Soome keelest Hasso Krull
Alguses oli püramiid puust, siis kivist, härg
ja kurgede kolmnurk.
Nüüd on aabitsakukest pilt, kuldne kaardikepp
saeb sõnade lehte nagu lapsepõlv mind.
Tuhapuru
jääb kõvemini käte külge, poiss ihub kõvemini oimukohti
Kuusekorba vastu. Suured silmad sosistavad
merevaiku
Kui räägin, maa süda süles täiena tuksub.
Mustade valguste õhtu.
Tean, kõndides
Väinöläneeme liivarannale, Don Juan
vannub alati truudust.
Tahan olla teistsugune. Ma ei osta jugurtit.
Otsin üht puud
ükskõik millist puud
mille all
istuda saaks, rahus
varjus.
Kui leian
nägemisulatuses kuuski,
hakkan tüdrukut vaatama. Mida oleks siin tsenseerida,
et tüdrukud, kõik ilusad on pannud end riidesse,
pidades silmas lahtiriietumist?
Võin üksi
istuda
lehetäigi puhun raamatu pealt ära.
Ilusat ei saa mõista, joonistan ATK-lehe äärele.
See läheb katki.
Miks
päike loojub
nii kiiresti. Keegi süütab autodes tuled.
Löön projekti kaheksasse veergu, koos pliiatsiga mappi
ja mapikaaned kinni,
see pole töö,
siin tuleb mõelda. Ühisele
infoleheküljele
ei kirjutata armastusluuletusi.
Joonistada ainult seda
mida ei mäleta, mälu
ei kuule
ei kuule selles mängude möirgamises – lennuk
lendab mu alt läbi
enese mürina noka vahel. Sügis.
ei ole veel tulnud. On õhtu. Kuidas
kõnnivad kõik nii pisikesel muruplatsil üksteisest mööda?
Illusioon.
Töölt sõidan garaazhi. Täiskasvand päev kõnnib,
vaja poistega jõusaalis käia,
kui õu lumest puhtaks roogitud.
Hämaras jooksma, kui üldse. Pimedas
lõõgastub pudelgi, jala juures, püksisääres ja katla-
ruumis on ta omas kodus.
Seisan nüüd siin, olen õue peal. Imetlen
valget nelinurka.
Taevas on veel ja lumi. Tähed ja kuu. Kõik on veel
kohe siinsamas.
Laps joonistab tokiga hoolikalt ämbliku.
See on kollane, kui küsin. Eks ole ta
päike, kui astun ligemale.
Õu on õue moodi, lumi tundub kerge.
Üks samm teine samm rütm juba täidab esimese jälje.
Kiudhaaval sünnivad kohad üksteise järel, rida-
haaval tähendus, pildid, sõnad
kivi, maja, puud ja purjus pea
olemise tuum. See on ümmargune puupudel, mille põhjast leiad
Paradiisi kaardi, märklaua keskme
igaühele kodumaine
esi-isa isade reisitestament, ehtne hinge laip
ta pass ja ta kirst.
Sammhaaval rütm, esimene keel, laul
tagasi oma oma maale puu otsast, pudeli mõttes
ikka allapoole. Rajalt tolm tolmust tee
teedest teedeseadus.
Suitsu tuli kambrisse. Pisike lind sööstis aknast
sisse, tuiskas mööda seinu.
See on sulle elu ja surma küsimus, sattuda samasse
auku, millest oled sündinud.
Jälgi suitsu, ja vaata siis oma nokast kaugemale.
Siin ma nüüd õpetan, istun ja köhin. Mul on külm,
kas linnul oli ka külm? Miks ma ei avanud ust?
Kui sinult küsitakse, ei ole ühtki looma, mitte selles
laskesektoris. Ma isegi ei vaata tundemärke
linnuraamatust järele.
Vaikus topib kinni mu suu
kuivade lehtede varisenud maja.
Läksin metsa, sain metsanina, tõve,
mis nakkab ehmatuse kaudu.
Ainuke ravi olevat metsalt andeks
palumine. On ka uskumus, et õieti oskab paluda
ainult teadja, kes uurib haiguspilti arbudes.
Ei aita, nupp ei põrganud õigesse tähemärki:
kardan ikka,
et ma ei näegi tervet kuuske
ega metsa.
See naine on ka hea isa.
Ta on mõistlik tüdind,
hobused ainuke erinevusi tootev masin.
Hakamono on asfaldibotaanik.
Ta võitleb inimese ja looduse eest
risuhunnikute vastu.
Hakamono on töökas kummitus, sama tõeline kui nafta
veidi enne plahvatust.
Juba vara hommikul valgendasin selle tondi risti
kollase kriidiga,
aga Hakamonol on võime osta ära lapsed
rääkimata muudest unenägudest
tilgakese nähtamatu kõmiseva galloniga.
Paha hais tuli mu lauale,
päikene häiriv ja hall.
Hakamono on kogu valgus ja eimiski.
Ta on pisihiiglane, võitja,
kes tantsib marsitaktis võidutantsu.
Tal on auto ajud
ja see auto on tulevikuhundi auto,
tiivutu, maas roomav reaktiiv.
Hakamono auto nimi Udune sündis udust,
mis põledes muutub tõeks
tagasi veeks ja vesi on mürk,
mida sööb õnnis automobiil.
Mis sa lõpuks ütled, kui oled uudisauto
põske pistnud?
Autode auto, monode mono
on mitte üksnes rahva, vaid loodusegi seisukohast
sundvalik, täielik kohanemine
omaksvõetud aja ja kohaga.
Udune on kohe liikumisvalmis, kui avada
vesinikukraan ja sulgeda ühe regulaatoriga
elektrivool. On ka tugevad pidurid.
Sumea süüteandja, asendamatu küünal
on iga kodanik
ja sama lugu juhtmega. Pesemata rahast
lööb õitsema kiireid kelli Uduse omaniku jaoks
niihästi idas kui seal, kus kurss langeb
ehk haakristi ette kerkib maa
verine sein.
Aga Hakamono rullib vaba siduriga
rosinad saiast välja.
Gaas põhjas õnne rüppe, pärast
mõtlevad meie autod meie eest ise,
soovis Udune, ehtne Hiina maailmaauto
Hakale, hoides kätt püsti.
Lainetades vaikselt nagu teravili,
lõikas Haka oma mono kinni.
MUSTIKAJUMAL
Taevas müdiseb
pilved, mis hääl
jalakannad
nagu südamelöögid
rohus.
Heina ligi
madalal
kiirustab mesilind
vähe tulusid
enne vihma,
tapvat tiivulist vett.
Vennake vaata
mutrilill on kollane
nööbilill,
tihke pahk
mustav mets
mustikad
sinine sihin suus
pime. Sügis
sibul ja seened
midagi nii head
et käed saavad puhtaks.
MAAILMA SUURIM KUUSK
Täitsa juhuslikult keset
selle linna pimedust
ilma ette tellimata
märguande järel
laskus mulle seltsiks esimene lumi,
märja kaljurahnu kõrvale
pargis. Süttivad tuled
maailma suurima kuuse küljes:
terav kübar, maad riivavad vuntsid,
pikad igatsevad oksad.
Vaata ja kummarda
valguspeo ees, Jumalanna
öine puu,
tähed on viljad,
ja kuu.
Hommikul Stadioni nurgas
klaas ja mina
mustade inglite tärinas.
Linnamäe suurimal jõulupuul
on tüvi veovahend, täht aga suur
rahulik vale.
Koonuskaramell pandi püsti
küljes tuhanded värvilambid,
esimesed rohelised ameti tõttu
küünaldeks ülendatud süütas
minister Eeva, loomulikult Kuuskoski:
pimeduses liikus kuu ja päeva vallapäästja
kuni kindlustorni tippu
kutsusin prozhektorid.
Õunapõskne jõuluvana patsutas
kepiga seljale, põtrade taktis
hõrenes Tarvajärv valgeks,
kõõm väike ilutulestik
kaubatänava pruuni kurku.
Läänemere jäävaba pärl,
lumeinimese põrgust läbi
see rampidega katkitorgitud pimedus.
Vaid valuvalge süütab valguse
ürgmetsas või kõige suuremaski
külas, taeva tühjas maos
kõrvetab lamp auke sisse,
inglitiib sulatab lumetormi.
Mets ei sure.
Puu ja inimene surevad
enne.
Metsapiir rändab.
See on juustepiir.
Piiril kasvab kiilaspea
tagasi, mets edasi!
Kännu pealt alumisse lattu,
alumisest laost veoauto peale
tselluloosist suits
suitsust hirm:
laos tapetud puud
ja teised inimesed
palgivirnas,
ristlaos ristsihikul
valitud puuluuletused.
Mets ei sure,
ei sure mets, mets
ainult rändab, surevad
inimene ja puu. Mets
on peegel, peeglist ma näen,
kus inimene rändab.
Kreekas läksin okaspõõsastest ringiga mööda,
Siberi keelekõrva käest kuulsin:
seemned purjetavad läände
tuhandeid aastaid idanevad kuused
õhtumaa poole.
Horisondi idarannal tuleb vastu Maine,
ostjakkide suitsutatud kooljanulud
Kanada Kitty Toddi palsam dendropargis.
Ja kõrgel Lapimaa kaljudel
rakettide ladvateravikke.
Küünlakuused ootavad,
kunas ärkab karu, millal lumi ja jää
ei piparda enam, ja mürtsti lõhkevad
mina ja turismibussi aken.
Ei see mets sure,
mina ja muud kiilad kandid
sureme, ja puuluuletused
neenetsi sõnumitooja omad
põletatakse. Tuha sees
rändab mets.
Ikka, kõik, alati
Individuaalne metsasõda
üleüldine sõda.
Puu langes, mina kaon
kõik kaovad.
Ikka, kõik, alati
on siin praegu.
See sünnitab igavese metsa,
igaveseks peatun
siin paigas.
Ei mets, ei see mets sure.
Puu ja kivi, ei nemad sünnita
inimest, isegi mitte need sõnad
puu ja kivi.
Igatsus sünnitab.
Puu, ühe sõna
või inimese igatsus on rohkem
kui loom.
Eks Kaja,
meie koer ju igatsend
angerjas läheb tagasi merre,
aga ta ei kujutle tulevikku
kuidagi paremana.
LIHTNE TÄHEKAART
Mootorsae paak sai tühjaks.
Ikka sama vaikne soe öö.
Kui linnud lõpetavad laulmise,
lõpetavad puud kasvamise.
Tähed nagu lennukid
vilgutavad tulesid vasakult paremale
isa istutatud latvade taga.
Vennapoja ehitatud õuepealsel laual
üks mardikas selili,
taevas aga kumiseb toekalt.
Suure Hobuseraua tuled
mahuvad ühte kätte,
viie oksaga topsi.
sisu