Jaapani keelest Lauri Kitsnik
Definitsioonid
TSITAAT MEETRI ETALONI KOHTA
M[eetri] etalon on valmistatud sulamist, milles on u. 90% plaatinat ja u. 10% iriidiumi, kujutades endast X-kujulise, nn. Tresca ristlõikega, 102 cm kogupikkusega kangi, mille mõlema otsa lähedale, ellipsikujuliselt poleeritud tasapinnale on graveeritud kolm peent paralleeljoont. M. on defineeritud rahvusvahelise m. etaloni (valmistatud 1885. a. metallivalust; säilitatakse Pariisi äärelinnas Rahvusvahelises Kaalude ja Mõõtude Büroos) keskmise skaala joontevahelise kaugusena, kui m. etalon on asetatud standardse atmosfäärirõhu alla, temperatuuri 0°C juures, ja tasakaalustatud paralleelsete, 572 mm-se vahega, vähemalt 1 cm-se läbimõõduga rullikute abil. Jaapani m. etaloniks oli eelmisega samal ajal valmistatud nr. 22, mille pikkuseks määrati a.-il 1910-22 regulaarselt läbi viidud võrdluste tulemusel arvväärtuseks 1 m miinus 0,78 μm. Kuid seoses Jaapanis 1961. a. kehtestatud mõõtmismäärustiku parandustega defineeritakse m.-t tänapäeval valguskiirte lainepikkuse alusel ja seega on m. etalon oma ülesande täitnud.
väljavõte Heibonsha Suurest Entsüklopeediast
MIDAGI VÄGA KEERULIST
Ta pind on halli ja valget tooni, ilmselgelt ei ületa ta ruumala poolt kuupmeetrit. Külje peal on kiri Soft White Scotty ® Freefold. Ta sisaldab täpselt nelisada lehte pehmet valget paberit, lehtede kasutusviis on jäetud ostja otsustada. Praegu tõmbasin sealt välja esimese lehe ja nuuskasin nina.
Ta võtab enda alla teatud ruumi. Seetõttu järgib ta otseloomulikult ka olemisvormi, mida kutsutakse ajaks. Ma ei saa väita, kas ta on ilus või inetu. Küllap lugeja juba aimab, millega tegu on.
SELLE ASJA NIME MAINIMATA JÄTMISE KIRJELDUS
Ta ülemine serv on sakiline, ilmselt lõigatud mingi terava tööriistaga. Kuigi ta alumine serv on praegu teisele poole pööratud ja seega minu vaateulatusest väljas, võib peaaegu kindlalt arvata, et selle kuju on ülemisega identne. Vasak ja parem serv on lõigatud ülemise ja alumise serva suhtes sirgelt täisnurga all ja võib öelda, et käesoleva kirjeldusega olen ma selle asja kohta kõik peale suuruse ja tekstuuri juba selgeks teinud.
Suurust on võimalik joonlaua abil küll lihtsal moel määratleda, kuid sellised mõõtühikud nagu toll või sentimeeter jäävad juba loomult suhtelisteks. Märgiksin pigem, et täpsem oleks oletada, et selle kaks pikemat serva (s.o. ülemine ja alumine serv) on minu nimetissõrmest umbes 1,2 korda pikemad, kaks lühemat serva aga sellest lühemad.
Muidugi, kui see praegusest asendist üles tõsta ja ära mõõta, saaks lubada ka täpsemaid tulemusi, kuid minu jaoks on see asi puutumatu. Tahtes selle asja keelelise kirjeldamise aktile omistada pisut pühalikkust, tunnen, et mul ei jää muud üle kui allutada ennast teatavat tüüpi askeesile.
Niisiis, üksnes piiratud nägemisvõime alusel otsustades on tegemist hõbedaselt helkiva üliõhukese materjaliga. Varasemate kogemuste valguses võiks välimuse põhjal järeldada, et tegu on mingit sorti paberiga. Pind pole sile, vaid nn. nashiji* laadis ja tuvastada võib tähtedest HARIS moodustuvat teatud mustrit.
Selle asja eriomase nimega olen ma muidugi tuttav. See, et ma selle nime siin mainimata jätan, ei ole salatsemise pärast. Mainimata jätmine nimelt ongi käesoleva jutu teemaks. Samuti jätan märkimata mu silme ees juhuslikult (seega juba vältimatult) asetseva asja olemasolu põhjused ja tagajärjed. Kuna see nõuaks jällegi käesolevast kirjeldusest erinevat teemat ja teistsugust meetodit.
* Kamakura ajastust (1185-1333) pärit lakkimistehnika, mille tulemuseks on pirnikoorelikult kare pind
KLOUNI HOMMIKULAUL
Kas ta mitte pole? Kas ta mitte pole miski?
Keegi pole teda küll väljendanud, kuid mulle tundub, et ta piirjooned on selged. Et ta igavesti sellisesse asendisse jääks, on mõeldamatu, kuid tundub, et hetkel peegeldab ta kergelt valgust. Tundub, et heidab varjugi. Ta ei saa mitte olla ja on miskipärast millegi moodi.
Aga juhul kui ta on miski, tunnukse, et isegi siis, kui keegi teda ei kasuta, ei saa mõelda, et ta on mida tahes. Näin tahtvat, et miski oleks midagi. Kas pole nii, et ta ei saa olla mitte midagi? Kui ta ei oleks midagi, mis ta üleüldse olla saaks? Peale millegi pole midagi, kas pole mitte nii?
Kuna ta pole sugugi ebamäärane, siis huvitav, kas pole ta siis ikkagi midagi? Kas me mitte ei mõtle nii, et kui ta oleks midagi, siis võiks ta olla midagi, mille kohta ei saa küsida, mis see on, midagi, mille kohta ei saa vastata, et see pole midagi, midagi, mis pole mingi mis.
Liiga lihtne on öelda merekarp, köis või peapööritus, seega olgu ta nii midagi, et ta poleks midagi muud kui miski. Kolakas, või siis õhuline.
(Ausalt öelda, maailm võiks sealt kohast alata, või hoopis – lõppeda, mul poleks selle vastu midagi.)
TÜHIASJADE AUVÄÄRSUS
Tühiasju on kõik kohad täis, ühe tühiasja ja teise tühiasja vaheline seos on tühine. Mispärast tühiasjad siia maailma ilmusid, seda ei tea ma ka parima tahtmise juures küsida. Alati nagu muuseas kõikjal vedelevad tühiasjad praegusel hetkel meie elu küll ei ähvarda, kuid teevad meid oma tühiasjaliku tühiasisusega jätkuvalt rahutuks.
Ikka tuleb ette, et tühiasi puutub karusena vastu meie käsi ja pimestavalt helkides hakkab meie silmadele. Tuleb ette, et lärmakana kurdistab kõrvu ja hapuna ergutab keelt. Kui aga üht tühiasja teisest tühiasjast eristada, siis kaotab ta pöördumatult oma tühiasisuse. Tühiasjade mõistmine ühe piiramatu tervikuna ei ole vastuolus nende mõistmisega mitmesuguste imepisikeste osakestena, kuid tüh (alljärgnev kustutatud)
—Autor ei suuda tühiasju kirjeldada tühistena. Autor kukub ikka tühiasjust kõnelema justnagu nad oleks olulised. Nende mõõtmine, nende kasulikkuse üle arutlemine, nende olemasolu rõhutamine, nende aistitavate omaduste välja toomine ainult suurendaks tühiasjade kohta käibivaid eksiarvamusi. Kas aga tühiasjade defineerimatuse põhjus peitub keele ehituses või käesoleva kirjatüki stiilis või hoopis autori intellektuaalsete võimete puudulikkuses, see jäägu juba lugejate otsustada.
KÄÄRID
Nad on praegu laua peal ja minu silmadele näha. Ma võiks nad praegu kätte võtta. Ma võiks nendega praegu paberist inimkuju välja lõigata. Ma võiks nendega praegu vist isegi oma pea paljaks ajada. Muidugi jätan ma kõrvale võimaluse nendega kedagi tappa.
Kuid aegamisi nad roostetavad, nürinevad, vananevad, sellised nad juba on. Praegu on neist veel kasu, kuid lõpuks visatakse nad minema. Isegi kui ei saa enam teada, kas nad on valmistatud Tšiili rauamaagist või kas neid on puudutanud Kruppi sõrmed, ei ole raske kujutleda, et millalgi pääsevad nad inimlikust vormist ja jõuavad jälle tagasi oma kunagise määramatuma saatuse juurde. Praegu, laua peal, jutustavad nad meile sellest ajast. Nad teevad seda kellegi poole pöördumata, külmalt ja sõnatult, otsekui nad ei teekski seda. Inimene on nad küll valmistanud enese tarbeks, aga juba enne tarvilikuks saamist sattusid nad tahes-tahtmata siia niiviisi olema. Neid ei pruugi käärideks kutsuda. Neil juba ongi arvutuid muid nimesid. Kas see, et ma kääre nende nimedega ei kutsu, pole mitte pelgalt harjumusest, vaid hoopis enesekaitsest tingitud?
Seda seepärast, et niimoodi olemasoleval asjal on jõud minust sõnu välja kiskuda; seega olen ma alati avatud ohule sõnalõngu pidi üha hargneda ja lõpetada kunagi kääridestki hulga õhemas olemises.
VÕIMATU LÄHENEMINE KLAASILE
Paljudel juhtudel on ta silinder, millel on küll põhi all, kuid mitte peal. Ta on püstine õõnsus. Raskuskeskme poolelt suletud piiratud ruum. Ta võimaldab hoida määratud kogust vedelikku maakera gravitatsiooniväljas laiali valgumast. Kui ta sisemus on täidetud ainult õhuga, kutsume teda tühjaks, kuid ka sel juhul on ta piirjooned valguse käes selgesti näha ja tema massi olemasolu saab isegi ilma mõõteriistade abita kaine pilguga kinnitada.
Sõrmega nipsates ta vibreerib ja tekitab heli. Vahel kasutatakse seda signaalina ja harva ka muusikaühikuna, aga tos kõlas aimub teatavat priiskavat ja jonnakat eneseküllasust, mis ähvardab kõrva. Ta asetatakse söögilauale. Ja inimene võtab ta kätte. Pahatihti pillab käest. Tegelikult saab teda väga kergesti tahtlikult purustada ja kildudeks läinuna kätkeb ta eneses relvaks muutumise võimalikkust.
Kuid purunenultki ei lakka ta olemast. Isegi kui kõik need, mis praegusel hetkel maakeral olemas on, pihuks ja põrmuks teha, ei pääseks me neist. Kultuuriti erinevate kirjasüsteemide järgi on talle nimed antud, kuid ta eksisteerib meie kõigi jaoks ühe kindla ühise ideena, ja kui ka ta tegelik valmistamine (klaasist, puust, rauast, savist) surmanuhtlust sätestava kriminaalkoodeksiga keelata, ei vabaneks me õudusunenägudest, kus nad ikka eksisteerivad.
Tegu on ühe põhiliselt janu kustutamisel kasutatava vahendiga, ja hoolimata, et äärmuslikus olukorras ei täida ta enamat funktsiooni kui kaks kokkuasetatud õõnsuseks painutatud peopesa, pole kahtlust, et tänapäeva mitmekesistunud inimelu kontekstis — kord hommikupäikese käes, kord tehisvalguses — vaikib ta iluna.
Meie intellekt, meie kogemused ja meie oskused on ta maa peale tekitanud, me oleme talle nime andnud ja viitame talle väga loomupäraselt lihtsate helide abil, kuid mis ta tegelikult on —sellest ei pruugi kellelgi täpsemat teadmist olla.
KLAASI VAATAMISE VALUST JA RÕÕMUST
Puust laua peal on läbipaistev klaas, selle sees on vesi. Praegu langeb talle ülalt vasakult kuuekümnevatise lambipirni kaldus valgus ja laseb klaasi silindrikujulisel küljel paista ülimalt õrnal vikerkaarevärvides spektril, kuid kindlasti ei ole see klaasi ega seal sees oleva vee atribuudiks.
Vesi ei ole sinna kallatud mitte janu kustutamiseks, vaid pigem võiks arvata, et seda on teinud keegi pereliikmetest (arvatavasti laps) ilma mingi eesmärgita, ehk siis seega mingisuguse mänguna; ja kuigi klaasi olek on ülimalt argine, sunnib see vaataja kuidagi ärevaks. See ärevus ei tulene aga klaasist kui materjalist aimuvast haprusest ega veest aimuvast kujumuutmisvõimest, vaid pigem vastupidi, kummagi liikumatuse tunnetamisest. Kuigi klaasi ja ta sees oleva vee (ja laua kohal oleva õrna varju) võib keegi kätt sirutades ühe hetkega hävitada, siis tõsiasja vastu, et ta praegu seal juba olemas on, enam ei saa.
Nende liikumatusel pole vähimatki seost igavikuga, kuid samas ilmuvad nad kõigile inimestele mõistatuslikena. Järelikult ei saa olla mingit keelt neid kirjeldamaks või väljendamaks, ega ühtki maali või skulptuuri neid kujutamaks. Kuid seetõttu nad mitte ainult ei pääse laialivalguvusest, vaid koguni saavad just seeläbi aina aredamaks ning oma tohutu areduse tõttu lähendavad vaatajaid vähehaaval «luule» mõistele. Nii see on, kallis lugeja, mina suudan seal praegu ainult «luulet» näha. Väga ere, täiesti kättesaamatu «luule» täidab minu sõnatu meele, ja pikapeale jõuan ma, nii et ärevusest pole juttugi, mingisugusesse joobumusega sarnanevasse rahutundesse.
VÄLTIMATU KOKKUSATTUMINE ROOJAGA
Tee peale jäetud julga päritolu ei saa täpselt teada, kuid me ei kõhkle seda roojaks nimetamast. Läbipaistvat vedelikku sisaldav, suure sitkusega sõmerjas ollus särab lõunapäikese käes ja seda, et tegu ei ole vilunult võltsitud vahakujukesega, võime teada tänu ta pinnal tekkivatele ja kaduvatele imepisikestele, kuid arvukatele õhumullikestele. Ta hais on sedavõrd terav, et tundub peaaegu mürgisena, nii et kindlasti on kõigil inimestel lubatud nägu kõrvale pöörata ja nina katta, samuti ei saa öelda, et ta eemaldamine oleks tingimatuks kohustuseks isegi ametivõimude poolt määratud koristajale. Kuid teesklemine, justkui see asi ei eksisteerikski, tõsiasja eiramine, et meie endi sees pidevalt tekib selle ekvivalent, ei ole mitte ainult ebahügieeniline, vaid hoopis põlastusväärselt silmakirjalik; niiviisi laseksime lõpuks silmist ühe tähtsa lüli maailma struktuurist, kus me elame.
Mikroskoopiliselt vaadates leiaks ta molekulide tasandini lahtivõetavana ja teistest orgaanilistest ainetest mitte oluliselt erineva ollusena sobiva koha mõnes teaduslikus kataloogis; ja makroskoopiliselt vaadates võiksime öelda, et lisaks omab ta juba kehtiva süsteemi raames teatavat tagasihoidlikku funktsiooni elusolendi ainevahetuse ja toiduahela ühe protsessina. Tegelikult on mõned vaglad sinna elamagi asunud; ja oletades, et suudaksime talle läheneda igasuguste eelarvamusteta, ei pruugi isegi ta hais oluliselt erineda teatavat sorti hõrgutiste omast, mida meie sööme.
Kuid on ütlematagi selge, et me meeled ei ole sel määral paindlikud, et neid selliste mõttekäikudega petta. On ümberlükkamatu tõsiasi, et kuni too julk valguse käes mureneb, laguneb, tolmustudes õhus heljub ja me teda enese teadmata sisse hingame, tunneme me tema olemasolu suhtes mingisugust aukartust, ning võib öelda, et sellisel kujul tolle julgaga vastakuti sattuv inimpsüühika toob nimelt selles aukartuses lagedale oma kõige raskemini seletatavad sügavused.
ÕUNA JUURDE JÄÄMINE
Ei saa öelda, et ta on punane; ta pole ju värv, vaid õun. Ei saa öelda, et ta on ümmargune; ta pole ju vorm, vaid õun. Ei saa öelda, et ta on hapu; ta pole ju maitse, vaid õun. Ei saa öelda, et ta on kallis; ta pole ju hind, vaid õun. Ei saa öelda, et ta on ilus; ta pole ju ilu, vaid õun. Teda ei saa liigitada; ta pole ju puuvili, vaid õun.
Õitsev õun. Valmiv õun, oksal tuule käes õõtsuv õun. Vihmas ligunev õun, lindude nokitav õun, oksa küljest kistav õun. Mahakukkuv õun. Mädanev õun. Seemet kandev õun, pungi ajav õun. Õun, mida ei tarvitsegi õunaks kutsuda. Õun, mis ei peagi õun olema; õun, mis võib ka õun olla; olgu ta õun või mitte, ühesainsas õunas on kõik õunad.
«Kōgyoku», «Kokkō», «Ōrei», «Iwai», «Kisakigake», «Benisakigake»*; üks õun, kolm, viis, tosin, seitse kilo õunu, kaksteist tonni õunu, kaks miljonit tonni õunu. Toodetavaid õunu, kohale veetavaid õunu. Kaalutavaid, pakitavaid, turustatavaid õunu. Kaitsepritsitavad õunad, seeditavad õunad, tarbitavad õunad, kaduvad õunad. Õunaad! Õunad?
See, see mis seal on, see seal. See seal, see seal korvis. See laualt veerev, see lõuendil kujutatav, see ahjus küpsetatav. Laps võtab ta kätte, hammustab, seesama, see. Kui palju neid ka süüa, kui palju neid ka mädaneb, need mis üha uutena ja uutena okstelt tulevad, särades ja otsa lõppemata poelette täidavad. Mille koopiad, mis aja koopiad?
Ei saa vastata, see on ju õun. Ei saa küsida, see on ju õun. Ei saa kõnelda, lõpuks on see ju kõigest õun. Ikka veel…
* tuntud Jaapani õunasorte
PIIRATUD TRÜKIARVUGA LUULEKOGU MAAILMA MUDEL SISUKORD
Irisawa Yasuole*
Käesolev luulekogu valmib lähtuvalt järgnevate artiklite paigutamisest ühte piiratud mahutisse. Kujunduse registreerimine taotlemisel. Pole müügiks.
1. Linnusulg. Tänavalt üles korjatud. Võibolla varblase udusulg.
2. Vedru. Vasest. Läbimõõt 15 mm, pikkus u. 50 mm.
3. Postkaart. Saatja nimi dešifreerimatu.
4. Tükk oranži tsellofaani. Üht silma kattes võimalik maastikku jälgida.
5. Ränialaldi. 1N34 või vastav.
6. Bambusevars. Igaks juhuks ka teaduslik nimetus Phyllostachys heterocycla var. pubescens.
7. Paberlennuk. Materjaliks üks leht mõnest vabalt valitud 1973. aastal avaldatud luulekogust.
8. Liiva. Väike peotäis. Peaks olema kuiv.
9. Oblaat. «Jaapani Farmaatsia».
10. Riigiraudtee Bikō liini Niubu ja Higashi-Bifuka vaheline üheotsapilet. Augustamata.
11. Midagi sinist. Üks tk.
12. Surmatunnistus. Tōkyō Suginami linnaosavalitsuse templiga märgistatud. 1 eks.
13. Parmupill.
14. Hädaolukorras selle luulekogu täielikku hävitamist võimaldav kogus lõhkeainet. Millisele olukorrale see viidata võiks, jääb lugeja otsustada.
15. Käärid juhuks, kui artikkel 4 (tsellofaan) on liiga suur. Võib kasutada ka artikli 7 valmistamiseks.
16. Praegu veel nimeta asi. Igal ta koostisosal on täpne nimi – puuokas, kummikomm, tolline roostes nael, aerosool, nõrkade ultralühilainete ostsillaator, u. 300 gr. segahakkliha jne. –, aga tervikuna nimetada võimatu.
17. C30 kassetile salvestatud inimeste oiged.
18. Pitseeritud vana tikutops.
19. Midagi sinist. Veel üks.
20. Midagi tagasihoidlikku, aga ühtlasi teatud pidulikku varjundit omavat, näiteks midagi lakkimata puidust söögipulkade sarnast. Või siis need pulgad ise.
21. Väike nikeldatud terasest seadeldis, et artiklit 2 pingul asendis hoida.
22. Kuumuse käes kooldunud heliplaat. Varastatus ei ole takistuseks.
23. Päevalilleseemneid, üks kott.
24. 1:50 000 topograafiline kaart Nagano nr. 6, autoriõiguste omanik, trükkija ja väljaandja Geograafiauringute Instituut. Mõõdetud 1912. a., parandatud ja täiendatud 1937. a.
25. Puuviljanuga.
26. Kamm. Kasutamisest kulunud.
27. Puust vurrkann.
28. Punane pliiats. Märkide kirjutamise asemel pigem mahatõmbamise vahend. Ühesõnaga — üks keele vastu võitlemise relv.
29. Ajinomoto või Inoichiban**.
30. Vabalt valitud ajalehekoomiksi väljalõikeid. Määramata koguses.
31. Ühe kindla inimese jaoks teatavat piiratud tähendust omav mälestusese. Mass alla 5 kg.
32. Artikli 10 ostmiseks piisav raha. Kuid ainult artikli puudumise korral.
33. Kustutada artikkel 6. Teksti toimetamise tulemusena.
34. Artikli 23 kasvamiseks vajalik pinnas. Vihm ja päikesepaiste kaasaarvatud. Ühesõnaga, see luulekogu ei saa moodustuda määratlemata lugejaskonna osavõtuta.
35. Artiklit 34 võimalikustav aeg.
36. Artikli 35 mõõtmiseks vajalik kalender.
37. Aatompomm. Kõige vanemat tüüpi. Lisatud kergestimõistetav kasutusõpetus.
38. Kustutada artikkel 14.
39. Artikli 37 lisamisest lähtuvalt on selle luulekogu realiseerumise tõenäosus muutunud pea olematuks, nii ei jää muud üle kui otsida otstarbekamat viisi: taodelda pigem luulekogu sisukorra enese luulelisust. Ühesõnaga osutub otsekohe hädavajalikuks järgmine artikkel.
40. Väike sõnaraamat. Soovitavalt selline, mida enam ei trükita.
41. Eemaldada artikkel 27. Kirjatüki muutumisega kaasnev hädaabinõu.
42. Maha tõmmata artikkel 5. Sama põhjus.
43. Kõrvaldada artikkel 15. Sama põhjus.
44. Välja arvata artikkel 25. Sama põhjus.
45. Artikkel 45 puudub.
46. 1940. a. paiku Riigi rajamise päeval*** algkooliõpilastele tasuta jagatud krüsanteemikujulised punavalged koogid.
47. Ämblikuvõrk, üks tk.
48. Mask.
49. Sassis lõngakera.
50. Midagi tsiviilõigusest lähtuvalt keelatut, kuid samas vähemalt ühe korra lauldut.
51. Midagi pruuni ja läikivat, otstarbelt ebaselget.
52. Midagi armukadeduse tõttu lõhutut, hiljem parandatut ja talletatut.
53. Midagi räpast, ometi vohavat ja soolvees punaseks tõmbuvat.
54. Üks lipp, tuules laperdav.
55. Sõrmejälg või pitsat. Seadusega kehtiv.
56. Ligi kolmehektarine maguskartulipõld.
57. Ühe negriidse tüdruku kogu elu jooksul eritatud sülg.
58. Erinevate ajajärkude kunstnike poolt maalitud vaestelinnaosa miniatuur.
59. Kõige suurem kättesaadav meteoriiditükk.
60. Ohjeldamaks selle luulekogu vältimatut paisumist ja kiirendumist, peatada artiklid 1-st 59-ni, kaasaarvatud juba kustutatud, maha tõmmatud, kõrvaldatud, välja arvatud, tagasi võetud. Selle käiguga jätame vahele luulekogu ja selle sisukorra omavaheliste muutuste kirjelduse.
61. Selle sisukorra kolmanda kategooria postisaadetisena tunnustatud ajakirjas avaldamise puhul mahutada siia üks eksemplar antud trükisest, olles iga ta lehekülje pikuti ja laiuti kanepinööriga kokku õmmelnud.
62. Mahuti artikli 61 ja kõigi teiste peatatud artiklite hoidmiseks.
63. Ennistada artikkel 7.
64. Artikli 7 õhku tõusmiseks piisav õhk, hoida väljaspool mahutit.
65. Dokumentide komplekt, mis võimaldaks sisukorra autoril taodelda vabastust antud sisukorra eest juriidiliselt, moraalselt ja kunstiliselt vastutamast. Taotlus adresseeritud määratlemata lugejaskonnale.
66. Ennistada artiklid 23, 34, 35.
* Jaapani luuletaja ja kriitik (s 1931)
** maitsetugevdajad
*** 11. veebruar
MINU KODUMARSRUUDI KORRIGEERIMINE
«Oi, orav!» hüüdis tüdruk
ja pillas kogemata lehviku käest.
teosest Minu kodumarsruudi korrigeerimine
Marunouchi metrooliin on tuntud selle poolest, et ta läheb Toshima linnaosas asuvast Ikebukurost edela poole jäävasse Suginami linnaosas asuvasse Ogikubosse, kuhu muidu linnulennult kõige rohkem üheksa kilomeetrit oleks, kauge kaarega läbi Myōgadani, Ochanomizu, Tōkyō, Ginza, Yotsuya ja Shinjuku. Kahjuks on minu kodu liini Ogikubo-poolse otsa eelviimase peatuse Minami-Asagaya läheduses. Minami-Asagaya jaamas metroost väljudes jõuate tingimata Ôme tänava äärsele kõnniteele. Kui sealt esialgu ida poole kõndima hakata, siis tänava lõunaküljele jääb Suginami postkontor, edasi Suginami politseijaoskond, põhja pool seisab täies hiilguses Suginami Linnaosavalitsus, edasi silmate arvatavasti sporditarvete kauplust. Sel nurgal oleks õige Ôme tänavalt alla paremale pöörata.
Selle tee kohta pole muud öelda kui et ta möödub märkimisväärsete kurvide ja käändudeta Suginami Veest ja pisut allamäge jääb otse ette Asagaya elamuühistukompleks. Tagatipuks kulgeb ta viimased paarkümmend meetrit veel piki tenniseväljakuid. Nii et pärast neid vasakule ja telefoniputka juurest veel korra vasakule keeramine tähendab sisuliselt tenniseväljakutele poole ringi peale tegemist. (Ainult et Suginami Maksuamet jääb pärast teist vasakule pööramist paremat kätt.)
Pärast seda on juba lihtne. Pöörata varsti sealt ühelt kitsukeselt ristteelt ära, ja mitte järgmiselt. Ilmselt märkate paari tavalist tubakapoekest, sellises kohas pole mingit vajadust teelt eksida. Kuna pole ka kaljusid ega tehisjärvelaadseid asju, ei pea ohtudega praktiliselt arvestama. Ja viimaks, surnuaia vahelt kulgenud teerajakese järel, saab teetähiseks ilmselt juurikapoe olemasolu.
Eks ole ütlematagi selge, et juurikapoe kõrvale jääb viinapood, selle kõrvale pagariäri, siis hambaarst, maalriäri, raamatupood, puuviljalett; selline äärelinnamiljöö jätkub. Põhja pool üle Ôme tänava muutub asustus järjest tihedamaks, kuni viimaks koondub Riigiraudtee Asagaya jaama ümber. Otseloomulikult on ka sealt jaamast võimalik minu majani jõuda.
ISIKLIK ARVAMUS HALLI KOHTA
Ka kõige valgem valge pole kunagi olnud päris valge. Ühegi varjuta valge sees peitub silmale nähtamatu imepisike must, selline see valge struktuur juba on. Valge ei näe mustas vaenlast, enamgi veel: valge annab pigem mõista, et tema tänu oma valgesusele musta sünnitabki ja teda ülal peab. Juba oma olemasolemise hetkest peale on valge hakanud musta poole elavnema.
Kuid mustani jõudmise pikas protsessis, milliseid halli varjundeid ka läbides, ei lakka valge kuni täielikult mustaks saamise hetkeni valge olemast. Isegi kui mingi valgele mitte omaseks peetav tunnus, näiteks vari või tuhmus või valguse neeldumine vms teda kahjustama kipub, särab valge halli maski all edasi. Valge surm on silmapilkne. Sel silmapilgul haihtub valge jäljetult ja ilmub täielik must. Aga—
Ka kõige mustem must pole kunagi olnud päris must. Ühegi särata musta sees peitub geeni kombel silmale nähtamatu imepisike valge, selline see musta struktuur juba on. Juba oma olemasolemise hetkest peale on must hakanud valge poole elavnema…
ÜKSIKASJAD MAAILMALÕPU JAOKS
Kuigi tuult pole, kukub puu otsast rohelisi õunu. Välja lastud lambad hakkavad määgima, ega jäta määgimist öö tulekulgi. Kriuksunud uks saab sulgkergeks, järjehoidja pudeneb lehekülgede vahelt, ja siis järsku ei jõua värskelt valminud ooperimajas lauluhääled enam esimese rõduni. Vitraažil jooksvate mõrade vastu ei saa midagi parata, kuid see, et lapsed enam ei nuta, on väljakannatamatu. Sellal kui sipelgad ekslevad rohus ega leia enam oma pesa ja kammertonkella helihargid kõik nagu kokku lepitult pool tooni kõrgemalt kõlama hakkavad, vajuvad sokid alla, palju neid ka üles ei sikuta, laual surevad jalad ära ja tapeedil tekib lööve. Kuid armukadeduse tunne ei kao, vaid võtab järjest tuure üles ning kuna midagi otsustada ei saa, kangestuvad isandate kõhud laudjaiks ning kumerduvad laevapõhjakujulisteks. Kui algab aeg, mil kohvioavarud otsa saavad ja külgvaates kaardisoldat vahib otse, tuleb loomaaiast kaamel tänavale kõndima. Tähed roomavad põlvili nagu jalutud, raudkujud taotakse ümber sepahaamriteks, jões sammuvad mandala buddhad hõlmu kergitades ülesvoolu, rasedad naised võtavad ritta teadmata, mis sünnib; iga sündmus saab endeks järgmisele sündmusele; ometi antakse veel aurahasid, kuigi tasahaaval hakkavad maailma üksikasjad oma konarusi ja eriomast lehka minetama.
Spiraalid venivad välja, sirgjooned unustavad pinge ja kõverduvad, ringid lähevad loperguseks, paralleelsed sirged pöörduvad väljapoole ja eemalduvad teineteisest. Selle totruse peale tahaks küll naerda, kuid musklid pole enam naha küljes kinni. Taevast sajab lakkamatult midagi plekitükkide sarnast. Idioodi näol peegeldub tarkus, milleni inimkond ei jõudnudki. Õhk imetakse vaakumisse. Kõik maapealsed keeled, kirjutatud ja kirjutamata, koonduvad O-kujuliseks karjeks, ja sellal kui vaikus laugelt keereldes selle karje oma embusesse haarab, liugleb põse ligidal asjata maa poole püüeldes üks võilille-ebe.
NÄIDISLAUSE LAHTISE AKNAGA
Aken on lahti. Lahtine aken on tuule keerdus köiega maastiku külge seotud. Ei, lahtine aken on mu fookust väljapoole nihutama kippuvale pilgule ainult väga osaliselt vaadeldav. Ei, lahtine aken on värvitud luituva ookervärviga. Ei, lahtine aken laseb aknaavast sisse voogava õhu vahendusel õuehäältel tuppa levida. Ei, lahtine aken hoiab oma lahtiolekuga tallel mõne minuti eest ta lahti teinud inimese liigutusi. Ei, lahtine aken tõstab juba pool sajandit tagasihoidlikult esile töömeeste meisterlikkust.
Ei, lahtine aken on tühine pettekujutlus. Igasugune detailikirjelduski jääb vaid kõneleja sõnade rahustamiseks mõeldud tahumata materjaliks. Ei, lahtine aken on üks kasutu idee, mis sünnitab ühe ja mitme teise inimese vahel põgusa ja ebakindla ühtekuuluvustunde. Ei, lahtine aken sümboliseerib praegusel hetkel kogu maailmas lahti olevate loendamatute akende tervikut. Ei, lahtine aken on üks neist värelevatest kujutistest, mis katkematult tegelikkusest metafooride poolele langevad. Ei, lahtist akent ei saa hävitada ka kõige suurema meeltesegaduse kontekstis. Ei, lahtine aken on tähenduseta. Ei, lahtine aken vahendab viha. Aknaraamil ronib sipelgas. Aken on lahti.
VARJATUD NIMEDE AVALDAMINE
Esimene nimi karjuti hirmuga. Teine nimi jäi jahmatusest välja ütlemata, kolmas nimi oli elaja ulg, neljas nimi oli kõigest ohe, viies nimi oli hääletu sosin pimeduse varjus, kuues nimi oli juba tabu, seitsmes nimi polnud eristatav õnnetust naerust, kaheksas nimi oli needus, üheksas nimi kudrutamine ja kümnes nimi viitas ühiskonnakihile. Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes nimi olid mõistagi sõimuvalingud, kolmeteistkümnes nimi oli laenatud ühelt teiselt nimelt. Neljateistkümnes nimi oli lodev onomatopöa, viieteistkümnes nimi iganes niipea kui pandi, kuueteistkümnes nimi ei läinud kordamisele, seitsmeteistkümnes nimi tõukas ühe inimese surma, kaheksateistkümnes nimi tõlgitses seda, ja üheksateistkümnes nimi oli nimi ainult nime poolest.
Nii, kahekümnes nimi oli kõike kokkuvõttev nimi, kahekümne esimene nimi polnud üldse millegi nimi, kahekümne teine nimi tuli hõlpsasti tuhandete huulile, kahekümne kolmas nimi oli magus kui uni, kahekümne neljas nimi lausuti loves, kahekümne viies nimi osutas kaugele eemale ja kahekümne kuues nimi oli viimaks nimetu...
Niisiis, kahekümne seitsmenda nime juures sai nimi lõpuks sõnaks, nimi sünnitas nime, nimi andis nime nimele, nimi sai nime eitades uueks nimeks, nimed vohasid vähirakkude kombel, ja tagatipuks läks iga viimane kui nimi sõnaraamatusse ülestähendamisele. Sellest pääsenud kakskümmend kuus eelmainitud nime on aga praeguseks sobiva kõlata ja kirjapildita inimsoo sääreluude lähedusse maetud.
NA
26. oktoobril kell 23.42 kirjutan な. Esiteks tähendab な hiragana* märki na jaapani keeles. Teiseks asju millele häälik na võib osutada, asjade kangastusi ja kõiki neist lähtuvaid assotsiatsioone. Ühesõnaga sisaldub na's võimalus na‘ga alustades jõuda kogu maailmani. Kolmandaks selle teo jäädvustust, et kirjutasin na. Neljandaks neile kõigile ühist ja sisemiselt omast tähendusetust.
26. oktoobril kell 23.45 kustutan kirjutatud na kustukummiga. Na‘st jäänud tühimik tähendab nelja ülalmainitu eitust, ja selle eituse võimatust. Ühesõnaga, kui ma ei kirjutaks seda üles, et kirjutasin na ja seejärel kustutasin, poleks neid teiste jaoks olemas, ja seega oleks need teod kadunud. Aga kui ma kirjutan selle üles, ei saa na‘d enam mingil moel eitada.
Nii saigi na olema. 26. oktoobril kell 23.47 ei suuda ma omaenda olemisvormi reeta. Ma ei suuda keelt ületada. Isegi mitte üheainsa na võrra.
* üks kahest jaapani silpkirjast
sisu