Inglise keelest Elo Viiding
MIKS MA HAKKASIN TAIMETOITLASEKS
Härra minister, leidsin
teie pikalt otsasthammustatud
pöidlaotsa:
kena nupsik. Palun teilt
vabandust, võib-olla
hakkate sellest varem või hiljem
puudust tundma.
Arvatavasti pillasite selle
ajalehte kokku murdes.
Ma ei taha pealetükkiv olla.
Ma ei näinud teist moodust, mis olnuks
vähem vaevaline või tehtud. See lebas seal,
kus seda mitte märgata
mul poleks õnnestunud – alles värske
värv ja küünevallid
ja küünekillud
ja hambajäljedki
näha – ainus
söödav seen
kogu muruplatsil.
KATARIINA SIENAST
Sa käisid läbi terve Itaalia
et leida keegi, kellega rääkida.
Sa tagusid teeäärseid kive
sest saatuse uksed on igal pool.
All tähtedeuhutud
taevakupli, sooja ja tumeda
nagu villased riided, mis laotud
seedripuust riiulitele kodus, sinu
isa poes, palvetasid sa,
kuni pisarad viirutasid taeva.
Keegi ei komistanud risti su teele.
Keegi ei kangutanud su rusikaid lahti kui magasid.
KATARIINA ALEKSANDRIAST
Teadmistest ilma jäetud ja
rändamisvõimalusest
ei imet et pühadus
tuli kui hääl
su voodile –
ning see mis toimus
igal ööl, ei sobinud
kellegi kõrvule
peale Jeesuse. Tema
liiliahingus.
Ta keeritsjas
valu. Igal hommikul
käkrus öösärk
su piha kohal –
peetud lubadus,
piimasõõr.
ISAVASTANE
Vastupidiselt
lugudele mida vestsid meile
suveöödel mil
õhukonditsioneer
purunes – tähed
pole üksteisest kaugel
eemal. Pigem
nad tõmbuvad
üksteise poole
aastatega.
Ja majad
närtsivad, kadumatud,
ja portikused koolduvad;
naaber helistab
et teatada pragudest
keldripõrandas,
pajude juurtest, mis
esile kerkivad. Tähed
räägivad lapsega.
Minevik
vaikib...
Ainult vahel
minu ja sinu,
naise ja mehe,
on kosmos
varjamatult
intiimne.
MU ISA TELESKOOP
Maailma vanim nali,
kolme jalaga tool.
Saepuru paiskub
üles, keerleb
ta saabaste ümber
ja koguneb ta pükste
käänistesse.
Saag on
närviline
nagu papagoi.
Tool
tõmbub kokku. Pärast aastaid
riiuleid ja otsalaudu,
vineerist jõuluvana
ja seitset päkapikku
lumise muruplatsi jaoks,
ta teab.
Ta on läbikukkunud,
ja tammepuu õõnsuses.
Järgmise jõulu ajal
ostab ta endale
ja pojale
teleskoobi.
SÜIT AUGUSTUSELE
1963
Sel talvel sai mu armastus Presidendi vastu otsa
Ja armastasin ta kärvamist. Ta naeratas
Oma nartsja ametirüü raamistusest
Ja vaatas, kuis ma end iga päev tagasi hoidsin
Kasutades nööpe palvehelmestena.
Siis uhas kraanivesi oranzhi mu aluspesust.
Te kolisite ära, ja kõrgeis valgeis hooneis
Masinakirjas kõned, iga sõnaparv mingi satelliit,
Kivine kirss, mis kaardus üle vägivaldse lahe,
Saates eetrisse pesapallimänge ja head tahet Kuubale . . .
Kuid minule, puuvillase lina all väljasirutunule,
Kirss kurvalt plingib: Jumalaga, jumalaga,
Keereldes maailmaruumi. Selles sünges paigas
Ma puudutan oma põlvede uksenuppe, paludes avada
Mind, tõstelihaste seadeldist, mahapillatut ja lahendamatut.
SÜÜ VARIATSIOONID
Loenda seda ükskõik kuis ta tahab –
ootava seinakella abil,
pikeneva küünekida abil,
tema nööpide, tsellofaanis prõksuva
sigari abil –
ei plahvata. Koduukse link ei
kõlksata. Täiuslik kõrvalseisja, hädas
kurku kinni püütud karjega, ta vaatab alla
nägude reale, mida on poputatud
ärevas kõrkuses. Armetult
väike erinevus, mõtleb ta,
on piina talumise ja
ootuse vahel, et piinleksid teised.
Uksed lendavad pärani – ei,
ta ei saanud plehku panna!
See on tüdruk, võib ta öelda
tolle üleoleva muigega, petturi uhkeldava kõnnakuga!
Aga ta ei tunne midagi.
Nõrk raevus,
Thomas äritseb sigaritega,
pisarais sülitab välja kibeda otsa.
VIIS ELEVANTI
jalutavad mu poole.
Kui hommik on veel jäätunud
pisar ajus, nad tulevad
Idast, londist sabani
kohmakad baleriinid.
Kuidas neile öelda, et kogu õhtu jooksul
ma keeldusin trööstist? Viis vihmavarju, viis
paju, viis silda, ja nende varjud!
Nad tõstavad oma lonte, õngitsedes taevast
millesse ma sööstaksin, ränikiviks ja sidruniks
lõhenenud kauna. Ma võiksin öelda,
et nad on viis mälestust, kuid
see oleks ebaaus.
Pigem munakivid, mis ihkavad kõrvaleheitmist südames.
Nad liiguvad minust mööda. Ma pöördun ja järgnen neile,
ja tunde ei kohta me kedagi teist.
sisu