDILE
laman vildakal voodil
väljas
kogu maailma tänavatel, tühikäigul
möirgavad
tuhanded mootorid, täiest
või lõhki-
lõigatud kõrist musta
ja punase pudrumudruna nagu
kaardid ...lihavardad ...olen täielik ...tahan ühe asja
selgeks teha ...avaldan teile ...olen ebahelleen ...täiega
...tingimusteta ...piiri pidamatu jumalata välismongol ...mees
soost ...lörtsist, otsib sealt midagi ...kõigiga ühepikkune
...habemeajamismasinaga organism ...kui olin poisike ja aru polnud
peas ...oli mul taskus marmoritükike ...varandus ...praegu
on ta mul kraavi visatud ...limpsigu
veed tast rohule rooga ...ja helleenide aeg
...see on otsa saamas, ebahelleenide aeg algamas
...muud lootust ei ole ...pole taskulampi, avalat
kätt ...värssi
ega enam krediiti
all baaris
pernoo on joodud
jalgpall jätkub
automakid ...veetoru undab
käimla liigub ...India poole
...hämaruse tihenedes
marmori murenedes
luuletaja kustub
müra ...muutub teistsuguseks
...omaette jäetuna
kasvab kogu mateeria
kui tas elu on
luulevormi
või sureb
NEL PURGATORIO
ükski usk ükski teadmine
ei seleta
ei ületa
päevaveeru pehmust
veel hetke mütsub
jalgpall vastu õuepuid
noad kraabivad portselani
sigar teeb sotid selgeks
veetoru ohkab viimast korda
metafüüsika lastakse õue oma öistele retkedele
uks klõpsatab
öine vaseliin lõpetab päevase nagina
sisu