Itaalia keelest Maarja Kangro
Teine vaatus
1. stseen
Kena aiake Ecclitico kodus, millest on kujundatud Kuu maastik. Bonafede ärapetmiseks on Tähetark lasknud sinna üles panna igasugu imevidinaid. Bonafede magab lillevoodil. Ecclitico on rõivastatud veidrasse kostüümi. Ernesto oma tavalistes riietes.
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Ongi hea Bonafede
nüüd kenakesti Kuu peal.
Las tudib puupea;
küll siis, kui ükskord ärkab,
hõiskab, kui meie imeilma märkab.
Loodab siin minu aias
kuupealseid rõõme leida vana maias.
ERNESTO
Kas Flaminia ja Clarice juba teavad me kavast?
ECCLITICO
Nad teavad kõike
ja teevad kaasa me kosmilise põike.
Lisetta ei tea miskit, kuid olgu peale;
küll mu õhulaev võtab ta peale,
küll ta jääb uskuma juttu,
et ta lendab otse Kuule.
Ceccolt ju muud ei kuule
kui tüütuid armuluule;
ja et aitaks ta meil vanameest ära petta,
andsin sõna, et talle saab Lisetta.
ERNESTO
Flaminia tuleb mulle.
ECCLITICO
Clarice võtan mina.
Paistab, et kõigi tulevik on kena.
Mu masinad on valmis,
ja nii ka trikid ja tantsud
ja laulud, valenimed:
kõik on mul valmis, et see pime
näeks imet.
ERNESTO
Ka mina sean end valmis,
ma armu nimel miskit ei pelga:
lähen tõmban nüüd Kuu moehilbud selga.
(Lahkub)
2. stseen
Ecclitico ja magav Bonafede.
ECCLITICO
Bonafede veel tukub,
kuid nüüd ma löön ta üles.
See imehea nuuskpiiritus
teeb virgeks mahlad, mille halvas oopium,
ja toibub rännumees.
(Paneb Bonafedele kausikese nina alla.)
BONAFEDE
Flaminia . . .
ECCLITICO
Poolunes hüüab tütart: no kas ei ole armas!
BONAFEDE
Ae, Clarice . . .
Lisetta . . .
ECCLITICO
Nüüd teeb küll silmad lahti.
BONAFEDE
Eh! Kus ma olen?
ECCLITICO
Mu sõber.
BONAFEDE
Oi-oi, kes see on?
ECCLITICO
Mis? Te ei tunne ära?
Siin seisab te Ecclitico.
BONAFEDE
Ah teie?
ECCLITICO
Jah, mina just.
BONAFEDE
Kuid öelge,
mis veider kant see küll on?
ECCLITICO
Siinkandis naudite elu täiel rinnal –
teie jalad on praegu kuisel pinnal!
BONAFEDE
Mis? Teete nalja?
ECCLITICO
Kas teie siis ei üllatu mitte teps
kuupinna kuldsest värvist?
Ja nuusutage vaid – see õhk toob tervist!
BONAFEDE
Oh, tõesti!
Viibin Kuu kumas!
Oh, õhk on siin tõesti nii klaar ja puhas!
ECCLITICO
Ja kas te siis ei märka,
et jalge all teil tärkab
raginal roose ja liiliaid?
(Lilled ajavad end püsti)
BONAFEDE
On see vast pinnas!
ECCLITICO
Te kuulake neid linde,
kel on kõri kristallist!
(Kuulda on ööbikute laulu)
BONAFEDE
Oh Kuuke kallis!
Oh armas paik!
Suur õnn tabas meid, veli!
ECCLITICO
Te kuulake, mis heli
võib Kuu peal teha põõsas,
milles tuul möllab ringi tundelõõsas!
(Kuulevad kontserti, mida alustavad viiulid ja oboed orkestris, millele seejärel vastavad fagotid ja metsasarved lava tagant.)
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Braavo, kui võrratu!
Põõsad siin Kuu peal
mängivad märksa täpsemalt kui orkestrid Maa peal!
ECCLITICO
Nüüd ent tuleb üks tants:
nümfid ja karjapoisid!
(Ilmuvad baleriinid, tantsivad.)
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Oh, mis kutsuvad nümfid!
Mis magus ilu!
Kiidetud olgu kuise ilma elu!
Kas Kuukeiser aimab,
et mina jõudsin siia?
ECCLITICO
Lasin teate ma viia.
BONAFEDE
Siis mingem talle külla.
ECCLITICO
Kuu seadus keisrikojas keelab rüüd,
mil lihtne tegumood:
keiser peab teile saatma kuue, nii on lood . . .
Kuid seal on terve meeskond:
vahvad rüütlid, nende kaaskond.
Kuukeiser kuue nii saadab.
Uhiuue!
BONAFEDE
Elagu Kuuilm!
3. stseen
Neli rüütlit paa˛ide ja kannupoistega, kes toovad Bonafedele kostüümi; eelnevad.
Sellal kui rüütlid laulavad, võtavad paa˛id Bonafedel vana kuue seljast ja panevad talle selga uued isevärki rõivad.
KOOR
Teadlane julge!
Te lahkesti tulge!
Me majesteet kutsub nautima Kuud.
Keisri käest rõivad
vaid need saada võivad,
kel jätkub tarkust Kuu mõõdupuul.
Oh hoidku teid taevas
laastavast vaevast,
tuhandeid aastaid
te veetke Kuul!
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Kuidas käituma ma peaksin?
Kui ma vaid siinseid rituaale teaksin!
ECCLITICO
Me hea monarh ei taha
reveransse ette ja taha.
Peamine seadus
meie keisri jaoks Kuu peal on hingeheadus.
BONAFEDE
Siis lähme,
ma tahan tõesti teda näha.
Kas audientsi oodata laseb pikalt ta meil?
ECCLITICO
Keisri ukse taga
ei kuule siin mingeid ohkeid või vandesõnu.
Kuurahvas tunneb mõnu,
et iga hetk saab minna keisri manu,
võib suudelda jalga ja kätt tal järjepanu.
Kuid te oodake parem siin,
las ma käin ära.
Mainin keisrile teid,
küll ta ise siis lahkelt väisab meid.
BONAFEDE
Kuid minu teenijanna
ja tütreraasud:
kas ma neist enam ei kuule?
ECCLITICO
Miks ei? Nad teel on Kuule;
eks õigupoolest naistel
on Kuu peal päris mitmeid privileege,
sest nende vaim on Kuule justkui peegel.
Aaria
ECCLITICO
Teie ju teate,
tunnete naisi:
kord on nad malbed,
lahked ja helded,
veetlevalt malbed, lahked ja helded.
Siis närve söövad,
kriiskavad, löövad.
Mis? Te ei usu?
Mõistus on Kuu peal neil,
just nii on see!
Muudavad kuju,
muudavad nägu,
kui tuleb tuju,
ajavad kägu.
Tõesti, te teate,
ma nalja ei tee!
4. stseen
Bonafede üksi
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Tõesti, tal on vist õigus;
ka mu Lisetta teinekord on nii aldis
ja siis nii tõrges.
Kuid kui ta kord on Kuul,
ehk lõpp on mossis suul.
Mulle teeb ikka veel too vaatepilt nalja:
kaunis daam, kelle ohked naerdi välja.
5. stseen
Lava tagant ilmub uhke vanker, mida veavad neli kummaliselt rõivastatud meest. Vankris istub keisriks riietatud Cecco, tema jalge ees Ernesto, kes näeb välja kui sõjakangelane, täheke otsa ees. Bonafede jälgib neid imetlusega.
Järgneva muusika saatel tuuakse vanker lava keskele. Ernesto astub vankrilt maha ning aitab kirgliku aupaklikkusega vankrilt alla ka keisri.
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Võtku vastu mu austus
tema kõrgeim majesteet!
CECCO
Kes on see mees,
kes tervitab siin austusega majesteeti
ja mitte mind?
BONAFEDE
Oh, andestust,
mul maapealsed kombed on küljes,
varem Kuul ma pole käinud.
CECCO
Oh jaa, ma olen näinud,
et teie kalli Maa peal
on tiitlid väga hinnas,
rohkelt ordeneid kannate seal rinnas.
BONAFEDE
Nii see on . . .
Näen ma õigust? On see sinjoor Ernesto?
ERNESTO
Kahjuks mitte.
Täht olen mina,
on Espero mu nimi.
Kui Päike läheb looja,
Kuule ma pakun lohutust ja sooja.
Te sõber, see Ernesto,
vist sel kuupäeval sündis,
kui hea Päike käis minu tähtkuju kandis.
BONAFEDE
Ma ei tea, mida kosta,
kuid näete tõesti välja nii tema moodi.
ERNESTO
Noh, me õukonda toodi
uus kojanarr, kes on tõesti kena leid . . .
ja nii kangesti meenutab ta teid.
BONAFEDE
Tänan, see võrdlus teeb nalja nii mis kole;
kuid näete väga hästi: ma narr ei ole!
CECCO
Kuid ometi võib Maa peal
tarkpea narrusest teha ka õnneastja.
BONAFEDE
Ah sa mait!
Ta tunneb asja.
CECCO
Öelge nüüd ausalt,
kuis meeldib teile Kuu peal?
BONAFEDE
Ah, võin vaid kiita,
te oskate siin kõik mõnud ühte liita.
Kuid ma tunnistan teile, veel üks asi,
mu isand, mul lasub hingel . . .
CECCO
Te öelge vaid,
ma aitan teid kui ingel!
BONAFEDE
Minu tütred ja mu teenija, kui vaid . . .
CECCO
Sain juba aru,
näha soovite neid.
Komeet, kel saba särab,
lendab otsemaid Maale
ja toob nad ära.
BONAFEDE
Kuid komeedid ju võivad
teinekord tuua õnnetust.
CECCO
Oh, küll on tume see maine inimtõug!
End usub kosmosest saavat juba aimu,
kuid üks raas ta ei tunne oma vaimu.
BONAFEDE
Tõsi küll, tõsi küll,
me teame vähe.
CECCO
Saadan siis teele tähe,
kuid mu tingimus teile on see,
et tahan juba täna võtta
te teenijanna tööle keisrikotta.
BONAFEDE
Kuid mu härra . . .
CECCO
Ma tean küll,
teid ammuilma võlub
ta silmakeste sina,
kuid las siis naudin seda nüüd ka mina.
BONAFEDE
Teda olete siis näinud?
CECCO
Olen küll.
Meil on Kuu peal imemasin,
ta üles panna ma lasin
saali, kust hästi näeme sinna alla:
seal me pilgu ees valla
on iga totrus ja alpus ja armetu vale,
elu Maa peal on naljakas ja hale.
Aaria
CECCO
Mõni ahne muudkui orjab,
ja siis kõngeb ja kaotab kõik.
Aus poeet küll kuulsust korjab,
kuid jääb nälga – see on tõik.
Kaotab armukade aru,
ihnur sukast sendivaru.
Näen, et hullud, hullud, hullud, püstihullud
on teil Maa peal vaat et kõik.
Kes seal sonib armuvalust,
kelle raevuhoog lööb jalust,
kes see kurdab, sest kõik on hästi,
kes pugib prahti, sest nõnda kästi.
Maal on elul veider käik,
seal on hullud vaat et kõik.
(Istub vankrisse ja sõidab ära)
6. stseen
Bonafede ja Ernesto
(Retsitatiiv)
ERNESTO
Teil on kaks kena tütart?
BONAFEDE
Nõnda jah.
ERNESTO
Veel vabad või abielus?
BONAFEDE
Ikka neiud, ma pole paari neil lubanud minna,
sest vilets väi viiks alla äri hinna.
ERNESTO
See mõttekäik on tark.
Eks pane Maa peal noori
sageli paari
kaks nii agarat, kurja kosjamoori:
üks neist on tuju
ja teine omakasu.
Toob esimene tülpimuse pea,
teine toob kõrvalhüppeid terve rea.
BONAFEDE
Jutt on teil tark ja särav,
see on taevase vaimusalve värav!
ERNESTO
Kuu peal keegi eal ei ütle,
et ta armastusest sureks;
Kuu peal naise kapriis
jääb naise mureks.
Kuu peal keegi ei kanna kaasas
ei ampulle ega pudeleid tinktuuriga,
mõne minestanud daami jaoks mõeldud
turgutava kuuriga.
BONAFEDE
Ent kui naine minestab,
mis te siis temaga teete?
ERNESTO
Seetarvis kanname me vöö vahel piitsa.
Kui me kõrvu jõuab minestusohe,
ajab piits meie daamid püsti kohe.
BONAFEDE
See on küll õige rohi,
nii enam naised ei ohi!
ERNESTO
Ega ma just ei kurda,
seda kasutanud olen hea mitu korda.
Aaria
ERNESTO
Vahel riid või väike sõda
pöörab elus uue tahu,
aina hellus, aina rahu
tunde lõpuks läilaks teeb.
Ja kui hingest viha kord hajub,
nauding võimsam on kui varem,
suudlustel on maitse parem,
veri soontes siis lausa keeb.
(Lahkub)
7. stseen
Bonafede üksi, lava taga kaja matkijad.
BONAFEDE
Veel sajandatki korda
kogu hingest tahan kiita Kuuilma korda.
Lind on siin meisterlaulik,
põõsas aga moosekant aulik;
sellest kõigest saan ma aru:
Kuu on koduks kunstitungil,
kauneist naudinguist Kuuilm on lausa pungil!
Kõigest osa pean saama.
Nüüd ongi aeg
teha siinse pealinna tänavaile
pisike visiit.
Ei tea, kas õige tee viib sealt
või just siit?
(Kaja vastab mitmest suunast)
KAJA
Just siit, just siit, just siit.
BONAFEDE
Oh, küll nad on siin kenad!
Mind kutsuvad kõik nemad!
Hääled hüüavad mind nii siin kui ka seal!
KAJA
Ka seal, ka seal, ka seal.
BONAFEDE
Nüüd ma tõesti ei teagi,
kas tahan minna
ma sinna või siis tänna.
Üks ütleb jah, teine ei . . .
KAJA
Ei, ei, ei, ei, ei, ei.
BONAFEDE
Siis ei nii ega naa.
Siia jääda võin ka, siin on hea olla küll.
KAJA
Küll, küll, küll, küll, küll, küll.
BONAFEDE
Ah, lõpuks tundsin ära:
sinjoor kaja, no tervist!
Eks ole Kuu peal vahva?
Lõpuks olen üles leidnud ma targa rahva!
Aaria
BONAFEDE
Kui tark ja kaalutlev,
meelas ja ahvatlev
paik on see Kuu!
Puud-põõsad siin mürtsuvad,
ta-ra-ra-raa (vms omal soovil),
ja linnud sirtsuvad,
nümfe sa vaata vaid,
kajagi tööd siin sai –
ai-ai-ai –
Kuu peal vaid kiituseks lahti teen suu.
8. stseen
Ecclitico ja kinniseotud silmadega Lisetta, keda talutab kaks meest
(Retsitatiiv)
LISETTA
Kuhu te mind nüüd veate?
Lihtsalt röövite või viimaks tapma peate?
ECCLITICO
Tal side võtke silmilt,
me õnneseen on päral;
las ta uurib ümbrust silmade säral.
(Lisettal võetakse side silmilt)
LISETTA
Oh aeg, las ma tõmban hinge.
ECCLITICO
Auväärne neiu,
vean kihla, et teil ei ole aimu,
mis praegu üldse toimub.
LISETTA
Kas seda saab siis,
kallis sinjoor Ecclitico,
mult nõuda?
Ma voodisse sain vaevu,
kui tulid mingid härrad:
kas ei aja siis raevu!
Sidusid kinni mu silmad,
tarisid mind nüüd siia,
ei teagi, kuhu nii lasksin end viia.
ECCLITICO
Lisetta, see jutt ei ole mingi luule:
teil oli õnne just äsja jõuda Kuule!
LISETTA
Ha-haa, no tõesti naljakas!
Ma pole pisike tita ega opakas,
kes jääks uskuma te juttu!
ECCLITICO
Kahtlused kaovad ruttu,
kui me keisrit te näete,
pruudikleiti end säete:
sest meie Kõrgeausus
tahab teid naiseks võtta,
nii ta kord lausus!
LISETTA
See muinaslugu tüütab.
Kus mu peremees sai?
ECCLITICO
Ta mängis surnut,
aga päriselt hoopis Kuule sõudis,
must paar minutit varem siia jõudis.
LISETTA
Kuulge, sinjoor Kuutõbine,
varsti saan päris kurjaks.
Nüüd öelge ilma naljata,
miks te mind kodunt välja tõite?
ECCLITICO
Te uskuda mind võite:
kui üle ukse saite,
võttis peale teid pilv, kes teeb Kuusõite.
LISETTA
Nüüd aitab, kõrini on mul teie plärast,
tahan teada, kus olen ja mispärast.
ECCLITICO
Näete, siin on teie isand:
eks te küsige ta käest,
kas räägin tõtt.
Nüüd majesteedi juurde on mul rutt.
(Lahkub)
9. stseen
Lisetta, hiljem Bonafede
LISETTA
Kas see on isand?
On jah. Kuid mis peenikest kuube ta küll kannab?
Narri mõõdu see keigar tõesti välja annab.
ECCLITICO
Lisetta, no tere tulemast!
Rõõm näha siin ka sind!
Sul on jalge all pind,
mil puudub hind!
LISETTA
Kus ma siis olen?
BONAFEDE
Mul kallis, oled Kuu peal!
LISETTA
Kas te teete mind lolliks?
BONAFEDE
Ei, räägin tõtt ma:
Kuu peal naudinguist
nüüd pead osa võtma.
LISETTA
See kõik ongi siis tõsi?
Et pilv mind oma seljas Kuule vedas?
BONAFEDE
Näed, tibu, kuis sul vedas.
Mu armastust sa täna
selle eest, et sa Kuule jõudsid täna.
LISETTA
Kuid nüüd, mis teen ma siin?
BONAFEDE
Sellega sind ma kohe kurssi viin.
Sul tuleb olla isandaga kena.
LISETTA
On see kõik?
BONAFEDE
Pead kallistama isandat lahkelt!
LISETTA
Seda teinud ma olen juba rohkelt.
BONAFEDE
Sa ehk arvad, et Kuu peal
kallistusi kuri kavatsus saadab nagu Maa peal?
Siin on kallistuse mõte üksnes headus,
puhas meel on siin Kuu peal lausa seadus.
LISETTA
Noh, kui see oleks nii,
siis oleks Kuu tõepoolest kiiduväärt koht.
BONAFEDE
Täpselt nii see ongi.
LISETTA
Siis mulle meldib Kuul.
BONAFEDE
Mu hea Lisetta, anna nüüd mulle käsi!
LISETTA
Oh isand, ei!
BONAFEDE
No miks?
LISETTA
Sest ma ei ole te kavatsustes üldse mitte kindel.
BONAFEDE
Sa näed, soovin vaid head, ma pole ründel!
LISETTA
Kui see nii on, siis võtke.
BONAFEDE
Oh armas käsi!
(Pigistab Lisetta kätt)
LISETTA
Palun teid, tasakesi!
Võtsite minu käe nii jõhkralt pihku,
sellest ma aiman teie kurja kihku.
BONAFEDE
Justkui laps olen süütu,
oh mu Lisetta, see hirm on nii tüütu!
LISETTA
(See laps seal ajab hägu!
Ta on niisama süütu kuivõrd nägus!)
BONAFEDE
Mis sa räägid?
Olen nägus?
LISETTA
Seda küll.
BONAFEDE
Küllap siis on su jutul tõepõhi all.
LISETTA
(Ta peast on päris soe.)
BONAFEDE
Kulla Lisetta,
kallista mind nüüd veidi . . .
LISETTA
Ei, jätke mind.
BONAFEDE
Sõbrana soovin emmata ma sind.
LISETTA
Oleks tõesti see nii.
BONAFEDE
Just nii see on.
LISETTA
Ma ei usu.
BONAFEDE
Ma palun.
LISETTA
Kui mind palute nõnda,
on seal kavalust tunda.
BONAFEDE
Ah, ma kaval ei ole!
LISETTA
Miks siis säärane ohe?
BONAFEDE
Oh, ma ei tea . . .
Duett
BONAFEDE
Ootan vaid üht lahket sammu,
miks su pilguke nõnda karm on?
LISETTA
Mulle teada juba ammu
teie nõnda-öelda arm on.
BONAFEDE
Suudlen kätt!
LISETTA
Ei, ma ei luba!
BONAFEDE
Sind ma austan!
LISETTA
Ah, jätke juba!
BONAFEDE
Hea sõbranna,
käeke nüüd anna!
LISETTA
Ei, ei taha, ei, ei, ei, ei, ei, ei taha!
BONAFEDE
Miks nõnda julm?
LISETTA
Teid ma tunnen.
BONAFEDE
Hea sõbranna,
LISETTA
Ah jätke juba!
BONAFEDE
. . .käeke nüüd anna!
LISETTA
Ei, ei, ei, ei, ei, ei taha!
BONAFEDE
Miks nõnda julm?
LISETTA
Teada on see teie arm!
BONAFEDE
Oled justkui mu pisike kutsu,
lase, pai teen sulle ma!
LISETTA
Te küüned mind küll ei kutsu,
vana kõuts jääb saagita!
BONAFEDE
Tule, kulla sülekutsu!
LISETTA
Kõuts, te küüned mind ei kutsu!
BONAFEDE
Tule, ära hammusta!
LISETTA
Kõutse tunnen ammu ma.
10. stseen
Cecco keisrirõivas, tema kaaskond; hiljem Bonafede ja Lisetta
(Retsitatiiv)
CECCO
No nii, tooge nüüd siia Bonafede ja Lisetta.
Öelge, et keiser soovib vastu võtta.
(Kaks teenrit lahkuvad)
Ma soodsat saatust ei saa nõnda jätta
ja tahan vanalt naise välja petta.
BONAFEDE
Tervitus, mu kõrgeaulik!
LISETTA
Oh! No mis see on?!
Cecco Kuu peal on keisriks?
CECCO
Tervist, Lisetta!
LISETTA
Tere päevast ka sulle,
mu kallis Cecco!
BONAFEDE
Hull tüdruk,
mis sa Kõrgeaususele patrad?
LISETTA
Hull olete te ise;
Ceccot ma tunnen,
petta end ei lase.
CECCO
Cecco ma küll ei ole,
ent kuulun teile.
Hei, teie!
Troon tooge meile!
Lisetta, ma ei suuda
teil lasta minna;
ma tahan teist
nüüd teha Kuukeisrinna!
(Lava ühelt küljelt tuleb nähtavale troon kahele inimesele.)
BONAFEDE
(Pagan, see lugu teeb mul meele pahaks,
ma Lisettakest loovutada tõesti ei tahaks!)
CECCO
Mis on te vastus?
Troon on siin,
kui te jalg vaid sammu astub.
LISETTA
Ah troon? Oi-oi, ei tea . . .
Äkki teen veel mõne vea.
Nii palju veidrusi ma olen siin näinud,
et kõiges aina kahtlen, hea usk on läinud.
CECCO
Oh tulge ja võtke istet,
kui mu sarm suudab teid köita.
Kui mina ei ole Cecco,
see veel miskit ei näita.
Eks me võlud meil kohaneda aita.
LISETTA
Ma arvan, et see mõte
ei ole paha.
Tulen.
(Astub trooni poole)
BONAFEDE
Kuhu nüüd, Lisetta?
LISETTA
Kuna keiser mind palus,
siis lähen istun trooni.
Ma väga hindan meestes aadlijooni.
BONAFEDE
Kuidas? Sul pole häbi?
Kas sa ei karda kurje tagamõtteid?
LISETTA
Siin Kuul keegi ei tunne alatuid võtteid.
BONAFEDE
Lisetta, vaata ette!
LISETTA
Keiser on süütu
justkui väike laps.
Te hirm on tüütu!
CECCO
Vaevu oodata jõuan.
Tulge, kui armsam nõuab!
LISETTA
Nii et teie . . .
CECCO
Jah, mu kallis,
nüüd olen teie jagu.
(Retsitatiiv accompagnato)
LISETTA
Minu jagu . . .
Aga siiski . . .
Küll tahaks loota . . .
ei tea, on see kõik tõsi . . .
CECCO
Troon ootab, troon ootab!
Aaria
LISETTA
Kui keiser nõuab,
siis nõustun ma.
Oh öelge, isand,
mis on te plaan?
Niisiis keisrinnaks peatselt ma saan?
Oh oleks see tõesti tõsi ka . . .
Mässab kui meri
sinine veri,
pea olen tõeline aadlik ma,
suur aadlik ma.
Teistele vaatan ülevalt alla,
käsin ja keelan, olen nii peen.
Kuid . . . kuid ma ei usu, see nii ei või olla.
Ah, end veel lolliks kõigi ees teen!
Järele proovin, muidu ei saa!
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Kuid keiser, olge aus:
Lisettal vedas, ent minu tütred on hädas.
Mis teevad nad seal Maa peal,
kui enam isalt tarka nõu ei kuule?
Kui vaid saaks nood vaesed tuua Kuule!
CECCO
Minu saadikult äsja saabus sõnum,
et nad on teel.
Te peagi võite kaeda,
kuidas tõttavad neiud alla aeda.
BONAFEDE
Miks te ütlete "alla",
kui Kuu on ülal?
See, kes Maalt soovib ära sõita Kuule,
võtab ülespoole suuna.
Kõrgel asub planeet,
mis on tuntud Kuuna.
CECCO
Te Maal ei tunne asja.
Ka Kuu on kera:
tabate ehk nüüd ära,
et kui ta hõljub taevas,
reisimees õhulaevas,
kes Kuud vaatama tuleb,
laskub alla.
Saate aru, ainult nõnda see võibki olla.
BONAFEDE
Ma tõesti suurt ei tea,
kuid olgem ausad,
sama lolle on Maal
miljoneid lausa.
CECCO
Pea püsti, Bonafede!
Tütred saabuvad sealt –
mis kaunis vaade!
11. stseen
Muusika saatel saabuvad [sõidukis] ("in macchina") Flaminia ja Clarice. Bonafede aitab nad sõidukist välja. Cecco ja Lisetta jäävad troonile. Saabuvad ka Ernesto ja Ecclitico.
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Tütred, mu kulla tütred!
Tere tulemast Kuule!
Noh, kuis siin meeldib?
Tänage isa, kes teid lahkelt ringi universumis veab!
Kulla tütred, küll teil siin elus veab!
Teist kuudaamid saavad praegu,
siin imelisi aegu
näete – ja mitte vähe!
Lööte särama mul justnagu tähed!
FLAMINIA
Tänan teid kogu hingest!
Tunnen teie üle uhkust.
Näen te diplomaaditööd,
teadmiste rohkust!
CLARICE
On näha otsekohe,
et mõistus on teil vahe.
Näivad te kõrval helged peadki tuhmid,
kuulsaimad filosoofid teie kõrval on juhmid.
BONAFEDE
Tehke kummardus nüüd,
sest see on keiser ise!
Maapealne võim on tema omast pisem.
FLAMINIA
Aga see on Lisetta!
BONAFEDE
Ma pean teatama teile,
et see on Kuu keisrinna.
No näete, kuidas piigal õnneks võib minna!
CLARICE
Tal oli tõesti õnne!
Sest Kuuriik on rikas – nii ütleb tunne.
FLAMINIA
Monarhid, siin on mu austus!
CECCO
Küll on kena,
et viimaks tähele te panite ka meid.
FLAMINIA
Oh andke mulle andeks,
ma polnud veel valmis võimsaks tänutundeks!
CECCO
No nii, Espero, nüüd tulge,
kaunil preilil abiks olge.
Talle näidake kätte kuupealne tuba,
tehke selgeks: tal on siin kõigeks luba!
ERNESTO
Selge. Kuulan te käsku.
BONAFEDE
Ei, mis see olgu!
Mu härra, mu tütred ei liigu
üksi meeste seltsis ringi!
CECCO
Meil Kuu peal käivad daamid
küll avalikult koos meestega ringi.
Meil Kuu peal nad ei teeskle ega mängi.
BONAFEDE
No hästi, ma olen vait.
FLAMINIA
Ma olen rõõmus,
et isa minu pärast siin ei karda.
Kui Espero saadab mind,
siis kõik saab korda.
Aaria
FLAMINIA
Kui see täht mind silmas
peab laias ilmas,
ebaõnn ilmas
ei vaeva mind.
Keelaks vaid rumal,
et see noor jumal
nüüd kuldsel kumal
võiks saata mind.
(Lahkub, Ernesto saadab teda)
12. stseen
Cecco ja Lisetta troonil; Bonafede, Ecclitico ja Clarice.
(Retsitatiiv)
CLARICE
Näen, et õekesel vedas –
ka tema on õnneseen!
Ja mis mina nüüd siin üksipäini teen?
CECCO
Ecclitico, te olete siin Kuu peal
minu ustav parem käsi.
Selle neiu eest hoolt kanda teil käsin!
ECCLITICO
Täidan varmalt te käsku.
BONAFEDE
Oh ei, no kuulge!
Ma ei luba oma tütart mehe seltsi!
CECCO
Meil Kuul ei tunta võltsi
häbi enam ammu;
kui mees naist saadab, peab ta temast lugu –
miks te siin näete mingit kahtlast lugu?
BONAFEDE
Oh mind, ma jään nüüd vait.
CLARICE
Lähen ja uurin siinset loodust,
millest ma vist iial ei väsi,
kui mu saatjaks on keisri parem käsi.
Aaria
CLARICE
Mõni nii, et pea tal huugab,
uurib, kuis küll lood on Kuuga;
Maal on küllalt janti muuga,
aga tobu piidleb Kuud.
Küll ta uurib,
Kuu poole luurib,
viimaks teeskleb, et ta teabki,
viimaks targaks ennast peabki
ja nii tähtsalt [või "laialt", kui ä-häälikut on paha laulda] pruugib suud.
13. stseen
Bonafede; Cecco ja Lisetta troonil
(Retsitatiiv)
LISETTA
Ja mina seisan siin kui nukk, mis tehtud papist.
Kus jäi see jutt mu tiitlist, kroonist, vapist?
CECCO
Mu kallis, kõik saab korda nüüd.
(tõuseb)
Ma kroonin teid keisrinnaks
ja võtan oma naiseks ja käskijannaks.
LISETTA
Teid tänan suure au ja õnne eest.
BONAFEDE
(Armukadedus hinge närib seest.)
CECCO
Holaa, skeptri ja krooni peate kohe siia tooma!
Tseremoonia järel kõik lähme sööma-jooma.
14. stseen
Ecclitico koos rüütlite ja teenritega, kes kannavad skeptrit ja krooni Lisetta tarvis.
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Tänu mu plaanile heale
tseremoonia võib nüüd hakata peale.
Finaal
Ecclitico ja Ernesto.
ECCLITICO JA ERNESTO
Teie kuine käsk meid kannustab,
elu Kuu peal hinge innustab.
Nüüd, kus au on antud teile,
algab tseremoonia.
Au on antud, algab tseremoonia.
Kula, kala, kila, kola, kila, kala, kula, kuu.
Kulu, kõlu, kilu, kolu, kilu, kõlu, kulu, kuu.
CECCO
Minu kullakallid alamad,
meie poolkuu kauneis toonides
seda õrna laupa kroonides
täna naise võtan ma!
Meie poolkuul täna naise võtan ma.
Kula, kala, kila, kola, kila, kala, kula, kuu.
Kulu, kõlu, kilu, kolu, kilu, kõlu, kulu, kuu.
BONAFEDE
Oi, mis metafoorne keel see on!
Ta grammatika nii heliseb.
On see vene või ehk araabia keel?
Sellest aru ma ei saa.
LISETTA
Marss, vasallid, veini tooma,
ärge jääge passima!
ECCLITICO
Pulmalauda sööma-jooma kohe aeg on asuda!
KOOS TEISTEGA
Kula, kala, kila, kola, kila, kala, kula, kuu.
Kulu, kõlu, kilu, kolu, kilu, kõlu, kulu, kuu.
BONAFEDE
Küll see keel siin kõlab nooblilt!
LISETTA
Küll mu saatus mind nüüd soosib!
TEISED
Saatus magustoitu moosib,
meie sööme rõõmuga!
Ha-ha, ha-ha, ha-ha, ha-ha,
meie sööme rõõmuga!
CLARICE JA FLAMINIA
Nii aadelliku paari ees
võiks kummardada maanigi,
vaid kiidusõnu öelda
veel oskab meie suu.
Vaid kiita veel oskab meie suu!
Kuu-kukkugu, ku-kulda-nüüd, kõkkõlladi, kukuu!
BONAFEDE
Kanäe! No pagan võtaks!
Mu tuisupäised tüdrukud
kuukeeles vabalt räägivad?
On mulle see umbluu!
CLARICE JA FLAMINIA
Kuu-kukkugu, ku-kulda-nüüd, kõkkõlladi, kukuu!
BONAFEDE
Kui hästi peavad kõnet!
Kukuu! Kukuu!
CECCO
Te vaikige nüüd hetkeks
(tõuseb püsti)
või summutage tooni,
sest keiserliku krooni
saab pähe minu neid!
ECCLITICO
Ma väärika diadeemi
hardasti üle annan
ja hinges lootust kannan,
et meeles peate meid.
CECCO
Ei keisri lahkus lõpe.
Vaadake nüüd, mu rahvas!
(Paneb Lisettale krooni pähe)
Te ülistage vahvalt
keisrinnat, keisrinnat, kes jälgib teid!
KÕIK (v.a. BONAFEDE)
Pimm, pamm, pomm,
pimm, pamm, põmdi,
oh kelli pööraseid, nii pööraseid!
BONAFEDE
Küll see teeb mulle tuska,
et nende keelt ei oska!
Kuid katsun siiski kosta
neid sõnu mesiseid.
Mu härrased, põmm-põmdi,
ma oma hääle liidan,
põmm-põmdi kaasa kiidan,
löön kelli piduseid!
Põmm! Põmm! Põmm! Põmm!
CECCO
Mis see on! . . .
ECCLITICO JA ERNESTO
Kas ta narrib meid?
BONAFEDE
Ma tegin komplimendi,
vaid komplimendi,
ma väga austan teid!
CECCO
Te tütred panen paari;
see mul ei tule raskelt,
kui kaasavara priskelt
saab isalt kumbki neid.
BONAFEDE
Ma praegu ei saa vist aru.
TEISED
Me mõtleme te raha!
BONAFEDE
Mu sente, mis jäid maha?
Kas silmas peate neid?
MEHED
Just nimelt.
NAISED
Jah, mu härra.
Teil on neid terve posu.
BONAFEDE
Nojah, kuid mis neist kasu?
Nad siin ei aita teid.
MEHED
Kuis nii?
NAISED
No miks siis nõnda?
BONAFEDE
Me oleme ju Kuu peal.
TEISED
Me selgitame asja, kui näeme tukateid.
BONAFEDE
No olgu, annan alla.
ECCLITICO
Kus on te laeka võtmed?
BONAFEDE
No olgu peale, võtke,
kuid kasutu see näib.
NAISED
Me kala võttis sööda,
ehk lõpeb hästi seiklus.
MEHED
Kas lõpeb siin ta heitlus?
Või asjad nii ei käi?
CECCO
Claricele määran
Ecclitico meheks,
ja pulmade täheks
ka äi avab suu.
ECCLITICO
Mu süda te võtke!
BONAFEDE
Ku-kulladi-kuu!
CLARICE
Eal ärge mind jätke!
BONAFEDE
Lul-lulladi-luu!
Ta-ruirararuu!
Ta ruirara-ruu!
[laulja vaba valik!]
CECCO
Ja Espero punub
Flaminiaga pesa,
ja jällegi isa
las laulab te auks!
ERNESTO
(Annab Flaminiale käe)
Oh võtke, mu aare!
BONAFEDE
Pimm-põmmadi-pauhh!
FLAMINIA
Kui mehine haare!
BONAFEDE
Pomm-pommadi-piuhh!
Kell kaigub, pill paugub,
pimm-põmmadi-pauhh!
MEHED
Komöödia on läbi!
(Cecco ja Lisetta tulevad troonilt alla.)
NAISED
Mu peiuke, eks lähme.
Kuid ütleme aitäh me
ka kullasoonele!
BONAFEDE
Komöödia! Komöödia?
Ma ei mõista!
MEHED
Saab kohe teile selgeks me vaimustav idee:
kuine rüütel Bonafede
Maale tagasi võib minna.
Omal jalal pääseb sinna:
läbi aia, üle tee.
NAISED
Meie siia jääda võime:
Kuu peal tähed meheks saime,
kodukese Kuule lõime,
meeldis papalegi see!
BONAFEDE
Ah te sulid, olge neetud!
Näen, et lõksu mind on veetud.
(Eccliticole)
Siin on aga põhireetur!
Kohe löön sind mättasse!
TEISED
Rahu, rahu, nii ei lähe!
BONAFEDE
Keretäie saate kohe!
TEISED
Kuulge, võtke aru pähe,
aumees totrusi ei tee!
BONAFEDE
(Eccliticole)
Ah sa teleskoobi-petis!
(Ernestole)
Kah mul taevatäht, sa jätis!
(Lisettale)
Nõid, kes süütu mulje jättis!
(Ceccole)
Ah sa kaltsak-majesteet!
ECCLITICO JA ERNESTO
Kulla äiake . . .
CECCO
Mu isand . . .
BONAFEDE
Kus on kaigas?
Saate malka,
saate malka,
õiget palka . . .
LISETTA
Kuulge, härra . . .
CLARICE JA FLAMINIA
Mis te teete . . .
BONAFEDE
Ma ei kuule . . . Eest, kas saate!
MEHED
Aadlimeestele siis kaigast?
BONAFEDE
Nõnda nuhtlen petist võigast . . .
LISETTA
Oh sinjoor . . .
BONAFEDE
Mis te siin vingute!
CLARICE JA FLAMINIA
Armas papa . . .
BONAFEDE
Te käige põrgusse!
Olen härg, kes raevust vahul,
puhas sapp mul soontes keeb!
CLARICE JA FLAMINIA
Ta on härg, kes raevust vahul,
puhas sapp tal soontes keeb.
BONAFEDE
Tegite ränga vea te,
vappuma hirmust peate,
palved, eks te vist teate,
on praegu tühi vaev.
TEISED
Me süü on tõesti hirmus,
kuid heldest isa-armust
te vaigistage karmust
ja jätke kõik see raev.
Teise vaatuse lõpp
sisu