Saami keelest Aune Veersalu
Maa
Ema
Päike
Ülim
Ja sündis tuli
Vihm sadas
jõeks, järveks
Kiigutas tuul
ohkas meri
Rohetas kivitundur
marutas
Siia
taevasinasse
nappi suvesse
väikelinnud sädistasid
saamid
tuulte puhumised näos
joigasime
ilutsesime
sädistasime
tegime pesad, kätkid
kivirahnud kiigutasid
ema sülle
küpsesime
mis mulle seda meelt
linnu meelt
lennata
ja siiski
kui lähen
nii raske jätta kõike neid
ega õhku
jälgegi
rääkima
kuhu olen lennanud
on mind olnudki
tallan neid kive
rahne
jalatallad
kivide kujuga
ise ka
kivi
mis veereb
häälitseb
istun maha
jalad ristis
jään vaatama
lükkan sõnad ära
mõtted
mälestused
tunded
et loodus
hääled
lõhnad
otse läbi
ei meid ole mitte olemaski
me oleme maa-alused
me oleme nähtamatud
meist võib läbi kõndida
ja nad naeravad
kui rääkida
et meie kodu, elupaik
et meil ka õigused
et meie ka oleme
ega's meid ole ju olemaski
ja sellised
keda ei ole
ei või nõuda
midagi
mitte midagi
pole ma nii sirge
ega ka kõrge
ja alandlikult paindunud
maani
elutuultes
koormate all
ega siis siin,
metsapiiril, elupiiril
paar väändunud
kõverdunud
kuis nüüd veel meiegi
võiksime saada hakkama metsas
mõista nüüd sõda, sõjaväge
et kuused, pikad sirged jäigad
päikese peidaksid
teised mataksid
siin me
mõned krõnksus põõsad
kui nüüd hingeski püsiks
metsapiiril
elupiiril
joig
see vaid on
see tahab kuuldavaks saada
joig
see ei ole mina
mina ei pane seda
ei pane sõnu
nad vaid tulevad
joig
jõusõnad
sõnad millel on jõud
need vaid
on
ja kui
kui
joigan
olen
vaid
rada
sõnule
sõnade tee
ainult
sageli
leian end imestamas
mis ma siis nüüd
miks ma just nii
miks
kõnelen
kividega
ojadega
samastun sammaldega
hellitan oksi
silitan
lehti
ulgumerega
joigan
lindudega
ühes
teiste joigajatega
MEIE
joigame
peaks vaid meeles pidama
sääski sulastena
kaarnat ka koristajana
Meeles pidama
ei keegi ametita
igaühel oma töö
oma mõte
Elu
hingates kirjutada õhku
sõrmega joonistada vette
Ja puhus tuul
põhjatuul meretuul
laineid tõstis verd sõudis
puhus tuul soe tuul
valgeid öid pimedaid öid
sooja pehme kuuma sülega
imes
elu sügavusse
unustama kõik
unustama elu ennastki
tundma vaid vere sõudu
lainete ohkamist
soonte täitumist
metsikut verd
metsikuid jõgesid
miks
miks ka mitte
miks peaks mind mõtlema panema miks,
miks minna, miks tulla, miks meenutada möödunut,
ja kogu aeg otsib mõte uusi radasid homsesse,
uusi tegusid, uusi samme
veepinnal sädeleb välgatleb
lained vaibuvad uniseks liivarannale, päikesepaistele
forellid kalda alla, varjukülge
kumalane õielt õiele
miks ka mitte
miks
Meel elule ärkab kui päike
kojapuudele paistab
kojakatteid valgustab
ja kiirgab aukudest sisse
suits ehib kiirtevihu teed
ja suitsuaugust paistab
sinine, sinine taevas
Orud avanevad punasinistena
ja sõrmedega saab
korraks
hoida elu serva lähemal
Sügis
murakalehe peopesal
halla hõbehelmes
me karjatame maadel mida teame omadeks
me karjatame maadel mida võõrad omistavad
osava jõuga
seadustega
kui ka kisendaks me esiisade hääletu kodumaa
kui ka peidus poleks tunded mis südameis elavad
aga kel jõud sel õigus
ja meilt küsimata
nad kirjutavad seadusi võõras keeles võõras meeles
nende mõtete kohaselt
nende kasuks
valgetel öödel
siiski veel joobun
põdrakellade kõlinast
ega mina ole enam ainult mina
jalad tallavad kive
mida esiisad tallanud
suits me kodade suitsuaukudest tulest
mis põlemas muistsetel tuleasemetel
meel mis kaunistab me elu tegemisi
kaunistusi jatkamas me rahva ehetes
ja põhjapõdrad järgimas rännuteid
mida ürgsed põdrad järginud
ja ma anun päikest
kui jälle oleksid meiega
elu annaksid
hommiku tooksid
sisu