
Fuji Sadakazu

Jaapani keelest Lauri Kitsnik

Kus on jaapani luule?
1982
HUNT
Öeldakse, et siin Jaapanis pole poeetikat, ega luulekeelt.
Ei poeetikat ega luulekeelt. Kuid mis siis kord oli ja mis
on see, mis kaotati? Kus kaotatu elaks taas –-
naine peidab ära
oma lumekarva alasti keha
paneb selga
laintevärvi rannajoone
naine meelitatakse
pimedusse oma öömaja
akende taga
ja mina
kallistan veena
sulavat häält
Mäletan, et kallistasin huntnaist. Hundid kadusid Jaapani
saartelt juba ammu, aga see naine oli hunt. Täpsemalt
öeldes: hundijumala sugu, ise hundi hingega.
naise rind laiub
pillirooväljadelt puhuva
tuule käes
odra õõtsumine varjab tumedat kõhtu
sealt edasi vesitekk
öömaastik
kiigub riidekorvis
kurgus
pikad õrnad vabinad
saab muudkui
minu "keppi"
Muidugi, ma samahästi kui ostsin selle naise üheks ööks,
kuid kui ütlesin: "Homme lähen tagasi Fukuisse," tegi ta
järsku hundi häält ja rääkis oma hundihingest mulle,
võõrale –
hunt
pärimuse kohaselt lasknud pimedusekütt ta siinsamas maha
järele jäid rippuvad rinnad
kadunud kiskjanaine
silmitsi minevikuga
kurvad kihvad tuule käes
maa-alusest rõhust kuumemad
kõrbenud jalad on juba
pliiatsistki peenemad
kuid miks
öelda "juba"
pliiats kõvasti pihus
peame meie
selle hääle
hapraid sõnu
üles kirjutama
1979. aasta mais-juunis jooksis mööda Jaapani saarestikku
lõhkise suuga naine. Kui Yanagita Kunio seda kuulnuks,
oleks sündinud metsikult rõõmus muistendilugu. See on tuul,
pärast tuule moodi hunti.
TUMEMAA
lõbunaistega samas majas magamas ristikhein ja kuu (Kitsas tee sisemaale)
pimedad naislaulikud läksid koju
laulud jäid maha . . .
laulud meie maailma ümber . . .
Takadas Joetsu linnas
puud mille otsa nägemuslapsed üheskoos ronivad
hämarus teisel pool pajatusi
jahedast sakest veel jahedam rind . . .
paraku sajab vihma
kuid karje on kuulda
laulu lõppedes . . .
linn võõranagi saab mulle koduseks
kui mõtlen et küllap magavad
tuhanded kahvatud näod
sünnitad sa nägemuslapsi
"eks tumemaa ole
seesama pime põhjamaa
pime öö millest läbi lähed"
sa
puudutad mu kõhtu
nagu sõnad
"see on talvine linn
hahahahaa ma müün oma kevadist ihu
kõver munn (loe: Karl Marx)"
sa mängid nagu sõnad
nagu sõnad
kuid mis on minu sõnad
kus on mu sõnad praegu
. . .
pimedaid laulikuid kuuldes
pisukene rõve hetkefantaasia
SINISE TEOGOONIA
"sinise"
kirjutamine
olevat
hingeharjutus
"et"
näha
une värvi
sinist õlut
orionile pilduv
koidikutaeva servija
heidetakse ümarasse hinge
valgus kubateshi lehetippudes
avatud pihud ajavad ükshaaval pungi
nagu palvetaks mere poole –
kuid siitpeale
uni hägustub
silmadele mis kaotasid silmist
sinu valged riided
on näha üks hääl
"oma saar"
kestva une pintslilöökideski
merest kerkiv sinise mälestus
"oma saar"
mudamere pärimustest kerkiv
läbipaistvus teeb vihma kirglikuks
ehitanud armupesa
nõel ja niit ootavad
abielluda?
abielluda!
suurte silmade all
lõgisevad
ilusad vetruvad soomused
kurvalt?
täitsa kurvalt!
sina kutsud voodisse
sinise kiskjajumala
abielluda?
abielluda!
mehega kes ei tea
naise sinist hauda
tasakesi
tõstetakse akna giljotiin
siniseks värvunud taeva kohale
see mees ütles "lähme koos koju"
"lähme koju"
nuttis ta värisedes üle keha
mees
teeb linnuna varjud kollakas-siniseks
ja ületab valgest riidest kõhu
lähme koju
kahe rinna
kallastest üle
ka roheline laps
visatakse Sinimurru mäekuru
veerekividele
suviste lindude varjud sööbivalt
sööbivalt
ületavad kuru
pihud ajavad ükshaaval pungi
palved mäejumalatele
"ku Susapa
mäetipp saa sinitsest
ilm
praavus ar'q"
kas Kubaru Paazu ennustas loves
"sinist"
ASASHIO VÄGI
Sa möödusid kui muuseas minu kalmukääpast. Seepärast
hõikasingi, et peatuksid. Kõik inimeste mälestused on
osake ühest ja samast äpardusest. Mina surin oma üheteist-
kümnendal kevadel. Sina läksid Tôkyôsse. Kakskümmend viis
aastat on möödas, kuid päriselt sa ju ei unustanud minu vana
rohuvärvi hauda siin siniviirulise mäe nõlval. "Asashio, koidu-
looded", ütlesid ja osutasid üles tühja taevasse oru kohal.
Ma ju mäletan. Ja kuna mina seda mäletan, ei suuda sinagi
seda unustada. Ons säälkandis lõbus? Tagasi oma tegemiste
juures? Tule unista natuke selle kääpa ees. Kuigi ma olen
nii vanaks jäänud.
"Asashio, koidulooded"
Ahh.
Lendab punaseks võõbatud nool.
Minu urruauku õgiva
kirka karbi söögiisu
Ah, kõdi on.
Pime hommik.
Taevas lendavast võimlemishobuse pissipotist
julgust saanud
poiss läheb kooli.
Une seest
Just nii.
Iga hommik.
Lugesin silmadega valgeid kurgi kaugel keisri haual.
Tüdruk keda ta kohata tahtis
ütles et annab talle
maadleja "Asashio" foto,
kuid kas nad kohtuvad?
Härmasambad kõrgemad kui tema
häälenõlvad
katavad sind.
Teadmata sinu "karantiinist"
ootab poiss päikesepaistes.
Taevakaarel
tumestavad ehalooded ajuti päikese
. . .
Sinitaeva kivistised.
Vaba
langemise talve
õielehtedest tekk.
Ühe õrna maakihi
ja teise vahel
kas sinu sinitaevas
kivistub –
Veel pisut tõusu ja mõõna
ütlesid sina.
(– Kuulsin ma tagantjärele.)
Poiss võttis oma kogust
haruldase kivisoolakamaka ja viskas selle ära.
Sel ööl, ploomide õitsemise aegu
jättis tükeldatud saarestik
käsivarrele
tüdruku külmanäpistuse
Tol päeval ma surin. – Päeval, mil kadus 29. laiuskraad.
Kuidas on omavahel seotud
"saar" ja
"rahvussport"?
Ma ei tea.
Sinu koidulooded, Asashio
olid siiski
mõõtmatu julgustükk.
Sa nägid
kuidas kaugel merel
sai alguse hommikune tõusuvesi
Mereteid mööda
tuleb siiapoole tekke.
Alanud
ehaloodete õielehtede
väikene vägi
tuleb –
Just, noor Asashio oli külalisjumal. See on tuntud tõsiasi.
Kui Asashio poleks tulnud, oleks pärast sõda suur segadus
olnud. Sa ju ometi tead ehaloodete järele lõhnavat võitu.
Mina mäletan. Ja kuna mina mäletan, ei suuda sinagi seda
unustada.
Sinu pulmad
olid üheteistkümnendal kevadel.
Ja see oli tõesti
üheteistkümnendal kevadel
kui sa andsid elu
Asashio
suurele väele ja
väiksele maimukesele
Ja siis
püstloodses metsas
Asashio mägi
murdus millal?
EHE
Kas mäletad?
Too palun siia.
Siit maailmast
teise viiv juuksenõel
kas mäletad kuidas veel sündimata lapse nutuhääl
tõi sind siia maailma tagasi pooled mälestused on
teisest maailmast kui sind vaatama läksin oli uimane
suvepäev
Siit maailmast
teise
saadan hõbesõrmuse.
Tolle maailma naist (inimest) otsiv sõrm
sulle tundus kahtlane et olin trellide taga sa olid ise olnud
trellide taga see oli sinu kaheteistkümnes suvi pärast
seda ma pole kohanud nii ilusat tüdrukut kui sina
Noormehe
valge piimamahl
purskub teise maailma
ei ma kohtasin sind öötaeva all sa olid jalgrattatuli
mis mulle otse näkku paistis
Aastad on
ehted.
Lähevad läbi
noormehe alasti keha
ka praegu ohverdan sinule oma alasti keha usun
kindlalt et see valgus teisest ilmast on mõistatus täis
mälestusi mida me näinud pole kuid mida meile nüüd
näha antakse
Alasti keha jääb nõrgaks
valmistub rippuma
puudetaguses pimeduses
ma ei pea seda pimedust kergenduseks sina oled
ilmselt valguse ja pimeduse vahel tahan et valguse ja
pimeduse vahele päästetaks minu vaimu vabadus
Rippudes
seierina taevast
jääd hetkeks veel ellu.
Noormees
RIIGIPÄÄSTEKOMITEE
... . juuli. Nägin müstilist und, sestap kirjutan selle kähku
üles. Tüdruk nimekaardiga "Riigipäästekomitee" ja luuletaja
Takiguchi Shûzô võtsid teineteisel käest ja mina püüdsin
midagi öelda
"kus on
jaapani luule"
küsib une tihedus
pärib puhtust eitusena
"ja sina..."
kuid kaljujões
kuhjab kaljuhääli
magaja
karjekaarik, läheb
karjekaarik, läinud
lahkumiste suvi
Karjekaarik muudab vaevata kuju, olles kord kui tavaline
sõiduauto maanteel, kord kui Linnutee rong nr. 999, tema
ümber külm leek metroojaamas, mille nimi oleks nagu
"Torukivi"
riigipäästekomitee?
riigipäästekomitee!
sinu tüdruk jätab hüvasti
et päästa riik
aga, sellegipoolest on see "riigipäästmine"
tundmatust
leegist külm
ja küllap meie emakeel
saadab luuletajad kampaania korras
"deklaratsioonidele"
Me sündisime sõnakildudest, mis maa puhtuseks muutsid.
Kaljusse uuristatud "tähtsa inimese" käed ( . . .siit edasi
und enam selgesti ei mäleta)
unne jõudnud inimest küsiva
"magava" tule
vaimu-
kalju voolab
mida?
"riigipäästekomitee" käed
tõusevad järsku
ulatudes väljani mis pole enam siin maailmas
"kujust" eemaldumine
valgete
piirjoontega une
kaudu
tule taassünd
HIEDA
sel talvel kui jäin pimedaks, suvi möödus, unenägudes
nägin kurba taevast mis oli Kojiki taevas (Naruse Yû)
Kahekümne ...ndal septembril mõtisklen Kojiki vormimise üle. Sõna
"vormimine" värskuse üle. Jättes endast maha värske "vormimise", lahkus
Hieda no Are jalgsi, justkui vanadusnõtruses, vanaaja radu pidi.
"Hei, vanaksjäänd Are"
inimsõnadest roostes nägu
Sarume tantsijannade järglane
muutub jahedaks
hei, lõkked, kaugemale
õli lambis on otsas
kottpime mets
kuhu Hieda jutustajate suguvõsa
tuhat aastat on kätkenud
hämardub
keset kahvatutes leekides magavaid
siniseid inimsõnu ja
varjus
"aega" taguvat läbipaistvust
ÜLDISELT EELDATAKSE TÕEPOOLEST, ET VARASEMAL
AJAJÄRGUL, ENNE KIRJAMÄRKE, EI ERISTATUD SÕNU
(KOTO) NING ASJU JA SÜNDMUSI (KOTO) KONTSEPTUAALSELT
ÜKSTEISEST. SIISKI ON SEE RASKE, ISEGI TÜLIKAS KÜSIMUS.
KAS POLEKS HEA MÕELDA NÕNDA: ÜHESÕNAGA, SEE HETK,
KUI SÕNADEL (KOTO) NING ASJADEL JA SÜNDMUSTEL (KOTO)
VAHET EI TEHTUD, ON VÕRDNE SELLEGA, ET MITTE MIDAGI
POLE VEEL ALANUD. ÕIGE ON KÜSIDA, KAS SEE ON PÄRIS
KÜSIMUS. SEETÕTTU ALGAB KÜSIMUS PUNKTIST, MIL SÕNAD
(KOTO) NING ASJAD JA SÜNDMUSED (KOTO) HAKKAVAD SÕNADE
(KOTO) NING ASJADE JA SÜNDMUSTE (KOTO) ERISTAMATUSE
OLUKORRAST JUSTKUI LEHVIDES ÜKSTEISEST LAHKNEMA.
vaata neid tuhandet aastat
vanad asjad (KOJI) kaovad
mitte ainult "vormimine"
vaid ka Kojiki sünd on näha
Are silmad "nägid"
öeldakse et "olla näinud"
niisiis "nägid" või "öeldakse et "olla näinud""
ütle
müüdi kividel lebavast
kivide müüdi poole
niisiis "kivide"
müüt
selle olemuse
"müüdi" tühjusse
tormavad tuhinal sõnad
need
sõnad on nähtavad
kuid pole kirjamärgid
täiusest, tollest tühjusest mõtlen
On peaaegu võimatu arutleda, millal see eristus võis aset leida.
Võibolla algas see koos kirjamärkide kasutuselevõtmisega?
Võib vist öelda, et kirjamärkide kasutamine tõukas veelgi tagant
sõnade (KOTO) ning asjade ja sündmuste (KOTO) eristumist.
Sellegipoolest pidi eristumine toimuma tasase tempoga.
KES ON KÜLL HIEDA SUGU ARE TÕELINE VAENLANE? EI TEA,
MILLEST NEED KURBSÜGAVAD SILMAD RÄÄGIVAD? MIDA MEENUTAVAD
KIRJAMÄRGID? ARE ON "TARK JA TERANE; MIDA NÄEB, OSKAB
VALJUSTI LUGEDA; MIDA KUULEB, JÄTAB MEELDE". ARE KUULUB
KIRJA JÄRGIJATE HULKA; MÄRGID POLE VAENLASED, VAID TEEVAD
HEAD. JUTUSTAJAD KUULUVAD NÜÜD KIRJA JÄRGIJATE HULKA, KIRJA
JÄRGIJAD OLID VAREM JUTUSTAJAD. KUID MIS ON SIIS ARE VAENLANE?
EI SAAGI TEADA, MIS ON NENDE VANADE SILMADE SÜGAVA KURBUSE
PÕHJUS.
Edasijuhatavat kokkuvõtet pole. Kuid tegelikult oli Are surmavaenlane
"Nara Suur Buddha". Just seetõttu vormiti Kojiki enne Suure Buddha
sissepühitsemist. Kuid mustahabemelised, Usa uuteks jutustajateks
riietunud suurte sõnade tegijad muutsid Kojiki päriselt "vanaks", röövisid
temalt värskuse. Kojiki pole lepitatud. Praegugi veel pärib. On vormimata.
Mere vormimine
ja mägede
vormimine
nägemuses, jutusta –
nähtud unest.
keset Kojiki taevast
NUKATA
Masuda Shigeyasu
"lauluvahetuse"-artikli põhjal
anti prints Temmu kirgas kurbus
"miks peaksin armastama, mina!"
printsess Nukatale üle
lauluvahetusepäeval
Nukata! Ma armastan sind. Armusin ühepoolselt teise mehe naisesse,
kutsugem teda ajutiselt "Nukataks". Ma mõtlesin kirjutada teose "Nukata".
"Hieda"-nimeline teos ilmus sujuvalt välja, kui ühe ajakirja Kojiki-erinumbri
ajal Hieda no Arest mõtteid mõlgutasin. Seetõttu olen ma kindel, et Are oli
mees-šamaan. "Nukata" aga piinab mind. Mind surutakse nurka. Ma pean
nais-šamaani leidma ja "Nukata" valmis kirjutama. Kus mu Man'yôshû on? . . .
nõnda, "kuigi oled teise naine,
miks peaksin armastama,
mina!"
Temmu sõnad saavad elavaks
unustusse vajunud õukonna lauluvahetuspäeval
mis kätketud siia
Man'yôshû 21. luuletusse
See inimene vist enam ei tule "konverentsile". Kuna ta on abielus! Ja mina
ei saa "Nukatat" valmis. Nukata pole ehk mitte keegi, mitte kuskil. Ehk
nägin vilksamisi tema jahedat ehet unes teispoolsusest. ("Kuna", yue ni,
on ju Man'yôshûs adversatiivne sidesõna –- "Kuigi oled teise naine"
tähenduses.)
kaugele
eemale päikesepaistesse
näitab näpuga Itoi Michihiro
"See on siniste lainete keeris "
nagu pöörlevat kätt
nägime mere kohal valget jõge
või tundus meile ainult et nägime
Selle "konverentsi" külmal suvel jätab teemaks pakutud "üksildus" meid
sõnatuks. Sest me teame seda "üksildust", mis on algusest peale olnud,
ainult varjatud kujul. Sest "üksildus" on alati algus. – Me läksime
Fukurasse, vaatasime nukuetendust "Awa veekeerised". Seal keerise-
väinal käib nüüd suur sillaehitus. Konstruktsioon on kaugele näha.
Nukata!
"sõuame nüüd minema"
usun hoovuse kauguses kumavasse armastuse šamanistlikkusse jõusse
kuid, see on ainult hetkeline usk
Nukata!
kas lained uhuvad kaljusid mida kuskil pole?
kas lained sünnivad kaugetes hoovustes?
Ainiti neid ilma keskmeta veekeeriseid silmitsev südantliigutavalt vana
paadimees pühib sillaehituse varjus teispoolsuse pisaraid, nuuskab
teispoolsuse nina, sulgeb mere peal teed, mis ei tule enam tagasi,
süüdlasliku käega.
kas pole mitte
lauluvahetust
meie, elavate ja
tundmatute möödaniku inimeste
(või tuntute. . .) vahel?
kui nii
siis teeme meie veel
vägevamaks, laulu lõpu
või siis viimase laulu
Nukata!
VÄIKE UNI (NUTSIKE TOLTSIBI)
Nutsike toltsibi, väike uni, kuigi ajaleheartikli väljalõige, kust ma tolle sõna
leidsin, on ära kadunud, siis see et - nutsike toltsibi - "kuuldavad" ja "nähtavad"
sõnad on "luuletus", ei kao kuhugi. Nutsike toltsibi, hääbuvad sõnad, tulevad
siia kaugelt põhja poolt
sillerdav joogi
vesi
violetset värvi
kookonid nurgas
– vahu
moodi
kui magavad
Ajal, mil "kuulmis"kaevu põhjas asuval maal veel "ajalugu" ning "struktuuri"
"näha" polnud, andsid vanaaja inimesed oma "armastuse" Ashuradele ja
valasid oma võimsale süsteemile räpast higi. Tahtsime elada räpases ilus
nutsike toltsibi
hääbuvad sõnad
elavad
sügaval
vanaaja silmades
kui magavad
Kivikõlksutamise ööd ja matuste päevad jätkusid tuhat aastat. Tunnistades
maad, mis kõigepealt "armastuse" hävitab, alustades aeglaselt lõpust, laulud
sügavalt põhjast
vahu moodi
magavad-mängivad silmad
tulest tehtud
hääbuvad asjad
teevad uut
tuld
Mees armub tulle, tuul käib naisel öösel külas. Pillirooseinte vaikselt kinni-
lahti lükkamise labasusega ütleb naine, et see ongi "armastus". Radadel
surnute järel voolavad saibara-viisid, õõtsub naiste moodsate pottide ja
minema visatud valge aluspesu küljeski hallivärvi maa
kauge muda
ja aeg muutlik
ja kõri
sügaval põhjas hulpiv
silmade
vaht
Vagiina moodi pühamu mägede varjus hämardub, lame kuu tõuseb. Hävingu
hääled kaunistavad siin ahermaal varemeid, sülelevad nöörid löövad kurba
tiivahäält. Siitpeale oli mees lugematud hääled, ja kepp. Kui majad hõljusid
lehtedena, taevaks riigi vikerkaar, oli juba hiinapärane "pärast sõda"
tule pulber
lugematud silmad
ümmargune
rahulik elu
tavalistele asjadele
mõeldes kasvab rohi müüdid
Jõgi, vii ära "luule" mask. Vaata seda maad vibukujulist maad, mis läinud
aegadest peale on unelmad tugevasse tünni sulgenud. Päästepaadid triivivad,
piiritusest piiritusse. Ma ei tea, kuidas meid, kel pool elu juba möödas, tagasi
viia sinna maale, kus "armastust" tundvad neiud lasevad meestel katsuda
üksildasi künkaid –
ALA-VEELÄHTME (SUISHÔJI-SHITA)
Sengoku Gôken
ütleb Watanabe Kiyomile
"Sa
ütlesid praegu, et tahad
millegi järele haarata.
See miski
on kõigi silmade ees.
Kas sa ei saa sellest aru?"
kui ta karjatades maha kukkus
siis mis oli see "miski"
miski "kõigi silmade ees"
politsei on juba
Atami poole teel
on vaid aja küsimus
millal nad sisse astuvad
kuid Sengoku vajub kokku
ja toimetatakse kiirabiga Yamagata haiglasse
"SENGOKU HAIGLAS"
lastakse telekas järjepanu uudiseid
Sengoku lapsed kes kaasa sõitsid
aetakse haiglast välja
ja viiakse otsekohe minema
laste vestlus ametnikuga "kaitsvas" jaoskonnas
"Kus te praeguseni olite?"
"Seal kus meri paistab"
"Siinkandis paistab ju meri igal pool . . ."
jutu järgi on olemas täiesti erinevad
vanaaja biwad
"bambusrohukujuline" ja
"laevakujuline"
kuid kuidas "laevakujuline" ja
"bambusrohukujuline"
üksteisest erinevad, vajab täiendavat uurimistööd
lapsed mängisid ja
lasid vette bambusrohust laevukese
kas see bambusrohulaev on
"bambusrohukujuline"
või "laevakujuline"
nii mõeldes
hakkab järsku imelik
Watanabe Kiyomi
Jeesuse Laeva liikmete seast
üks vanemaid
ütles niimoodi
"Äärmuslikes olukordades
tahan
ma millegi järele haarata.
Seda mida ei suutnud
kakskümmend aastat,
tahan
haarata täna öösel.
Aiman, et suudan seda teha"
nii ta ütles
sellele vastas Sengoku
"Sa
ütlesid praegu, et tahad
millegi järele haarata.
. . ."
ja kukkus karjatades maha
Atamist välja
Shûzenjist natuke lõuna poole minnes
on Karuno pühamu
nõnda, vanaaja "karano"
sündis siit
"karano" on
laeva nimi
vaid mõni aeg tagasi
läksin laste ees üle Amano mäekuru
kurule liginedes
on Suishôji-shita-nimeline bussipeatus
"Ala-Veelähtme"
tähtsa nime ees
jäin seisma
kas see bussipeatus
on otse selle koha all kus vesi sünnib
Ala-Veelähtme
järsku tuleb meelde
need olid Sengoku sõnad
" . . .
see miski
on seal!
Kõigi silmade ees.
Kas sa ei saa sellest aru?"
nad kõik olid Suishôji-shitas
Ala-Veelähtmes
kuigi arvan, et kohta
kus vesi sünnib
ei saagi päriselt jõuda
Watanabe karjegi
oli minu arust ilus
JAAPANI SUUREST TULEST TAGASI TÕMBUV LEMLEKENE
Ära viska lemleid", olen ma kord kirjutanud. Nüüd ilmunud luulekogus
"Armuhotelli suur pere" tuleb lemmeldest siin-seal juttu. Ka "Ära viska
lemleid" on pärit sealt.
too mees, viskas selle maailma veetünnist
(Ma nägin.)
lemleid välja
labaselt öelduna, südametu vallatus
kuid
ma
ei takistanud seda
ehk hüüatasin isegi ahh
kuid seejärel
ekstaasis, unustasin end
taevas lendavate lemmelde kätte
Vaatasin eilset ajalehte. "Kuidas siis tööstusrevolutsioonis paisunud
ülemklassile oma naise kaotanud Sweeney ebaõnn pole tulekahjuga
seotud?" kirjutas Ôe Kenzaburô. Et maailma "tulekahjule" tuleb visata
vett.
Sweeney Toddi ebaõnn oli
selles et ta ei kohanud
mitte ühtegi "tuletõrjujat"
kuid
ka meie ajal
ei saa olema lihtne
"tuletõrjujat" leida
nüüd
mõtlesin järsku
et see lemleid visanud mees
oli võibolla "tuletõrjuja"
mina pole küll
oma naist kellelegi kaotanud
ent kui ma ütlen, et kui järgmisena sünnib tütar, siis paneme talle nimeks "Lemleke"
siis ütleb naine (Nejime Seiichi moel öelduna "abikaasa")
"Kas ma pean sulle siis veel lapsi sünnitama?"
ja
"Kui see oleks poiss, siis võiksin ehk sünnitadagi"
lisab ta
ja jääb magama
just nii mulle öeldi
(See on nali.)
laupäevaõhtuses lehes
tähtis artikkel, kus öeldakse et
Akani järve "lemled" kasvavad jõudsalt
lemled suud pärani lahti
diameetriga kuni 20 sentimeetrit
kaotavad oma kuju
annavad elu lemlelastele
Kinetambe lahte naasvad, nood
täna
taevas lendavad lemled
saavad lemlelasteks ja
kasvavad mühinal
pots-pots-pots
mis hääl see on?
paneme palveks kokku käed
et keskkonnareostus
lemlelapsi
lihapirukana ära ei sööks
Jaapani suurest tulest tagasi tõmbuvate
lemmelde hääl
pots-pots-pots
võibolla kuulsin seda
ka mina
saket täis, olin väsinud
ja jäin magama
mõeldes et olen kui järve põhi
KÕIK VÕIB OLLA TSITAAT
ja veel
üks, näiteks …
läheb … ja
korraldab veresauna
leiab võimalikult nõrga
vastase ja korraldab
veresauna, selle tulemusena
säilitab oma
illusioonid
niisiis, … jaoks
on selleks alust, kuid –
ei saa välistada ka
tuhandeaastast riiki (millennarismi)
selle kõige jaoks
on kindlasti vaja
mõnd teist
kas ka sõda
on üks vahetuse
vorme?
tjah, põhimõtteliselt
see nii
ongi
kui otse välja öelda
nõndanimetatud majandusteadust
see küll ärritab aga
sõda kui selline
on tasapisi hakanud
vaenlast vajama
kui nii võib öelda
lõppudelõpuks, see, mida
vahetatakse, on inimeste tapmine
kui …
sureb üks inimene
ja …
tapetakse kümme
on see puhas tulu
nii-nii, just nii
… eliitülikooli
eliit-majandusprofessor ütleb
kui palju kulutusi on siiani tehtud
ühe …
tapmiseks
ja siis veel
seda kuidas
kulutusi veelgi vähendada
võibolla
ühe luuletaja
tapmiseks
polegi vaja kulutusi teha
võibolla
luuletajad
oma "keelemurdemaades"
seletavad mis vahe on
õhupallil
ja tuulelaeval
naeruväärne
või hoopis
veel üks, nagu üks pere
"nagu üks pere"
kuidas seda märki kirjutadagi
mis
selle ümber oli
tule
ümber
pere
nii-nii, just nii
jätad pere
maha, nii
mitte
tule
vaid tulise sake ümber
võibolla
sel "ümber"
silmapilgul
sest nägid "seaduse" näol tolknevat
sinist nina
nõndaviisi
järk-järgult
kaotad oma keele
see on piinarikas
kahekümnes päev
kolmekümnes
on vaid kuulda
inimkujulist
rohust vilepilli
mis voolab hämaratel teedel
KRIMINALISTIKALABORIS
Mitmesajast fotost, mida just näha sain, mäletan selgelt kaht. Mõlemad on
ühe-kahe-aastaste laste piinarikkalt surnud nägude pildid.
Läbilõigatud elulõngaga laste fotod.
Üks neist asjust, mida vanemad teevad,
ka see siin
Üks on veesurma surnud, ihu hiiglase lapsena üles paistetanud. Nii ääretult
hale, et ma ei suuda end koguda. Surnud beebi piilub pisut praokil ilmadega,
mis lahkaja on ilmselgelt vägisi avanud.
Veest ligunenud laip vaatab otse üles, surm läbi saanud
ära visatud.
Inimese käe läbi –
Surema jäetud beebi foto! näid tahtvat laperdades tagasi lennata sind tapnud
tontide, vanemate jalge ette, kuid tuvastamata isikute nimekirjas nutavad silmad
end peast välja.
Kuhupoole saab surema jäetud laps hüüda
tihedas võpsikus,
nutab oma silmad peast
Järgmisel pildil, ilmselt leidmiskohast pärineval fotol, on näha külili lebavat,
pooleldi põõsaisse maetud beebit. Täpselt ei saa aru, kuid silmad, põsed ja
nina on süsimustaks määrdunud, poolavatud huuled näitavad valu.
Mida need huuled otsivad, mida siis
suutmata juua
maavärvi piima
Sa pead tõtt vaatama, selle mitte maa poolt määritud, vaid hoopis laguneva
beebi fotoga. Ja sina täiskasvanu, kes tapsid ja jätsid selle lapse, pead endale
meelde tuletama, et nii täna kui homme elad sa koos taga aetud/sind jälitava
surnuist rahvajõuguga.
Rohelise lapse rohekas surnukeha
punase lapse, punakas surnukeha
ei tunne teed tagasi
Ikka ja jälle tõmbab üks kallis kuju mind nende praeguseks juba kahekümne
kahe tuhande tuvastamata isiku poole. Äsja alla aetute, uppunute, või lagunevate,
valget luud paljastavate vastaspooluseks on neid tagant tõuganud riik, mida ma
jälestan.
Noor ema, vaata lapse nägu, kes ei tule tagasi –
võibolla polegi elus,
ka sina
Meie kaastunnet suunatakse hellalt oma isikut peites surnud inimeste poole.
Enesetapp või õnnetus, ühtmoodi tagant tõugatud lõpuga isiksused, rahvas.
Võibolla võtsid tundmatu inimese lapse,
ja tapsid, või oma naabri lapse?
Huuled ei ütle
Ma vaatan mingist vajadusest pilte, mida lausa peab vaatama, pilte vägivaldsest
surmast, ning hajameelselt, kogu südamest, jään kinni hoidma härdusest, mille
põhjust ma ei tea, ning kaastundest inimeste armetuse vastu. Ja ma ei suuda
eitada, et vaadates mitutsadat pilti vägivaldsest surmast, rahunes mu süda lõpuks
maha.
Märkus. 1972 a. seisuga oli Jaapanis 22000 "tuvastamata isikut".
MÄLESTUS TUULEST JA VIHMAST
peidetud algus
selle surma poole, oma sülge
järjest
neelates
1963. aasta suvel oli mul väike "armastus". Täna tuli see mulle meelde. Tema näost
mäletan poolt.
ülevad õhulossid
haihtuvad
laevad
nagu liuglev demonstratsioon
See inimene kadus ridade taha. Poolenisti mäletan ka seda, kuidas ta rääkis. Ta
ütles: Loo-tuu-see-tuu.
ma jätsin maha
need kes võidelda said-
läksin tagasi
lakkamatu vihm
voolas mööda mu nahka alla
Pooleldi läbipaistev nägu, see on vihm. Ta oli vinge tuule erakonnast. Pealegi oli tal
julm mees.
mõlemad käed rippu uitan ringi
enam õhku ei tõsta
süda
võitleb
Aastaid hiljem käisin tema haual. Olin unustanud öelda midagi tähtsat. Mälestus
tuulest kaugele jäänud.
kui tulen eemalt tänavalaternate ainitisele valgusele
ligi
kaotan hetkeks lootuse

sisu